Sebastian Ba is now alone in an almost completely empty room without roommates...
Agnes Kwong misses I House.....
Lorenza Borz is last friday night in Motown.. ;)
Giulia Meneghello is THE friday night.
Miki Watanabe will enjoy last WVU night with my super cute and funny friends :)
Anna Clara Monjardim already started crying.......Hilal and Carla: its all your falt! I am going to miss you!

selliseid tekste võis leida facebookist ehk iga ameerika noore (ja ameerikas õppiva välismaalase) teisest kodust mitmeid. ja mis seal salata, allusin minagi provokatsioonidele ja kirjutasin sellest, kuidas ma asju pakin. aga liialt emotsionaalseks ei muutunud. a la "i´m gonna miss you all, guys."
esiteks ma pole sugugi kindel, et ma neid kõiki taga igatsema hakkan. teiseks, kui ma kellestki puudust tundma hakkan, suudan ma seda talle ka silmast silma öelda.
minu kojutulek kulges marsruudil morgantowni international house (enda ühikast löödi meid keset laupäeva välja, nii et i house oli tol õhtul nagu põgenikelaager) - öö pittsburghi motellis koos saksa kuttidega (stopp kõikidele räpastele mõtetele!) - nyc, jfk lennujaamas kuus tundi ootamist ja siis 8 tundi lendu - helsinki lennujaamas jooksmist (ny lennuk jäi hiljaks) - tallinn.
tegin selle kõik läbi mingisuguse autopiloodi peal. oli samasugune korraga tuim ja ärev tunne, mis wvu-sse minneski.
i house´st lahkudes nuttis suurem osa väikestest aasia tüdrukutest. mul ja juditil ja gottil olid silmad veidi veekalkvel, aga milleks nutta? me teame, et me kohtume kindlasti euroopas uuesti. aga tol hommikul sõitis ära judi, me väike armas jaapanlanna, ja siis ma nutsin küll. millal ja kas ma teda enam kunagi päriselt näen?
see on tegelikult natuke vastik tunne, kui sind visatakse (st sa ise viskad) võõrasse linna, kus sa pead endale sõbrad tegema :) ja neist saab sinu väikene pere. alguses on nad sinu jaoks suhteliselt võõrad, sa avastad nende juures iga päev midagi. mõned asjad on erakordsed, mõned toredad, mõned ajavad sind närvi. aga sa harjud nendega, nende kõne ja aktsendi, naljade, kehakeelega ja kiindud neisse. ja siis ühel hetkel, väga järsku, neid enam ei ole. sa tead, et paljusid ei näe sa enam kunagi, sest kui suur on tõenäosus, et ma näiteks mehhikosse sõidan (ja kui sõidangi, siis kas just sinna, kus nemad elavad...)? aga eks see käib asja juurde.
lihtsalt on vahel hea saada kinnitust laulusõnadele, et kõik inimesed on ilusad ja head.

ja kui meile finnairi peal söögi kõrvale musta leiba anti, tuli mul nutt peale. nii kaua polnud ma seda maitset tundnud. (tõesti, nüüd tundub mu käitumist vaadates, nagu oleks kuskilt sõjast elusana pääsenud.) ema autosse istudes tundsin selle auto lõhna, koju jõudes kodu lõhna. ema ütles, et mul on mingi võõras magus lõhn juures. see oli sealne õunalõhnaline pesupulber.
täna hommikul ärkasin esimest korda kodus. ma olin seda kodus ärkamist juba kaks korda unes näinud. aga täna öösel olin ma unenäos morgantownis.
sellised vastakad tunded mul ongi. mul on veel siiani see tunne, et ma tulin koju ainult korraks ja kohe olen ma seal tagasi. et kohe on kõik nagu need neli kuud. ja morgantownis tehtud viimaseid pilte vaadates on siiani kodusem tunne kui nähes seda kõike, mis kodus mu ümber on. aga nagu a ütles: "sa oled nüüd siin, kuhu kuulud." ja ma tegelikult tean, et loomulikult nii see ongi.

kõndisin täna draamateatrist marsa peale ja tundsin, et mul oleks nagu naeratus näkku kleebitud. aga selline siiras. kui ainult see rõõm kodu ja eesti üle ei kaoks! kui kestaks see patriootlik vaimustus, millega ma seal teistele eestist rääkisin, laulva revolitsiooni filmi näitasin ja öölaulupeo videosid (olin selle toimumise ajal juba eestist ära) vaatasin. jätkuks jõudu naerda samamoodi selle halluse üle, nagu ma naersin seal, kui keegi ütles, et on kuulnud, et teil seal eestis on jube pime. ja naeratada sama palju, nagu ma tegin seda seal.
mul on praegu tunne, et ma olen cadrie bradshaw, kes kõnnib, peaaegu hõljub, oma roosas baleriinikostüümis mööda tänavaid, õnnis nägu peas, ja on ainult aja küsimus, millal tuleb nurga tagant buss ja minu kui õnnelikkuse kehastuse rämedalt täis pritsib. ma juba aiman teda, ta natuke andis endast märku (näiteks apaatse marsajuhi näol ja et töölt juba meelde tuletati, et kohe-kohe pean tõsiseks töiseks tädiks hakkama), aga praegu on veel see roosa-periood.

