ameerika tšiki upakil pepu

jah, nii imelik see ongi, nagu te siit loete.
kolmapäeval vaatasime womens studies loengus filmi "desire, sex & power in music video". filmi esimesed minutid on youtube´is üleval, soovitan neid kindlasti vaadata. eks filmi point on veidi ette teada, aga samas ikkagi päris mõtlemapanev. milleni filmi esimeste minutite jooksul ei jõuta, on see, kuidas meediatööstuse valgenahaliste meeste seksuaalfantaasiad läbi muusikavideote reaalsust mõjutavad. filmis näidatakse juhtumit 2000. aastast, kus mingil massiüritusel mehed järsku kõikidelt naistelt riideid seljast kiskuma hakkasid. filmitegijate väitel õpetavad just muusikavideod meestele sellist maskuliinsuse vormi ja legitimeerivad naiste kallal vägivalla tarvitamist.
järgmise jutu juuri võib samuti otsida muusikavideotest: täna hommikul kuulsin gotti käest, et eile olla ameerika plikad ööklubis tantsinud sellises poosis, mida võib näha bloodhound gangi "the bad touch" videos. ehk siis tüdrukud olid noormeeste ees upakil. üks tüdruk olla kutiga sedamoodi tantsinud, aga siis hakanud tal igav. ta võtnud välja mobiiltelefoni ja hakanud kellelegi smsi saatma. selga ta selleks ajaks muidugi sirgu ei lükanud, vaid küürutas edasi. see võis ikka kummaline pilt olla küll.
täna shoppamas käies sattusime ühte poodi, mida teised rah.vah tudengid meile soojalt
soovitanud olid - pood nimega forever 21. nemad olid seal poes lausa kaks tundi veetnud.
jah, pood oli tõesti päris äge, kuigi ma andsin endale aru küll, et see on vaid plastmassimaailm (eriti kui arvestada morgantown malli jubejubedat eksterjööri), nagu annelis ütleb. aga kui poes, mille nimi algas sõnaga "american..." oli näha vaid mitte midagi ütlevaid riideid, siis selle poe vaateakendelt vaatasid vastu päris stiilsed ja - mis kõige tähtsam - euroopalikud plastmasstüdrukud. hilbud selles kiirmoeketi poes olid ka päris toredate kiiksude ja päris toredate hindadega. aga siis tõi mind sellest zara-mango-promodi ehk eurotundest välja keset saali seisev plastmasstüdruk - tagumik upakil.
et siis tagasi ahviks või? või on see viide arvutipõlvkonnale?
***
hommikul sööklas saime juditiga aru, et oleme täna riietust valides täiega mööda pannud, sest KÕIK teised kandsid kollaseid särke. ma kahtlustasin, et wvu tudengid viisid täna läbi salajase testi, millega raalitakse välja outsider´id ja need, keda kooliaasta jooksul kiusama hakatakse. tegelikult oli põhjus aga hooaja esimeses ameerika jalgpalli matšis, mis toimus wvu-s. ja loomulikult tuli oma lojaalsust üles näidata.
jalgpallimatši piletite jutt käis ammu juba ka välistudengite seas. judit sattus ühel päeval sööma kellegagi, kes oli arusaamatult küsinud, et mismõttes sul polegi veel piletit. kui me samal õhtul omale kohti bukkida püüdsime, siis loomulikult olid need juba kõik välja müüdud. pärast kuulsin, et mitu päeva varem. (autoga pildil on poisid õllekastide otsas valmistumas tänasele matšile minekuks).
ja siis ma sain aru, et ameerika jalgpall tõepoolest on ameeriklaste tuline kirg. sest kui me kell 12 bussijaamas bussile kobisime (enne tund aega oodates, sest eelmise bussi kumm läks katki; ja ootepaviljonis mingi bussijaama asjapulga kirumist kuulates - jutt oli sihuke mamblimine, et ma ei saand mitte midagi aru peale selle, et keegi tropp, võib-olla tema ülemus, treenib aastas 97 000 ja teeb tööd ainult enda huvides; ja et morgantown on ikka üks sitt linn) teatas bussijuht, et kui me nüüd sinna mall´i lähme, siis me sinna ka stuck jääme, sest järgmine buss tuleb sinna kell 4. kuna me juba tunni jaamas passinud olime, leidsime, et küll me need tunnid ära sisustame ja otsustasime ikkagi minna.
pärast tuli muidugi 1,5 h lihtsalt murul istuda (ega pinke pole mõtet ju kaubanduskeskuse ette panna, sest inimesed ju sõidavad kohe autoga minema. ja bussiootajad on niikuinii mingid friigid, las kükitavad maas) ja alluda järgmise lolli ameeriklase (esimesed on need walmarti jorsid, kes mulle vale telefonikaardi müüsid) ehk secutiry autoga ringi ajava tüübi väitele, et järgmine buss tuleb alles kell 7, kui kogu mäng läbi on. ma arvan, et tüübil polnud midagi teha, kui vaestele üliõpilastele jama suust välja ajada. pärast sõitis ta veel vähemalt neli korda meie eest läbi ja lihtsalt passis meid. huvitav töö küll.
neljane buss ikkagi tuli ja bussilt maha ronides kihutasime kohe sööma. boreman´ist (selline on ühe söökla nimi) oli nagu katk üle käinud, sest peale meie sõid seal ainult kolm tudengit. kollastes särkides muidugi ja tüdrukutel olid wvu kleepsud põsel. söökla töötajatel oli aega küllaga ja nii kõlgutasid nad ise toidulaua taga jalgu.
tühjuse põhjuseks oli muidugi see, et kõik olid matšil, varsti sain aru, et see lobisemine sealt kõlaritest oligi spordiülekanne.
meie mehed selle võistluse ka koju tõid ja praegu kostab peatänava poolt hull möll, huilgamine ja lobisemine. mountaineers´ide ego kollase särgi all on jälle paitatud.
***
ja veel: ärge arvake, et kui ma usa-tibide pepusid ei näinud, siis ma üldse väljas ei käinudki. käisin küll, aga hoopis vonkrahlilikus kohas nimega 1-2-3 pleasant street, kus on nädalavahetuseti elav muusika. kuigi see rokkpopp mulle erilist muljet ei jätnud.
pärast esinemise algust ja seda, kui sakslased omale kõrvatropid kõrva olid surunud, liitusid meiega mõned välistudengid, kes kiirelt oma käelabadest pilti tegema hakkasid. nimelt olid nende MÕLEMA käe labad laia markeriga peaaegu kogu ulatuses süsimustaks soditud. mina arvasin, et "hilinejatele" enam käepaelu ei jätkunud, aga siis sain aru: ameerikas ei tohi alla 21-aastased alkoholi juua (meil ei tohi ka näiteks ühikas alkot olla, aga ega sellest keelust muidugi kinni ei peeta) ja need mustad käpad said endale alla 21sed.
kui juditiga lava eest tagasi tulime, oli kogu kamp aga kadunud ja laua ääres istusid ainult sakslased. küsisin siis, et no kas neil hakkas igav (ja imestasin, et alles oli juttu, et jääme siia pidama), aga selgus, et üks meie mustakäpaline oli joomiselt ja suitsetamiselt tabatud ja sunniti lahkuma. eks siis teised läksid solidaarsusest kaasa.
aga see oli ikka rõve küll, kuidas neil käed täis soditud olid.

