Mõnusaid pühi kõigile!
Puhake nii palju, kui võimalik ja mõelge ainult ilusale!

Kadri

kõndida hämaral hommikul läbi peahoone lumise sisehoovi, kuulates kesklinna kohta kummalist vaikust ja mõeldes, kas "pärislinnas" selleks võimalust avaneks. märgata siiski üksikut heli - sulalume sirinat vihmaveerennis. näha koduosakonna akendes hubast valgust, kuigi kedagi ei peaks veel sellisel kellaajal töö olema. äkki päkapikud?
teha kõige esimesed sammud antoniuse gildi õue valgele lumele. tunda, kuidas jalg pehme, kuid juba veidi nätske lume sisse sammud summutab. tõmmata kopsud värsket karget õhku täis ja mõelda: "mõnus on..."

Pärast 8. klassi suve pani keegi füüsikaklassi põlema. Ma ei mõistnud, miks kogu 9. klassi õppeaasta oli värskelt remoditud klassiruumis grillkana või lihtsalt kärssanud kana lõhn. Eriti seepärast, et füüsika oli alati enne toiduvahetundi.
Täna koju tulles nuusutasin deja vu´d. Mu juures käib üks büromaan. Esiteks kärsatas ta Jyväskyläs mu plastmassist säilituskarbi sisse augu, sest pani selle kogemata nurkapidi pliidiraua vastu.
Teiseks. Kuna mu kodus on kiirkeedukannul nii lühike juhe, hoian seda pliidi tagumise raua peal. Raua ja kannu aluse vahel on pajalapp. See lapp on juba ammu veidike pruunikas, s.t veidike põlenud, sest keegi (kahtlustan, et büromaan) pani kord tagumise pliidiraua sisse, kuigi tahtis esimesel miskit keeta. Lapp sai veidi praadida.
Eile õhtul tegin vannitoas oma toimetusi ja vilistasin muretult. Siis tahtsin just büromaanilt küsida, et ega ta ei tea, miks vanarahvas arvab, et vilistades läheb maja põlema. Pärast vahtisime telekat. Büromaan oli miskit keema pannud ja minu kõrvale diivanile lösutama tulnud, kui mina tundsin kahtlast kõrbelõhna. Mõtlesin, et raua peale on mingit toitu läinud ja see kõrbeb. Aga ei, hais läks hullemaks. Büromaan väitis end mitte midagi tundvat.
Läksin kööki ja mis ma nägin - pajalapi ääre alt tuli kahtlast suitsu. Büromaan oli jälle vale raua sisse pannud! Pajalapp läks seekord kremeerimisele, rahu tema põrmule. Veekeedukann õnneks on elu ja tervise juures. Ja toas on tänagi grillkana lõhn (hais?).
Aga sellest ma teile täna ei räägi, kuidas mu ema maamaja põuaperioodil juures lõket tegi...

ONUD ON LOLLID

Mul juhtus (rõhk viimasel sõnal) telekas näitama Kanal 2 saadet "Käsi kullas" aka "Valduri ja Elduri vägitegu" või mis see oligi... Ok, mulle vahel ka meeldib vaadata seda, kuidas perekonnapead ponnistavad, higipull otsa ees ja käed värisemas, mingit tsirkusetola teha ja siis saab nende pere natuke õnnele lähemale (ehk Anttilast nänni võita).
Kõige rohkem mulle meeldib saate algus, kui perekond selle Kristjani oma koju kutsub ja oma majapidamist tutvustab ja mina saan teleka ees oiata, kui koledasti inimesed oma kodusid ikka sisustavad. Ja siis nad istuvad pärast aiapäkapikkude ja lastetoa postrite kokkulugemist maailma kõige maitsetumale diivanile ja hakkavad oma pere tutvustama.
Nii ka viimane kord. Kui Kristjan pere pesamunalt küsis, mis loom tema lasteaia kapi uksel on, siis tema 9-aastast venda pidas ta juba piisavalt vanaks, et küsida, kas tollele tüdrukud meeldivad. Poiss kohmetus silmnähtavalt. "Ma ei tea," venitas ta üle huulte.
Õige. Ei peagi teadma. Selles vanuses tunduvad plikad mingid arusaamatud ja tüütud olevused. Ja võib-olla nad ei hakkagi kunagi meeldima.
Kristjan ei andnud aga rahu: "Noh, aga pruuti sul on?"
Nüüd oli näha, kuidas terve perekond kohmetus ja ema oli ehk veidi pahanegi. Isa püüdis mingi hädise naljaga lõbusat meeleolu taastada.

Mäletan, kuidas ka minu lapsepõlves onud minu eakaaslastest poiste käest ikka esimese asjana küsisid: "Poiss, kas sul pruuti ka on?"

Nagu mismõttes? Kas see peaks mingi nali olema? Sel juhul on see küll vaimuvaene ja perversne nali. Ja mida iganes see vaene laps selle peale ka ei vastaks, mehed naeraks ikka oma oh-sul-on-alles-kõrvatagused-märjad-aga-küll-mina-olen-kõva-kepimees naeru ja poiss oleks ebamugavasse olukorda pandud.

Kui mina peaksin kunagi poja saama, siis ma õpetan ta sellisele küsimusele vastama "Mis see sinu asi on?" või "Aga sulle vist meeldivad lapsed". Ja las need "vaimukad" onud siis arvavad, et mu laps on halvasti kasvatatud, sest nad ise on veel halvemini.

MTV Eesti my ass

Ok, ma saan aru, et haigena on mul aega liiga palju telekat vaadata, aga telekainimesed peaksidki minusuguste üle õnnelikud olema ja püüdlema selle poole, et kui ma lihtsalt olen sunnitud nende saadet/kanalit vaatama, siis ma ehk hakkan seda ka vaatama siis, kui mul hullult kiire on, sest see lihtsalt oli nii äge.

Noh ja siis ma panen MTV peale - kuigi tean, et võin kohtuda kilehääse nimekaimuga, aga suudan sellega leppida, aga panen igaks juhuks volüümi maha - ja sealt tuleb saade, mis räägib MTV Balti toimetusest.
Sealsed tegelased mõtlevad, et on eriti kreisid, kui räägivad oma tööst toimetuse peldikus. Peldikus, mis näeb välja nagu miljontriljonid ühiskempsud, kus sisekujundus on miljontriljoniga miinuses ning sidruni õhu"värskendaja" ja aastakümnete vanuse torustiku segune hais tungib läbi ekraani vaatajateni. Siis seal istuvad kolme balti riigi "eriti kreisid" noored, kes räägivad täiest seosetut (loe: "eriti kreisit") juttu, teevad inside joke´e ja räägivad "inglise keeles": "And then he wake ups" või "Sometimes she do so".
Ja siis üks poiss on neil seal "põhi naljamees", kellele kaameratagune mees hõikab "Do me a handicapped, do me a handicapped!"
Nagu OMFG! Mul on tunne, et ma vaatan youtube´ist mingit tiinekate koduvideot. KI-LE-KOTT!

gripist ja põõsast

"Ole siis voodis ja mõnna nii palju, kui saad," ütles mulle mu ema mulle teate peale, et mul on kõhugripp. Ma pole enam aastaid olnud gripis, nohus ja köhas küll, aga mitte gripis. Ma ei mäletanudki, mis tunne on lamada terve päeva voodis, mitte midagi tehes, ainult balseerunud näoga telekat vahtides või siis magades. Et kõik kohad valutavad ja süda on pidevalt paha. Ei mingit mõnnamist, lihtsalt jõuetus.
Mõnes mõttes on gripp aga suurepärane stressiravim, sest jõudu tegemata töödest mõtlemiseks ei ole.

Ja siis täiesti teisest teemast. Mr Andrus Unzip ütles tänahommikuses hommikutelevisioonis, et Mr Põõsas oli väga hästi ette valmistatud kõikidel teemadel kõnelemiseks. Mina panin tähele, et ta ei teadnud meie kohta vähemalt kolme asja:

• et Ilves on väliseestlane. Iraagi sõjast rääkides ütles Põõsas konverentsil, et just eestlased ja meie president teavad, mis tunne on elada võõra võimu all.
  
• et Ilves valiti alles paar kuud tagasi presidendiks. Mr Põõsas tänas presidenti tema kindlameelse valitsemise eest. Peale selle tekib küsimus, kas ta teadis, et meil on pigem parlamentaarne demokraatia.
• milliseid vaateid esindab meie majandusminister. Kui uskuda keskerakonda, siis Põõsas oli kiitnud Savisaart. Samas oli ta positiivselt meelestatud ka meie ühtse maksusüsteemi suhtes. Hmm...
  

põhimõtteliselt lõppes selle nädala esmaspäev ossiklubis püssirohukelder. põhimõtteliselt käis artur karaoket laulmas ja mingil hetkel ma läksin kaasa laulma. põhimõtteliselt turva küsis minult dokumenti, sest ma võisin 17 olla. ajee.

naeraks koos! naeraks heade ja halbade naljade peale. naeraks tobeduste peale. naeraks naljaka elu üle. naeraks eskapismist ja hedonismist. naeraks kilgates ja lõkerdades. laginal ja rõkates. turtsuks naerda. naeraks nii, et põlvist nõrk ja suulihased krampis. naeraks ühe soome poisi moodi, et kurgunibu paistaks.
naeraks nii, et enam ei mäletaks põhjust. naeraks pisarad silmist välja. naeraks naermise pärast.

slowly surely

uskumatu, mida muusika inimesega teha võib. ta tõstab su õhku või pillutab maha. või teeb korraga mõlemat, nii et kõhus tekib õõnes tunne, justkui kuskilt järsust mäest autoga alla sõites.

sa oled samadel treppidel, samas liftis. trepikodade vahel on jube külm. see on seesama roheline exit-valgus ja hall pimedus. see on seesama klaustrofoobne ruum. samad märjad juuksed, sama lõhn toas, samad riided ja kõhedus. sama ootusärevus, sama pooleldi avatud kapiuks, ja rahulolematus. sama kreem seisab kapi peal. on külm ja soe. on sügav nukrus ja tohutu rõõm. on higised peopesad ja punane tugitool.

see olnuks nagu eile. ei, see on nagu siin ja praegu. ja kurku kerkib mingi segaduse-segune nutumaik, sest see tegelikult ei ole. ei ole siin ja praegu...

ja 11'59'' teraapiat saab läbi.

persse*, rattasõidu hooaeg on läbi!
kui täna hommikul aknast välja vaatasin, avanes ilus valge vaatepilt. hommikuselt kiirustav linn tundus eilsest rahulikum ja mul tuli natu-natukene jõulutunne peale. tegelikult olid inimesed kindlasti ilgelt närvis, ,sest autosid on vaja kaabitsaga töödelda ja nad pidid seepärast tööle hiljaks jääma.
vedasin kell 8 oma sophy keldrist välja ega pidanud tema pealt lumehebekestki maha pühkima. toppisin oma kenny-kapuutsi pähe ja asusin minekule. loomulikult mul hakkas kohe ilgelt külm ja loomulikult oli tugeva tuule pärast kaks korda raskem sõita. seepärast hakkas järsku kole palav, nii et pidin kapuutsi peast ära võtma.
no ja siis olid kohe suu-silmad tuiskavat lund täis ja repmetušist vormusid silmade ümber veetlevad pandakarusilmad. sõrmi ei tundnud ma juba sõidu algusest peale. kui ma korra järsult pidurdama pidin, vedas tagumise ratta ette.
tööle jõudes olin näost peet, juustest pussakas ja kehast ülekuumenenud. ja loomulikult ka hiljaks jäänud.