minu blogi jääb veel mõneks ajaks puna-sini-valgeks. mul on veel endaga paar teemat arutada ja teile jutustada. veel on aega mitte lahti lasta.

ah jaa, kell näitab praegu 4 hommikul ("minu" aja järgi nii 9 õhtul), aga püüan siis nüüd und saada.
pildil kõige ehtsam lapin kulta, mida ma elus näinud olen ehk vastusõitmine päikesetõusule.

"on sündmuseid neid, mida maha ei pese ka chillit bang"

nii ütles mu tädi pärast minu esimeste reisimuljete lugemist. jätkame siis siinkohal
5.-6. päevaga.
olime endiselt flagstaffis ja õhtul enne südaööd pidi minema butt los angelesse. kirjutasin praegu kogemata bussi asemel butt, aga pigem selliseks see reis kujuneski. kell 11 pidime end hostelist välja bukkima ja nii me siis päeva linna peal maha mölutasime. kõigepealt sõitsime bussiga veidi linnast välja northen arizona muuseumisse, siis šoppasime linna peal ja õhtul olime umbes kolm tundi linna raamatukogus, kuni see kell 9 kinni pandi ja meid välja visati. kaks viimast tundi passisime hosteli ühiskasutatavates ruumides ja mina käisin salaja duši all. hostelipidajad olid eriti toredad, sest viisid meid tasuta autoga greyhoundi bussikasse ära.
kui me veidi enne 11 kohale jõudsime, nägin, et piletimüüjal on millegipärast ninasõõrmed jube suured, kui ta klientidega räägib. aha, mingi probleem. "it´s not gonna happen," sai kohe meile probleem selgeks, kui judit meie booking numbri prouale ette näitas. selgus, et buss, mis südaööl saabuma pidi, võtab peale ainult viis esimest reisijat, kes elavas järjekorras juba ukse juures seisid. järgmine buss pidi tulema pärast kolme öösel. me oleks võinud minna uuesti hostelisse ja järgmise päeva bussi peale piletid ümber vahetada, aga tädi ei garanteerinud meile, et siis sama lugu ei juhtu.
seega otsustasime bussijaamas kohad järjekorras sisse võtta ja loota, et kolmesele bussile pääseme. ma säästan teid sellest, et me olime maruvihased, sest sellist asja ei juhtuks euroopas iialgi, et sa saad omale bukkida koha, mida reaalselt ei eksisteeri. greyhound sucks! don´t you ever use them! (need laused olid "greyhoundi" guugeldajatele; ka mina tegin enne uurimistööd, mõnes foorumis öeldi, et nende teenindus oleneb marsruudist ja osariigist, ju siis meie sattusime ühte halvimasse.) ja ma mainin ka ainult põgusalt, et see bussijaam oli väike, haisev, räpane ja külm. elektronmängude automaadid pinisesid ja plärisesid kogu selle ootamise aja. ja meie ees seisis järjekorras umbes minuvanune mustanahaline naine, kellel oli NELI last vanuses 2-12 aastat. ja ilma liialdamata oli neil kaasas kakskümmend eri suuruses kotti, mida siis lapsed ajaviiteks üle ooteruumi musta põranda laiali lennutasid, siis kokku üheks hunnikuks viskasid ja selle peale vedelema hüppasid. ajaviiteks rullisid nad maas ka iseend ja oma mänguasju. ja siis vahepeal nügisid üksteist nii, et suurim kutt meie kohvrite otsa lendas.
kella 12 ajal öösel saabunud buss aga ei tulnud. tuli hoopis veidi enne kolme. mehhiklannast ülekaaluline pika patsiga rõõmsameelne naisbussijuht astus närvilise ja samas ootamisest tuima rahva ette ja teatas, et saab paar tükki peale võtta, aga et ühel istmel on seljatugi katki, mis tähendab, et kaks istet on rivist väljas. ja ise seejuures aina naeratades.
nii, ja meie buss saabus umbes pool neli. see tähendab, et me olime oodanud selles pommiaugus viis tundi! loomulikult mitte keegi ei vabandanud ja ma sain bussijuhi käest veel sõimata, kui ma üle küsisin, kuhu pagas tuleb jätta. "kas sa siis ei kuulanud mind enne, tuleb ikka tähele panna," ütles ta oma neegri- ja teab mille aktsendiga.
buss ise väljus pärast nelja, me ei saanudki aru, mida imet see bussijuht mökutas. nendele, kes LAsse tahtsid minna, teatati, et phoenixis tuleb ümber istuda. phoenixis! selles vastikus linnas, millest ma lootsin olla igaveseks pääsenud. ja nii muuseas öeldi ka, et buss on tund aega graafikust maas, nii et arvatavasti te teile ettenähtud LA bussile ei jõua.