abistamishaldjad

olete ju küll kuulnud lugusid nendest inimestest, kelle käest teed küsides sind meelega vales suunas juhatatakse. mu üht sõbrannat juhatati näiteks venemaal meelega vales suunas.
minuga pole seda küll juhtunud, aga näiteks londonis teed küsides jäi noormees lihtsalt kaardilugemisega hätta ja saatis meid (loodetavasti kogemata) vales suunas.
ameerikas ei juhtu seda vist kunagi. või noh vähemalt mitte morgantownis. kui ma esimesel nädalal ajakirjandusosakonda otsisin ja hoopis majandusosakonda sattudes juhuslikult möödujalt teed küsisin, uuris ta minu käest pikalt, kuhu ja milleks ma ikkagi tahan minna. lõpuks võttis see 60ndates, aga roosasse riietunud daam mu käe kõrvale ja viis oma kabinetti. selle ruumi järgi otsustades tundus, et tegemist oli mingi dekaani või muu sellisega. siis otsis ta arvutist välja, kus mu aine peaks toimuma, andis mulle maja ees õige suuna kätte, soovis edu ja surus kätt. selline abivalmidus.
ja siis see prof esper, kes mulle teisipäeval pärast loengut järgi hõikas, et võin talle iga kell helistada, kui küsimusi tekib.
eile juhtus minuga see, mida ma kõige rohkem kardan - mul kadusid võtmed ära. või tegelikult kui ma kodus avastasin, et mul pole võtmed, tuli mul kohe meelde, et olin need womens studies loengus filmi vaadates klassi unustanud. tegelikult mul käis juba teine loeng, aga ma otsustasin ikkagi raamatukogusse võtmeid otsima minna. kodust raamatukogu poole kiirustades peatas mind kinni üks mustanahaline naisterahvas.
kortsutasin juba kulmu, et kas ta tahab mingit usujuttu hakata ajama. ta ei jõudnud veel midagi öelda, kui ma nägin ta kaelas enda võtmeid rippumas. siis meenus, et tema oli see, kes oli meile loengu alguses filmi mängima pannud.
tuli välja, et üks kaastudeng oli võtmed tema kätte andnud. kuna ma pidin raamatukogus tol päeval ka essee välja printima, siis mul rippus võtmete küljes ka mälupulk. kaastudeng oli vist öelnud mu nime, ja tema oli uurinud välja, kus ma elan, ning nüüd mulle võtmeid tooma tulnud.
"ma ei lugenud sealt midagi", ütles ta veel ja küsis, kust ma pärit olen. "sul olid seal väga ilusad pildid." nende järgi ta mu tänaval ära tundiski. tegelikult ei oleks ta nendest eestikeelsetest dokumentidest midagi aru saanud ja need ilusad pildid olid paraku tehtud normandias. aga noh, kõige olulisem on, et ta teaks, et eestis on ilus ja vahet pole, mis materjalide põhjal ta seda järeldab :)
aga jah, uskumatu abivalmidus ikka. ta päästis mu suurest jamast.

ps. minu tänane leid: tutikas harilik pliiats :)

venelane

eile sain kokku prof esperiga, kelle loengusse soovisin vabakuulajana minna. esper on hinnatud ajakirjanik, töötanud 13 aastat afganistanis ja vanaduspõlves peab õppejõu ametit. oma bakalaureusekraadi sai ta kunagi aga hoopis kehakultuuris.
prof esper kirjutas, et on "delighted ja honoured" mind oma loengusse võtma ja palus enne tema kabinetist läbi astuda, et minuga enne tuttavaks saada.
kabinet asus ajakirjandusosakonna kolmanda korruse lõpus. uks oli sõbralikult lahti ja professor rääkis oma assistendiga juttu.
astusin sisse ja õppejõud ütles assistendile, et kadri on eestist. võtsin istet ja jutt arenes omasoodu. mingi teema kohta kostis assistent nicholilt järgmine küsimus: "but that´s not how the things are in russia, right?"
njah. järjekordne seletus, et eesti ei ole venemaa osa ja et meil on ikka päris oma riik, keel, kultuur. aga et jah, me olime nõukogude liidus ja oleme üks ida-euroopa riikidest. aga ma alati lisan ka, et me oleme ikka rohkem seal põhjas :)
loeng ise oli midagi meie reporteritöö sarnast, ainult et neil tuleb kursuse jooksul kirjutada umbes kuus erinevas žanris lugu, järjekorra saavad nad ise valida ja kõike ei pea ühe päevaga valmis kirjutama. ainus tingimus on, et eri žanri lood tekiksid ühest valdkonnast.
loeng nägigi välja selline, et igaüks kandis ette, kus maal ta allikatega kohtumises on ja õppejõud jagas soovitusi, pakkus ideid. suhteliselt vahetu ja pingevaba õhkkond.
mind tutvustas professor special questina ja minul tuli end tutvustada. rääkisin siis jälle veidi eestist ja eesti ajaloost. aga unustasin mainida, et me ei räägi vene keelt. arvatavasti vähemalt pooled neist on endiselt veendunud, et mida muud nad seal ikka räägivad. ja soovitasin oma internship tulla teha eestis, sest nagu ma nende jutust aru sain, on siin praktikale pääsega ikka ilgelt keeruline ja juba praegu peaks hakkama järgmiseks kevadeks kohta otsima.

