ma tunnistan, et ma olen suhtkoht nannipunn. ma tahan olla sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal, ma vihkan tüüpe, kes mõne kõrge koha peal hakkavad veiderdama, et nad kohe-kohe kaotavad tasakaalu ja ma ei saa aru jackassi naljadest. ma pole kodagi suutnud mäesuuskadegagi inimese kombel mäest alla tulla, muust ekstreemsusest (lubatagu mul mäesuusatamist siiski selleks nimetada) rääkimata.
olgem ausad, kajakiga sõitmine pole mingi ekstreemsport. kui, siis ainult minusugustele. aga ma siiski tunnen rõõmu, et sain hakkama kahepäevase sõiduga hiiumaalt kõrgelaiule, hanikatsile, saarnakile ja sealt hiiumaale tagasi.
et kajakiga merele saada, tuleb esmalt vastu lainet sõita. kui väga lainega külitsi oled, võib paat suunda muuta ja tagasi sõitma hakata. alguses kisasin ma iga paarikraadisegi kursilt kõrvale kaldumise pärast. kisasin seni, kuni artur ütles, et ära seleta seal, vaid sõua. mõtlesin, et ma võiks solvuda, aga ma ei viitsinud. olin lihtsalt vait ja sõudsin. kuni ühel hetkel avastasin, et ma ei karda enam, kui paat veidi külje poole kaldub või suurem laine vett sisse pritsib. ja kui paat kägisevat häält tegi, siis ma ka pigem uudishimust tahtsin teada, millest see tuleb, kuigi giid mart viskas minu eeldatavasti hirmust tuleneva küsimuse peale nalja, et paat hakkab pikuti pooleks minema.
leidsin, et sõudes võib ka niisama lobiseda ja mööduvate laiude loodust imetleda. meenus kata väikse venna ütlus, et loodus on ikka kõige tähtsam. tundus, et on küll ja seda märkavad ja uurivad inimesed, nagu meie giid, elavad kuidagi harmoonilisemat ja täisväärtuslikumat elu.
nägime päris lähedalt luiki ja kaugemal hülgeid. õhtul jõime kadaka alt korjatud punest teed ja sõime arturi tehtud põldmarja toormoosiga saia. (oleks ehk marineeritud viinamäe tigusidki süüa saanud, kui arturil oleks olnud anum, kuhu neid korjata. ta on ikka mõne koha pealt vähe imelik :D)
ja kuigi teisel päeval sadas vihma, oli pidevalt märg ja jube külm olla, siis reisi lõpuks oli ikka see väsinud aga õnnelik tunne.