*- eilekuulsin esimest korda, kuidas marko reikop ütles "raisk" (ja veel mitu korda!), kui ta saates "paar" asfalteerimistööd proovimas käis. ja mina mõtlesin, et ta on alati malbe, sõbralik ja viisakas. ennetan võimalust, et minu kohta samasugune müüt tekkiks.

Millegipärast sattusime emaga üleeile ühte kummalisse poodi. Kolme seinaäärt olid tihedalt täis pikitud ko-hu-ta-valt koledaid, ebakvaliteetseid ja topiliseks muutunud hilpe, mis palusid end nimetada eksklusiivseteks disainerirõivasteks.
Tunne oli nagu oleksin sattunud mõnda viie aasta tagusesse kaltsukasse, kus müüakse omakorda viis aastat tagasi moes olnud riideid 1000 protsendilise juurdehindlusega.
Tahtsin karjuda üle poe: "Tüdrukud, mu mantel maksis paarsada krooni ja ma ostsin selle Anttilast, aga see näeb ikkagi tuhat korda parem välja kui need siin!"
Kui uksest astus sisse üks üleblondeeritud, -solaariumeeritud ja -söönud tibi, aksessuaarina kaasas jalgadel rahakott, mis palus end nimetada meheks, tegime kähku minekut.

KADRI

"Jälle üks Kadri," ütles Artur jälle ühe Kadri nime mobiili salvestades.
Paar tundi hiljem, kui talle helistasin, ütles ta, et olen kolmas Kadri, kellega ta viimase tunni jooksul rääkinud on.

Minu lasteaia kasvataja oli Kadri, minu mõlema kooli klassides on käinud Kadri, minu kursusel on kaks Kadrit. Meie osakonnas ülikoolis töötab üks Kadri.

Meil on oma sai ja kunagi oli Kadriorus Kadri pood.
Meil on päris sant nimepäev. Varbad külmetavad ja värki...
Välismaallased hääldavad meie nime Kodri, soomlased Katri.
Araabiamaades on meie nimi meestel.
Orkutis on 563 Kadrit. Ma kahtlustan, et seal hulgas on ka neid mehi, kes aru ei saa, et Kadri on täiega naise nimi.

tüdrukud ei ole kunagi kaitstud oma vanaemade eest, kes noorte elu omamoodi tõlgendavad ja seda ula peal rääkimas käivad.

minu vanaema naabritädi räägib vanaemale ikka oma lapselaste käekäigust. üks huvitavamaid teemasid on muidugi see, kes kellega käib. tema tütretütar olla ühe mehe maha jätnud seepärast, et tollel olid rikkad sugulased. mida iganes see ka siis ei tähendaks.

kui eile küüni tänava väikeses pesupoes olin, saabus sinna nii 60ndates naine, kes palus müüjal soovitada aluspükse "tema tüdrukule", oli see siis ta tütar või lapselaps. "ta on pikk tüdruk ja ülekaaluline," ütles naine ja osutas kõgema värvliga trussikute poole. müüjaga koos otsiti sobivat värvi ja numbrit. naine kordas veel mitu korda kõva häälega üle poe, kui pikk ja ülekaaluline tema tüdruk ikka on, ning valis "need pidulikud" roosad "ja tavalised" mustad trussikud. kujutasin ette, kuidas see tüdruk seal olles häbi pärast maa alla oleks vajunud.

hiljem toidupoes piimaleti juures jogurtit otsides sattusin kuulma kahe vanema naise dialoogi, jutt käis neist ühe lapselapsest.
- no tal aega küll ju, ta on alles nii noor.
- kahekümnene. ja vanatüdruk.


no comments.

aga noh, tegelikult nad tahavad ikka head. ka siis, kui lapselaps on pikk ja ülekaaluline.

Seisin vana kaubamaja ja pläsku vahelisel ristmikul ning ootasin üleminekuks sobivat tuld. Kahe sõidusuuna vahelisel saarel seisis noorem mees. Ta võttis käe taskust ja pani midagi laternaposti ja selle küljes oleva liiklusmärgi vahele.

Vaatasin teda oma kõige põlastusväärsema pilguga. Mehe pilk rändas mööda tänavat ringi, kuni kohtus minu omaga. Kissitasin veel silmi, et minu suhtumine tema teosse võimalikult arusaadav oleks. Noormees keeras pilgu mujale ja nagu mitte uskudes, vaatas uuesti minu poole.
Vahtisin talle julgelt otsa ja pomisesin enda ette: "Sellised NEED inimesed siis ongi," mõeldes "nende" all prügi tänavapostidesse ja postide vahele toppijaid ja muid linnaruumi reostajaid.

Süttis roheline. Mees manas näole ilme, nagu ta ei teaks, et keegi teda vihaselt põrnitseb ja hakkas üle tee minema. Hakkasin ka astuma, heites veel pilgu ta veidi üle püksiääre punnitavale kõhule ja seda laiskuse sümboliks pidades. Mul oli igati õigus tema välimust arvustada, mõtlesin ja heitsin pilgu laternaposti teisele küljele, kus oli...

... rohelise tule süttimiseks mõeldud nupp.

Eile õhtul näitasid pealtnägijad Indiat, kus 80 protsendil elanikkonnast ei ole peldikut. Mitte mingisugust. Seal on loodud eraldi amet, mille esindajad käivad kodust kodusse s... korjamas. Neid kutsutakse Puutumatuteks, kuna nendega ei suhtle ükski teine inimene peale nende pereliikmete, sest nad haisevad (umbes nagu Egiptuse balsameerijad). Kastisüsteemi tõttu peavad arvatavasti ka Puutumatute lapsed tegema sama tööd. Pärast klippi ütles Kersna tuntud tõe, et me peaksime tundma rõõmu asjade üle, mis meil juba on. "Ja mitte kadestama oma naabrimeest, kes sõidab uhiuude Jeep´iga kui me ise kaks aastat vana Land Cruiseriga sõidame."
Mitte et ainuüksi eilne saade mind mõjutanud oleks, aga täna teeb kõik, mis tavaliselt närvi ajab, koledal kombel nalja. Mingi väikese konnatiigi väikesed intriigid, ametnike kapriisid, olematu kommunikatsioonisüsteem ja oskamatus kirjutada lihtsaid lauseid...
Aknast paistab vahtrapuu, mille järjest enam punastavate lehtede vahelt piilub tuppa sügispäike. Tore!

Eile õhtul vaatasin Estonia 100-le aastapäevale pühendatud kontserdit ETV-st, kus laulsid neli põlvkonda Pipisid pluss kaks tulevast Pipit.

Mulle meenus, kuidas ma paariaastasena meie ühetoalises Tallinna korteris punasest raadiost lastelaule kuulasin. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru. Kas levi oli halb või heli oli halb või mul oli halb kuulmine, aga ma mäletan, et kuulsin ainult neid kileda häälega lastekoore ega suutnud sellest sõnu eristada.
Kui hiljem lasteaias jm ise neidsamu laule õppisin, tekkis mul siiski küsitavusi.

Võtame selle Pipi laulu.

Kes küll on mu ema?
Tuntud on ka tema,
kadedus võib muuta kringliks.
Kui te kuuleks kuivõrd priimad
on ta kroon ja on ta tiivad,
ema on mul taevas ingliks.

Okei, esiteks oli see minu arust üldse julm, et kellegi isa on kuskil karu p-s Kurrunurruvuti saarel vms kuningas ja ema on surnud.
Teiseks ma ei saanud aru, kuidas kroon ja tiivad saavad olla priimad. Mida tähendab priima? Ainuke asi, mida ma sõnaga "priima" seostasin, oli punane suitsupakk vanaisa käes.

Või hanepoegade laul.

Ta võtab neilt mõõdud ja kätte toob pea,
nüüd saabastega käia neil lume peal hea.

Kuidas saab kingsepp hanepoegadele pea kätte tuua? Kelle pea? Ja miks seda pead vaja on, kui saabastes oli probleem?

Või siis tolleaegsed popplaulud.

Seljakotid selga,
maha jäägu sumadan...

Ma polnud elu sees sellist sõna nagu sumadan kuulnud. Ja laulsin alati, et koju jäägu surmatund.

Ja siis see üks laul, mille sõnad mul hetkel meelde ei tule, aga oli ka tollel ajal popp lugu ja sisaldas sõna diktatuur. Minu jaoks oli see alati tikk-takk-uur ehk mingi tiksuv uur.

Mhm, siis mul meenus veel üks lapsepõlve blond hetk, mis kestis umbes 11. klassini. Tartu mnt-l asuva Marati maja peale on kirjutatid vist tänini AU TÖÖLE! Ma mõtlesin kuni keskkoolini, et AU all mõeldakse metsas huikamisele sarnast hüüdu "Auuuu" ehk siis "Auu, (tulge) tööle!"