sõnumeid asjademaalt ja lucky table´i tagant

kui ma eestist ära tulin, siis tegi Kata mulle kingituse, mille juurde oli lisatud kaart tekstiga: "asjademaale sulle veel asju."
asjademaa on peale plätumaa ameerika kohta päris täpne nimetus ja ega see meist kellelegi üllatusena tule. teate küll seda lugu, kuidas ühel mehel oli punane kirjaklamber ja ta seadis eesmärgi saada selle vastu lõpuks vahetuskaubaks maja (räägitakse, et majas elamine on iga ameeriklase unistus ja selle nimel on nad nõus end võlgadesse tõmbama). maja ta ka lõpuks sai. kogu see lugu on kirjas siin.
mida ma ei teadnud, on see, et asjade saamiseks pole tegelikult vaja midagi vastu andagi. asju jagatakse kooli poolt, näiteks WVU year plannereid ehk päevikuid, aga asju võib leida ka lihtsalt maast. näiteks olen viimase viie päeva jooksul leidnud kooli või sööma minnes alati maast raha. need on olnud küll ainult sendid, mida ameeriklased vist ei vaevu neid üles korjama (sest neil on kahvel kõhus - jälle üks asi, hehee).
eelmisel reedel leidsin muru seest aga sõrmuse. järgmisel päeval mingi plastmassist plätaka, millel on peal ristikheina lehed, nii et see sobiks rohkem šotimaa leiuks. siis jälle ühesendise, mida märkasime Agotaga ühel hetkel ja lubasime omavahel pooleks teha. eile jälle 25 sendise. 25seid läheb mul vaja, nendega saab pesupesemise eest maksta.
see on lihtsalt naljakas, et iga kord õues käies mingi vidin silma hakkab. kui mina ja mu kõrval istunud tüdrukud sellel usumatkal loosiga järjest matkapudelid võitsime, hõikas üks rõõmus hiinlane teisest lauast "lucky table-lucky table!" võib-olla saadab mind endiselt õnnelaua nimbus, et asjad mulle silma hakkavad.
noh, võib ju öelda, et need ka mõned asjad, aga kui ma tahaks, siis leiaksin ka suuremaid asju. näiteks elektritraatide külge visatud jalanõusid. linnalegend rääkivat, et nendes majades, mille ees traatidel botased ripuvad, müüakse narkotsi. ma ei ole veel proovinud, kas see tõele vastab, aga igatahes on siin umbes iga kolmanda maja ees ketsid rippumas.

kui nüüd tõsisem olla, siis mind ajab tegelikult see asjade värk siin jubedalt närvi. ma vist juba ütlesin, et ma masendun söömas käies iga kord nähes, kuidas ühe lõunaga niiiiiiiiiii palju ühekordseid nõusid ära kasutatakse. ei oska ette kujutadagi, kui mitu tonni plastmassnõusid üle ameerika ühe päevaga ära raisatakse. no miks nad ei või kasutada tavalisi taldrikuid? mountainlairis on mitmed kiirsöögikohad, nende vabandus on ehk see, et pole ruumi ja raha pesuruumi tegemiseks.
kusjuures võiks ju loota, et kogu see trash läheb ümbertöötlemisele, aga see on kahtlane, sest kõik nõud visatakse ühte suurde musta kilekotti koos toidu-joogijäänuste, salvrättide, kõrte jms.

raha juurde tagasi tulles: kõrvalolevat pilti vaadates ärge arvake, et ma olen kuskilt hullult palju raha saanud. tegelikult on need väiksed bukletid nimega "campus special", mis sisaldavad sooduskuponge tudengitele. võtsin siis eile õhtul ette ühe nendest buklettidest, et näha, mida siis ka tudengite sihtrühmale sobivateks kaupadeks peetakse.
esikohal on muidugi erinevate (kiir)söögikohtade soodustalongid. järgmiseks midagi naistudengitele - solaariumipakkumised, ja meestudengitele - autorent ja -parandus. (ma olin muidugi praegu ebakorrektne sihtrühmi määrates.)
ja siis täiesti absurdsed kupongid, näiteks see, et lemmikloomapoest saab lipiku eest bettafishi (kus on loomakaitsjate silmad?). või näiteks järgmine kupong tekstiga "seeking healthy volunteers for paid clinical research". leidsin ka tervisekeskuste kupongid, kus näiteks x-rayd saab odavama hinnaga lasta teha. noh ja siis kuskil lõpus oli ka kaks raamatupoe kupongi.

viimase pildil on eileõhtune vaade minu aknast. ilus küll.

The Ultimate Truth: God

ma poleks küll iialgi arvanud, et lähen vaatama filmi nagu "iron man", aga kui eile õhtul mountainlairi ehk campuse keskuse uksest sisse astusin, tundus see täiesti iseenesest mõistetava tegevusena. kooli algusele pannakse siin ikka jube palju mitmesuguste üritustega rõhku. või ei ole ma lihtsalt veel aru saanud, et neil ongi kogu kooliaeg nii intensiivne.
igatahes on esimese koolinädala jooksul maontainlair hiliste õhtutundideni lahti olnud ja tudengeid erinevate üritustega kostitanud. kõik need õhtud kannavad nime up all night. eile õhtul tutvustati ameerika iidolit jäljendava laulukonkursil esinejaid. me küll kõiki ei kuulnud, aga need viimased viis, kes meie sealviibimise ajal mountaineeri idoliks olid otsustanud kandideerida, küll laulda ei osanud. tugevaid, kandvaid hääli oli küll, aga viisi eriti ei peetud ja sellest ma aru ei saanud, mis värk selle nasaalsusega neil on. igatahes kõik pressisid õhku aina sõõrmetest, mitte kurgust välja.
Noemi (häälda: nõueimi, ehk there´s no Amy in the room, nagu ta meil oma nime meelde jätta aitas) ilmus järsku meie juurde, kotis hunnik üllatusmunasid ja pakkus neid meile. ma ei tea, miks, aga hullult lapsepõlvelik põnevustunne tuli peale, kui ma oma munakest avasin. ja ma sain kõige ägedama asja ka - bart simpsoni. ikka tõeline ameerika! kindermuna on muide suure tootearenduse läbi teinud, aga seda maailma võite ise poest avastama minna :)
kella poole 10 suundusime siis keskuse kinosaali (linnal on ka oma kino, ma ei tea, miks neid nii väiksesse kohta kaht on vaja) "iron mani" vaatama. sakslane christian ei tulnud, kuna ta olevat seda vähemalt kolm korda näinud. ma ausalt öeldes küll aru ei saanud, mida seal kolm korda vaadata on, aga kuna ta inseneriks õpib, siis võib-olla tal on. võib-olla see film ta sellele teele juhataski. jah, pean küsima...
kui me pärast kella 11 saalist välja ronisime, oli keskus juba purjakil, papagoilikult üles vuhvitud näitsikuid täis ja vetsus käis kõva lärm. me ronisime aga koju tagasi, sest suht uni oli peal ja järgmine päev pidime minema matkama.

