see sissekanne on pühendatud minu a-le, kes seal kaugel kosmopoliitses linnas metsa igatseb.
soovitan vaadata õhtuti, näiteks praegu, täpselt kell 00.00, nosib seal üheksapealine metssea seltskond. ja kõlareid mitte unustada sisse lülitada - päris siga ruigab!

ühistransport on ikka kõige naljakam koht. täna rääkis ketu mulle, kuidas ta on ka nüüd sunnitud, kõrvaklapid peas, bussis sõitma, sest ülejäänud nooremapoolne sõitjarahvas kuulab oma tümpsu nii, et see klappidest läbi tuleb. (ketu ütles, et asi on halbades klappides, aga meil täna üks mees kuulas ka nii, et täiega kostis läbi ja ma ei usu, et tal halvad klapid on).
igatahes kui ma pärast tööd sõitsin trammiga kesklinna poole (seda pole veel juhtunud, et ma pärast tööd trammiga koju sõidaks, eks), siis minu ees istus üks tüüp, kes mingit räppi kuulas, peaga kaasa nõtkutas, huuled torru ajas ja näppudega rütmile kaasa vehkis.
no las need alternatiivkutid olla, mõtlesin ma. siis helises tüübil telefon ja pärast jutuajamist, et kus ta oma sünnipäeva peab, kõlas selline jutt:
"kuule, kas sa seda videot vaatasid? ...see oli tema."
...
"ma räägin see oli tema, see oli arnold oksmaa!"
ja kui vestluspartner veel tema väites julges kahelda, siis kordas ta veel umbes viis korda, kuidas see OLI arnold oksmaa.
"ma olen ta videot näinud, see oli täiega tema hääl." ta ähis ja puhis (sic!) seal sama häälega ja siis ta ähis ja puhis paar ise korda nii, nagu kõht oleks kinni, püüdes jäljendada häält, mida kahtlusalune selles videos tegevat. järgnes veel paar korda veenev-anuval häälel kinnitust, et tegemist oli oksmaaga. õnneks tuli mul aeg maha minna.

kui sul pole kodus just armsaid väikseid vendi (nagu ühel minu kallil sõbral) või su ema pole õpetaja (nagu sellelsamal kallil sõbral), siis oled sa arvatavasti praeguse aja koolielust suhteliselt võõrandunud. endale muidugi tundub, et alles see oli, kui lõpuaktusel direktoril kätt surusid, aga siis tuleb meelde, et pärast seda on juba kord rektorigagi käteldud. ja et sa tegelikult ju ei tea, misasi on täpsemalt e-kool või on sulle uudiseks see, et praeguses keskkoolis pannakse lõputunnistuse hinded kolme aasta peale kokku.
nende plikade ja poistega kohtud sa juhuslikult ühistranspordis, tänaval või mõnes teises üldkasutatavas kohas. ja ma ei mõtle siin mõnd avalikku wc-d. ma mõtlen näiteks ujulat. seal kuuled sa plikasid omavahel itsitamas ja näed poisse ujulas mürgeldamas. ja siis tuleb sul ähmaselt meelde, mis tunne oli tatt olla ja koolis käia.
kui täna emaga ujulasse läksime, hoiatati meid vastuvõtulauast, et ujulas on palju rahvast. bassein oli aga selleks ajaks, kui sinna jõudsime, täiesti tühi ning ma võisin häbenemata oma triksi kohendada, sest see ei tahtnud eriti seljas püsida (olgu öeldud, et trikoo oli vanem kui mina ning sarnast eksemplari võib näha "keskea rõõmude" filmis klenskaja seljas).
ühel hetkel hakkas meeste riietusruumi poolt kostuma aga poiste kisa ning ukse vahelt ilmus välja umbes kahekümnepealine kamp vahest 5. klassi poisse.