No nüüd ma olen ikka palju targem.
Hahaha...

suomi selväksi virossa?

käin teist nädalat soome keeles. ja ma olen kogu selle aja olnud nagu wtf.

esiteks ma ei saa üldse aru, miks kadrih juba teist tundi puudub. iga sekund igatsen.

teiseks. jyväskyläs ajas läbi inglise keele soome keele õppimine esmalt juhtme kokku. siin tahan ma aga vastata nendele küsimustele, mida soome keeles ei oska, eesti keele asemel inglise keeles.

kolmandaks pean ma eestisse tagasi tulema selleks, et aru saada, et soomlased ON tuimad. kus on meie alati naeratav, alati kõike grammatiliselt põhjendada oskav super opettaja maaria? igatsen ka.

neljandaks ma ei saa aru, miks on vaja tulla antud kursusele, kui sa oled
a) soomes kolm aastat elanud ja seal koolis käinud
b) soome keelt veidi üle kahe aasta õppinud
...ja siis seal haigutada ja lakke vahtida.

tää kaikki stressaa mua!

vahel on filmitegijad taibumad kui astronoomid.

karu sõidab rattaga? elu nagu tsirkuses*

täna sõitsid karud autoga.

jalutasin tallinna bussi pealt koju. baltiski cirkus pani oma kodinaid kokku, mehed tassisid treppide aluseid suurde järelkäruga autosse. poiss patsutas sõbralikult suurt karvast trikikoera. trikikarud seisid auto järelkärus. nägin oma suguõdesid- ja vendi nii lähedalt üle pika aja. viimati ehk paar aastat tagasi loomaaias.
mõmmikud nühkisid närviliselt ninaga mööda trelle. mingi mees, arvatavasti kohalik, tegi neist pilti. mul oli loomadest kahju. ja mulle meenus põhjus, miks ma tsirkust jälestan...

* vt eelmise postituse kommentaare

olin rattapoes juba mitu raksu kiibitsemas käinud. kaalunud erinevaid variante, proovisõidutanud mitmesuguseid rattaid, teinud mõttes mitmeid kontoväljavõtteid, mõtisklenud selle üle, kui turvaline on tartus ratast tänavale jätta jne.

eile sain ta siis kätte. beežika naiste linnaratta, korvi ja seelikukaitsega, sophy nimelise (meeste mudel, muide, kandis nime arthur) - tõeline romantika! aga ainult senikauaks, kuni õnneliku omanikuna ratta selga istusin, et koju sõitma hakata. ilmataat otsustas mulle selgeks teha, et sügis pole rattasõiduks just parim aeg. lõunakeskuse kandist annelinna jõudes olin läbi vettinud ja külmunud ning minu sophykene mudane.

ratta keldrisse toimetamine oli omaette katsumus - kaks treppi, kolm ust, mis kinni minnes ka lukku lähevad, ja ühe ukse taga majanaabrite titevanker. kui tuppa astusin, oli padukas LOOMULIKULT järgi jäänud.

aga ei, tegelt on tore! ratas liikus päris hästi edasi ja mulle meeldib, et ei pidanud ratta seljas küürutama, nii et selg paljas. ainuke asi, mis räägib ka linnas sportlike rataste poolt, on see, et arturi ja enda sõitu võrreldes tundus, et linnarattad on kohmakamad. aga eks see oleneb sõitjast ka...

***
jumala teisel teemal, nostalgitsevalt. eile kasutasin ära viimased pirkka vatipadjakesed, mis kata mulle kord siwast tõi. tervitused temale! :)

ma saan aru, et ma võiks ju püüda naine välja näha. sest kui ma täna hommikul seeliku ja uute kingadega tööle lähen, kõnnib katrin minust paar sammu tagapool ja teatab, et mu pepu näeb selles seelikus hea välja. ja on ju tore selliseid komplimente saada! ja mul ei olegi seelikute kandmise vastu midagi. mõnd neist võib 24 h järjest kanda ja ta näeb ikka hea välja (loodetavasti ka mina seal sees). kleite ma jumaldan!
ja mul ei oleks ka naiselike kingade vastu midagi, KUI keegi suudaks teha ühed mulle sobivad. mulle on alati kõik minu number kingad laiad. kõik - madalad, kõrged, nahast, kunstmaterjalist, riidest, rääkimata päritolumaast. alati on poes kõik numbrid nii laiaks venitatud, et ma võiks vist kaks jalga ühe kinga sisse panna.
okei, siis ma lõpuks arvan ühed leidnud olevat. panen need hommikul jalga, everything´s perfect, mu pepu näeb hea välja jne.
aga mu jalad niutsuvad nende kingade sees juba esimeste sammude ajal tänaval. ja nad karjuvad valust, kui olen peahoone ette jõudnud. lutsu tänavale jõudes juba lonkan.
kui toimetuses kingad jalast ära võtsin, olid kannad verised. ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui katrinit ei oleks veel tartus olnud. nendes kingades koju minna ma küll ei oleks suutnud.

sõnaga, minust peab saama bimbo, kes käib piiri taga shoe shoppingul.

Demagoogidele kohukeste seast tuleb au anda. Jüngrid üle Eesti õpivad parteimeeste(-naiste) sõnad usinasti pähe ja hakkavad neid siis ise levitama.
Kuulsin juhuslikult hommikul Vikerraadiot, kus räägiti presidendivalimistest. Keegi härra helistaja lausus: "Aga vaat minule jääb küsimuseks, kuidas neli erakonda hääletasid kõik üksmeelselt, " sellisel häälekõlal, nagu ta oleks ise selle mõtte välja mõelnud. Eile oli Marika Tuus esinenud samasuguse mõtteavaldusega Riigikogu saalis.

Minu meelest on asi päris selge. Keegi lihtsalt ei taha Rüütlit (seega on tegemist osaliselt vastuhääletusega). Ükskõik, kas Ergma või Ilves, ainult mitte Rüütel.

Kus see klubi asus ja kas ülka kohvik oli Narva mntl?

KAS SA TEAD JUBA, et kolmel õhtul nädalas on klubis avatud DISKOTEEK! Reedel. 20., laupäeval, 21. ja pühapäeval, 22. septembril võid tantsida kella 9-st poole 2-ni öösel!
Igal õhtul erinev diskor erineva programmiga.
NB! Õpilaspilet kindlasti kaasa!
***
DISKOTADA saad ka ÜLIKOOLI KOHVIKUS (Narva mnt. 27) kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 8-st südaööni.
***
MUUSIKAHUVILINE NOORMEES VÕI NEIU!
Tahad Sa ennast proovile panna DISKORINA? Kui oled asjast huvitatud, võta kaasa OMA LINT ja tule klubisse neljapäeval, 26. septembril kl. 17 (ruum 209) või helista tel. 73 838 kl. 11-13 või 16-18.
Ansambli "THE CURE" õhtu teisipäeval, 24. septembril kl. 21 klubis.

Universitas Tartuensis, 20. september 1991.

Minu maja kõrvale Mõisavahesse ehitatakse uut elamuta. Nagu üleöö on Eedeni kaubandusekeskuse juurde ilmunud ehitis, mis kannab A le Coq Sport nime. Eks ta siis mingi spordihall ole. Muus osas on keskkond sama, aga inimesed nagu ei oleks. Igatsen näha tuttavaid nägusid ja istuda vanade heade Stammtischide taga koos sõpradega.

Pole siin suurlinnade juuretust ega püüet näida rohkem kui olla. Ei leia siit ka provintslinnade hallust, kõledust või paras-puhkuseks-optimismi. Puudub siit ükskõiksus ning väikelinnale omane rahulolu, mõttetu nagu poplaulutekst, sõge nagu TV-tähe silmavaade seda esitades. Tartul pole õnneks seda võimet tadalülituda näivrahvusliku juhmusega ega "leivale ja vaatemängile" orienteeritud keskpärasust... Tartus tajud, et siin ei asu üksnes Eestimaa sool, vaid ka Eestimaa kaneel. Tartu on ülikoolilinn.

"TRÜ" ehk Universitas Tartuensis, 1984

"Sellega harjub ära," ütles Hans, elutarkuse noot hääles, kui ma talle eile mainisin, et imelik on Tartus tagasi olla. Ta teab - ta on siin juba mitmendat nädalat. Ma usungi, et see harjumine juhtub õige varsti. Praegu aga naudin tartlaseks olemise taasavastamise värskust.

15 aasta pärast 1,5 miljonit eesti keele kõnelejat ja Eesti viie rikkaima riigi seas - ilusad ootused endiselt ning praeguselt peaministrilt saates "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"

Kuningas ise oli aga alasti. Paarkümmend minutit tagasi oli ta AKs nimetanud kahtlustusi tema vaimse tervise korrasolekus psühhoterrorismiks, aga otsesaates võisime me kõik veenduda, et kõik ikka päris korras ei ole. Ma ei hakkaks siin midagi ütlema tervise suhtes, aga Rüütel ON vana ja midagi ei ole teha. Ta lihtsalt mõtleb liiga aeglaselt ja puterdab.

No mida arvata sellest, kui küsitakse integratsioonipoliitika kohta üldisemalt ja president hakkab Aljošast jahuma, hiljem nimetab ta Laari peaministriks ja võtab saate kokku lausega "Ma arvan, et selle poole tunni jooksul me rääkisime mitmetest asjadest..." Tore arvamus küll. Ansip, sinu arvamusega, et kõik on halvasti ja kadunud, ei saa ma ka nõustuda, lisab president. Ansip vaatab täiesti arusaamatu näoga Rüütli poole. Mina vaataks ka. Ta ju ei öelnud midagi sellist.

Need 15 aastaku plaanid on toredad küll, aga vaatame kõigepealt lähimat viit aastat ja püüame kellegi teise riigi etteotsa hankida.

There´re some things money can´t buy.

öine linn on vahva. eriti siis, kui sa sealt läbi sõidad. sa oleks nagu pealvaataja ja samas ei ole ka. igatahes sul on vabadus lahkuda, kui asi peaks ohtlikuks muutuma.
aga muidu võid sa nautida tuult, mis praegu veel suviselt mahe on. augustikuist tähistaevast küll ei näe, pigem igihaljaid tänavalaternaid, klaasist kilavaid ärihooneid ja elamurajoone, kust laiguti veel akendes valgust paistab. ja punaseid, hüpnotiseerivaid autode tagatulesid. sellest tuledemängust eemal on kõik sinine. peaaegu et must, aga siiski sinine. sametine sinine, mille pehmusse tahaks oma näo peita...
teised öös olijad näivad olevat sellest kõigest sama lummatud kui sina. seda võib muidugi neid vaid pealiskaudselt vaadates arvata. aga ometi tahaks ju loota, et nad on siin öises linnas õnnelikud. mõni ehk on ka.