matk toimus täna. Judit oli mulle öelnud, et seda korraldab mingi kirik ja et ürituse ajakavas on sees ka mõned värbamistoimingud. kuna me aga coopers rocki metsa väga minna tahtsime, mõtlesime, et miks mitte.
umbes neljakümnepealine peamiselt rahvusvahelistest tudengitest koosnev grupp korjati hommikult mountainlairi juurest mikrobusside ja autode peale. sõit sinna võttis umbes 30 minutit. meie auto juhiks olnud chuck seletas, et selles metsas on palju karusid ja taliviti saab seal murdmaad suusatamas käia.
piknikualale jõudes tervitas meid tugev süütevedeliku hais ja siin-seal laudade ümber (umbes nagu meil RMK telkimisaladel) piknikut pidavad ehk burgereid järavad perekonnad. meiegi jaoks olid juba hot dogidesse mõeldud vorstid ja burgeripihvid grillile pandud. kuna mina, agota ja judi alles hommikust söömast tulime, sõime ainult natuke musta värvi tortillasid, mida ma varem näinud ei olnud. pärast tobedat ice-braking mängu, toidu õnnistamist ja ühissöömingut jaotati meid gruppidesse ja asusime matkama.
coopers rock on oma nime saanud miskise põgeniku järgi, kes olla seal metsas kaua elanud ja teeninud leiba püttsepa töödega. sellest ka metsa nimi. mets ise oli väga ilus, kivine ja mägine. ja kuigi mind iga päev vihastab, kui palju ühekordseid nõusid siin kasutatakse, siis tuleb öelda, et metsaalused matkarajad olid sodist puhtad. nägin hoopis teistsugust sammalt (õppisin uue sõna - moss) kui eesti metsades, teistsuguseid rohutirtsusid ja mitmeid puid/põõsaid, mis meil vist ainult potis kasvavad. west virginia osariigi lill on rododendron ja selle põõsaid (puid?) oli metsas väga palju. need taimed õitsevad juunis ja ma kujutan ette, kui ilus seal võib veel siis olla.
matkaraja algusest avanes suurepärane vaade mägedele, alla orgu jõele ja kaugemalt paistis kätte ka morgantown.
umbes kolmveerandtunniselt matkalt naastes paluti meil täita küsimustik. see sisaldas küsimusi nagu mida tähendab sinu jaoks religioossus. vastusevariantide hulgas oli: kristlaseks, budistiks, moslemiks jms olemist, aga ka lihtsalt variant "nothing". ma valisin selle. siis järgnes küsimus, kas oleksid nõus avatud dialoogiks oma uskumuste üle. ma valisin vastusevariandi "no thanks" ja lasin kõikide muude küsimuste juures sama lauluga edasi.
lõpuks loositi küsimustike vahel välja matkapudelid. ja arvake ära, kelle nimi esimesena maha hõigati? selle eesti pagana! selleks ajaks polnud nad muidugi küsimustikke veel lugenud.
väga huvitav vestlus arenes mul ka veel ühe mehega, kes olla teinud uuringu (sic!), mis on ülim tõde.
"what is the truth?" küsis ta minu käest.
"there is no truth," vastasin mina.
"no. according to my research the ultimate truth is god," ütles ta, selgitades, et jumalaid on küll erinevaid, aga kõikide kultuuride juured viivad lõpuks jumalani.
ok, neutraalsest vaatenurgast vaadates võib tõesti seda väita.
"that is true," vastasin. see vist oli aga viga, sest tüüp sai innustust juurde ja hakkas innustunult rääkima, kuidas tema ei usu, et me oleme arenenud ahvidest, vaid et "someone" pidi meid lihtsalt looma, sest vaadakem, milline ime on inimorganism. ja kui me ahvidest oleme arenenud, siis kuidas ei ole meie vahepealseid liike ja miks siis evolutsiooni praegu ei toimu.
ma ei hakanud talle ütlema, et evolutsioon toimub miljonite aastate jooksul, vaid olin lihtsalt vait. "at least this is what i found in my research," ütles ta ja siirdus järgmiste tudengite juurde. vähemalt tuleb öelda, et pealetükkivad nad ei olnud.

aga muidu nad olid toredad, naeratavad ja heatahtlikud. "please, come," ütles söömingu alguses mulle umbes kuuekümnendates maggie nimeline naine, hästi siiralt ja südamlikult, kutsudes mind järgmistele üritustele. "you will feel like home. and you will have many grandmothers," lisas ta naerdes. küllap ta oli oma usus oma ülima tõe tõesti leidnud.

liftis pärast international house´is mentoritega ehk ameerika üliõpilastega kohtumist.
eniko läheb liftist välja ja ütleb midagi uste vahelt juditile.
"you´re from russia, right?" kostub lifti teise seina ääres seisvalt ameerika kutilt.

