konstrueerin, järelikult olen

ok, ega ma eile ei kuulnud sotsiaalkonstruktivismist, aga eile oli sellest loengus pikemalt juttu küll. ja mulle jubedalt meeldivad selle lähenemise kandvad ideed. nagu vist üldse meie osakonnale ja miljonitele teistele.

silenna ütles ükskord, et MA-s õpid inimesi läbi nägema. ja vahel vaatad ka, et inimesed on nii lollid. (see viimane on minu remark.)

tegelt on endal ka elus läbi saada, kui teadvustad, et kõik see meie sotsiaalne elu on vaid keelemäng ja konstruktsioon.

aga mul on veits mure, et ma ei suudagi enam ühtki kena metafoori või ideaali või väärtust tõsiselt võtta. hakkan kohe mõtlema, et kuidas tee aru ei saa - see on ju ainult üks valikuvariant.

eriti skeptiliseks muutun ma lausete peale, mis algavad sõnadega: "tegelikut on nii, et..."

aga selline kaalutlemine pole ajakirjanduses hea. ses mõttes, et inimestega peab oskama ju vestelda, aga kui kohe hakkad end nende ideedest distantseerima, ei oskagi ehk jõuda jutu tuumani.

wanna get married and have babies in my 20s?

T ütles täna, et ta imestab, et eestis tahavad kõik noored omale ruttu partneri leida. et tema sõpradest hispaanias on enamik meievanuseid muretult vallalised. aga meie siin muretseme, kui pole 20ndate alguseks omale vähe tõsisemat suhet loonud. või kui meil enda isikliku eluga on kõik korras (loe: oleme kellegagi paar, sest ega üksikuna ei saa ju kellelgi kõik korras olla), siis hakkame muretsema oma sõprade pärast, kes veel õhtuti üksi uinuvad.

kust tuleb see (lapsepõlvest pärit ja siiani alles) vastupandamatu soov täiskasvanuks saada?

meie K-ga arvasime, et eestis on külm ja seepärast on vaja endale ruttu üks radiaator külje alla saada.

või tõsisemalt: meil on võimalus (ja kohustus?) kiiremini iseseisvaks saada kui hispaania noortel. noores riigis saab noor kiirelt tasuva töökoha ja on seetõttu ka sunnitud kiiremini suureks kasvama. aga see pole kerge, ja seepärast oleks vaja enda kõrvale kedagi, kes aitaks neid esimesi samme täiskasvanute maailmas teha.

või mõtleb noor siis lihtsalt, et miks mitte. kui juba majanduslikult suht jalad all, siis miks mitte hakata kellegagi koos elama? ja miks mitte natukese aja pärast titt teha? aga võib-olla on ka vastupidi - et just majanduslikud olud sunnivad noori kiirelt kokku kolima.

K arvas ka, et meie ühiskonnas tuleb nii palju noori katkistest peredest, et nad tahavad võimalikult kiirelt tuumperest välja saada ja oma pere luua. ideaalis ideaalse.

või tuleb lihtsalt ülikooli ajal omale ruttu mees välja vaadata, sest niikuinii on konkurents vähemalt kaks neiut kohale ja hiljem võivad juba kõik arvestatavad võetud olla?

ükskõik, mis see põhjus on, aga mul on tunne, et T tähelepanek on õige. ma kuulen, kuidas minuvanused võtavad pangalaenu ja hakkavad pesa punuma. või kuidas mu 20-aastased sõbrannad saavad lapsi. ja nende sõbrannad ütlevad, et see on nii nunnu, et tahaks ise ka. või kuidas keegi, kes omale kuti on hankinud, peab end lihtsalt selle fakti kaudu oma vallalistest tuttavatest paremaks. ja ma näen telekast seda pulmasaadet, kus 19aastane rihib abielusadama poole.

aga ma kuulen ka, kuidas mu tuttavad mõtlevad, kas kõik oleks pidanud minema nii kaugele ja nii kiiresti. kas nüüd ongi käes see, et "kuni surm meid..."? kas olla koos lihtsalt sellepärast, et juba mitmeid aastaid on koos oldud? või mida öelda, kui teine räägib, et igatseb sind, aga sina tegelikult ei igatse? või kui alguses võis partner olla tugi täiskasvanuks saamisel, siis praegu on paarisuhtes olemine pigem kohustus.

