Mulle on tuntunud, et tavaliselt arvatakse nii, et maailmas peab valitsema mingi ratsionaalne printsiip. Ja tundub, et selleks printsiibiks on teatud sümboolne kord ehk see, kuidas teatud inimestele või nähtustele omistatakse sümboolne väärtus. Võtkem mind ennast. Olgem ausad, ma olen labane mats. Minu kombed on tülgastavad, mul puudub hea süda, ma peksan hobust. Sellest hoolimata räägitakse minust kogu aeg kui "isandast". Veelgi enam - minu abikaasa, kes on veelgi jõledam, on ja jääb "emandaks".*
Tõtt öelda pole ma kunagi kedagi lollitanud. Ma olen lasknud inimestel end ise lollitada. Nad ei vaevunud välja uurima, kes ma olen. Selle asemel mõtlesid nad mulle tegelaskuju välja. Mina nendega ei vaielnud. Nad armastasid nähtavasti kedagi, kes ma polnud. Kui nad seda avastaksid, süüdistaksid nad mind nende illusioonide purustamises ja lollitamises.**
* - kuningas Ubu
** - Marylin Monroe
1 kommentaar:
Need on, kas tead, väga mõtlemapanevad tsitaadid. Eriti kell viis hommikul. Tahtsin vastata ühe teise tsitaadiga Kuningas Ubust, mis mulle hullupööra selle inimliku rumaluse, ei, pigem ettenägematuse ja kogenematuse pärast meeldib. Või siis just tarkuse, julguse ja optimismi pärast. Ning samas leidlikuse pärast ka.
SÕJAVÄGI:
Venelased! Vaenlane!
ISAND UBU:
Lähme, härrased, võtame lahingupositsioonid sisse. Me jääme künkale ja ärme mitte seda rumalust tee, et alla tasandikule laskuksime. Mina hoian ennast teie keskele nagu elav kindlus ja teie keerlete kõik minu ümber. Ma soovitan teil panna oma püssidesse niipalju kuule kui nad välja kannatavad, sest 8 kuuli võib tappa 8 venelast ja sellevõrra vähem ronib neid minu kukile. Me saadame jalaväelased jalgsi künka jalamile, et nad venelased vastu võtaksid ja neid veidi vähemaks tapaksid, ratsaväelased nende taha, et nad sinna segadusse tormaksid, ja suurtükiväe juuresoleva tuuleveski ümber, et nad rahva sisse tulistaksid. Mis meisse puutub, siis meie hoidume siia veskisse ja laseme aknast phynantspüstoliga, ukse ette asetame me füüsilise kepi, ja kui keegi proovib siseneda, siis hoidku end parskkonksu eest!!!
OHVITSERID:
Teie käsud, Kuningas Ubu, saavad täidetud.
ISAND UBU:
Heh! küll läheb hästi, meie võidame. Mis kell on?
KINDRAL LASCY:
Kell on üksteist hommikul.
ISAND UBU:
Siis läheme lõunale, sest ega venelased enne keskpäeva ei ründa. Öelge sõduritele, Härra kindral, et nad käiksid oma vajadusi rahuldamas ja laulaksid Finantslaulu.
Postita kommentaar