ma tunnistan, et ma olen suhtkoht nannipunn. ma tahan olla sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal, ma vihkan tüüpe, kes mõne kõrge koha peal hakkavad veiderdama, et nad kohe-kohe kaotavad tasakaalu ja ma ei saa aru jackassi naljadest. ma pole kodagi suutnud mäesuuskadegagi inimese kombel mäest alla tulla, muust ekstreemsusest (lubatagu mul mäesuusatamist siiski selleks nimetada) rääkimata.
olgem ausad, kajakiga sõitmine pole mingi ekstreemsport. kui, siis ainult minusugustele. aga ma siiski tunnen rõõmu, et sain hakkama kahepäevase sõiduga hiiumaalt kõrgelaiule, hanikatsile, saarnakile ja sealt hiiumaale tagasi.
et kajakiga merele saada, tuleb esmalt vastu lainet sõita. kui väga lainega külitsi oled, võib paat suunda muuta ja tagasi sõitma hakata. alguses kisasin ma iga paarikraadisegi kursilt kõrvale kaldumise pärast. kisasin seni, kuni artur ütles, et ära seleta seal, vaid sõua. mõtlesin, et ma võiks solvuda, aga ma ei viitsinud. olin lihtsalt vait ja sõudsin. kuni ühel hetkel avastasin, et ma ei karda enam, kui paat veidi külje poole kaldub või suurem laine vett sisse pritsib. ja kui paat kägisevat häält tegi, siis ma ka pigem uudishimust tahtsin teada, millest see tuleb, kuigi giid mart viskas minu eeldatavasti hirmust tuleneva küsimuse peale nalja, et paat hakkab pikuti pooleks minema.
leidsin, et sõudes võib ka niisama lobiseda ja mööduvate laiude loodust imetleda. meenus kata väikse venna ütlus, et loodus on ikka kõige tähtsam. tundus, et on küll ja seda märkavad ja uurivad inimesed, nagu meie giid, elavad kuidagi harmoonilisemat ja täisväärtuslikumat elu.
nägime päris lähedalt luiki ja kaugemal hülgeid. õhtul jõime kadaka alt korjatud punest teed ja sõime arturi tehtud põldmarja toormoosiga saia. (oleks ehk marineeritud viinamäe tigusidki süüa saanud, kui arturil oleks olnud anum, kuhu neid korjata. ta on ikka mõne koha pealt vähe imelik :D)
ja kuigi teisel päeval sadas vihma, oli pidevalt märg ja jube külm olla, siis reisi lõpuks oli ikka see väsinud aga õnnelik tunne.

Ma vaatan seda EMi ja ma ei saa aru,

- miks Rahnu Kristjan ÜHEKSANDAKS jäi? Ok, ma saan aru, et kettaheide läks metsa ja et mehele tuleb au anda, et ta üldse lõpuni tegi. Aga kuhu jäi see neljas koht, kus ta pärast esimest päeva oli??? Bähäääää...

- kuidas KÕIK rootslased mingi faking ilusad välja näevad? Heledad juuksed, pruuniks põlenud nahk vormis kehal ja kõrgetel põsesarnadel.

- miks sportlaste pepud on kõige ilusamad asjad maailmas? No vähemalt suurvõistluste lainel olles tundub nii, lubage mulle need väiksed primitiivsed rõõmud...

sexy

Tulin pühapäeval selle uue Tallinki laeva Galaxyga Soomest tagasi. Päris uhke laev. No täis väikekodanlikku interjööri, aga siiski uus, puhas ja särav. Ilm oli pea tuulevaikne, nii et mõnus oli sõita ja loojuma hakkavat päikest näha.

Aga iga endast lugupidav naine (see oli nüüd irooniaga öeldud, eks) peab laevareisil astuma läbi ka lõhnapoest. No mul saab tegelt ka kohe-kohe Gucci Envy Me otsa, see on mu ettekääne. Nuusutasin siis seal tuhandeid lõhnu, nii et pea juba ringi käis. Teiste hulgas päästsin valla ka Carolina Herrera 212 Sexy lõhnamolekulid. Aga ei saa öelda, et oleksin end näinud seda lõhna kandes seksikamana. Silmitsesin riiulil teisi võimalikke kandidaate, kui kuulsin enda kõrval häält: "Kato! Kato!" Vaatasin alla. Minu kõrval seisid umbes kümneaastased Soome tüdrukud, üks neist näitas näpuga 212 roosal karbil helklevale sõnale sexy. Kahekesi itsitades kadusid nad teiste ostlejate sekka.

Ega selles situatsioonis midagi erilist ei olnudki. Lihtsalt hakkasin mõtlema, et olin unustanud, et kellelegi võib taoliste sõnade lugemine elevust tekitada. Et meie seas on need väikesed, keda mõjutavad seksile apelleerivad tekstid/visuaalid/riided vms rohkem kui meid. Et see tundub neile naljakana, aga samas ka millegi keelatu ja põnevana. Ehk ka ihaldusväärsena. Et me peaks sellele ehk rohkem mõtlema, et meiega koos näevad poes DId ja vaatavad kodus seebikaid/muusikavideosid ka väikesed. Sest millegipärast ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes on unustanud, mis tunne võis olla selline kümnene poiss või plika. Aga noh, ehk lapsevanemad on hoolikamad.

Ajee, sihuke moraalijüngri ila tuli praegu...

A Column by Cadrie Bradshaw

Üks müüt räägib sellest, et enne siia ilma sündimist on mees ja naine tervik ning jumal lahutab nad. Oma elus käime me ringi ja püüame leida seda teist poolt, kes meist lahutati ning potentsiaalse teise poole leides kallistame me teda, püüdes saada üheks nagu enne sündi.

Samalaadne on ka teooria, et inimesed otsivad enese kõrvale inimest, kelle näojooned tema omadega võimalikult sarnased oleksid. Selle kohta on isegi mingi raamat eesti keelde tõlgitud. Ainukese paarina mäletan sealt Brad Pitti ja Jennifer Anistoni, kelle näod olid fotol pooleks lõigatud ning siis teineteise kõrvale pandud, nii et moodustus üks nägu. Aga nad on ju ammu lahus.

Ma ei usu neist lugudest kumbagi. Selge on aga see, et me püüame leida enese kõrvale suhteliselt sarnast inimest. Kes oleks mõttekaaslane. Sest siis on vähem seletamist, selgitamist, pinget - me ju mõlemad teame, et asjad peavadki nii käima. Okei, on ka äärmuslikke juhtumeid, kus valitakse partner näiteks täiesti teisest kultuurist, religioonist vms. Aga sul peab olema inimesega siiski mingi ühisosa, sideaine, millele alati võib toetuda. Mingi aspekt, milles sa tunned end turvaliselt ja mugavalt. Ning mis toidaks sinu egoismi. Sest sisaldagu armastus nii palju andmist kui tahes, inimene tahab varem-hiljem midagi vastu saada. Meid juhib paratamatult elus kõikjal egoism (ja/või hirm).

Olgu need kaks siis nii sarnased kui tahes, elus tuleb ette olukordi, millele vaadatakse erinevalt, mida tõlgendatakse kaaslasest teisiti.

Mul on tuttavaid, kes räägivad oma Temaga praktiliselt alati pahural toonil. Olen märganud, et suudan ka ise viimasel ajal edukalt pikka aega ja korduvalt vingus nägu teha. "Tere," ütlen autosse istudes, kergelt üleolev pilk silmis. Tema küsimustele ühesilbilised vastused, muidu vaikus. Ma tean, et ma nii teen. Ja ma ei ole selle üle uhke, sest ma olen alati arvanud, et üks olulisimaid oskusi elus on oskus end kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, tegutsemisviisi õigsus kahtluse alla seada.

Kuid vahel kerkib su pea kohale küsimus AGA MINA??? Ja siis sa ei hooli raasugi oma suurepärasest eneseanalüüsivõimest, vaid ainult sellest, et asjad oleks just sinu äranägemise järgi. Nagu enne öeldud, sind juhib egoism, soov enese heaolu kindlustada, ja hirm kaotada sellest tulenev rahulolu/õnnetunne vms.

Ühel hetkel lööb soov saada oma tahtmine pea kohal kokku ning sa käitud naeruväärselt nagu jonnakas laps, nutuvõru ümber suu. Ikkagi SINU õnn on ju kaalul!

Või siis sa teed (sinu meelest) halva mängu juures head nägu. Teed järeleandmisi, leiad kompromisse. Aga osaliselt maksad sa nõnda lõivu oma õnne arvelt.

Oma esimestes suhetes püüdleme me kangekaelselt oma ideaalide poole. Esimeste lahkhelide korral leiame, et mõlemil oleks targem oma teed minna. Aga mul on tunne, et mida vanemaks sa saad, seda rohkem sul areneb oskus leida kuldne kesktee, leppida teatud paratamatustega, et ka kõige ideaalsemas suhtes on kas või kogemata teineteise valesti mõistmist.

Aga ikkagi tahaks ju olla õnnelik. Üliõnnelik. Kogeda meeletut armastust ja arvata, et see on ainulaadne. Olla õnnelik nii, et tema sinu kõrval oleks ka. Et ta ei peaks taluma mingit mossitavat jõmpsikat enese kõrval: Kuid et ta tajuks ka ära, kui tegu ei ole lihtsalt põikpäisusega, vaid sa oledki õnnetu.

Aga neil kahel ei oska see tusane tüüp mõnikord ise ka vahet teha. Sest - mis hetkel muutub isikliku õnne tagaajamine labaseks kapriisitsemiseks või vastupidi, tehes järeleandmisi, et hoiduda lihtsast jonnimisest, kaotab inimene isikliku õnne?

Seda viimast lauset kirjutades oleks pidanud kaamera seda sünkroonselt detailplaanis filmima ja selle üle peaksid nüüd seriaali jälgijad mõtisklema. Aga ainult pealiskaudselt, sest meil on ikkagi meelelahutusseriaal ja peab fun olema!

Vanaema lahendas eile ristsõna ja küsis, kuidas on minevikuigatsus teise sõnaga. Arvasin, et nostalgia ja see sobiski. Hakkasin aga mõtlema, kas alati, kui minevikust - ka headest aegadest - räägitakse, siis kohe seda taga igatsetakse.

Täna hommikul unest virgudes mõtlesin voodis näiteks selle peale, kuidas me väiksena alati vanavanemate juures naabrilastega suvelõpupidusid korraldasime. Traditsioon sai alguse meist vanematest tüdrukutest-poistest, kes samuti vanaema juures käisid või siis ümbruskonnas elasid. Varem olid pidusid teinud ainult nemad, siis aga kaasati meidki. Ühe peo jaoks õpetatud tantsuga käisime ka kohalikus kultuurimajas esinemas, mis nüüdseks on juba aastaid mahapõlenud.
Ja kui nemad suureks said, anti teatepulk meile üle. Õigemini me võtsime ise, sest me ise tahtsime seda tava jätkata.
Pidu toimus võimalikult viimasel suvelõpupäeval, tavaliselt kuu viimasel nädalavahetusel. Mäletan, et ühel aastal sõitsin pärast pidu samal õhtul Tallinna, et siis juba järgmisel päeval, astrid näpus, kooli minna. Peole kutsusime vanavanemad, emad-isad, sugulased ja meie tänava vanatädid. Kord panime kuulutse üles ka tänava otsas olevale postkastide postile, aga minu mäletamist mööda tulid peole siiski ainult vanad olijad.
Pidu algas alati eeskavaga, mis koosnes näidendist, lauludest, pillimängust, luuletustest, anekdootide lavastamisest. Ühel aastal parodeerisime erinevaid telesaateid, praegu meenub ainult Reisile Sinuga.
Loomulikult oli peol ka kohvik, millesse kaupade muretsemine toimus eriti kummalise loogika järgi. Mina küsisin isalt veidi raha, teised oma vanematelt, siis käisime poest limpsi jm nänni toomas ning siis need samad vanemad tulid meilt seda ostma.
Aga me tegime ka ise, näiteks nikerdasime puidust erinevaid kujusid ja kõrvetasime neile põletusmasinaga Suvi ´94 peale.

