olen avastanud uue bitch´ide tüübi - noored emad. mäletan talvel enne valimisi üht noort ema bussis kõva häälega kommenteerimas, kuidas laine jänes lubab seda ja seda, aga tegelikult on elu hoopis selline ja selline. mingi häda oli tal seoses lapse kasvatamisega tartu linnas. ja seda pidi kogu buss kuulama.
täna käisin osakonnas. uskumatu, aga pea kõik, keda seal kohtasin, olid kuidagi tujust ära. arusaadav, see kevad on neil eriti kiire. aga kas mina olen siis süüdi, et söendan ka just sel kevadel lõpetada? pidin saama vk-lt ühe artikli. koputasin vaikselt uksele ja küsisin enda arust nii viisaka häälega kui oskan, kas tohin sisse tulla. vk ütles, et oli materjalid raamatukokku andnud. siis keeras ringi seljaga istunud mk ja ütles kurja häälega, iga sõna eraldi rõhutades: "palun pange uks kinni, mul on külm". no arvatavasti mõtles ta pigem oma last, keda ta süles alles nüüd märkasin. uks oli jah tuulega lahti vajunud. aga ma viibisin seal ruumis võib-olla 5 sekundit ja olin juba lahkumas. selle ajaga ei jõua kellelgi külm hakata. eriti veel selle ilmaga.
ma ei saa aru, kas neil noortel emadel on mingi tähelepanuvajadus või? "look at me, look at me, olen ema (loe: sangar), tegelen maailma olulisima tööga ja ülejäänud inimesed peavad selle aja kõrvadel käima ja maad suudlema, millel mina olen käinud." kõik privileegid, olgu asjakohased või mitte, peavad kuuluma neile. käru on nende tank, mille nad täistuubitud bussis inimeste vahele ja varvastele suruvad või ülekäigurajale lükkavad. ja kui nad muidu ehk kaaskodanikke ei sõimagi, siis selles õnnistatud olekus küll. neil on ju L-A-P-S!
ma ei eita, et lapse üleskasvatamine on raske ja tähtis töö ja loomulikult peab oma väetikese eest seisma, sest kaaskodanikud ongi sageli hoolimatud. aga ülejäänud inimestega, kelle "süü" seisneb ainult selles, et nende elu ei ole ühele titele fokusseeritud, ei tohiks salvavalt käituda või põhjuseta tõreleda.

täna sain kahte asja teada.

1) krooni juubelipäeval selgus, et eestis on käibel siiski rubla. vaatasin burda kodukalt, et sealt saab lõikeid osta. ja kui delivery riigiks panna estland, esitab see hinnad rublades! nii et ei mingit eurot ei 2008., 2011. aastal või kaugemas tulevikus...

2) minu korteris elab keegi andrus põder. (sorry, arts!) andres on äge, tal on volkswagen. või vähemalt käib talle minu juurde "volkswageni häälekandja autopiloot". andrus ise veel siiani välja ilmunud ei ole.

kui meie autostunud maailmas üldse sellist asja kui sõidumõnu võib kogeda (autopedendust siinkohal välja jättes, see pole minu tassike teed), siis just mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeval mööda piibe maanteed tartu poole sõites. esiteks on sealne ümbrus hoopis huvitavam kui tln-trtu mnt ääres. paisjärved, paksud metsad, suured metslinnud taeva kohal ja külad, kus sa pole eluski käinud. nii et tegelikult oleks parema meelega isegi kaassõitja, et rohkem ringi vahtida. või kui oleks aega, peataks auto kinni, sirutaks jalgu ja teeks kohalikule külapoele 5.50 käivet (jäätis). teiseks ei sõida mitte keegi (sic!, !!! ja oh my god!) pühapäeva pärastlõunal mööda piibe mnt-d trtu poole. vastu tullakse küll - blondid tibid oma kuttidega vuravad aegviidust tlna poole. aga terve sõidu jooksul näed sa samas suunas ja endast mööda sõitmas ainult üht autot. ja kui sa lõpuks sellele autole järele jõuad, siis guess what?, see on raudtee ülesõidukohal välja surnud. õnneks mitte päris rööbaste peal.
tartusse sisse sõites näed kraavi pervel istumas ja miilustamas tudengeid, üks paar kõnnib käsikäes kõnniteel, kolmandad on musitamiseks seisma jäänud. ja kaubamaja ristmikul sõidab ikka keegi vale fooritulega ristmikule, pidurdab järsult ja jääb pead kinni hoides või käsi laiutades rohelist tuld ootama. siin ikka leidub neid flegmaatikuid.

