viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.

Noh, Kruuda ostis kirjastuse, minul on oma plekitöökoda (Nelli on näinud). Kruudal on kommivabrik, minul oma küpsised (Nelli on näinud). Täna tuli uudis, et Kruuda ostab mingite kirjastuste aktsiad... küll ma ka midagi välja mõtlen (Nelli, appi!).

täiskasvanuks saamise mured ja rõõmud

kui ma noorem olin (kas või nii paar kuud) ja päriskodus külmkapp tühi oli, leidsin hommikul ärgates esikukummutilt raha, et saaksin poodi süüa tooma minna. vahel oli raha kõrval ka vastavasisuline kirjake.
täna hommikul oli külmkapp tühi ja tühi oli ka kummutipealne. ainult köögi aknalaulalt, triiklaua lähedalt, leidsin pesumasinast läbi käinud õnnetu kahekümneviiese.

Kas sina oled juba näinud SEBE uut videot? Kui ei, siis ära muretse - usun, et saad seda šedöövrit järgmiste aastate jooksul Tallinn-Tartu-Tallinn liinil korduvalt nautida. Aga vali kindlasti see buss, kus väikesed telekad lae küljes ripuvad.
Milles siis seisneb SEBE video võlu? Esiteks ei pea sa kuulma enne iga reisi algust alakorruselt kõlaritesse jõudvat inin-häält: "Pakume kuumi-külme jooke..."Selle asemel räägib noor, (video koostajate meelest pandava välimusega) mustapäine tüdruk kileda monotoonse häälega, kuidas "reisi mitmekesistamiseks pakume videoprogrammi" ja muid hüvesid. Suurepäraseid sõnastamisvärde leiab tema tekstist veel. Sellest ei tasu rääkidagi, et sõna "peale" kasutatatakse sõna "pärast" asemel. Tore on aga see, kui korduvalt kasutatakse sõna "või" asemel "ehk". "Bussis ohutumaks liiklemiseks palume panna käsipagas oma istme ette ehk peakohal asuvale riiulile."
-???
Kas raha sai operaatoritele makstes otsa, et mõni vähe keeletundlikum inimene ei oleks saanud tekstile, mida enne iga reisi näidatakse, pilku peale visata?
Eelkõige räägib video ohutusest bussis: kuidas lõhkuda avarii korral akent, kuidas bussist väljuda, kuidas käituda tulekahju korral, kuhu peldikus paberid visata ja kõige selle juures näidatakse näitlikustavat materjali (viimase kohta õnneks mitte väga detailselt) nagu autokooli õppefilmis. Näitlejad, kusjuures, täidavad oma rolle suht kiretult.
Igatahes suudab video tekitada tunde, et kohe hakkavad bussi ees ja keskel seisvad reisisaatjad näitama, kuidas paigaldada päästevesti, kust saab kätte hapnikumaskid ning kuidas katta hädamaandumisel pea kätega.
Ja kõige lõpus soovib mustapäine neiu samasuguse monotoonse hääle ja ilma naeratuseta meeldivat reisi. (Aga mida siin naeratadagi, iga hetk võib puhkeda tulekahju.)
***
Reisi mitmekesistamiseks lubatud videoprogrammi aga ei tulnudki. Õnneks. Või äkki see video oligi kogu programm...

mõista-mõista, mis see on: higihais pluss odava suitsu lehk pluss bensupahvakad. jah, arvasid ära. see on bussisõit tartu bussis. aga selle linna nime võib ka vahele jätta, vahet pole. olen tänasest ametlikult jälle ühistranspordi kasutaja, sest härra, kellele igal hommikul "lutsu 5!" võisin hõigata, on tallinnas komandeeringus. nii et ostsin kuukaardi ja puha.
tõmbasin hommikul jalga oma pisikesed (oo jaa, nendes näeb ka jalg nr 41 päris pisike välja) seksikad peenikeste kontsadega poolsaapad jalga ja kõpsutasin tööle. sain tänaval mitme pika pilgu osaliseks. ma olen absoluutselt eitaval seisukohal, et neid püüdsid mu üle tühja tänava kajavad kontsaklõpsud, mitte mu suurepärased sääred.
aga ma ei saa siiski eitada fakte, et pidin võitlema iga pagana kõnnitee kiviga, mis mu kontsi tahtis sisse imeda. ja mu pisikesed said möödasõitva bussi tervitava sopaduši osaliseks. tibi elu selles kausikujulises kalurikülas ei kõlba kuskile!