Meist nooremad lapsed pole seda tava edasi viinud, kuigi mu täditütar Kreete osales juba meie suvelõpupidudel. Aga nüüd on teised ajad, selles mõttes on küll minu, meist eelmise ja praeguse noore põlvkonna vahel suur vahe. Meenub klišeelik näide, kuidas Kreete logis end eile kohe pärast ärkamist reiti sisse. Mulle tundub, et meil oli rohkem lapsepõlve. Noh, eks nemad võivad vastupidist väita.

Aga mida ma üldse sellega öelda tahan, on see, et kuigi need olid väga toredad ajad, siis ma ei tahaks neid tagasi. Laps oli tore olla, aga ma ei tahaks enam koolis käia. Minu meelest on ülikooliaeg hoopis huvitavam ja toredam. Ma usun, et pigem hakkan seda aega taga igatsema, aga lapsepõlvest rääkimise mõttes ei pruugi nostalgia võrduda alati minevikuigatsusega.

P.S. Neljapäeval käisime vanaisa ja Kreetega Viljandi kohvikus. Sealsamas, kus kaardiga maksta ei saa ja kus kõik Sakala praktikandid ja folgilised kindlasti on käinud. Vanaisa rääkis loo, kuidas 44. aastal ta esimest korda seal kohvikus käis. Ta oli veel tollal poisike. Nad läksid sinna vanema vennaga (kes pärast sõjas surma sai?).
Ruum oli täis suitsu, põrand sulanud lumest märg. Ukse kõrval, kus praegu on kohvikulauad, oli nagi, kuhu Saksa ohvitserid oma sinelid riputasid. Kohviku klientuur peamiselt nendest tol korral koosneski. Vanaisa mäletab, et puhkes skandaal, sest keegi oli nagist varastanud ühe ohvitseri vöö koos sellel olnud püstoliga. Kohviku uks pandi lukku, et kõiki läbi otsima hakata. Vanaisa taolised poisikesed visati aga kohvikust välja. Säh sulle siis kohvikus käimist.

22 - viimne taks. Kui tobe! Ma arvan, et ehk 32.
Tegelikult ei. On vaid need koerad ja on taxi`d.

Eile ma sõitsin Pudisoolt koju ja mõtlesin, kuhu ma oma päikseprillid pannud olin. Need olid mul peas. Eile sõitis ema autoga ja mõtles, kuhu ta autovõtmed on pannud. Väiksena nutsin ma ennast katki, kui arvasin, et olen koduvõtmed ära kaotanud. Kuni ma peeglisse vaatasin ja nägin, et need mul kaelas ripuvad.

Ma ei saanud vanaks. Ma sain vanemaks.

Väikesed inimesed

Oma väikese töökogemuse jooksul ja ka varem olen ma tähele pannud, et paljud inimesed, kes ei tööta juhtivatel kohtadel kipuvad käituma, nagu nad just seal töötaksid. (Ja võib-olla ka seda, et kõrgetel kohtadel olijad võivad olla vägagi suuremeelsed. No alati on ka vastupidiseid näiteid...)

Koolis õhtuti näiteringis käies saime ühtelugu verbaalselt mööda päid ja jalgu koolimaja koristajalt, kelle meelest ei kandnud me piisavalt puhtaid vahetusjalatseid või venisid meie kogunemised liiga pikaks. Unustamatu on ka kogemus põhikooli lõpus GAG-i sisseastumiseksamitele minekust. Sealne garderoobitädi röökis kõigi peale, kes talle tere ei suvatsenud öelda.

Pool tundi tagasi helistasin ühte pealinnaga seotud asutusse, et paluda ühe teemaga seoses neilt kommentaari. Neiu Sekretär (kes ei olnud isegi mitte neiu Pressisekretär) oli juba eile palunud saata neile meiliga küsimused, et ta saaks need õigele inimesele suunata. Noh, neelasin selle alla asjaolu, et tegu ei ole mitte kirjutava ajakirjandusega ning saatsin talle meili. Pärast send-nupule vajutamist meenus, et oleksin pidanud lisama, et soovime intervjuud hommikupoolikul, kuna hiljem on kaameraajad juba kinni.Helistasin, et seda teatada.

- No seda ma teile küll lubada ei saa, et kindlal kellaajal intervjuu saate, kõlas vastus.
Selgitasin, et ega ma kindlat kellaaega ei tahagi, lihtsalt mitte pärast kella 15.
- Siis te oleksite pidanud meili kirjutama, et te tahate intervjuud TÄNA ja SEL KELLAAJAL, kõlas nipsakas pedagoogihääl.

Mitte et ma ei oleks kirjale lisanud remarki KIIRE ja pannud selle juurde rasvase punast hüüumärki, mis nagu peaks tähendama, et intervjuud tahaks täna. Ja mitte et sellest eile poleks juttu olnud.
Mitte et Neiu Sekretäri kaks vastust teineteisele vastu ei räägiks.
Mitte et ma just kellaaja täpsustamiseks sinna parasjagu ei helistaks.

Sisustan oma bloogi negatiivsetest asjadest rääkimisega. Vene AK-st Anna ütles küll, et ära pane tähele. Ma vastasin, et kui millestki muust pole mõelda, siis panen ikka. Ja praegu mul muust mõelda polegi, sest ma ootan siiani NS-i telefonikõnet.

Mulle on tuntunud, et tavaliselt arvatakse nii, et maailmas peab valitsema mingi ratsionaalne printsiip. Ja tundub, et selleks printsiibiks on teatud sümboolne kord ehk see, kuidas teatud inimestele või nähtustele omistatakse sümboolne väärtus. Võtkem mind ennast. Olgem ausad, ma olen labane mats. Minu kombed on tülgastavad, mul puudub hea süda, ma peksan hobust. Sellest hoolimata räägitakse minust kogu aeg kui "isandast". Veelgi enam - minu abikaasa, kes on veelgi jõledam, on ja jääb "emandaks".*

Tõtt öelda pole ma kunagi kedagi lollitanud. Ma olen lasknud inimestel end ise lollitada. Nad ei vaevunud välja uurima, kes ma olen. Selle asemel mõtlesid nad mulle tegelaskuju välja. Mina nendega ei vaielnud. Nad armastasid nähtavasti kedagi, kes ma polnud. Kui nad seda avastaksid, süüdistaksid nad mind nende illusioonide purustamises ja lollitamises.**

* - kuningas Ubu
** - Marylin Monroe

no tänase seisuga oleme siis poistega kõik oma tuleristsed kätte saanud.

käisin täna tulekahjude keskkonnakahjustustest lugu tegemas. pidime minema ühte hiljuti põlenud metsa, et rmk metsnikuga rääkida tulekahju mõjudest loodusele. teel sinna sattusime aga luige metsatulekahjule peale. kõigepealt oli viljandi maanteelt näha palju suitsu ja operaator ütles, et temal lõi adrenaliini verre. pidasime auto kinni ja operaator tõmas kaasavõetud buutsad jalga. tavalise kingaga oleks põleval turbal kõndimisest põletushaavad saanud. mina tänasin jumalat, et hommikul valgete kingade asemel sandaalid jalga olin tõmmanud.
siis pidime kaklema tuletõrjujaga, kes ütles, et kustutustööde juht lubas meil filmida ainult tee pealt. aga sealt ei näe midagi. siis operaator kakles seal verbaalselt nendega ja ütles, et ega ta esimest korda seal ole. tuletõrjuja jäi enda juurde ja kõndis lihtsalt minema.
siis istusime me lihtsalt autosse, sõitsime 300 m mööda teed edasi ja läksime metsa.

see vaatepilt on ikka jube. täies jõus ilusad männipuud täiesti põlesid alt. turbapinnase kustutamiseks läheb tonnides vett. (turvast kasutatakse ka ju kütteks, nii et ta põleb pikalt ja süttib hästi) ja kui tuli juba maa sees on, siis on kindel, et puud selles hukkuvad.

iga päev teatatakse u 15 uuest tulekahjust üle eesti. ja need kõik on tekkinud inimetegevuse tagajärjel. väiksemastki sädemest võib tekkida suur tulekahju. inimesed lihtsalt ei usu, et see on võimalik...

mulle meeldib hommikuti tööle tulla. varem vahel ei meeldinud. sest igaks päevaks ei olnud head teemat välja pakkuda ja ei võinud iial teada, mida sind tegema saadetakse. nendel hommikutel mõtlesin ma telemaja kõrval asuvast autopesulast möödudes, et teeksin parema meelega seda tööd - konkreetne töö, ei mingeid ootamatusi. aga kui ma kuumal suvepäeval seal pikkades kummikutest neiusid askeldamas nägin, hakkasin oma autoepestu idealiseerimises kahtlema.

nii et astun siiani sisse majaderivi järgmisest uksest, mille kõrval on silt kirjaga eesti televisioon ja selle kohal vana etv logo. ütlen valvuritädile "tere hommikust!" ja otsustan, kas minna liftiga või trepist. liftid on siin vanad ja tujukad, mõnel hommikul töötavad, mõnel mitte. niisiis olen viimasel ajal treppe eelistanud. teise korruse lasteekraan ja meelelahutustoimetus... kolmandal publitsistikatoimetus... ja vaatavadki vastu uudistetoimetuse kollased koridoriseinad ning lillad uksed.

kui ma marsaga tulen, tuleb tööle jõudmiseks jalutada mööda gonsiori tänavat, mööda oma vanast keskkoolist. selle taga kasvavad pärnad, mis on aastatega lopsakaks paisunud, nii et nende alt läbi minnes peab pea veidi õlgade vahele tõmbama. aga lõhn on neil praegusel kesksuvel võimsalt lääge.

