võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju
mind hirmutab see, et mind hirmutab see, kui ma kolmeks päevaks sooja voolava vee äärest kaugele lähen. või et ma ei oska oma vaba päeva sisustada, kui ma ei saa internetti.
mind hirmutab see, et on nii palju asju, milleta ma arvan end mitte hakkama saavat ja seetõttu pean neid enesega kõikjale kaasa vedama.
mind hirmutab see, et ma veedan oma elust mitmeid päevi neid asju lihtsalt nende õigetele kohtadele pannes või neile lihtsalt mingit kohta otsides, neilt tolmu pühkides, neid pestes, kokku voltides, lappides ja triikides; mõeldes välja põhjusi, miks ma ei võiks neid minema visata, leidmata võimalusi, kuidas keegi teine neist ehk saaks rõõmu tunda jne.
(p.s. tõdesin taaskond, et ma vihkan karvaseid mänguasju, küünlaid, küünlajalgu, väikesi kujukesi, erinevaid lipikuid, kaarte, sildikesi, millel kõigil on mingi emotsionaalne touch juures ja juba seetõttu ei või ma neid minema visata või vanapaberisse viia.)
ja mind hirmutab see, et vahel on mul tunne, et mul on ikkagi midagi vähe, millestki puudu või et mingi asi on just see, mis toob õnne minu õuele. et vahel tunnen end kaubanduskeskuses paremini kui raamatu taga või looduses...
ja mind hirmutab see, et minusuguseid on miljoneid.
njah, mitte midagi uut. aga endiselt hirmus.
4 kommentaari:
Sellele hirmule on ravim...
tell me more, tell me more, hans!
Tegelikult ma ei tea mis see on, aga ma süstin lihtsalt lootust
oo ma tean ka seda tunnet. ravimina sobib peaaegu ka see, kui sa kirjutad oma seminari või baka või misiganes töö sotsiaalse turunduse või keskkonna või taolisel teemal:D päriselt ka. ma pole juba ammu shoppamas käinud. ja palusin inimestel endale asju mitte kinkida.
kuigi ma tean, et ükskord ma murdun.
Postita kommentaar