p.s täna sain teada, milline ma näeksin välja pruunide juustega:

The Secrets of Our Digital Lives

täna aasta tagasi ärkasin ma tolmusel ühikapõrandal kuskil kesk-soome linnas nimega jyväskylä. väljas oli pime ja väga-väga lumine ja me pidime kadriga varakult tõusma, et jõuda kuskile kaugele kesklinna, kus algas mingis majas orientation week-i esimene loeng. me olime unised, segaduses ja pahurad.
peale muude kohanemisraskuse tekitas meis esimesel nädalal stressi interneti puudumine. ma kirjutasin "blogi sissekannet" wordi. iga päev. ja kõik meie sõbrad arvasid vist, et me oleme juba lumetormis surma saanud.
kui siis kord see nett juhtmeid pidi meie tubadesse jõudis, istusime me nagu väikesed lapsed õnnelikult oma läpparite taga ja skaipisime omavahel, mina m-buildingu esimesel, kadri n-buildingu viimasel korrusel.
üldse oli internet üks meie suurimaid sõpru nende vahetusüliõpilaskuude ajal. sellest, et oma igapäevaseid toimetusi seal lihtsamini võis teha (ka jyväskylä tudengid tunnevad näiteks õis-i laadset programmi ja igasugu applicatione sai sealt kaudu täita) ei tasu rääkidagi. me avastasime enda jaoks soome salajased allalaadimisprogrammid (ei-ei, soomes ju piraatlust ei ole) - meist said filmifanatid ja melomaanid - ja me suhtlesime oma eestisse jäänud sõprade-lähedastega kindlasti rohkemgi, kui kodus olles. lobisesime niisama, saatsime pilte ja andsime nõu. sealt kaugelt vaadates oli seda viimast kuidagi lihtsam teha. hommikul läks ikka esimese asjana tööle läppar, koju tulles tervitas sind tema vaikne mühin ja screensaver, õhtul uinudes olid viimased mõtted need, mida sõpradega üle neti jagada sai. jah, me olime kindlasti netihoolikud. kui meilt see võimalus käest oleks võetud, siis...
sarnast tunnet tunneks ma arvatavasti praegu siingi. minu kodu taaralinnas pole just eriti palju suurem kui jyväskylä kaks ühikatuba koos köögiga. ja siin annelinna lõpus tunneks ma vist eriti üksiku ja mahajäetuna, kui ma ei saaks õhtuti msn-i sign in klahvi vajutada, blogi järjekordset sissekannet teha või teiste veebipäevikuid lugeda. jaan kross ja ellen niit on rääkinud, kuidas nende tudengipõlves vaid kord semestris kodus käidi ning tallinn-tartu rong sõitis kuus tundi. ma ei suuda ette kujutada, et saaksin oma kallite inimesega vaid põhimõtteliselt kaks korda aastas rääkida.
ma kõlan küll raketiteadlasena, aga samas ma ikkagi imestan, kuidas saab ajalehte kokku panna nii, et peatoimetaja on budapestis ja kuigi ta arvuti seal "on imelik", nagu ta ise ütleb, siis sekunditega jõuavad minu artiklid temani ja tema parandused minuni.
noh ja rääkimata sellest, kuidas minu lapsepõlves näidati telekast lastelavastust, kus telefon näitas pilti! ja nüüd...
täna avastasin, et ma ei tunneks ära arturi käekirja, sest ma olen seda nii vähe näinud. ta kirjutab ju käsitsi nii harva. nagu me kõik.
***
aga kõige toredamad olid need korrad, kui n-buildingu esimese postkastis 901 oli midagi. mõni joonistus kadri vennakestelt või pikk kiri healt sõbralt.
inimlik puudutus või tegu on ikka üle kõige. näiteks kui töökaaslane meelis kingib sulle lihtsalt purgi mett, sest "sul võib seda vaja minna".