kuidas ma endale lõpuks telefoniühenduse sain

olen mitu päeva mõelnud teha sissekande ameeriklastest kui mythbusteritest. esiteks olen tahtnud rääkida sellest, et ameeriklased ei olegi vist nii paksud, kui me euroopas ette kujutame. nagu kuskil eespool märkisin, käivad siin kõik vaid kanne katvate pükstega ja nende alt vaatavad reeglina vastu küllaltki siredad hommikupäikeses säravpruunid sääred. ok, nagu räägitakse, on tegelikult ohtlik hoopis waistline´i rasvumine, ja selle paksuse kohta mul täpsemad andmed puuduvad.
aga üldiselt võib öelda, et jube pakse WVUs kohtab küll ikka väga vähe. võib-olla on neid sama palju kui euroopas, siin aga jäävad nad paremini meelde, sest silm otsib meeleheitlikult tõestust stereotüüpidele, mis meil ameeriklastega seoses on.
ja kindlasti võib mõnes osariigis (või ehk siinsest linnast väljaspoolgi?) kohata rohkem fatso´sid. samas lugesin kuskilt kunagi, et WV osariigi lapsed olevat keskmiselt kõige paksemad kogu riigis. kui see vastab tõele, siis siinsete tudengite pealt võiks järeldada, et ameerika lapsed on kõhnemad kui eurooplased. kuid WVU on tuntud just spordi poolest ja seega võib siinne valim keskmise ameeriklase uurimise kohta olla liiga kallutatud.
teiseks müüdiks oli ameeriklaste rumalus. nagu juba varem ütlesin, tuleb ülikoolis lugeda palju, ja nagu olen esimese nädalaga näinud, siis seda nad siin ka teevad. ühel kutil oli womens studies kursuse teiseks tunniks juba kaks kodutööd tehtud.
kuid jällegi võib eeldada, et ülikoolinoor pole sobiv arhetüüp ameeriklaste iseloomustamiseks. sest piisab vaid minna campusest välja, näiteks walmarti (ma luban, et see on viimane jutt sellest kohast) ja näha igast troppe.
järgnevalt jutt sellest, kuidas ma omale telefoni sain. eelmisel nädalal käisime suure grupiga AT&T kontoris omale telefone hankimas. mul oli telefon, mis USAs töötab, olemas ja seepärast soovitati mul osta "kuskilt kaubanduskeskusest, näiteks wal-martist" endale ettemaksmisega (pay as you go) kaart. igaks juhuks pani müüja oma AT&T kaardi veel mu moblasse, see töötas, ja kõik tõotas sujuda hästi.
wal-martis seletasin loo ära, sain AT&T sim-kaardi ja kaardi, millel oleva numbri abil pidin telefoni teel saama telefoni kõneaega laadida. kodus sim-kaardi telefoni pannes see aga ei töötanud. kuna wal-mart oli kaugel, siis läksin järgmisel päeval tagasi AT&T esindusse. sealt öeldi, et sim-kaart on aktiveerimata ja kas siis wal-martist seda ei öeldud, et see aktiveerida tuleb. mu kaart aktiveeriti ära ja ekraanile ilmus AT&T logo.
koju minnes ja püüdes korduvalt nii telefoni teel kui ka netis kaardile kõneaega kanda, ütles automaatvastaja või netikülg mulle ikka ja jälle, et numbrid, mida soovin sisestada, on valed.
eile läksin siis uuesti wal-marti asja uurima.
"what is the name of your phone?" küsis müüja.
mina ei saanud midagi aru. mis nimi?
"is it a go-phone, track phone, ...phone or ... phone?"
ma olin veel rohkem segaduses. palusin selgitada, et mis nende telefonide vahe on.
"well, this is a go-phone, this is a track phone, this ... phone," näitas tüüp mulle erinevaid telefone, nagu pelgalt peale vaatamisest oleks ma pidanud aru saama, mis nende vahe on. palusin uuesti asja selgitada. tüüp ärritus silmnähtavalt, hakkas hästi aeglaselt ja kõiki sõnu välja hääldades nagu ajukääbikuga rääkima: "what else could i explain to you?" ja kordas uuesti sama jutu üle.
mulle tundus, et kui keegi meist ajukääbik on, siis on see tema, kui ta ei oska oma kauba sisu tutvustada. sain ka vihaseks ja rääkisin, et meil on üks ja seesama telefon nii kõnekaardi kui lepinguliste klientide jaoks. näitasin talle ka kaarti, mis mulle mõni päev tagasi müüdud oli.
tüüp ei osanud mulle mitte midagi öelda ja soovitas tulla 40 min pärast tagasi, kui tuleb inimene, kes on telefonide jaoks koolitatud.
ma jätan vahele selle osa, kus müüjad lõpuks kolmekesi mu telefoni kallal olid, nii muuseas mainides, et AT&T teenindus siinkandis täiega sakib, seejärel öeldes, et ma pean täiesti uue lepingu tegema, seejärel püüdes minu autojuhi lubade andmetega uut lepingut teha, aga ebaõnnestudes. ja kuidas üks pikk lõbus neegrinoormes eestikeelsest telefonimenüüst (miskipärast ei lasknud sim-kaart seda ingliskeelseks muuta) suutis minu telefoninumbri tuvastada (olin lepingu koju unustanud ja numbrit peast ei teadnud).
lõpuks selgus kaks asja: see esimene müüja oli mulle müünud kõnekaardi, mida sai kasutada taksofonides! ta polnud mulle öelnud, et mul on pay as you go sim-kaard, rääkimata sellest, et ta oleks pidanud selle aktiveerima. täielik a-s-s-h-o-l-e. nagu ka see invaliid, kes oma emakeeles enda müüdavaid tooteid ei osanud tutvustada. kusjuures tuleb märkida, et see esimene tüüp püüdis mulle veel 45-dollarilisi kõrvaklappe pähe määrida. kui ma söendasin küsida, et kas siis need 14- ja 17-dollarilised ei ole head, kehitas ta ainult õlgu. praegu olen aga nende 17-dollarilistega väga rahul.
ühesõnaga pärast mitut päeva, kaht AT&Tsse ja kaht wal-marti käiku ning seal mitmetunnist passimist sain lõpuks taksofonikaardi vahetada mobiili kõnekaardi vastu ja saan lõpuks helistada. lisaks tuleb mainida, et kui kaks meest keerasid s... kokku, siis lahenduse asjale leidsid rahulikud ja sõbralikud naismüüjad. ja siis see lõbus neegripoiss.

veidi teisel teemal: täna kooli poole jalutades mõtlesin ameeriklastele uue nime - pläturahvas. plätude lembusest olen ma küll juba rääkinud, aga miks täna sellele hakkasin mõtlema, oli see, et sain aru, et varbavaheplätudega on mägises morgantownis küllaltki keeruline liikuda. ja eriti ajab see närvi mind, väledat eurooplast :) minu pärast komberdagu, varbad kramplikult ümber nende kahe pläturiba, aga kuna kõnniteed on siin kitsad, siis koperdajatest on raske mööda saada. ma arvan, et vasti ma nende pärast loengusse hiljaks ka jään...

pildil minu šopingukaaslased pärast esimest wal-martis käiku bussi ootamas. loodetavasti ei pea me enam sinna kunagi minema.