ok, kui juba rase oled, on ehk veits teine lugu. aga kui see just tööõnnetus ei ole, on asi lihtsalt ebaküpsuses: armastus on nii-nii suur, et sellega ei osata midagi peale hakata. ja siis see vormistatakse uude ilmakodanikku. tegelt pole teineteisele enam muud pakkuda. ja mida on pakkudagi oma kõhutibule (jube, aga popp sõna perefoorumites)? 20 aastat elutarkust?

ma ei tea, võib-olla hoopis mina räägin siin väga naiivset juttu. sest võib ju öelda, et laps teebki inimesest täiskasvanu ja loksutab kõik paika ning üldse tuleks rohkem päevast haarata... aga mulle tundub ikkagi, et mõnes mõttes on tegu ühe näitega õhukesest kultuurkihist, (mõtte)laiskusest. võib-olla ka tarbimisühiskonnast, kuivõrd selline suhe juhindub mõttest "ma pean seda kõike saama ja kohe! kirest ju piisabki".

keegi ütles kuskil, et tunneb rõõmu kuuldes, et mõni paar on jälle lahku läinud - siis saavad inimesed jälle arenema hakata. ma ei arva, et nüüd kõik peaksid nüüd vallalisteks hakkama. küll aga saan ma täna (paremini kui 19-aastaselt) aru sellest, miks mõni minuvanune ütleb, et ta pole kindel, kas tahab selle inimesega elu lõpuni olla, kuigi suhtes on kõik korras. või mu kümme aastat vanemad sõbrannad ütlevad mulle: "oh, sa oled veel nii noor..."
---------
kl 23.12: siin väike vastuväide mu päeval kirjutatud jutule.

nädal kb pilgu läbi

äp-s on rubriik, kus võetakse nädal kokku kellegi pilgu läbi. tõsi, kb pole seal küll oma pilgu läbi elust heietanud. aga ma vist ei oskaks ka sõna võtta sellistel teemadel, mida seal lahatakse. üldse ma olen suht kehv arvamuse väljendada. ma ei tea kas ülikool või miski muu on mulle õpetanud alati asjades kahtlema. seepärast tundub jube imelik hakata targutama, et asjad peaksid olema just nii ja mitte kuidagi teisiti.

enivei, ma tahtsin lihtsalt eelmise nädala lehtedest paarile asjale tähelepanu pöörata. pm-i reisifoto konkursil oli seekord eriti emotsionaalne pilt. lehes tundus see veel ägedam kui veebis, eriti poiste ilmed.
mu endise leivaisa väljaandes ilmus berkvaheri v huvitav mõte: "eksootika huvitav paradoks on, et tegelikult on see autentsuse otsing. 20. saj kultuuris on näha, kuidas üha suuremat rolli mängib soov määratleda ennast kas kellegi teise või mingi kaugema kultuuri kaugu. inimesele sünniga antud identiteeti tajutakse valena ja pealesurutuna. kui sajandi algul oli see veel avangardne praktika ja vaid üksikud modernistlikud kultuuritegelased võtsid ette identiteedi moonde, näiteks varjunime, siis sajandi teisel poolel levib nähtus üha enam ning saab osaks popkultuurist. nähtavasti mõutas see tugevasti seda, milliseks kujunes internet, kus igaühel on võimalus kujundada oma isiksus, olla keegi, kes kultuuritaustalt ei olda."
vaher sai selle teema arendamise ja artiklite kirjutamise eest ka lotmani preemia.

nii et jah, nädal kb pilgu läbi on vist teistsugune kui mõne teise äp-lase pilgu läbi. mitte et ma end neile vastandaks. kindlasti mitte.
aga lihtsalt meenus, kuidas me tartu kolleegiga, kes aastakümneid tagasi meie osak-s õppis, meenutasime, et nii tema kui ka minu ajal tahtsid kõik (tüdrukud) saada kultuuriajakirjanikeks. õhtul meenus mul mingi kummaline, isegi vist reedetud tunne, kui kh mingil kursusel nii muuseas mainis, et teda huvitab tegelikult majandus.
ja vat mis välja kukkus. või siiani välja kukkunud on.