kohe varsti sain ma aru, miks mitte keegi ei vaevunud mitte kordagi vabandama, vaid pigem saad sa õiendada ja miks greyhound ei viitsi investeerida piletiostmissüsteemi, mis toimiks - sest bussiga sõidab ameerikas ainult kõige-kõige vaesem rahvas.
ja seda vaesust oli bussiõhust kohe väga hästi tunda. kui me istuma saime (judit minu selja taha; minu pinginaabriks väike mehhiko mees, kes õnneks palju ruumi ei võtnud ja kogu tee norsates magas), sisenes bussi maailma kõige paksem ameeriklane. ta jäi seisma minu pingi juures, aga õnneks vaatas teise pingirea suunas ja ütles seal istuvale tüdrukule lapsega, et see ta enda kõrvale istuma laseks (see oli bussi ainus vaba koht). tüdruk muidugi keeldus, öeldes, et ta on lapsega. lõpuks kujunesid asjad kuidagi nii, et üle vahekäigu juditi kõrval istus tüdruk lapsega, tema kõrval neegrimutt ja minu kõrval üle vahekäigu pakspaks ameeriklane ja tema kõrval üks mustanahaline pikakasvuline mees. see viimane muidugi pigem tegi näo, et istub, kui et istus, sest paks võttis liialdamata kaks bussiistet enda alla. peale selle, kuna ta oli nii suur, vajusid tal püksid alla, nii et ta põhimõtteliselt oli seal palja p....ga.
ja siis hakkas pihta. neegrimees aina ütles talle, et ta koomale võtaks. kutt üritas võtta. tulutult loomulikult. siis mõne aja pärast käratas mees: "you´re landing on me, man! you´re landing on me." paks küsis arusaamatult, et kuidas nii. ja siis jäi magama. ja vajus loomulikult veel rohkem laiali. mees ropendas, ajas tüübi üles ja ütles, et "i´m warning you."
kui me kella 7 paiku hommikul phoenixisse hakkasime jõudma ja bussirahvas oma lühiunest ärkas, hakkas juditi kõrval istuv neegrimutt rögisema niimoodi nagu ma pole kuulnud mitte kedagi rögisemas. ma olin suht kindel, et tuberkuloos sealt meile ära tuleb.
bussijaama jõudes selgus kõige hirmsam uudis: loomulikult olime me maha jäänud kella kuuesest LA bussist, aga järgmine läks alles pärastlõunal. see oleks tähendanud üle kuue tunni ootamist selles vastikus linnas ja vastikus bussijaamas (sealsamas, kus see hollywoodi püüdlev mees meid celebrityteks pidas). ja siis ma järsku kuulsin valjuhääldist "this is final call to LA" või midagi sarnast ja me jooksime tulistjalu selle väljapääsu juurde, kust buss väljuma hakkas. napilt, aga saime peale.
järgnes üheksatunnine (!) bussisõit LA suunas. elu tuli sisse pärast seda, kui kolmest peatusest pikimas ehk 20 minutilises peatuses mäkist midagi hommikusöögi laadset hammaste vahele saime, aga üldiselt möödus reis poolunes ja õnneks normaalsemas seltskonnas. la bussijaam asus kuskil linna ääres, suht koledas kandis, aga seda olin juba kuskilt foorumist lugenud. loomulikult leidus siingi hull neegrimutt, kes meile midagi karjatas ja kuna me seepärast kogemata tema poole vaatasime ja silmsideme lõime, hakkas ta meil järel käima ja meid bitchideks sõimama. õnneks läks varsti oma teed.
järgmise neergimuti sõimu osaliseks saime bussis teel kesklinna. see oli siis bussijuht. usas on sellised automaadid bussides, et sinna tuleb sisestada täpne sõiduraha. kui seda pole, siis kedagi ei huvita. bussijuhti ka ei huvitanud, ta käskis meil maha kolida, vahetusraha leida ja järgmist bussi oodata. aga mina hõikasin üle bussi, kas kellelgi 20le vahetust on anda ja toredad hispaania keelt kõnelevad prouad mulle raha kokku kraapisidki.
kesklinnas ootasime järgmist bussi, mis pidi meid viima santa monicasse, linna äärde ja ookeani äärsesse piirkonda, kus meil oli hostel. järgnes pikk saaga, kuidas kõikvõimalikest rassidest bussijuhid meile karjusid (kõigil oli tuli takus, et graafikus püsida), et nemad sinna ei lähe. kord läks sinna nende meelest buss thirty-three, siis three-three-three ehk 333 jne. aga lõpuks me kohale saime (sõit võttis kesklinnast aega u tunni) ja hostel oli päris okei. samal õhtul oli seal kolme taala eest thanksgivingu dinner, nii et laadisime end mõnusalt täis.