school kick-off koos taglasega

minu eilne esimene koolipäev algas õige pidulikult: nii emalt kui ka isalt saabus meil, mille lõpus oli kirjas "head kooliaastat!" tundsin ennast üle pika aja jälle koolilapsena ja oli natuke uhke tunne ka.
ameerika ülikooli süllabus on sama mitmekülgne nagu ravimite kasutusjuhendid, millega ravimifirmad püüavad end võimalike kõrvalnähtude eest igakülgselt kaitsta. iga süllabus sisaldab copy-paste teksti akadeemilise aususe ja võimalike karistuste kohta, kui selle vastu eksid. ja see tekst on 12-se kirjaga pea kaks A4 pikk.
loengud ise kestavad aga reeglina 50 minutit! nagu mida? väiksed tudengikesed tüdinevad ära või mis? see-eest on näiteks ainet intro to womens studies mul nädalas kolm korda, kuigi selle võiks vabalt ühe korraga ära lugeda. ja kodutöid on igaks loenguks. võib-olla see ongi sagedasemate kohtumise põhjuseks, et rohkem iseseisvat tööd teha.
keskkooli meenutab ka see, et aines electronic media & society võetakse typode ja grammatikavigade eest punkte maha. usina oivikuna läksin ma kohe pärast loengut kurtma, et ega ma päris korrektselt kirjutada ei suuda küll. õppejõud võttis mul käest kinni (see oli esimene kord, kui kohtusin eesti ameerika saatkonna koostatud orientation bookist pärit tõega, et ameeriklastele meeldib jutupartnerit katsuda) ja ütles, et mul ei tasu seepärast muretseda.
juba süllabustest on ka näha seda, et lugeda tuleb nendes loengutes tunduvalt rohkem kui meil ülikoolis. no vähemalt idee järgi, ma ei usu, et kõik siin oma kohustuslikku kirjandust läbi töötavad. raamatud tuleb igal tudengil ise osta ja ka kasutatud raamatute hinnad on kallimad kui meil eestis uute raamatute hinnad. eile ostsin 89 dollari eest neli raamatut.
hiljuti sarjasin siin ameeriklasi, et neil pole ühikates eelmistelt elanikelt mingisugust kaasavara jäetud, arvatavasti tuleb need asjad, mida sa kaasa ei taha võtta, lihtsalt ära visata. küllap seepärast, et keegi ei julge ju eelmise elaniku asju kasutada, sest jumal teab mis haigused sealt võib saada. (see kõik on praegu vaid oletus ameeriklaste mõttekäigust, aga muud moodi ei oska ma põhjendada seda, miks köögikappides isegi mõnd alustassi ei olnud.)
kasutatud raamatute müük on neil aga väga hästi korraldatud. raamatupoodides on vanemate tudengite tagasimüüdud õpikud sorteeritud kõikide ülikoolis loetavate kursuste järgi, sinul tuleb öelda vaid ainekood ja müüja juhatab sind õige riiuli juurde. raamatupoest tuleb mõne aine jaoks osta ka scantron sheetsid ehk testipaberid, mis arvatavasti sisestatakse mingisse masinasse, mis eksamitulemused kokku lööb. 150-pealise publikuga ainete puhul on see iseenesest väga nutikas. nutikas on ka lehtede ostmine tudengite kaela lükata. ja kui sa selle eksamile kaasa unustad võtta, saad automaatselt f-i.
eilse päeva kõige emotsionaalsem hetk oli see, kui aines easten european history selgus, et meil tuleb tuglase (nende häälduse järgi taglase) novelle lugeda! mul on kahju, et ma ei jõudnud enne siiatulekut elo tuglase päevaraamatut läbi, tegelikult lugesin vaid paar lehekülge. nüüd oleks sellest palju abi.
eileõhtune suursündmus oli aga fall fest. ma arvasin, et see on mingi väike kontsert, aga tagantjärgi mõeldes sain aru küll, et kui juba eelmisel päeval lava ehitati ja soundchecki tehti, siis see pidi olema midagi suurt. seda ta oligi.
meie jõudsime sinna ajaks, kus juba kolm esinejat oli lavalt läbi käinud. ameerika popp-rokki laulis mingi jubedate päikseprillide ja maikaga laulja, bändi nimeks the clarks pittsburgist. otsustasime võtta õlled, aga loomulikult ma olin oma id koju unustanud, aga türklane romeo oli rõõmsalt valmis mulle oma õlle loovutama ja uue järgi minema. õllesaba oli korraldatud nii, et esimeses telgis, suure sildiga SHOW YOUR ID, kontrolliti dokumenti. kui see oli korras, said vastu käepaela, millega järjekorras edasi liikudes jõudsid õlletelgi juurde. käepaela omanikud enam pärast id-d näitama ei pidanud. rahvat suunas peoplatsi äärsetel tänavatel, kontserdilava ees ja campuse ühe keskse hoone mountainlair sees university police, kes iganes nad ka ei oleks. isegi plikade vetsujärjekorra juures seisis mundris naine. aga see ei takistanud muidugi purjus plikasid kilkama ja vadistama nagu kõige hullem kanakari, mida ma eales näinud olen. vahepeal trügis üks neidis, sõbranna sabas tolknemas, teistest ette, teatades ülejäänud õllekalkvel silmapaaridele: "she´s about to throw up!"
õhtu peaesinejaks oli lupe fiasko, kelle laulu "superstar" te kindlasti olete kuulnud (otsige kas või youtube´ist). ja see räpp oli isegi äge! mitte see konkreetne laul, vaid mõned teised lood. tüüp kargas laval pikali ja püsti, soovis rahvale head koolialgust ega jätnud märkimata, et tema on küll elus ilma (kõrg?)koolita läbi ajanud. ja kõik see toimus sooja-sooja ilma, augustikuiselt tähise taeva all ja festivaliliku muruplatsi peal. ainult et muru - see oli plastmassist.

pildil suitsupakk, mille leidsin nädalavahetusel korporatsioonimajade vahel jalutades.

