Minkäläinen on Jyväskylä?

Mäletan meie esmakordset Jyväskyllä saabumist selle aasta 2. jaanuaril. Olime mitu tundi sõitnud suurte lumiste metsade vahel, kus isegi Nokia-riigis ei olnud mobiililevi. Mul oli tunne nagu oleksime maailma kõige ükskikumas kohas, kuigi ma tean, et see polnud tõsi. Lihtsalt Eestis pole mul kordagi nii karu p...ses viibimise tunnet olnud.

Umbes kella kümneks jõudsime kuuskede vahelt mingisse linna, kus oli õhtu jooksul väga palju lund sadanud, nii et tädi Citroen C3 tahtis valgusfoori taga lumme kinni jääda. Meid pandi Kataga maha mingisse räpasesse üheksekordsesse ühiselamusse, kuhu varsti prussakatõrje pidi saabuma.

Aja jooksul selgus, et lund tõrjutakse siin tegelikult päris hästi. Lihtsalt seda sajab nii palju, et kogu aeg igale poole ei jõuta. Ja pärast kapitaalkoristust on ühikatubadest meile mõnus pesa saanud. Aga vastust küsimusele, mis asi see Jyväsküla ikkagi on, pole ma siiani leidnud.

Alguses räägiti meile orientation weekil, et Jyväskylä on ülikoolilinn. Ja üliõpilastele on siin tegelikult paljuski rohkem mõeldud kui Tartus. Üliõpilaskaart on siin kui võlusõna – väga paljudes kohtades saab sellega 50% alet, kaasa arvatud toitlustuskohtad, kus näit 2,35 eest saab väga hästi ja tervislikult süüa.

Üliõpilase vaatenurgast tundub linnaplaneering aga veidi naljakas. Tõsi, ülikoolihooned on küll kompaktsemalt kesklinnas koos kui Tartus. Keeltemaja aknast paistab peahoone ja peahoonest võib näha näiteks Liikunta buildingut. Aga üliõpilaskülad? Esiteks on need kesklinnast vähemalt poole tunni kõndimise kaugusel, teiseks on nende vahet üle kolmveerand tunni. Kolmandaks on linnatransport siin isegi soomlaste endi sõnul liiga kallis. (Kuupilet maksab siin üle 600 krooni, üksikpilet 2,30 eur, pealinnas 1,8 eur.)

Jalgratastele, mis on tudengite seas vägagi popid, pole aga eraldi teid ehitatud ja jalgratturid sõiduteel siin ei sõida. Minusugused jala kooli kõndijad peavad alati valvel olema, et kiiresti koomale tõmmata, kui mõni ratastega kamikaze selja tagant ligineb. (Ma ei saa siiani aru, kuidas neil õnnestub kiilasjääl või kevadises sulalumes rattalt mitte kukkuda.)

Huvitav on see, et kohati tundub, nagu polekski tegu linnaga, vaid üksteise lähedal asuvate küladega. Kui meie Kortepohja ühiselamust Myllyjärvile kõndida, leiad sa ühel hetkel end kõnniteelt, mille vasakul käel on suur maantee ja paremal paks mets. Kaardi pealt tundub linn nagu molekul, mis koosneb aatomitest (näit meie kaks üliõpilasküla) ja nende vahelistest üksik-, kaksik- või kolmiksidemetest (maanteed).

Ja siis see kesklinn, mida linna kodulehel iseloomustatakse kui urban lively center, aga mis koosneb praktiliselt ÜHEST tänavast – Kauppakatust –, mille ümber on koondunud kõik poed, ilusalongid, muuseumid, baarid jne. Viimastes toimuvad peod pole meis, eestlastel, kunagi joovastust tekitanud. Aga asi võib olla ka meis – me ei mõista, mis on Soome kontekstis fun.

Oleme vahetusüliõpilastega arutanud, et see koht on suurepärane õppimiseks, aga mitte keegi pole öelnud, et ta tahaks siin elada, pigem ikka Helsingis. Kuigi jah, Saksa tüdruk Katrin märkis, et kui juba põhjamaal elada, siis siin, sest siin saab tegeleda talvespordiga tasuta (liuväljasid on siin tõesti palju, rääkimata linna keskel olevast suurest Jyväsjärvist, samamoodi on künkaid ja spordiradu, kus suusatamas saab käia).

See mõte toetab ka Jyväskylä maakonna sloganit “100% Finland”. Ma tegelikult nõustun, et kui tõelist Soome elu tahad tunda, tuleb elada kuskil Kesk-Soomes või vähemalt pealinnast põhja pool.

Aga tegelikult tahaksin ma teada, mida jyväskylälased ise oma linnast arvavad. Oma u 85 000 elanikuga pole Jyväskylä pole Soome viie suurima linna seaski. Kas kohalikud tunnevad end maakatena? Kas noored kipuvad siit pigem lõunasse või leiavad siingi piisavalt karjäärivõimalusi? Kas nad tunnevad uhkust oma ülikooli üle nagu tartlased alma materi üle? Kas nad tõesti tunnevad, et lähevad “linna peale”, kui nad oma Kauppakatule kõnnivad? Viimati seal käies imestasin ma näiteks, kuidas punkarid end viitsivad nii üles lüüa, kui enese eksponeerimiseks on praktiliselt üks tänav.

Aga, kurat, ma ei tunnegi ju ühtki kohalikku, vaid ainult (vahetus)üliõpilasi...