7. päev
oli thanksgiving, mis tähendas, et kogu santa monica piirkonna poed, mis mõeldud just turistidele, olid kinni. isegi kohvikud ei töötanud, ainsana saime kohvi starbucksist. veetsime hommiku ranna ääres ja rikaste rajoonis jalutades. päike paistis, palmid kasvasid ja tuvid lendasid.
pärastlõunal plaanisime minna hollywoodi boulevardile ehk walk of fame´ile, aga loomulikult õnnestus meil natuke ära eksida. üritasime siis mitmetelt inimestelt teed küsida, aga need naeratasid meile ainult oma mehhiko valget naeratust vastu ega tönganud inglišt üldsegi. LAs tundus olevat üldse suur mehhiko kogukond, kus arvatavasti saabki päris edukalt ilma inglise keeleta hakkama. neil on seal oma televisioon ja ka reklaamplakatid bussides olid enamasti hispaania keeles. walk of fame valmistas aga pettumuse - teed olid tolmused, mõned tähed pragunesid ja tänaval olid ainult turistid, mõned marilinmonrõud ja kodutud (kes jälle raha küsisid).

8. päev
oli reisi viimane. veetsime selle getty keskuses, mis on korraga nii arhitektuuriline vaatamisväärsus ilusa aia ja kohvikutega kui ka kunstimuuseum. sisse saab sinna tasuta ja tripadvisoris oli see hääletatud LA esimeseks must see´ks. ma arvan, et minu suurimaks elamuseks peale sealse aia erinevate taimede oli kohtumine 1984. aastal valminud "kolme pintslitõmbe" ehk roy lichtensteiniga.
ja siis oligi aeg hostelist kodinad võtta ja bussiga lennujaama poole liikuda. bussis istet võttes kõlas kohe meie tagant küsimus, kust me pärit oleme. mul oli nii kopp ees sellele vastamisest. ütlesin lihtsalt, et ungarist.
kutt, kergelt švipsis, punaste juuste, tedretähnide ja kõva iiri aktsendiga, hakkas siis aga minuga juttu vestma, et mis me siin teeme jne. tuli välja, et ta ise tuli iirimaalt usasse 24 aastat tagasi venda vaatama ja enam ära ei läinud. siin olevat nimelt ilm parem. no LAs on ta seda iirimaaga võrreldes kindlasti, aga suht naljakas põhjus ikkagi. ja siis ta hakkas mult aina ungari kohta küsima, et kui kaua sinna lendab ja mis see pealinn on ja mis linnast ma ise olen. judit oli pooleldi meelega kogu aja vait, nii et mina pidin miskit kokku valetama. pärast ta ütles mulle, et ootas, millal tuleb selline küsimus, millele ma vastata ei oska.
ja lennujaamas kohtusime taaskord - üllatus, üllatus - ühe järgmise neegrimutiga, kes seekord küll ei karjunud, aga päris, kust me pärit oleme. "i thought you are from germany." no muidugi, seda arvavad ju ka kõik morgantownis.
lend tagasi kestis kokku kuus tundi ja mõlemad lennud loksutasid nii, et ma jätsin vaikselt eluga hüvasti. ja lõpetuseks olid nad mu pagasi ära kaotanud. aga hea oli tagasi olla ja pagas saadeti ülejärgmisel päeval ühikasse järgi.