ühel hommikul sealt läbi tulles mõtlesin välja ühe luuletuse

pärnade vahelt päike mu pääle
õitsvate õiede lõhna

aga tänaseks on ülejäänu meelest läinud.

aga nüüd ma lähen koosolekule. eks näis siis, äkki tuleb oma sõnu süüa, sest antakse teema, millest jõud üle ei käi... ptüi-ptüi-ptüi.

istub 10. klassi tüdruk marsruuttaksos oma endise klassivenna kõrval. klassivend räägib, kuidas ta reedel jõi ja järgmisel päeval selline "kass" peal oli.
10. klassi tüdruk:"??"
vana klassivend: "masekas, noh."

istub kolmanda kursuse lõpetanud tüdruk, on eelmisel päeval joonud. ja kuigi päike paistab ja ta peesitab rannas, kogeb ta nüüd omal nahal, mis tunne on, kui kass on peal. avastab, et suudab olla terve päeva vingus näoga. nutta kogu kodutee ja samal ajal autot juhtida. õhtul kodus hakkab meenutama, mis siis valesti oli. aga ei meenu...

noored, ärge jooge!!!

täna on raido sünnipäev

helistasin, et õnne soovida. ja hakkasin alles siis mõtlema, kui vanaks ta nüüd saabki. peast käis läbi 22, aga see viimne taks tuleb mul hoopis endal varsti kätte. ega siis mitte juba 23?
"23 juba," ütles ta ise. "eriti haige..."
see "eriti haige" tundus eriti naljakana. keda või mida siin ikka süüdistada. aga vähe haige küll jah. :)
"kuigi, noh, paar tundi on aega, ma sündisin minu meelest õhtul," lisas ta varmalt.
"ah, vahet pole need paar tundi. hehehee, sa oled vana!!!" õelutsesin.
"tead, sellises vanuses on need paar tundi juba väga suure tähtsusega," lausus ta elu näinud vana mehe häälel.

ma polnud ammu nii südamest naernud.

homo lupus est

sooja on nii palju, et ma higistan pidevalt nagu teeksin rasket füüsilist tööd. eriti jube, kui üritad päälinnas asjalik olla, teha kontoritööd (olgem ausad, teletöö seda enamasti on, kui sind just kuusalu metsatulekahjudele ei saadeta, nagu hansu ja üleeile mihkliga juhtus; minu lugu rääkis vaid maasikaasvatajate muredest) ja oma inimliku väärikuse säilitada. aga ei, higistad nagu loom. õnneks mõned teised ka.

läksime randa, väga ilusasse. siin-seal mängisid lapsed, veidi eemal istus vanapaar toolidel. nojah, aga vanamees oli püksata, tukkus toolil. naine pühkis vahepeal ta lõualt midagi. mõtlesin, et näe kui tore (hooldaja?), on viitsinud haige mehe randa tuua. noh, et tal kusepidamatus või midagi, et palja tilliga on.

läksime ujuma. kui veest välja tulime, oli nn hooldaja omale bikiinid selga tõmmanud, nende alumiseks osaks olid stringid. tegi tekil võileibu, vanamees küünitas toolilt tema tuharaid silitama. ühesõnaga see lugu kulmineerus sellega, et vanamees oli käpuli maas ja naine mudis teda teatud kohast. pikalt, mõnuga ja hoolimata ümbritsevatest.

see oli rõve. jah, osalt ka seepärast, et tegu oli vanade inimestega. i don´t wanna know such things. aga kõige rohkem sellepärast, et nad oma loomainstinktidele avalikus kohas peavad järele andma. kuradi turstid (no need PIDID välismaallased olema), ostku omale tükk randa ja tehku seal, mis tahavad.

ma arvan, et ma ei saa nüüd paar ööd magada :)

võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

mind hirmutab see, et mind hirmutab see, kui ma kolmeks päevaks sooja voolava vee äärest kaugele lähen. või et ma ei oska oma vaba päeva sisustada, kui ma ei saa internetti.
mind hirmutab see, et on nii palju asju, milleta ma arvan end mitte hakkama saavat ja seetõttu pean neid enesega kõikjale kaasa vedama.
mind hirmutab see, et ma veedan oma elust mitmeid päevi neid asju lihtsalt nende õigetele kohtadele pannes või neile lihtsalt mingit kohta otsides, neilt tolmu pühkides, neid pestes, kokku voltides, lappides ja triikides; mõeldes välja põhjusi, miks ma ei võiks neid minema visata, leidmata võimalusi, kuidas keegi teine neist ehk saaks rõõmu tunda jne.
(p.s. tõdesin taaskond, et ma vihkan karvaseid mänguasju, küünlaid, küünlajalgu, väikesi kujukesi, erinevaid lipikuid, kaarte, sildikesi, millel kõigil on mingi emotsionaalne touch juures ja juba seetõttu ei või ma neid minema visata või vanapaberisse viia.)
ja mind hirmutab see, et vahel on mul tunne, et mul on ikkagi midagi vähe, millestki puudu või et mingi asi on just see, mis toob õnne minu õuele. et vahel tunnen end kaubanduskeskuses paremini kui raamatu taga või looduses...

ja mind hirmutab see, et minusuguseid on miljoneid.

njah, mitte midagi uut. aga endiselt hirmus.

Olaf Suuder rääkis eelmisel aastal Arterile antud intervjuus, et ta sooviks ajakirjanikuna suurendada Eesti ühiskonnas vaba mõtlemist ja tolerantsi. Näiteks kui vaadata netikommentaare – üks ütleb midagi ja järgmised sõimavad juba teda, à la sa oled ikka viimane värdjas! See on juba süsteemne probleem, aga ma ei usu, et see igal pool maailmas nii on.

Seda, et see Eestis nii on, ei uskunud näiteks Hollandi suursaadik Eestis Hans Glaubitz, kes tuli siia oma samast soost elukaaslasega, kes oli tagatipuks veel mustanahaline. Hiljuti otsustas ta Eestist lahkuda, kuna tema elukaaslane pidi taluma homofoobide ja rassisstide mõnitusi.

Eile võis ETV 24-st lugeda, et Eesti suursaadik Hollandis on Glaubitza käitumise üle nördinud ning juhtumit peab kahetsusväärseks Hollandi välisministeerium.

Mulle jääb arusaamatuks, mis põhjusel on Hollandil vaja Eesti p...t vaja lakkuda. Kas me oleme siis poliitiliselt nii mõjuvõimas riik, et Holland iseenese sõnu sööb (seal on homoabielud lubatud) ja oma kodaniku huvide asemel Eestit eelistab.

"Fikseerimata üksikjuhtumitest on laiendatud probleem kogu Eestile, mis ei ole õige," ütles [välisministeeriumi pressiesindaja] Halliste Glaubitzale ja tema partnerile osaks saanud väidetava homovaenuliku ja rassistliku suhtumise kohta Eestis.

Loomulikult ei tasu üksikjuhtumite põhjal väita, et igas Eesti nurgas saab homoseksuaal peksa, aga äärmiselt naiivne oleks ka väita, et neid probleeme Eestis ei üldse ei eksisteeri. Meenutagem kas või seda, kuidas grupp mustanahalisi tudengeid pidi Tartust sealsete skinnide tõttu lahkuma.

Ja ma ei tahaks uskuda, et üht diplomaati sunnib kõrgelt ametikohalt lahkuma ja sellest mitmes ajalehes rääkima väljamõeldud probleem.

Hullem sellest, et ühiskonnas homofoobsus ja rassism eksisteerivad, on see, et me ei tunnista seda endale. Kui me probleemi samamoodi kalevi alla paneme, nagu tehti aastaid Aljošaga, viib see ükskord samasuguste kokkupõrgeteni. Omavahel ei kakle siis mitte erinevad rahvused, vaid eri nahavärviga või seksuaalse orientatsiooniga inimesed.

Eeldused on selleks olemas. Eile õhtul kuulsin kahe umbes kaheksa-aastase poisi omavahelist hooplemist, kes kõvem löömamees on. Minuni jõudis lausekatke: “Kõigile andsin peksa, isegi ühele neegrile!” Olgugi, et tegemist oli tõenäoliselt poisikese fantaasiaga, tekitab muret, et juba väike inimene peab kangelaseks inimest, kes neegrile tappa annab.

Kui linn, mida sa arvasid tundvat, keerab uue palge

Täna hommikul möödusin ühest Postimehe Tartu toimetuse maja nurgal seisvast turistist, kes kordamööda kaarti uuris ja pilgu eri tänavate poole heitis ning tänavasilte luges. Sel hetkel tundus mulle kummaline, et mõne inimese jaoks võib Tartu olla veel linn, kus saab ära eksida.

Sa arvad, et sa eksid ära, sest seal on nii palju maju nurkapidi koos, aga järsku tuleb sinu maja ette, seletas mulle Ke, kui me Anne kanali ääres täna hüvasti jätsime ja ta rääkis, kuidas ta lühemat teed pidi Uuelt tänavalt minu juurde Mõisavahesse on tulnud.

Otsustad proovida. Ületad Eedeni ees tee ja sukeldud majade rägastikku.

Lugupeetud autojuhid! Haljasalale mitte parkida! on kirjutatud kahele postile, mis markeerivad haljasala algust ja lõppu. Autojuhid ei taha olla lugupeetud ja pargivad ikka. Või on nende elukoht ajale jalgu jäänud, sest majaesine on autosid täis ja kuhugi mujale ei olegi parkida.

Korraga lendab su pea kohal kajakas, midagi punast noka vahel, tihedalt kannul hakk. Valge kajakas kisab, mis jaksab. Must hakk paistab tulivihane ja näljane. Tagaajamise tulemus jääb nägemata, kuna matš jätkub kuskil maja katusel.

Suurte kivimajade vahel kuuled sellist häält, mida sa iial ei oleks lootunud tolles magalarajoonis kuulda. Kuuled vaikust. Vaid vahepeal suriseb elektialajaam tasaselt.

Kirillitsas kirjutet kafje "Kalda" ootab paremaid aegu. Või täielikku lõppu.

Üks vanamees dressipükstes ja T-särgis toetab trepikoja välisukse esisele käepuule ja süütab suitsu. Ta tunneb end päris koduselt, justkui seisaks oma kodumaja õuekeses kuskil väikelinnas.

Politseinik ja paar purjakil meest seisavad jalakäijate tee kõrval pingi ääres ja püüavad leida ühiskonnale aktsepteeritaivamat käitumisviisi. Nende lähedal kiigub väike tüdruk ja hõikab heledal häälel oma kaaslastele midagi vene keeles.

Noor ema, põsed pingutusest ja/või palavusest õhetamas, kannab kahte pungil toidukotti kodu poole. Noortekamp istub keldrisissekäigu ees. Nääps blondiin ühe noormehe süles hoiab uhkelt viimase kaela ümbert kinni.

