kh kinkis mulle eelmisteks jõuludeks, ei, vist ikka sünnipäevaks, oh, ei mäleta enam, oliver tominga luulekogu "täna oli eile".
Hetk
MA tõusen
ja vaatan aknast
Luunja kasvuhoonete
kollast kuma
miljardeid aastaid
vanas õhtutaevas
ja seitsmekümne aasta pärast
kui MIND enam ei ole
JUBA seitsmekümne aasta pärast
elab keegi teine
MINU toas
vaatab MINU aknast
Luunja superkasvuhoonete
superneoonkollast kuma
veel seitsekümmend aastat
vanemas õhtutaevas
a läks raamatukokku esseed kirjutama ja mina hakkasin koristama. panin raadio käima ja juhtusin raadiojaamale, mis mängis ainult rahulikku-mõtlikku muusikat. ühtäkki tabasin end tundmas süümekaid, et lasen lihtsalt oma meelt lahutada (ja rahustada) ega kuulagi mõnda saadet, kus eesti tähtsad onud-tädid räägivad läinud nädala olulistest sündmustest.
ma muidu teen seda igal nädalavahetusel. tegelen järelkuulamisega. mind ajab närvigi, et ma ei jõua kõiki saateid kuulata. seejuures on huvitav, et mul on rootsis meediatarbimise harjumused päris palju muutunud. või õigemini täienenud, raadio on muutunud sama oluliseks kui tv.
jah, aga täna tundsin, et mul on küllastumus igasugusest informatsioonist. et kuulaks nüüd natuke iseend ja omi mõtteid. isegi kui pea tühi on.
täna on terve päev taevas päike siranud. nüüd, kella kolme ajal, hakkab juva baikselt loobuma. aga ma olin talle nende põgusategi tundide eest tänulik. kõige jubedam on pärast eelmise õhtu-öö pidu üles ärgata halli ilma sisse. kogu eelmise õhtu joviaalsus on läinud, peas vasardab ja sinu see pool, kes sind tagant sunnib ja distsiplineerib, tõstab nüüd uuesti pead. "hei, sa ju lubasid endale, et nädalavahetusel teed sa need ja need asjad ära. nädalavahetus on juba 12 tundi kestnud. ehk juba neljandik on sellest läbi. üles! tööle!"
nägin, kuidas seesama tegelane a-d täna hommikul kuskilt näpistas. see pani ta natuke torisema ja nii ta raamatukogu poole läks.
aga jah, ega meil vist kummalgi täna pea valutanud, kuigi eile kursuse jõulupidu oli. see toimus siin meie ühika peoruumis. kas eesti ühikates üldse on peoruumid? siin on, igal korrusel. korraliku köögi (kus on ka nõudepesumasin, kujutage ette) ja wc-ga. seda ruumi saab üürida ja maksma peab ainult 500 krooni deposiiti, mille peaks pärast tagasi saama. kujutage ette, milline luksus tudengitele välja mõeldud.
a kursakaaslased olid ka meie ühikast vaimustatud. et nii ilus ja puhas. ma tunnistasin, et nende ühikaid nähes olin mina ka tõesti natuke šokeeritud... aga mis siin imestada, meie maja ongi kõige uuem ja mugavam.
meid oli koos kuskil 20. pidu oli õige jõulupidu. sõime jõulusinki ning eri rahvuste jõuludesserte. me valmistasime ette (mina küll kõige vähem, õppides selgeks vaid paar rida) ka jõulunäitemängu. tänu oma vokaalsele võimekusele oli a jutustaja rollis, mina üks kolmest targast (loe: kolmest ainuke loll).
meil on viimastest nädalatest selja taga kaks pikemat reisi. esmalt käisime ühel nädalavahetusel a ja ta kursavendadega mälareni järve ümbruse linnakestes. mälareni järve läänepoolne osa algab küllaltki stockholmi külje alt, aga järv ise (või kas oleks õigem öelda järvestik?) laiub mitmesaja km ulatuses üle Rootsi. ja seda sopistavad paljud poolsaared ning saared, mille vahele on ehitatud sillad ja teed. nii et mulje jääb, nagu sõidaksid pigem maismaal.
u 60 km kaugusel stockholmist asub mariefed, kus omakorda asub gripsholmi loss. nagu te sealt vikipeedia lehelt lugeda võite, on see gustav vasa ajast kuulunud kuninglikule perekonnale ja oli 1713. aastani nende residents. gripsholmi loss on kindlasti üks must see kohtadest rootsis. me veetsime seal vähemalt pool päeva ja oleks võinud kauemgi uudistada.
ööseks jõudsime västeråsi linna, mis asub mälareni põhjaküljel. see linn ei jäänud eriti millegagi meelde, kui ehk sellega, et sattusime hosteli asemel suurde-suurde, peamiselt vist konverentsiturismile keskendunud hotelli, mis oli põhimõtteliselt inimtühi. peale meie nägime hommikusöögilauas kolme inimest.
kogu pühapäeva veetsime uskumatult tiheda udu sees. västeråsist lahkudes vaatasime üle tido slotti (slott on rootsi k "loss"). sellistest vaadetest, nagu nende kodukalt avanevad, oli asi kaugel. aga piimjas õhk lõi jälle omamoodi salapärase õhustiku.
õhtuks (või tundus õhtu käes olevat selle udu pärast?) jõudsime sigtunasse, kus toimub igal advendi pühapäeval julmarknad - jõululaat. see puust nukumajakestega linnake ise on muidugi imeline. sigtunal on eestlastega huvitavad suhted. väidetakse, et just eestlased olnud need, kes põletasid maha 12. saj sigtuna, mis oli tollal rootsi pealinn. aga seesama linn kujunes paljudele II maailmasõja ajal eestist põgenenutele koduks.
täna ei vii sigtunasse just kõige paremad maanteed. ja sinna sõites oli tee autosid täis. paistab, et linn on suutnud oma turgu nii kõvasti brändida, et sinna tullakse igalt poolt kokku. laadakaup ise oli selline nagu eestiski, aga loomulikult kallim.
aga sellest teisest reisist kirjutan mõne aja pärast. senikaua võite osaliselt sellest reedesest roosast ajalehest lugeda.