ameerika kogemus küll, a veits teistsugune

ma olin täna täitsa valmis minema vaatama ameerika jalgpalli hooaja viimast matši. ilm oli miinus 2 kraadi, teed libedad ja natuke sadas lund, aga ma panin ennast soojalt riidesse ja asusin siis prt bussi poole teele. staadiumi juures pidin kokku saama mu tuttava ameerika kuti ja ta sõpradega, kes on käinud vaatamas sel aastal kõiki mänge. nii, surusin siis ennast ühte prt-sse, kus ülejäänud 15 matsi peale minu suht täis olid. buss hakkas liikuma, siis aga pidurdas järsult kaks korda, nii et bussirahvas kõik masina etteotsa lendas. ja siis, kui me uuesti teel olime, keeras sujuvalt põhirajalt maha rajale, mis viis busside parandamise garaaži ja jäi seal seisma. hädaabi nupule vajutades karjuti läbisegi midagi mikrofoni. nüüd hakkasid välja tulema ameeriklaste foobiad. üks paks poiss vaatas murelikult enda ette, sügavalt hingeldades, üks plika hüppas üles-alla karjudes, et laske meid siit välja ja üks kutt pistis pea teise kuti õlale, kes ütles, et olge vait, ta on tugevalt klaustrofoobik. klaustrofoobik olen veidi ka mina, aga ma suutsin isegi päris rahulikuks jääda. ainult palav hakkas, nagu ka kõigil teistel, sest soojalt olid nad kõik riidesse pannud. üks kutt pistis nina oma jope kaelusest sisse ja teatas, et ta tunneb oma higilõhna. teine ütles, et ta ei taha teadagi, mis tal särgi all toimub.
ja siis avati uks ja remondimees või kes iganes teatas, et meid tõstetakse nr 28 bussist ümber number kuute. ja vaevalt olime end sinna ümber asunud, kui mulle saabus sõnum, et kuna ilm on nii sitt, siis mu tuttav ameerika kutt ja ta sõbrad ei saa kuidagi majast tulema, sest nad elavad "in the middle of nowhere" ja nende sõber ei saanud ilmaolude tõttu sinna sõita. nii et ma sõitsin prt-ga staadionini ja võtsin sealt teise bussi kampusesse tagasi. säh sulle siis ameerika kogemust. kuigi 15 purjus matsiga kainena kilukarbis viibida on ka huvitav. aga nüüd on mul siis vähemalt aega teile oma tänupühade reisist rääkida. selleks minge siia leheküljele, vaadake pilte ja lugege kommentaare. kes oskab, võib juditi ungari keelt ka lugeda.
---
ok, ma nüüd proovisin sinna kommentaare postitada, aga kuna need saavad olla teatud pikkusega, siis ma kirjutan ikkagi siia. aga sealt võite ikka pilte vaadata. ma hoiatan, et sellest tuleb pikk ettekanne :)
1. päev
saabusime lennukiga Phoenixisse natuke enne südaööd. lennujaamas bussi oodates seisis meie taga mingi must mees, kes rääkis telefoniga, hakates järsku karjuma. Mõne hetke pärast saime aru, et tüüp ei karju oma vestluspartneri peale, vaid üritab keset telefonikõne ka samal ajal meiega rääkida. "did you just come in?" ma ei saanud alguses aru, mida ta mõtleb. kõndisin lähemale ja küsisin üle. tüüp kordas. siis ütlesin, et jajah (mulle meenus edvini õpetus enesekaitsest, et võõrastega ei tohi silmsidet luua), lõin ruttu pilgu maha ja kõndisin eemale. tüüp hõikas "welcome!" ja jätkas oma kõnet.
bussiistmed olid nii räpased, et sinna istuda ei tahtnud. ühele oli keegi walmarti kilekotist istumisaluse teinud. mingis peatuses tuli peale üks musta naha aga segaverelise näoga kutt, kes küsis juditilt, kas ta tuli just kaliforniast. et tal olla selline nägu. meie midagi ei vastanud ja ronisime maha peatuses, mis tundus õige olevat.