"kas see läheb sul homsesse?" küsis mu kulla sõbranna telefonis. küllaltki resoluutse, aga samas abivalmis häälega. toru ära pannes leidsin end mõttelt, et oleme tõesti suureks saanud.

aga ma tean küll, et ühel teisel päeval me itsitame taas.

tänane lemmiksõna: pardonable - that can be forgiven or excused
et kui eesti takupead (nagu me eesti k õppejõud neid nimetas) nuputavad, kuidas eesti keelest ingliskeelseid väljendeid välja juurida, siis inglise keele teadlased vangutavad prantsuse keele mõjude peale pead? või peavad selliseid väljendeid eriti šikiks? ja huvitav, kas seda sõna peab nasaalselt hääldama?

tänane uudis: leiboristid tahavad läbi suruda ideed ehitada hyde parki servale mošee ja iga päev viis korda päevas kutsutakse minarettidest palvusele (see üle linna huilgamine pidavat praegu UKs keelatud olema). ja et leiboristid loodavad sellega koguda islamiusuliste hääli nagu kesk siin meie rahvusvähemustega toimetab.

õel kommentaar ehk see hetk mahub kilekotti

minuga samas trennis käivad ühed tüdrukud, kes võtavad asjad kaasa kilekotiga. ühel on alati asjad suures maxima ja teisel terranova kilekotis. iga jumala kord. kutsumegi neid sõbrannaga maximaks ja terranovaks.
täna jalutasid nad käsikäes trennist koju. kõndisime neist mööda ja otsustasime, et vahetame ka oma trenni-gear´id välja. aga hakkame ikka kraad kõvemateks tibideks - ühele A&G ja teisele Rimi kilekott.

Mis ma reisil tegin? II osa

Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
- Rein Sikk

Kusjuures ma ka sel korral mõtlesin, et mis moodi see Pariis lõhnab. Võib-olla on minus tuhmumas romantik, aga minu meelest lõhnab ta täpselt samamoodi kui kõik teised suurlinnad. Nagu London või Barcelona. Lisaksin Siku loetelule veel mitmete teiste toitude lõhnad, aga paraku ka heitgaaside ja kanalisatsiooni lõhna.

Aga esmaspäeval otsustasime oma ninad suurlinnatuultest puhtaks pühkida ja linnast välja sõita. See plaan oli tegelikult meil küll juba varem valmis mõeldud.
Saime linnast minema alles õhtul kl 19. Sihtpunkti, Bayeux´ linna ja Mosles´i (hääldus: moll) küla lähedale vanasse mõisa, jõudsime vist kuskil kell 22. Vahepeal õnnestus kaardilugejal (ärge vaadake minu otsa!) meid muidugi õigest teeotsast paarkümmend kilomeetrit valesti juhatada, aga lõpuks me päral olime.

Meid võttis sooja, aga sültja käepigistusega (A arvas, et ta ei tahtnud mulle haiget teha, mina arvasin, et ta ootas musitamist, aga ma olin seda juba Pariisis küllalt teinud ja otsustasin põhjamaiseks jääda) vastu Tribault (kas oli selline nimi, A?), kes näitas meile maja ja juhatas meid meie tuppa.

Maja oli vaikne, teisi külalistajaid ei olnud. Ja paraku oli ka ta meie toas unustanud kütte sisse lülitada. Kuna mul juba kerged külmavärinad linnast väljasõites olid tekkinud, ei olnud see minu jaoks just parim uudis, aga teki alla ronides polnud viga.

Mõisas elas tegelikult peale Tribault´ tema naine Sophy ja vist kaks last, aga meie kohtusime kogu selle aja jooksul ainult mehega. Õhtuti koju tulles nägime köögiaknast sisse vaadates poissi ja tüdrukut laua ääres midagi mängimas ja ühel hommikul nägin Sophyt poest saabumas.

Maja oli ehitatud kas 1819 või 1890, me päris täpselt ei saanudki aru, ja kuulus ühele vanale naisele, kes nüüd elas Pariisis ja oli varem seal alati suvitamas käinud, kuid nüüd selleks liiga vana.