iga päev trtus töötades kipud unustama selle linna ilu, romantilisust ja koomilisust.

mehed.

paar nädalat tagasi rääkis pealtnägijas selle mõrvatud vene noormehe ema. rääkis muuhulgas oma kadunud mehest ja ütles: "ta oli hea mees - ei vandunud ega löönud mind."

eelmisel nädalal kingiti ülikoolile üle üks maal. väliseestlasest vanaproua, kes kingituse tegi, käis publiku ees ülikooli esindajaga kätlemas. kui ta oma kohale läks, tõusis tema rootslasest abikaasa püsti ja suudles teda. eestlased vaatasid kohmetunult maha.

kumb neist naistest õnnelikum oli? kui oli.

ÄRA ANDA...

kõrgharidus

- bakalaureuse tase
- päris normaalsete õppetöö tulemustega
- peaaegu lõpetatud

omanik on saanud üle koera, aga üle saba enam ei viitsi, ei jõua, ei taha. leiab, et ilm on paha, sest ta läheb pimedaks, bakatöö kirjutamise koht on ebamugav, sest sooja vett ei ole ja külmkapp on tühi, arvuti on tobe, sest kogu aeg kui baka-faili lahti teed, hakkab ta kohe surisema; kurta ka kellelegi ei ole, sest a läks tallinnasse.

oma pubekaeas ei olnud ma just teismelise stereotüübile vastav. ma käisin korralikult koolis, õppisin neljadele-viitele, ennem pelgasin kui huvitusin poisest, pidudele "ajas" mind pigem ema ning oma esimese pohmelli sain pärast 9. klassi lõpupidu (arvatavasti umbes kahest klaasist siidrist).
milles aga võib kindel olla, et puberteet oli (ja on vahel praegugi) written all over my face. eks sai seepärast muidugi põetud ja end maailma koledaimaks inimeseks peetud...
mäletan, et mingis põhikooli klassis käisime tšehhi reisil. bussireis kestis mitu päeva, ööbisime bussis, käisime poola metsade all pissil ja pesime hambaid bensiinijaama peldikus. nii et peeglisse ei saanud just väga tihti vaadata.
reisi mingil kolmandal-neljandal päeval, kui oma noorte-hostelsisse maandusime (mille koridorid haisesid kohutavalt), avastasin ma, et minu ostaesisel laiutas maailma kõige suurem vinn! see oli muidugi suur traagika (näe, siiani meeles), et ma mitu päeva ilma enda teadmata sihukese jõletisega ringi olin käinud. ja loomulikult olin ma oma pinginaabri peale jube pahane, et ta mind minu iluveast (sel ajal tundus see mulle muidugi mitte iluviga, vaid midagi puude laadset) ei informeerinud.

aastate jooksul on mul (ja arvatavasti meil kõigil) ette tulnud suhtlemist inimestega, kellel on enda teadmata hammaste vahele mooniseemned jäänud või püksilukk lahti ununenud, soengus mingi kentsakas tutt püsti, rinnaesisel plekk, rähm silmas, ripsmetušš laiali vms.
näiteks pidin ma lehe jaoks tegema pilti ühest noormehest, kelle soeng nägi välja, nagu ta oleks just voodist välja hüpanud. aga ma ei öelnud talle, et äkki heidaksite pilgu enne peeglisse, vaid lasin hiljem küljendajal photoshopis need tuustid likvideerida.
ja mul üks tuttav, kes haiseb pidevalt higi järgi, aga ta ise ei saa sellest aru. igasugused haisud on minu jaoks ühed kõige rõvedamad asjad, alustades tubakast, ja ma iga kord vaikselt suren temaga suheldes. kindlasti tunnevad seda ka teised temaga kokku puutuvad inimesed. aga ometi ei ole ma talle kunagi midagi öelnud.

tundub ju kuidagi kohatu ja paha teisele selliseid asju öelda. nii kannatamegi selle ebaesteetilisuse vaikselt ära ja loodame, et äkki ta ikka märkab seda ikka ise. reeglina ta loomulikult ei märka. ning arvatavasti oleks ta tänulik, kui sellele tähelepanu juhiksime ja ta järgnevatest võimalikest piinlikest olukordadest päästaksime (mina küll oleksin!).

aga kuidas seda teise tundeid riivamata teha...?