jäime tänavanurgal seisma, et oma kaardi pealt juhiseid vaadata. buss aga millegi pärast minema ei läinud. siis ronis bussist välja toosama must kutt, kes hõikas meile, et kas me vajame abi. judit ütles mulle, et lähme minema, mina mõtlesin, et küsiks siis ta käest teed. no tüüp muidugi meid kuskile juhatada ei osanud, küsis ainult, et kas meil on lisatekki vaja. "no ma ei tea ju, mis situatsioonis te olete." judit ütles, et me lähme hostelisse ja hakkas edasi kõndima, mina tema järel. natukese aja pärast jõudsime aga mingite väravateni, mis kogu tänavast üle läksid ja ei saanud edasi minna. kui seisma jäime, vaatasin selja taha ja nägin, et kutt pole ära läinud. ok, veits kõhe hakkas. mõtlesime siis, et läheme läbi kõrvaltänava ja hakkasime tagasi kõndima. kutt tuli meile vastu ja hõigub kaugelt, et kas meil on abi vaja. judit keeras jälle otsa ringi, et püüame ikka väravatest läbi saada. kutt hakkas meile järgi käima. ma käratasin talle "don´t follow us!" endal oli juba nutumaik suus. ja muidugi oli aru saada, et see vend oli laksu all kah. tüüp ütles, et jah, ma saan aru, mis sa silmas pead ja kõndis paar sammu minema, aga ära ei läinud. nii ja siis ma olin jummala paanikas, sest juba bussijaamas oli meid mingi neku tülitanud ja nüüd olime situatsioonis, kus ühel pool oli mingi värav ja selle taga pime suur tänav ja teisel pool must narkolaksus kutt. ja siis ma ütlesin juditile, et ma nüüd helistan 911, sest teist numbrit ma ei tea, aga takso me peame kutsuma. ta oli kogu aja rahulik, aga ütles siis, et helista jah.
rääkisin dišpetserile ära, et ma ei tahagi neid tülitada, aga palun andke meile taksonumber. nad lubasid aga politseiauto saata. umbes 15 närvesööva minuti jooksul - kui narkokutt juba kaugustesse oli läinud, ise kätega vehkides ja hõikudes, et "kesklinn on sealpool", ja kui iga möödasõitev auto tundus potentsiaalne vägistajate kari - saabus politseinik. oli selline noor, heledapäine lühike mees, kes küsis "what´s up?" ja kui ma loo ära rääkisin, andis ta mulle takso numbri. ma arvasin, et sellega asi piirdub, aga ta lubas meid hostelisse ära visata.
kui me siis mööda seda pimedat tänavat sõitsime (need suured väravad avanesid auto lähenemise peale), nägin, et see oli hoopis pikem, kui google map näitas ja absoluutselt valgustamata, kuigi kahel pool teed olid eramud. istusime politseiauto plasmassist tagaistmel (eks see igasugu kusikute pärast riidega katmata on) ja politseipoiss uuris, kust me pärit oleme ("estonia??") ja ütles, et öösiti ei ole see kant kõige parem jah kõndimiseks. võib-olla oli tal õigus, võib-olla tahtis niisama targutada. ega öösiti pole valgustamata kohad ükskõik kus eriti turvalised.
aga sellega veel öised seiklused ei lõppenud. kui politseinik meie taskulambiga hosteli ukse kätte oli näidanud ja ära läks, hakkasime uksele koputama, aga keegi ei vastanud. mulle tundus see koht pimedas mahajäetud. ja kaugemalt nägime üht meest lähenemas. mul oli vererõhk juba niikuinii laes, nii et mulle tundus see järjekordse mõrvari või vägistajana. ütlesin juditile, et ma kohe helistan takso ja lähme kuskile hotelli. kohale jõudes osutus see mees aga üheks nooreks kutiks, kes samas hostelsis elas ja suure kõhklemise peale (omanik pidi väga strict olema) meid maja tagant majja sisse juhatas.
toas oli 5 narit, kaks teise korruse voodikohta vaba. seltskond oli järgmine: seesama noormees, kes ei olnud ameeriklane, aga rääkis, nagu ameeriklane; kolm meievanust või nooremat noort, kaks neist noorpaar, kes ühes voodis kössutasid ja üksteist silitasid, plika sõbranna vaatas tuimalt pealt (meiega ühtki sõna ei vahetanud); minu voodi alumisel korrusel sama vaikne kutt; keskeale lähenev mees, kellel oli läppar ja kes olla seal juba pikemat aega peatunud (koha räpakust arvestades tekkis ainult üks küsimus - mida imet ta seal nii kaua tegi?); ja umbes 60aastane naine, (taaskord - mida imet?), kes oli hästi sõbralik ja elas mu esimesi reisimuljeid kuulates väljendusrikkalt kaasa. uinusin oma naril, käekott kõige väärtuslikuga risti rinnal, olles vihane juditi hulljulguse peale, vihane selle koha omaniku peale ja vihane selle voodi peale, mis oli nii kitsas ja ilma mingi ääreta, nii et ma olin kindel, et kordub 7. klassis juhtunu, kui ma treppojal endise pioneerilaagri toas ööbides nari pealt alla keerasin ja pea tooli vastu ära lõin.