Õhk on ka siin kivimajade keskel sirelilõhnast lääge. Mõnes kohas viskab ka värskelt niidetud muru lõhna. Viiekorruselise maja ees kasvav kolmanda korruseni küündiv pihlakas uhkeldab oma valgete õiekobaratega. Asfalt tema all on õietolmust kollane...

Selline suvise pühapäevaõhtu idüll magalarajoonis. Ka siin võib vist olla õnnelik.

täna ma sain teada

* et entsüklopeediakirjastus kingib koolilõpetajale teadmised (s.t et kõik kirjandus on neile soodsam). Kas teadmisi ei peaks olema e n n e koolilõpetamist?

* et Toomas Volkmann, Tanel Veenre ja Aldo Järvsoo on kolm eri meest. Ma mõtlesin, et neid on kaks, aga ma ei tea täpselt, millised neist minu jaoks enne olemas olid. (Annelis, minu punastusemotikon on pühendet sulle...)

* et karu tiinus kestab seitse kuud

Täna on 06.06.06

Võib-olla selle maagilise kuupäeva pärast hüppas mulle täna Lõhmusega kokkusaamisele minnes juurde üks eestlasest (ei olnud mustlane) vanatädi pöördumisega: "Las ma e n n u s t a n sulle, ilus noorik!" Millegi pärast rõhutas ta sõna ennustama ja lause lõpp jäi õhku rippuma.
Tõttasin temast kiirelt mööda. Kaarsillal sain enese kohta aga ilma ennustamisetagi kohta midagi uut teada. KESSEDALOEBONMUNN seisis ühel sammastest. D´oh!

Aga tegelikult on minu tänase päeva kangelane Nelli. Loen tema seminaritööd ja püüan šnitti võtta.

ööst ja kumust

pole midagi uut siin päikese all. nii ma mõtlesin, kui olin täna blogosfäärist avastanud minu paar aastat nooremate sõbrannade blogid. Krt, mul mingi õhtul tulevad need "miks-ma-ikkagi-olemas-olen" mõtted pähe jälle. Kolelugu.
ja mina mõtlen, et täitsa minu mõte. aastaid. kuigi jah, hakkan vist sellest pääsema. vähemalt neil hetklik, kui meenutan goethet, karevat, vaarikut ja keda kõike veel, kes ütlevad, et elu mõte ongi elu ise. ja nende tobedate eksistentsiaalsete küsimuste esilekerkimises süüdistan ööd.

sest öö on ju see, mis paneb meid paljudes asjadest üht moodi olema. et pilgutad silmi nagu laugude ja silmamunade vahele oleks keegi midagi kleepuvat pannud. et käed liiguvad läbi õhu nagu vatis. et hing igatseb Midagi.

ja siis sa istud kumu öös, vaatad warp-i muusikavideosid. kuidas üks keithflintiliku soenguga mees suust paberilehti välja ajab, mille peale on kirjutatud laused nagu i don´t feel comfortable inside my mind jms. ja pead seda geniaalseks. või kuidas rubber johnny oma värdjaliku keha seest püüab välja rabeleda ning tüdrukud sinu kõrval ekraanile selja pööravad. ja pead seda veelgi geniaalsemaks.

kuid siis sa saad aru, et just seda on tegijad oodanudki. et poolkiilas mees kutsuks esile pooltoonides mõtisklusi ja kummijaan šokeeriks. ja geniaalsuse fluidum haihtub.

aga kui sa hiljem teises saalis arutled selle üle, kas plaid´i elektroonika on tõsine või pigem kurb (siin ON vahe) ja jamie lidell´i kurgust kostuv babalidu-babalidamm ja mingi rütmiline flow sind kuskil saali põranda, lae ja sammaste vahel kannab ja sul on kole õnnelik tunne, siis hakkab tunduma, et midagi uut siiski siin päikese all on.

igatahes öös on asju. uusi ja vanu.

olen kaks päeva istunud peahoone keldriauditooriumis, külmetanud varbaid ja elanud kaasa kursakaaslaste bakakaitsmistele. surunud kätt noortel sotsiaalteadlastel ja tõstnud nende terviseks klaasi.

nende kolme aasta jooksul on olnud palju ilusaid hetki, ütles h täna törley pokaali taga. kui väga ma soovin, et palju ilusaid hetki oleks meil ka veel ees.

kuradi uhke tunne ja hää meel on teie pärast ikka!

Eriti diip sotsiaalkriitika

kui ma tartu bussi peale istusin ja buss juba liikuma hakkas, jõudis teisele korrusele keegi reisija, kes end paar istet ettepoole maha prantsatas. ma ainult kuulsin teda tulemas. minu tähelepanu püüdis ta alles siis, kui teda mobiilis kellelegagi rääkimas kuulsin.
"mul on paremas käes mõrad," ütles ta ning ma jõudsin juba mõelda, et kus ta, vaeseke, käe murdnud on, lumi ja jää juba ammu läinud.
"... kõikides küüntes," lõpetas ta lause. heitsin ettepoole pilgu, et leida selle autor. ühe istme peatsist paistva peanupu kohale ilmus pikkade-pikkade plastmass- (sorri, kangas- või akrüül-) küüntega käsi, mis pea peal seisvaid päikseprille kohendas.
jutuajamine oli sealmaal, et neiu sai aru, et tema vestluspartneril pole täna tõesti aega mõradega tegeleda.
natukese aja pärast saabus päästev telefonikõne - mõralikvideerija oli leitud teisest küünesalongist. minu reisikaaslane vadistas uudise peale mitmeid küsimusi stiilis "kes ta on? teeb ta normaalselt vä?"
küllap sai ta kiitvad vastused. siis aga saabus takistus: tollel küünepäästjal ei olnud "vaat sellist sädelevat pulbrit, mis sa eelmisel korral panid".
"okei, ma tulen siis sinu juurest läbi, võtan pulbri ja lähen tema juurde," kõlas küünesaagat kokkuvõttev lause, mille ta hiljem kellegi teisega rääkides võttis kokku järgmise fraasiga: "ma lähen tartu peale asjatama ja siis lähme kaubamaja viiendale... ah jaa, teil on ju kolm... kolmandale korrusele sööma."
noh jah. on tore võtta kõige lollikesem, tema kallal ilkuda ja tunda, kuivõrd parem inimene ma olen.
tegelikult hakkasin seda kuuldes mõtlema selle üle, kui abituks on meid maailm muutnud.
ma ei räägi sellest, et ma võin kutsuda koju omale elektriku, torujüri või pottsepa, sest ma ise nendest valdkondadest mõhkugi ei taipa. ja ma ise olen ka tuhandeid kordi oma igavese puberteedi pärast kosmeetiku toolil istunud või solaariumis käinud, et soojamaa reisil mitte ära põleda.
ma räägin sellest, et ilutööstus ütleb mulle, et ma pean omale mingid plastmasstoru jupid küüntele kleepima, iga kuu 300-kroonises hoolduses käima ja hädaolukorras - kui mu paremas käes on mõrad kõikides küüntes - üle bussi kostuva südantlõhestava häälega tuttava küünetehniku (küll on alles peene nime mõelnud) juurde aega kerjama.
jah, ilu nõuab ohvreid. nii me jooksemegi mööda tartut sädelevat pulbrit tooma ja mõtleme, et oleme jube asjalikud.

Ok, ma pean ikka ka Euroviisutest rääkima

Esiteks ei saa ma aru, miks on see hommikuse uudistesaate esimene uudis, et Eesti finaali ei jõudnud. Mingi üheksakümnendate eurolaulu-vaimustuse rasva põhjal?
Teiseks. Uudisklipi koostanud ajakirjaniku väitel käisid Eesti fännid pärast tulemuste teada saamist noruspäi ja neile ei mahtunud pähe, miks Leedu laul edasi sai. Et kui Eesti ei saanud, siis ei tohi ka ükski teine Balti riikidest edasi jõuda? Eriline väiklus küll. Kamoon, Leedu laul oli Eesti omast tunduvalt omanäolisem. Lihtne, aga geniaalne (vähemal niivõrd, kui seda antud kontekstis olla saab). Ma parem kuulan Soome metalpaska ja või leedukate korrutamist "Vote for the winners!" kui vaatan seda, kuidas ükskõikmisrahvusest kergelt ülekaalulised mahlaka häälega tädid, poolpaljad tantsutüdrukud taustal, mõne mõttetu ila saatel ahastavad.
Üldiselt tundub mulle, et ka järgnevad aastad peavad meie eurofännid edasi noruspäi käima, sest Eesti on suht väike riik. (Kui Vanilla Ninja Eurovisioonil Šeitsi esindades kaheksandaks jäi, ütlesid nad põhjuseks, et Šveitsil pole eriti palju sõpru.)

seda lugesin kunagi oma klassivenna blogist. see meeldis mulle.

Kas kellelgi on erisoove?...Jah...I fucking want you!..tahta võib ju alati

Täna tutvusin kena tütarlapsega...to oli roheliste silmade ja ropu suuga.Lubas hammustada ja raamatukogus seksida

Kes meeldida tahab, peab roomama,

...“jah” üteldes “ei” peab mõtlema,

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja – tänama!

(J. Liiv)

Mul on üks inimene, kes on väga kallis mulle. (No neid on ka teisi, aga...) Temani on olnud raske jõuda. Aga mida lähemale pääsenud olen, seda enam temast vaimustun.

Kuid ma tean ka, et need, kes on temaga vaid põgusalt kokku puutunud, võivad arvata, et ta on ülbe vms. (Nagu ma ehk kunagi isegi mõtlesin.) Sest kui jutuajamine talle pinget ei paku, ei viitsi ta end ka labase "kämamise" peale raisata. Ta on lihtsalt vait. Ja see seab teiste inimeste enesemääratluse kahtluse alla. Kas ma siis ei meeldigi talle? Küllap ta arvab, et on parem kui mina...

Mäletan, et keskkooli ajal ei saanud ma paljudest oma klassikaaslastest aru. Me tiirlesime täiesti erinevatel orbiitidel. (Võta kinni, kumb see õigem oli, mulle tundus muidugi enda oma.) Aga hoolimata erinevatest maailmavaadetest suutsin kõigiga hästi läbi saada. Kuigi ma vahel andsin enesele aru, et ma ei räägi ega käitu vastavalt oma tõekspidamistele, vaid püüan sulanduda. Nagu kameeleon. Aga ma usun, et tänu sellele mäletatakse mind sellise malbekesena, kes konflikte ei tekitanud. No et mind mäletatakse hea sõnaga...

Aga kumb on siis õige: halva mängu juures head nägu teha või heita näolt kahepalgelisuse mask, olles lihtsalt vait või kõndides seltskonnast minema?