eesti rekordid iga päev

ema kirjutab, et eestis mõõdeti eile soojarekord 32 kraadi. meil tuleb täna 80 fahrenheiti ehk u 33 kraadi celsiuse järgi ja see päev ei erine millegi poolest ei eelmistest ega ka järgmistest.
ma ei tea, kes see tark mu peas oli, kes käskis mul võtta kaasa pigem pikkade käiste ja säärtega asju, mitte lühikesi riideid. igatahes siia tulles tuli mul (nii kilekott, kui see ka ei ole) soetada omale kiirelt uusi suveriideid. ja seda tegin ma wal-martis. aga ega kesklinnast siin eriti kuskilt riideid šopata ei ole, sest peatänavat ääristavad peamiselt ainult baarid (ei tea, kas seepärast, et see on ülikoolilinn), jäätisekohvikud ja mõned pudipadipoed.
kohalike riietumisviis on põhiliselt järgmine: hommikul võid jalga tõmmata võimalikult lühikesed püksid, olenemata sellest, kas sul on all tikud või pakud. varba otsa lükkad plätud (flipfläpid) ja soovitavalt võiksid varbaküüned olla värvitud. kui mitte, siis vähemalt plätu kaks pealmist riba võiksid sätendada. poisid kannavad lühikesi surfipükste mõõtu pükse (tavaliselt ruudulised) ja samuti plätusid. üks päev sattusin kõndima u kuueliikmelise plätupere järel.
omale lühikesi pükse otsides tahtsin soetada veidi pikema variandi, aga need nägid nii jubedad välja, et lõpuks leppisin samasuguste lühikeste šortsidega. ja pean vist nendega ka täna kooli minema, sest siin on tõesti palav. aga paistab, et siin käiaksegi nii koolis ja kedagi ei huvita.
seljas kantakse tavaliselt muidugi mingit T-särki, suure tõenäosusega on sellele kirjutatud WVU. ülikooli värviks on kollane ja kollaselt soovitati meil riietuda ka siis, kui ameerika jalka matši vaatama läheme. eile RAAMATUpoodi minnes leidsime sealt aga särke, pusasid, kampsuneid, dressikaid, nokakaid jms WVU nimega ka kõikvõimalikes teistes värvides. ja tänasel hommikusöögil, uskuge või mitte, sai küpsetada omale vahvlit, mille vormi oli pressitud WVU märk!
pildil olev tänav pole peatänav, vaid selle ääres on mitmeid korporatsioone, mille seinu kaunistavad suured kreeka tähed, igaüks midagi sümboliseerides. pildil paremal klassikaline näide riietumisest.

ma ei tea, kust alustada, sest nii palju oleks kirjeldada, aga hakkan siis kuskilt peale. näiteks sellest, et ma just tulin ühika pesuruumist ja teatasin oma toanaabrile, et ma olen rumalaim inimene maailmas, sest ma lasin mustadel riietel tund aega kuivatis tiirelda. ma lihtsalt ajasin washeri ja dryeri segamini. ja maksin selle nalja eest 1,25 baksi :) ühikaeluga uuesti harjuda püüdes meenub paljugi esimesest ja seni viimasest ühikakogemusest kolme aasta tagusest jyväskyläst. mõni asi tundus seal küll läbimõeldum olevat. nagu see pesu peseminegi. siin käib see elavas järjekorras, soomes tuli selleks graafikusse nimi kirja panna. ja riiete kuivatamine oli tasuta, ei tulnud lolli väljamaalasena raha tühja visata.
see pole muidugi esimene teadmatusest tulenev raha raiskamine. üleeile ostsin poest kaabli, mis müüja arust oli netikaabel, tegelikult sobib see ainult telefonidele. ma ei viitsi seda tagasi viima ja nendega vaidlema hakata, õnneks see polnud ka liiga kallis. ostsime jaapani tüdruku Judiga samad kaablid ja teda eeskujuks võttes saab tänasest see omale uue funktsiooni pesunöörina.


ma ei tea ka, kuidas alustada. kas teemade või päevade kaupa? teemade kaupa blogib näiteks epetrone, kelle kaks raamatut minuni tänu Nellile jõudsid. ma vist nii ei oska, sest selleks tuleb liialt kogetut liigitada ja märkmeid teha, kuni mingi teema kohta piisavalt midagi öelda on. Edvin soovitas ka jutustamine ette võtta päevade kaupa, seda ma siis teengi.
tegelikult tunnen, et viimased päevad on kõik kulgenud nagu ühe päevana. olen teinud asju mingi autopiloodi pealt - söönud, kui antakse, läinud magama, kui kell nii palju näitab, tundmata nälga või väsimust. või vahel tundes väsimust ja nälga, kui selleks kella järgi põhjust pole. epetrone kirjutas oma blogiraamatus, et keegi ütles talle kunagi, et lennates jääb inimese hing lahkumiskohta maha ja jõuab sulle järgi alles mõne päeva pärast. et lendamine on inimesele ebaloomulik tegevus. ja eks minu hingel tuleb siia päris kaugelt jõuda.
ümberringi on võõrad inimesed, võõrad majad ja teed, võõrad lõhnad ja ilm on võõralt palav.

siia jõudes mõistsin taas väga hästi tänapäeva inimese sisemise rahu sõltuvust telekommunikatsioonivahenditest. saabudes ei saanud ma kasutada ei netti ega telefoni. pittsburgis olin viimati perega ühenduses, siin aga telefonil levi ei olnud ja netti ka loomulikult kohe minna ei saanud. kuigi võis arvata, et olin tulnud just laia maailma, siis sel õhtul oli pigem maailmast väljalõigatud tunne. teades oma vanemaid, olin kindel, et nad muretsevad, kuna pole mult pärast pittsburghi teadet saanud ja mindki haaras paanika, et kuidas neile teada anda, et minuga kõik korras on. õhtu lõpuks sain ühelt ungari juurtega ameerika tüdrukult küsida telefoni ja saata isale smsi. aga nagu selgus hiljem, ei olnud see kohale jõudnud.
raske tunne südame kohalt hakkas kaduma vaikselt siis, kui toanaaber järgmisel päeval oma arvutiga netti pääses (minul polnud siin kasutamiseks ei kaablit ega eurojuhtme jaoks adapterit). kuigi ma kohe tema arvutit ei rünnanud, siis helendav ekraan tema toanurgas mõjus rahustavalt mullegi. päeva peale sain ka raamatukogus netti ja lõppude lõpuks kõigile teatada, et olen elus ja terve. eilne päev oli aga lõplik õnnepäev, sest sain ka oma läppari tsivilisatsiooniga ühendatud.