2. päeva hommikul ärkasin kõva peeretamise peale - läppariga mees tegi vannitoas omi toimetamisi. kell oli 7 hommikul, aga meie ehk west virginia aja järgi 10, nii et asusime juditiga tegutsema, pakkisime asjad kokku, maksime oma 15 taala hipitädile ära (ei mingit temapoolset vabandamist, et ta isegi uksele kleebitud emergency telefoninumbrile ei vastanud) ja läksime hommikusööki otsima. nüüd tundus see naabruskond eelmise ööga võrreldes päris ilus ja suvine. kui oma starbucksi kohvid ja bagelid kätte olime saanud ja päikese käes einet võtsime, helistasin lõpuks vanematele. seda politseilugu ma neile rääkida ei julgenud, et nad ei muretseks ja tegelikult loevad nad seda alles siit - sorry.
oli laupäeva hommik ja phoenixi tänavad olid peaaegu sama tühjad kui eelmisel öösel. autosid ainult sõitis rohkem. nagu judit ütles: tänavatel olid ainult kerjused, hullud ja meie kaks. ja ega kaua ei läinudki, kui üks kahemeetrine neeger, kel käed-jalad terved, tuli meilt change´i küsima. saatsin ta mõttes vihaga pikalt.
ma sain seal tänavatel kõndides aru ühest asjast, mis ameeriklased nii autodest sõltuvaks on teinud. see on hirm. tänavad on tühjad ja kedagi ei ole nägemas, kui sulle kallale tullakse. seepärast teevadki nad omale load esimesel võimalusel, tavaliselt 16aastaselt ja enne sõidutatakse neid vanemate poolt kõikjale. ja samasugust seletamatut hirmu tundsin mina ka.
lõpuks saabusime oaasi - kohalikku indiaanlaste muuseumi, mille seinte vahel tundsin end turvaliselt. ja muuseum ise oli väga huvitav.
kella viieks pidime jõudma greyhoundi bussijaama, et sõita kolme tunni kaugusele flagstaffi, mis on crand canyoni lähedal. greyhound on suurim n-ö maakonnaliinide võrku haldav usa bussifirma. olemas on ka näiteks peter pan, aga see sõidab vähemates piirkondades. et olime saabunud aegsasti, tuli meil kaua oodata.
nii ka vist paljudel teistel, kes siis, kuidas keegi, oma aega parajaks teha üritas. meie juurde saabus näiteks taaskord kahemeetrine, pintsakut, dressipükse ja suusamütsi kandev aknearmilise näoga neegrimees, kes alustas juttu sellega, et vaatab, et me oleme nii pikad - are you models? ma ei vaadanud tema poolegi (ootasin ainult, et see meid ründavate nekude sats juba otsa saaks), aga judit vastas, et ei - me pole modellid, ega jalgpallurid, vaid et euroopast ja blablabla. ma siis küsisin, et mis sa ise teed? "oh, ma lähen hollyvoody." "?" "jah, ma tahan saada lauljaks." kutt oli vähemalt kolmkümmend, nii et oma hollywoodi karjääriga lootusetult hiljaks jäänud. "but if i was your manager, i´d tell ya to stop smoking," sekkus meie vestlusesse lühikest kasvu neegritädi, pikliku kujuga barett kuklasse lükatud. "and don´t you know that these girls are celebrities? ütles ta meie poole viibates.
tulevasel hollywoodi tähel läksid silmad imestusest suureks ja ta küsis siira aukartliku häälega: "really, are you celebrities? are you celebrities?" meie ainult naersime. tüüp oli natuke aega segaduses ja kui neegrimutt ka naerma hakkas, sai aru, et oli ninapidi tõmmatud.
õhtuks jõudsime flagstaffi ja kõik läks enamvähem hästi. kuigi hostelis oli millegipärast meie kuu aega tagasi tehtud booking kaduma läinud, tulid nad helistamise peale meile autoga bussijaama vastu ja vaid mõne taala rohkem makstes saime omaette toa ega pidanud kaheksases naistekas elama.