mõned neist panid otsejoones karsumdi vette, teised jäid kõhklevalt basseini äärele. naeru ja kisa oli palju, aga õpetajat ei paistnud kuskilt. ainult vetelpäästja käis riidlemas, et joosta ei tohi.
ja siis õpetaja ta tuli. kõigepealt kõlas üle saali vile ja siis ilmus ta ise nähtavale. oli selline 20ndate teises pooles noor mees. kõndis basseini äärel ringi ja käskis poistel end soojaks ujuda. õiendas ühe poisiga, kes kõik eelmised korrad oli tunnist puudunud ja ütles, et ta ei saagi nüüd enam tunnist osa võtta. aga see oli vaid ähvardus.
siis kadus õpetaja vahepeal ära. mürgel jätkus, hüpati vette saltosid tehes, prooviti basseini kohal rippuvaid lipukesi ja taoti üksteisele ujumismattidega pähe. mulle meenus raamat "väike nikolas", kus tegutsesid samasugused poisid ja see oli hullult naljakas.
õpetaja naasis röögatades: "mis toimub? ma lähen korraks ära ja tagasitulles on selline kaos?" ta oli ilmselgelt häiritud ja see väljendus tema näost kogu tunni andmise aja. üldse kogu aja ta ainult karjuski poiste peale. kui ujuti võidu, sai võitja nahutada, et ta on hingamise ära unustanud. kui üks poiss vehkis kiirelt lõpuni ujuda, ähvardati teda "ühega", sest ta ei ujunud krooli. õpetaja ei pannud ka tähele, et ühele väiksemale poisile neli suuremat (kaks neist selgelt ülekaalus) kutti kambaka tegid ja ta vette viskasid.
sõnaga, oli näha, et õpetaja asemel oli poiste ees noormees, kes oli nooremana olnud hea sportlane, tahtnud ehk kunagi ka professionaaliks saada, aga siis valinud kehalise kasvatuse õpetaja ameti. ja kuigi spordis võis ta olla tugev, siis pedagoogi ametis oleks ta ise "ühe" pidanud saama.
ülikoolis töötades olen ma kokku puutunud ka teiste teaduskondade mõningate probleemidega. olen aru saanud, et õpetajakoolitus on üks segane ja palju muret tekitav värk. tulevased õpetajad saavad ehk küll tugevad teadmised oma eriala kohta, kuid mitte oskusi olla õpetaja. ja nüüd koolis olles nägin, et muretsemiseks on ka põhjust.
kuidas saab tundi viia läbi ise samal ajal südamest vihane olles, õpilastega ainult kurjustades ja mitte ühtki kiidusõna öeldes? kuidas saab röökides saavutada õpilaste austust?
mina ei ole õige inimene ütlema, kuidas tuleks lapsi kasvatada, aga see, mis seal toimus, oli küll ebanormaalne.

aga kasvamise rõõme ja muresid saab seal ujulas meenutada sageli. kord kuulis mu ema kuskil 6. klassi tüdrukuid vestlemas teemal, kas neist kellelgi on päevad. ühel neist oli juba väheke tissi ning teised tundsid siis huvi, kas ka juba päevad on. üheskoos leiti, et need on ikka ühed nõmedad asjad.
"aga poiss ma ka ei tahaks olla. neil on ju ka see vastik asi?" ütles üks teadjam.
"no misasi?" küsisid teised.
"noh, neil läheb ju kõvaks."

alates sellest ajast, kui a kaugele-ära läks ja vahel sealt teada annab, kuidas lood on, valdab mind vahel üks tunne, mida ma ei ole osanud kuidagi nimetada. täna mõtlesin välja - selle nimi on moraalne kriis.
kirjeldagem selleks tavapärast situatsiooni, kus mina istun õhtul kodus, seotuna oma läppari külge, püüdes kustutada kodutööde-tulekahjut, või lösutades voodis mõne teoreetiku mõttearenduse seltsis. ja siis, kui ma temaga rääkida tahan, saabub talt teade, et ta on just välja minemas või ta on juba väljas. või ta loeb midagi. või ta teeb midagi süüa. või ta teeb midagi muud, mida võiks nimetada oma aja hästi veetmiseks.