selleks kulus muidugi pool päeva aega ja päris palju pappi. kuigi esimese päeva õhtul meid autodega kohe wal-marti sõidutati (siin sellist asja ei ole, et saad potid-voodiriided ülikoolist siis, kui mingi raha maksad, ja pärast pead need tagastama, nagu oli jyväskyläs), ei jõudnud ma sel õhtul kõigele mõelda ja loomulikult jäid pooled asjad ostmata. eile siis otsustasime omal käel ehk liinibussiga sinna minna. eelmisel päeval olime toanaaber Juditiga puurinud kaarti ja määranud kindlaks sobivad bussiliinid. ühtlasi avastasime, et wal-marte on siinkandis vähemalt kolm.
järgmisel päeval õige bussi peale istudes ütles Judit (kes on vist suur hickingu sõber) kohe, et sõidame vales suunas. Edvin läks bussijuhilt asja uurima ja kui talt pärisin, mida juht ütles, teatas ta, et ta ei saanud aru. "ta mamblis." aga sellest olime juba aru saanud, et wal-marti see buss ei lähe, hoolimata ka sellest, et seda tabloo tema küljel lubanud oli.
nii tegimegi suure bussiringi ja pidime peatusest uue bussi peale minema. nagu eelminegi, kandis ka see numbrit kolm, aga sõitis hoopis teises ja õnneks õiges suunas. nii me umbes -1 kraadises bussis (vägev konditsioneer!) ja kantrimuusika saatel juba teist korda "paradiisi" sattusime.
igatahes kuigi me võime suuri kaubamaju põlastada, siis siia jõudes tänad jumalat, et sellised kohad on olemas, kust kõik korraga kätte saad.

reedel kolisid sisse ka teised tudengid ja pääsesid kolimisuudisega kohe kohaliku lehe esiküljele. arvatavasti on nad seal igal sügisel. igatahes nädalavahetusel on tänavad olnud noori ja neid kolida aitavaid vanemaid täis. linnas elab küll 28 000 inimest, aga tudengite tulekuga rahvaarv kahekordistub. parkimisplatsil seisavad kutid kambakesi autode juures, joovad õlut ja lasevad autost valjult mussi, õhtul on linna peatänav (nimetasin seda main streetiks, kohalik parandas, öeldes high street. ma mõtlesin, et ta teeb nalja, sest seda nime see küll ei vääri) ülesvuhvitud beibesid ja valgenahalisi räpipoisse täis.
täna pärast hommikusööki läksime Juditiga väiksele jalutuskäigule ja sattusime kohta, kus on palju korporatsioone. nende ümbrus oli paksult õllepudeleid täis. koolinaasmise puhul olid kõvad peod käinud ja siin-seal treppidel istus kuuma lõunapäikese käes pohmellinäoga noorukeid.

ma lõpetan tänaseks. ei jõudnud eriti millestki veel rääkida, aga hea seegi, et kõige olulisem nagu šhopingujutt ja ühikavärk sai kirjeldatud :) homme on esimene koolipäev ja ma pean veel loengute asukohad kaardil üles otsima. head ööd! ja tere hommikust (teil on seal kell juba viis)!

Americans are NOT stupid - WITH SUBTITLES

Stay right here, baby*, we have bedbugs for you!

Esimene sõna, mida oma kahekeelsest spetsiaalselt reisi jaoks ostetud taskusõnaraamatust vaatasin, oli lest - mite.
Pärast elu kõige pikemat päeva (päikesele vastu lennates lisandus seitse lisatundi) ja seda koos kõige rohkearvulisema lendamiskordadega (Tallinn-Helsingi-NY-Pittsburgh, kokku 10 ja pool tundi lendu, pluss lennujaamades passimised) maandusin Microtelis kohaliku aja järgi kell 11. Ronisin peaaaegu kohe magama, sest lennukites ma miskipärast eriti üldse magama ei jäänud, kuigi tavaliselt mul hakkab pea nokkima kohe, kui lennuk õhku tõusma hakkab.
Jätsin magama minnes millegi pärast tule põlema, ise mõtlesin, et nagu laps. Aga hea, et jätsin, vahepeal unest ärgates nägin mingeid väikseid putukaid oma tekil. Tuvastades, et need pole kirbud (nendega on mul juba kogemus olemas), rahunesin ja arvasin, et tegu on mingite väikste niiskusputukatega. Ajasin nad lihtsalt sõrmenipsuga voodist minema.
Ja no loomulikult ei olnud nad mingid süütukesed, vaid enne nelja ärkasin selle peale, et keegi mind jalgade pealt näris! Pooluniselt selle jälgi olevuse sõrmede vahel puruks pigistades, pritsis tast verd välja. Öäkk!
Uni oli kohe läinud, tegin oma esimese hädaabikõne A-le, aga putukate liiki me määratleda ei suutnud. Mõtlesin siis alla receptionisse minna ja putukat kui lestalist kirjeldada, aga siis sain isaga skaibis ühendust (wifi neil siin õnneks on), kes kohe ütles, et tegemist on lutikatega ja et neil on tavaliselt madratsite all pesad.
Läksin siis alla, varustatuna uue sõnaga - bedbug. (Kui täpne nimetus!) Receptioni indu-välimusega onu ei pilgutanud silmagi, kui talle putukatest ja hammustustest rääkisin. Ütles ainult, et manager tuleb hommikul ja kirjutage kaebus.
Kirjutasin oma complainti valmis ja kobisin oma tuppa tagasi. Voodisse ma loomulikult enam minna ei julgenud. Isa julgustusel läksin aga alla ja küsisin omale uue toa.
Siin ma nüüd istun, madratsialune üle kontrollitud, aga voodi eriti magama ei kutsu, ja soovin, et aeg pigem kiiremini läheks.Kell 1 pm (harjutan seda kellaaja ütlemise viisi) korjatakse mind ja teised rahvusvahelised tudengid lennujaamast üles, shuttle läheb mul sinna alles 10.45 ja praegu on kell 5.55.
Kõige hämmastavam on see, et selle hotelli kohta lugesin ainult positiivseid arvustusi. Aga nagu A mulle skaibis ütles - õnneks ei pea sa enam mitte kunagi sinna tagasi minema. Sülitan kolm korda üle vasaku õla (loodetavasti putukavaba voodi suunas)...

* - nii tervitati mind USA piiri peal õigesse järjekorda juhatades

Aga siin olevast pildist võite saada teada, milline pistikuaukude paigutus on mingi Saksa tehnikaettevõte andmetel Eestis (paremalt kolmas). Ostsin omale multifunktsionaalse adapteri, mida saab kasutada Euroopa elektronseadmete puhul näiteks USAs. Aga võib-olla mõni Lõuna-Eurooplane varustab end Eestisse tulles samasuguse seadmega, sest meil on ju kõrvalolevate andmete järgi mingi I- pistik.

Ja veel üks tähelepanek: lennujaamas rongiga sõites jäi silma reklaamlause: I am what I buy.
Joomaijoo...