Olaf Suuder rääkis eelmisel aastal Arterile antud intervjuus, et ta sooviks ajakirjanikuna suurendada Eesti ühiskonnas vaba mõtlemist ja tolerantsi. Näiteks kui vaadata netikommentaare – üks ütleb midagi ja järgmised sõimavad juba teda, à la sa oled ikka viimane värdjas! See on juba süsteemne probleem, aga ma ei usu, et see igal pool maailmas nii on.

Seda, et see Eestis nii on, ei uskunud näiteks Hollandi suursaadik Eestis Hans Glaubitz, kes tuli siia oma samast soost elukaaslasega, kes oli tagatipuks veel mustanahaline. Hiljuti otsustas ta Eestist lahkuda, kuna tema elukaaslane pidi taluma homofoobide ja rassisstide mõnitusi.

Eile võis ETV 24-st lugeda, et Eesti suursaadik Hollandis on Glaubitza käitumise üle nördinud ning juhtumit peab kahetsusväärseks Hollandi välisministeerium.

Mulle jääb arusaamatuks, mis põhjusel on Hollandil vaja Eesti p...t vaja lakkuda. Kas me oleme siis poliitiliselt nii mõjuvõimas riik, et Holland iseenese sõnu sööb (seal on homoabielud lubatud) ja oma kodaniku huvide asemel Eestit eelistab.

"Fikseerimata üksikjuhtumitest on laiendatud probleem kogu Eestile, mis ei ole õige," ütles [välisministeeriumi pressiesindaja] Halliste Glaubitzale ja tema partnerile osaks saanud väidetava homovaenuliku ja rassistliku suhtumise kohta Eestis.

Loomulikult ei tasu üksikjuhtumite põhjal väita, et igas Eesti nurgas saab homoseksuaal peksa, aga äärmiselt naiivne oleks ka väita, et neid probleeme Eestis ei üldse ei eksisteeri. Meenutagem kas või seda, kuidas grupp mustanahalisi tudengeid pidi Tartust sealsete skinnide tõttu lahkuma.

Ja ma ei tahaks uskuda, et üht diplomaati sunnib kõrgelt ametikohalt lahkuma ja sellest mitmes ajalehes rääkima väljamõeldud probleem.

Hullem sellest, et ühiskonnas homofoobsus ja rassism eksisteerivad, on see, et me ei tunnista seda endale. Kui me probleemi samamoodi kalevi alla paneme, nagu tehti aastaid Aljošaga, viib see ükskord samasuguste kokkupõrgeteni. Omavahel ei kakle siis mitte erinevad rahvused, vaid eri nahavärviga või seksuaalse orientatsiooniga inimesed.

Eeldused on selleks olemas. Eile õhtul kuulsin kahe umbes kaheksa-aastase poisi omavahelist hooplemist, kes kõvem löömamees on. Minuni jõudis lausekatke: “Kõigile andsin peksa, isegi ühele neegrile!” Olgugi, et tegemist oli tõenäoliselt poisikese fantaasiaga, tekitab muret, et juba väike inimene peab kangelaseks inimest, kes neegrile tappa annab.