Eriti diip sotsiaalkriitika
kui ma tartu bussi peale istusin ja buss juba liikuma hakkas, jõudis teisele korrusele keegi reisija, kes end paar istet ettepoole maha prantsatas. ma ainult kuulsin teda tulemas. minu tähelepanu püüdis ta alles siis, kui teda mobiilis kellelegagi rääkimas kuulsin.
"mul on paremas käes mõrad," ütles ta ning ma jõudsin juba mõelda, et kus ta, vaeseke, käe murdnud on, lumi ja jää juba ammu läinud.
"... kõikides küüntes," lõpetas ta lause. heitsin ettepoole pilgu, et leida selle autor. ühe istme peatsist paistva peanupu kohale ilmus pikkade-pikkade plastmass- (sorri, kangas- või akrüül-) küüntega käsi, mis pea peal seisvaid päikseprille kohendas.
jutuajamine oli sealmaal, et neiu sai aru, et tema vestluspartneril pole täna tõesti aega mõradega tegeleda.
natukese aja pärast saabus päästev telefonikõne - mõralikvideerija oli leitud teisest küünesalongist. minu reisikaaslane vadistas uudise peale mitmeid küsimusi stiilis "kes ta on? teeb ta normaalselt vä?"
küllap sai ta kiitvad vastused. siis aga saabus takistus: tollel küünepäästjal ei olnud "vaat sellist sädelevat pulbrit, mis sa eelmisel korral panid".
"okei, ma tulen siis sinu juurest läbi, võtan pulbri ja lähen tema juurde," kõlas küünesaagat kokkuvõttev lause, mille ta hiljem kellegi teisega rääkides võttis kokku järgmise fraasiga: "ma lähen tartu peale asjatama ja siis lähme kaubamaja viiendale... ah jaa, teil on ju kolm... kolmandale korrusele sööma."
noh jah. on tore võtta kõige lollikesem, tema kallal ilkuda ja tunda, kuivõrd parem inimene ma olen.
tegelikult hakkasin seda kuuldes mõtlema selle üle, kui abituks on meid maailm muutnud.
ma ei räägi sellest, et ma võin kutsuda koju omale elektriku, torujüri või pottsepa, sest ma ise nendest valdkondadest mõhkugi ei taipa. ja ma ise olen ka tuhandeid kordi oma igavese puberteedi pärast kosmeetiku toolil istunud või solaariumis käinud, et soojamaa reisil mitte ära põleda.
ma räägin sellest, et ilutööstus ütleb mulle, et ma pean omale mingid plastmasstoru jupid küüntele kleepima, iga kuu 300-kroonises hoolduses käima ja hädaolukorras - kui mu paremas käes on mõrad kõikides küüntes - üle bussi kostuva südantlõhestava häälega tuttava küünetehniku (küll on alles peene nime mõelnud) juurde aega kerjama.
jah, ilu nõuab ohvreid. nii me jooksemegi mööda tartut sädelevat pulbrit tooma ja mõtleme, et oleme jube asjalikud.
"mul on paremas käes mõrad," ütles ta ning ma jõudsin juba mõelda, et kus ta, vaeseke, käe murdnud on, lumi ja jää juba ammu läinud.
"... kõikides küüntes," lõpetas ta lause. heitsin ettepoole pilgu, et leida selle autor. ühe istme peatsist paistva peanupu kohale ilmus pikkade-pikkade plastmass- (sorri, kangas- või akrüül-) küüntega käsi, mis pea peal seisvaid päikseprille kohendas.
jutuajamine oli sealmaal, et neiu sai aru, et tema vestluspartneril pole täna tõesti aega mõradega tegeleda.
natukese aja pärast saabus päästev telefonikõne - mõralikvideerija oli leitud teisest küünesalongist. minu reisikaaslane vadistas uudise peale mitmeid küsimusi stiilis "kes ta on? teeb ta normaalselt vä?"
küllap sai ta kiitvad vastused. siis aga saabus takistus: tollel küünepäästjal ei olnud "vaat sellist sädelevat pulbrit, mis sa eelmisel korral panid".
"okei, ma tulen siis sinu juurest läbi, võtan pulbri ja lähen tema juurde," kõlas küünesaagat kokkuvõttev lause, mille ta hiljem kellegi teisega rääkides võttis kokku järgmise fraasiga: "ma lähen tartu peale asjatama ja siis lähme kaubamaja viiendale... ah jaa, teil on ju kolm... kolmandale korrusele sööma."
noh jah. on tore võtta kõige lollikesem, tema kallal ilkuda ja tunda, kuivõrd parem inimene ma olen.
tegelikult hakkasin seda kuuldes mõtlema selle üle, kui abituks on meid maailm muutnud.
ma ei räägi sellest, et ma võin kutsuda koju omale elektriku, torujüri või pottsepa, sest ma ise nendest valdkondadest mõhkugi ei taipa. ja ma ise olen ka tuhandeid kordi oma igavese puberteedi pärast kosmeetiku toolil istunud või solaariumis käinud, et soojamaa reisil mitte ära põleda.
ma räägin sellest, et ilutööstus ütleb mulle, et ma pean omale mingid plastmasstoru jupid küüntele kleepima, iga kuu 300-kroonises hoolduses käima ja hädaolukorras - kui mu paremas käes on mõrad kõikides küüntes - üle bussi kostuva südantlõhestava häälega tuttava küünetehniku (küll on alles peene nime mõelnud) juurde aega kerjama.
jah, ilu nõuab ohvreid. nii me jooksemegi mööda tartut sädelevat pulbrit tooma ja mõtleme, et oleme jube asjalikud.
2 kommentaari:
Itsitan siin ja siis tuleb meelde, kuidas ma täna hommikul peeglist vaatasin, et oleks kiiremas korras vaja salke juustesse juurde teha.
Sest onju!!! Kuidas ma ometi niimoodi ringi käin. Rääkimata Eestisse tulekust. :P
Ja jumala eest, Kadri, kui sa nüüd tuled, too seda sädalevat asja.
Alguses ma mõtlesin, et ütleks ka midagi tarka vahele, näiteks "Oi Kadri, küll sul on hea tsitaadimälu" või midagi sellist, aga nüüd ma parem olen rohkem vait. Mul on alati tulnud tahtmine põgeneda, kui naised oma asjadest räägivad. Mitte, et mul midagi selle vastu oleks, oh ei, aga ma ei tunne end siis päris õiges kohas.
Postita kommentaar