ööst ja kumust

pole midagi uut siin päikese all. nii ma mõtlesin, kui olin täna blogosfäärist avastanud minu paar aastat nooremate sõbrannade blogid. Krt, mul mingi õhtul tulevad need "miks-ma-ikkagi-olemas-olen" mõtted pähe jälle. Kolelugu.
ja mina mõtlen, et täitsa minu mõte. aastaid. kuigi jah, hakkan vist sellest pääsema. vähemalt neil hetklik, kui meenutan goethet, karevat, vaarikut ja keda kõike veel, kes ütlevad, et elu mõte ongi elu ise. ja nende tobedate eksistentsiaalsete küsimuste esilekerkimises süüdistan ööd.

sest öö on ju see, mis paneb meid paljudes asjadest üht moodi olema. et pilgutad silmi nagu laugude ja silmamunade vahele oleks keegi midagi kleepuvat pannud. et käed liiguvad läbi õhu nagu vatis. et hing igatseb Midagi.

ja siis sa istud kumu öös, vaatad warp-i muusikavideosid. kuidas üks keithflintiliku soenguga mees suust paberilehti välja ajab, mille peale on kirjutatud laused nagu i don´t feel comfortable inside my mind jms. ja pead seda geniaalseks. või kuidas rubber johnny oma värdjaliku keha seest püüab välja rabeleda ning tüdrukud sinu kõrval ekraanile selja pööravad. ja pead seda veelgi geniaalsemaks.

kuid siis sa saad aru, et just seda on tegijad oodanudki. et poolkiilas mees kutsuks esile pooltoonides mõtisklusi ja kummijaan šokeeriks. ja geniaalsuse fluidum haihtub.

aga kui sa hiljem teises saalis arutled selle üle, kas plaid´i elektroonika on tõsine või pigem kurb (siin ON vahe) ja jamie lidell´i kurgust kostuv babalidu-babalidamm ja mingi rütmiline flow sind kuskil saali põranda, lae ja sammaste vahel kannab ja sul on kole õnnelik tunne, siis hakkab tunduma, et midagi uut siiski siin päikese all on.

igatahes öös on asju. uusi ja vanu.