Kes meeldida tahab, peab roomama,

...“jah” üteldes “ei” peab mõtlema,

mis teine tahab, peab tegema,

peab ahelaid kandma ja – tänama!

(J. Liiv)

Mul on üks inimene, kes on väga kallis mulle. (No neid on ka teisi, aga...) Temani on olnud raske jõuda. Aga mida lähemale pääsenud olen, seda enam temast vaimustun.

Kuid ma tean ka, et need, kes on temaga vaid põgusalt kokku puutunud, võivad arvata, et ta on ülbe vms. (Nagu ma ehk kunagi isegi mõtlesin.) Sest kui jutuajamine talle pinget ei paku, ei viitsi ta end ka labase "kämamise" peale raisata. Ta on lihtsalt vait. Ja see seab teiste inimeste enesemääratluse kahtluse alla. Kas ma siis ei meeldigi talle? Küllap ta arvab, et on parem kui mina...

Mäletan, et keskkooli ajal ei saanud ma paljudest oma klassikaaslastest aru. Me tiirlesime täiesti erinevatel orbiitidel. (Võta kinni, kumb see õigem oli, mulle tundus muidugi enda oma.) Aga hoolimata erinevatest maailmavaadetest suutsin kõigiga hästi läbi saada. Kuigi ma vahel andsin enesele aru, et ma ei räägi ega käitu vastavalt oma tõekspidamistele, vaid püüan sulanduda. Nagu kameeleon. Aga ma usun, et tänu sellele mäletatakse mind sellise malbekesena, kes konflikte ei tekitanud. No et mind mäletatakse hea sõnaga...

Aga kumb on siis õige: halva mängu juures head nägu teha või heita näolt kahepalgelisuse mask, olles lihtsalt vait või kõndides seltskonnast minema?

Peeter Oja räägib tänases EPL-is sellest, kuidas räägitakse majanduskasvust, kuid tervishoid ja haridussüsteem on endiselt viletsas seisus. Ta küsib: “Miks tehakse selliseid mõtlematuid avaldusi? Kaldun arvama, et pinnapealsest soovist meeldida teiste kaudu iseendale.”

Mulle tundub, et nii ei ole ainult päevapoliitikaga, vaid ka suhete “poliitikaga”. Soovi teistele meeldida ei saa ju inimesele ette heita: ta on sotsiaalne olend ja tema minapilt moodustubki paljuski selle põhjal, mida (ta arvab, et) teised temast mõtlevad.

Nii et isegi siis, kui inimene on hüljanud iseenese ja oma kõrgemad väärtused, võib ta lohutust leida sellest, et vähemalt teiste seas on ta heas kirjas. Ja meeldib nii enesele jälle. Mis sest, et valedel alustel.

Oja: “Nii asumegi enesereetmise teele, hüljates eksitentsiaalse printsiibi püüda sügavamalt mõtestada oma olemust. /.../ Laseme end kaasa viia uinutava vooluga, teades, et varem või hiljem peame pettuma.”

Ma mõtlen nüüd, et kui too inimene oleks viitsinud meeldida, ei oleks ta tegelikult meeldinud. Ja ehk ei oleks ma kunagi saanud näha Teda – tema ehtsuses ja eheduses.