ja mina siin oma akvaariumis (koopas - kuidas kellelegi) tunnen kadedust. sellist kadedust, nagu msnis üks emotikon tähistab. õnneks ma ei pea sel hetkel peeglisse vaatama...
mind valdavad küsimused, miks mina ei saa end nii vabalt tunda, miks mina ei saa igal õhtul väljas käia, kui vaid isu tuleb (asi on just kohustustes, mitte et mul tahtmist või sõpru poleks, kellega välja minna), miks ma ei jõua häid filme vaadata, ilukirjandust lugeda, mõnusa muusika saatel end ära väsitada, võõrkeelte oskust arendada jne jne. ja pärast isekaid küsimusi järgnevad küsimused, et miks me seda kõike koos ei võiks kogeda. või miks ta üldse läks sinna ilma minuta? me oleme ju tiim? või ei? või...
ja lõpuks jõuan ma mõtteni, et see oli ebaaus jätta mind siia kuradi kausikujulisse kalurikülasse üksinda ja siin on halb ja nõme olla jne.

ja samal hetkel tunnen häbi, et olen kade. sest õige oleks tunda teise pärast headmeelt. (ja õige oleks innustuda siin oma teoreetikutest.) õige oleks lasta teisel inimesel neid hetki nautida (mitte telefonis ainult vastu poriseda), lasta tal areneda temana, mitte meiena. õppida leppima, et tiim küll, aga mina olen mina ja tema on tema. õppida olema kui mitte õnnelik, siis vähemalt rahulik. rahulolev. ka teades, et tal võib olla ilma minuta huvitav, põnev, arendav, hea...

ma ei ole tegelt ekshibionist ja oma sellistest isiklikest asjadest ma siin eriti ei kirjuta. seekord kirjutan, sest mulle tundub, et see väike kriis ei ole ainult minu probleem, vaid iseloomustab meie põlvkonna paarisuhtes tekkivaid küsimusi, mis tulenevad sellest, et maailm on meile lahti.
mida peab tegema see mahajääv pool oma päevadega, mis ei erine üksteisest kuigi palju? kuidas õppida olema õnnelik ka üksi? kuidas aktsepteerida teist kui indiviidi ja seekaudu suuta tunda tema pärast rõõmu? see on meie omamisele orienteeritud ühiskonnas päris raske. (võidab ju see, kellel on surres...).

mitte et varem neid küsimusi poleks olnud või ei oleks reisitud-õpitud kaugel (ja näiteks sõjavägi kestis ju mitu aastat), aga täna on see eemale sattumise võimalus lihtsam ja sagedasem.

"olen alati arvanud, et lisaks intellektuaalsele väärtusele on erasmuse programmil ka seksuaalne väärtus. /.../ tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat abielluvad võõrsil kohatud üliõpilastega," on kirjutanud eco. "tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat lähevad koju jäänud partneriga lahku," võiks ta siia lisada.

aga võib-olla teen ise liiga julgeid üldistusi. võib-olla on asi ainult minus. et ma olengi see kade-roheline emotikon, kes ei oska oma eluga edasi minna.

Mida toob rotiaasta idamaa loomaringile? Igor Mang

ROTT (1936, 1948, 1960, 1972, 1984) Tunneb ennast nagu rott, kes aetud põllule: tundmatu avarus, mine kuhu tahad ja tee mida tahad. Rotiaastal sündinud inimestel on algamas uus 12 aasta pikkune elutsükkel. Vähemalt ühes eluvaldkonnas tuleb uus algus. Tihti on aga nii, et uus algus ühes valdkonnas toob kaasa muudatusi ka teistes, ja nii tulebki täielik lõpparve varasema eluga.

Noortele ja seni vallalistele toob aasta oma teisepoole leidmise. Neile, kes abielus, sünnib laps või lapselaps. Tulevad uued tööalased võimalused teises linnas või koguni teises riigis. Rotil pole põhjust muudatusi karta.

minu aasta algus

president rääkis















ilutulestik sähvis ja paukus














koer oli ärevil ja haukus vastu

---
mõni minut pärast kella 12 hakkas mul nina vett jooksma ja nüüdseks olen täitsa tõbime. eile avastasin, et mälupulk kodutööga on kadunud. täna tööle minnes oli arvuti toiteplokk katki ja masin ei läinud käima. rääkimata telefonist, millelt ei saanud suunamist maha võtta.
et no suht inspireeriv start ju.