3. päeva veetsime flagstafi linna peal, mis oli tükk maad armsam ja hubasem kui kole-phoenix. flagstaf on rajatud mägede vahele ja linn toetub peamiselt turismist, sest grand canyon on sealt kahe tunni kaugusel. meie hosteli nimigi oli grand canyon hostel. linnas pole üldse kõrghooneid, mulle tundus, et ehk neljakordsed hooned olid kõrgeimad. ühe linnaäärse mäe otsas asub observatoorium, mille teadlane oli pluto planeedi (enam seda vist planeediks ei loeta?) avastaja.
päev oli linnas hirmus soe, võis olla ilma jopeta. me käisime (juditi tugeval nõudmisel - ta on ju hull mägede järele) observatooriumi mäel ja õhtul tegime oma kolme ja poole ameerikakuu jooksul esimest korda ise süüa. spagette muidugi.

4. päev, mis oli kadripäev, oli siis meil planeeritud grand canyonil matkamiseks. sinna minek oli juditi eluunistus väiksest peale. grand canyonisse sõidutas meid flagstaff expressi nimelise autoga mehhiko päritolu mees, kes armastas lobiseda, meenutada 70ndaid ja rääkida rahast. näiteks sellest, et tema vanaisa hoidis raha alati sulas ja panka ei pannud. oma sugulaste õhutamisel ta seda siiski tegi, aga see oli suure depressiooni eelõhtul ja loomulikult ta siis sellest ilma ka jäi. "some say that´s what killed him." või lugu tema sugulastest, kelle maja oli täielik crap, aga kes müüsid selle üüratu summa eest. või gc-i lähedal asuva flinstones´i pargi omanikust, kes nüüd pargi müüki pani, sest ta mees suri ära ja ta ei taha seda enam üksi pidada. "aga millist raha see teeniks!"
matkamiseks gc-s oli meil kuus tundi. kanjon on "piklik sügav ning kitsas järsuseinaline org, mis on tekkinud vooluvee erodeeriva tegevuse tulemusena", ütleb vikipeedia. suure kanjoni on tekitanud colorado jõgi, mida kanjoni äärelt vaadates näha polegi, sest see on nii sügaval. valisime kõige populaarsema raja ja arvestuslikult pidime jõudma matjarajal kolmandiku läbida, et õigeks ajaks tagasi üles jõuda.
allaminek oli tegelikult päris lihtne, hoolimata sellest, et mul põlved ilgelt valutasid. 1,8 miili puhkemajast möödudes jäi rahvast rajal järjest vähemaks ja vastutulijad hakkasid meid tervitama. ju siis loeti juba tõsiselt võetavate matkajate seltskonda.
kui me lõpuks 3 miili pealt (mille läbimiseks kulus 2,5h) tagasi pöördusime, ei osanud me muidugi arvata, et ülesronimine võib niiii vaevaline olla. kuna rada oli järsk, siis see oli ikka täiega raske. lõpuks oli nii, et me praktiliselt iga 100m peal tegime hinge tõmbamise pausi.
ah jaa, rajal kohtusime ka väikeste matkajate grupiga, kes meilt küsisid, kus me pärit oleme. eestit kuuldes ajas indiaani näojoontega tüdruk pea viltu ja küsis: "which state?" mille peale grupi juht ütles, et see on väga kauge maa. veel küsis ta juditi käest, kas forint on nende või horvaatia raha, sest tal olla üks forint just kotis ja nad olid selle omaniku riigi üle teise grupi juhiga just arutlenud.
kui me lõpuks, pärast viie ja poole tunnilist matka üles kanjoni äärele jõudsime, tundsin ma ennast sangarina ja tahtsin kõigile nendele kõpskingakestes pildistajaile öelda, et te olete ikka nõrgad küll. aga judit oli rahulolematu, sest ta polnud näinud jõge ja ei väsinud reisi lõpuni kordamast, et oleksime pidanud tegema kahepäevase matka - ühel päeval alla, seal matkamajas ööbima ja siis üles tulema. aga mina olin õnnelik, et me just sellise reisi tegime, sest kahe kolmandiku võrra pikemat teed üles ronida poleks ma suutnud.

siinkohal teen väikse pausi. coming up: miks neegrimutt bussis rögises ja ülipaks kutt peaaegu peksa pidi saama? kuidas mina end ungarlaseks rääkisin? kuidas la pubekad mind blondeeritud tibiks nimetasid? ja palju muud! stay tuned!

oli nii et kell oli enne üht öösel. mina kirjutasin oma esseed, mis homseks peab valmis saama ja judit oli just magama heitmas. siis hakkas plärisema tuletõrjealarm. seda on juhtunud enne vist kolm korda, ma ei tea, mille pärast, sest mingit tulekahju pole olnud. ja iga kord, kui me tagasi tuppa tuleme, oleme juditiga lubanud, et teeme omale emergency paki, kus kõik kõige vajalikum sees, et see siis kaasa võtta, kui jälle jama tuleb. loomulikult meil seda pakki ei ole.
mina krabasin kaasa oma passi, mobiili ja viimase sularaha. õues kohtasime palju uniseid nägusid. mitmed olid lihtsalt t-särgi väel, pidžaama pükstes, plätudes. aga mehhiko tüdrukutel meie kõrvalt toast olid ilusti joped seljas, sallid kaelas ja seljakotid seljas. nii et nad on naabrist (loe: meist) paremad.
juli ütles, et ärkas mingi müra peale üles, siis jäi uuesti magama. siis ärkas uuesti, et mis jama on. siis sai aru. rootslane emma oli kõrvatroppidega maganud, nii et toanaabrid ajasid ta üles. sebastian oli täiega padjanäoga ja oli ainsa asjana taibanud mp3-pleieri kaasa võtta.
seisime seal väljas üle poole tunni. jube külm oli. tekkisid kolm teooriat: enniko arvas, et tulekahju korraldas kõrval asuv daily mart, mis nüüd kõvasti külma käest varju pugenud tudengite pealt käivet tegi. christian arvas, et meid aeti välja, et ruumiimspektsiooni teha (semestri kahel viimasel nädalal on kõigi korrarikkumiste, näiteks alko omamise või lärmamise eest, topelttrahvid!) mina arvasin, et kuna seda nädalat kutsutakse dead week´iks (ehk nädal enne eksameid, kus tunde praktiliselt ei toimu ja peaks aega olema õppida, aga tegelikult tuleb palju kodutöid esitada), siis meid tahetakse väljas lihtsalt surnuks külmetada. ja ma vandusin juditile, et ma enam kunagi ei vingu, et toas on liiga palav ja ma ei saa hingata ega ava akent.
aga nüüd ma siin olen, aken irvakil ja vaatan, kuidas kõik eestis end sisse logima hakkavad - tööpäev on alanud. külmusest ja trepist 8. korrusele ronimisest saadud värskus hakkab kaduma, nii et lähen magama ära. head ööd!

olen tagasi

...oma seiklusterohkelt reisilt marsruudil phoenix-flagstaff-grand canyon-flagstaff-los angeles. praegu tegelen viimaste koolitööde esitamisega, nädala teises pooles asun muljetama. seniks aga kaks hetke santa monica (los angeles) rannast.