Peeter Oja räägib tänases EPL-is sellest, kuidas räägitakse majanduskasvust, kuid tervishoid ja haridussüsteem on endiselt viletsas seisus. Ta küsib: “Miks tehakse selliseid mõtlematuid avaldusi? Kaldun arvama, et pinnapealsest soovist meeldida teiste kaudu iseendale.”

Mulle tundub, et nii ei ole ainult päevapoliitikaga, vaid ka suhete “poliitikaga”. Soovi teistele meeldida ei saa ju inimesele ette heita: ta on sotsiaalne olend ja tema minapilt moodustubki paljuski selle põhjal, mida (ta arvab, et) teised temast mõtlevad.

Nii et isegi siis, kui inimene on hüljanud iseenese ja oma kõrgemad väärtused, võib ta lohutust leida sellest, et vähemalt teiste seas on ta heas kirjas. Ja meeldib nii enesele jälle. Mis sest, et valedel alustel.

Oja: “Nii asumegi enesereetmise teele, hüljates eksitentsiaalse printsiibi püüda sügavamalt mõtestada oma olemust. /.../ Laseme end kaasa viia uinutava vooluga, teades, et varem või hiljem peame pettuma.”

Ma mõtlen nüüd, et kui too inimene oleks viitsinud meeldida, ei oleks ta tegelikult meeldinud. Ja ehk ei oleks ma kunagi saanud näha Teda – tema ehtsuses ja eheduses.

su ümber (ja väheke kaugemal) on palju toredaid inimesi. vaata!

mitu korda elus olete teie raamatut lugedes kõva häälega naernud? kohe niimoodi laginal? ma ise mäletan ainult üht korda, kui lugesin "tõe ja õiguse" I osast seda kohta, kui pearu kõrtsist purjus peaga koju tuli ja kaevu lasta tahtis. jah, võib-olla olen narenud ka kunagi "vahtramäe emilit" lugedes, aga see on ka kõik.
igatahes täna apollo raamatupoes kohtasin teist äärmust. tüdruk võttis sooduspakkumiste riiulilt raamatu, istus sellega akna alla diivanile maha ja olles võib-olla kaks sekindit raamatut lugenud, hakkas kõva häälega naerma.
- hõhh-hõhh-hõhh. paus. hõhh-hõhh-hõhh.
hästi, inimene võib ju tõesti vaimustuda raamatust niivõrd, et tunnustavalt autori fantaasialennule kaasa naerab. aga miks raamatupoes?
mu meelest polnud tema naermise põhjus see, et ta on nii diip kirjandusfänn, et suudab kahe sekundiga raamatusse süveneda ja sellest vaimustuda, hoolimata kohast, kus ta loeb. ma usun, et ta andis endale aru, et üksi kõva häälega naerev inimene püüab tähelepanu.
nii et mul on küll tunne, et sellistel puhkudel on tegu ühe ekshibionismi vormiga, mitte kirjandusest vaimustumisega.

võtkem vett ja veini!

väga huvitavad artiklid. eriti see vee oma.

Kontrastid

Jyväskyläs jaanuaris ja aprillis 2006

Minkäläinen on Jyväskylä?

Mäletan meie esmakordset Jyväskyllä saabumist selle aasta 2. jaanuaril. Olime mitu tundi sõitnud suurte lumiste metsade vahel, kus isegi Nokia-riigis ei olnud mobiililevi. Mul oli tunne nagu oleksime maailma kõige ükskikumas kohas, kuigi ma tean, et see polnud tõsi. Lihtsalt Eestis pole mul kordagi nii karu p...ses viibimise tunnet olnud.

Umbes kella kümneks jõudsime kuuskede vahelt mingisse linna, kus oli õhtu jooksul väga palju lund sadanud, nii et tädi Citroen C3 tahtis valgusfoori taga lumme kinni jääda. Meid pandi Kataga maha mingisse räpasesse üheksekordsesse ühiselamusse, kuhu varsti prussakatõrje pidi saabuma.

Aja jooksul selgus, et lund tõrjutakse siin tegelikult päris hästi. Lihtsalt seda sajab nii palju, et kogu aeg igale poole ei jõuta. Ja pärast kapitaalkoristust on ühikatubadest meile mõnus pesa saanud. Aga vastust küsimusele, mis asi see Jyväsküla ikkagi on, pole ma siiani leidnud.

Alguses räägiti meile orientation weekil, et Jyväskylä on ülikoolilinn. Ja üliõpilastele on siin tegelikult paljuski rohkem mõeldud kui Tartus. Üliõpilaskaart on siin kui võlusõna – väga paljudes kohtades saab sellega 50% alet, kaasa arvatud toitlustuskohtad, kus näit 2,35 eest saab väga hästi ja tervislikult süüa.

Üliõpilase vaatenurgast tundub linnaplaneering aga veidi naljakas. Tõsi, ülikoolihooned on küll kompaktsemalt kesklinnas koos kui Tartus. Keeltemaja aknast paistab peahoone ja peahoonest võib näha näiteks Liikunta buildingut. Aga üliõpilaskülad? Esiteks on need kesklinnast vähemalt poole tunni kõndimise kaugusel, teiseks on nende vahet üle kolmveerand tunni. Kolmandaks on linnatransport siin isegi soomlaste endi sõnul liiga kallis. (Kuupilet maksab siin üle 600 krooni, üksikpilet 2,30 eur, pealinnas 1,8 eur.)

Jalgratastele, mis on tudengite seas vägagi popid, pole aga eraldi teid ehitatud ja jalgratturid sõiduteel siin ei sõida. Minusugused jala kooli kõndijad peavad alati valvel olema, et kiiresti koomale tõmmata, kui mõni ratastega kamikaze selja tagant ligineb. (Ma ei saa siiani aru, kuidas neil õnnestub kiilasjääl või kevadises sulalumes rattalt mitte kukkuda.)

Huvitav on see, et kohati tundub, nagu polekski tegu linnaga, vaid üksteise lähedal asuvate küladega. Kui meie Kortepohja ühiselamust Myllyjärvile kõndida, leiad sa ühel hetkel end kõnniteelt, mille vasakul käel on suur maantee ja paremal paks mets. Kaardi pealt tundub linn nagu molekul, mis koosneb aatomitest (näit meie kaks üliõpilasküla) ja nende vahelistest üksik-, kaksik- või kolmiksidemetest (maanteed).

Ja siis see kesklinn, mida linna kodulehel iseloomustatakse kui urban lively center, aga mis koosneb praktiliselt ÜHEST tänavast – Kauppakatust –, mille ümber on koondunud kõik poed, ilusalongid, muuseumid, baarid jne. Viimastes toimuvad peod pole meis, eestlastel, kunagi joovastust tekitanud. Aga asi võib olla ka meis – me ei mõista, mis on Soome kontekstis fun.

Oleme vahetusüliõpilastega arutanud, et see koht on suurepärane õppimiseks, aga mitte keegi pole öelnud, et ta tahaks siin elada, pigem ikka Helsingis. Kuigi jah, Saksa tüdruk Katrin märkis, et kui juba põhjamaal elada, siis siin, sest siin saab tegeleda talvespordiga tasuta (liuväljasid on siin tõesti palju, rääkimata linna keskel olevast suurest Jyväsjärvist, samamoodi on künkaid ja spordiradu, kus suusatamas saab käia).

See mõte toetab ka Jyväskylä maakonna sloganit “100% Finland”. Ma tegelikult nõustun, et kui tõelist Soome elu tahad tunda, tuleb elada kuskil Kesk-Soomes või vähemalt pealinnast põhja pool.

Aga tegelikult tahaksin ma teada, mida jyväskylälased ise oma linnast arvavad. Oma u 85 000 elanikuga pole Jyväskylä pole Soome viie suurima linna seaski. Kas kohalikud tunnevad end maakatena? Kas noored kipuvad siit pigem lõunasse või leiavad siingi piisavalt karjäärivõimalusi? Kas nad tunnevad uhkust oma ülikooli üle nagu tartlased alma materi üle? Kas nad tõesti tunnevad, et lähevad “linna peale”, kui nad oma Kauppakatule kõnnivad? Viimati seal käies imestasin ma näiteks, kuidas punkarid end viitsivad nii üles lüüa, kui enese eksponeerimiseks on praktiliselt üks tänav.

Aga, kurat, ma ei tunnegi ju ühtki kohalikku, vaid ainult (vahetus)üliõpilasi...

Meediakriitika tuules

Enne kontserti kella poole üheksa ajal oli sissepääsuks tarvis seista pikas järjekorras, mis ulatus Rock Café uksest välja trepile. Kireva publiku hulgas leidus noori, vanu, tibisid ja konservatiive. Niipea kui bänd nina näitas, pistsid noored tüdrukud kiljuma. Merle (18), kes tuli kontserdile Võrust, ütles, et BrainStormi muusikas on midagi erilist. “See on ainuke bänd, kes suudab mind panna nii nutma kui ka naerma.”

1) see vanade ja noorte loetelu on väga kummaline. noored ja vanad on justkui vastanduvad mõisted. aga tibid ja konservatiivid? ka üks välistab teist? kui konservatiivid on välja toodud, kas siis liberaale kontserdil ei olnud? kas liberaalid = tibid?
2) tibide kiljumise jutu järgi tuleb kohe ühe neiu kommentaar. kas ka tema on üks kiljuvatest tibidest? ma ei usu, et sellele neiule meeldiks, et kui ta heauskselt kommentaari annab, siis teda kiljuvaks tibiks tituleeritakse. kui ta just seda ei olnud.
3) ma ei saanud artiklist teada, millal kontsert toimus, mis võiks ju siiski mainitud olla. ja kus asub rock cafe? miks peaks viljandis elav epl-i lugeja teadma, et rock cafe on just tallinnas? tegu pole ju presidendi lossi, linnahalli või... ma ei tea... loomaaiaga.

[1:02:44] Kadri H: saad suureks, hakkad ajakirjanikuks ja teed kõike hästi
[1:04:06] Kadri B: otse loomulikult [taob rusikatega rinda (või rinnakule või mida iganes)]
[1:04:38] Kadri H: tao rinnaareaali

Väike vitusõnastik

vit/tu -un, -tua, -tuja vulg vitt (vandesõna)

voi vittu kurat küll vms
voi vitsi oi nalja (kasut ka samas tähenduses kui voi vittu)
vittu mä tuu siinne kõnek ma ei tule sinna, tulen ma sinna jee
mua vituttaa see, että... mind ärritab see, et... (sama lausekonstruktsioon kui mua ärsyttää, mua harmittaa)
vitusti palju

allikas: tänane soome keele tund