Peahoone juurde viis tee, mille ääres põlesid õhtuti paar laternat. Aianurkades ilutsesid kaks klassitsistlikku kuju. Maja ümbritsesid tööhooned (arvatavasti oli üks neist kunagi tall), peenra- ja kaugemal heinamaa. Maja taga oli müüriga ümbritsetud väike (õunapuu?)aed.

Meie tuba oli roosi-roosiline, baldahiinvoodi, kamina, nikerdatud riidekapi ja peegliraamiga. Me polnud just midagi päris sellist oodanud, nii et ristisime oma toakese honeymoon sweetiks, aga tüdrukuna mulle ikka natuke meeldis ka...

Järgmiseks hommikuks olin mina aga siis päriselt haigeks jäänud. Öösel ärkasin korra palavikutundega üles ja hommikul olid luud-lihased valusad. Aga ajasin end ikka üles.

Kuna A-l oli vaja minna internetti otsima, siis meie esimene pool päevast selle tähe all mööduski. Sõitsime Bayeux´sse ja loomulikult juhatas suul golden archidega ja wifi märgiga plakat meid teadagi kuhu. Kõndisime rõõmsalt uksest sisse ja A ütles: "Siin on kuidagi teistmoodi." Oli küll teistmoodi - seal käis remont.

Lõpuks saime abi turismiinfopunktist, kus edatammeloliku inglise keele ja välimusega proua juhatas meid ainukesse kohvikusse terves linnas, milles oli nett. Infopunkti kõrvalt saime mulle ka gripirohud. Apteeker oli väga sõbralik, vaatas mulle otsa ja esitas prantsuse keeles küsimusi. Ma tegin arvatavasti veits lolli nägu, igatahes hakkas ta seepeale köhima ja A ütles talle, et ei, köha mul ei ole.

Päevad La Manche´i väina juures olid täpselt sellised, nagu A kirjeldas. Kui 20. sajandi alguses olid rannikuäärsed linnad kuulsad suvituspaigad, siis nüüd on põhiliseks (ameerika) turistide lüpsmismüüdiks kõik 1944. aasta D-day´ga seonduv. Ühest küljest on see tõesti tähtis. Sellest 6. juuni päevast sai alguse Euroopa vabastamine natsidest. Samas on see nüüdseks saanud naeruväärselt igal võimalusel manipuleeritavaks teemaks, kus iga mats, kes mõne mere poolt rannale kantud padrunikesta abil oma muuseumi püsti lööb.

No ma muidugi liialdan praegu, mitmed muuseumid on seal täitsa huvitavad ja tõsiselt võetavad. Aga nägime ka selliseid, kus mingisse angaari on muuseum tehtud ja selle ääres lipuvad vabastajate lipud, mis on täiega räbalateks lehvinud. Naljakad olid ka ühes supermarketis müüdavad D-day küpsised. Nagu mis neil kahel seost on? (Aga ära ma nad ostsin :)). Või siis see silt pildil. Üleval tänatakse meie vabastajaid ja all on loetelu burksidest.

2004. aastal möödus sellest päevast 60 aastat. Lugesin meie mõisa külalisteraamatut ja seal olid kaks perekonda kirjutanud, et our father will never forget this trip. Ju olid lapsed siis oma sõjaveteranist isaga kunagistele lahingumaadele tulnud.

Kui me ühelt järjekordselt memoriaalilt tagasi tulime, leidsime A-ga, et praegu oleks hoopis lihtsam keskkoolis käia ja ajalugu ja kõiki neid teisi ajalugusid õppida, sest nüüd oskaks kõike konteksti panna.

Mis ma reisil tegin? I osa

Olen oma Prantsusmaa reisilt tagasi. Reisilt, mida ootasin pikkisilmi. Lugedes tõesti päevi ja seda oma poolteist kuud. Mäletan, kui reisini oli veel 40 päeva ja see tundus tohutult kaugel olevat.

Tol nädalal, kui ära sõitsin, kirjutasin lugu lennuohutusest ja lõpuks ilmuski see samal päeval, kui lennukile läksin. Isa polevat seda ebausus tahtnud lugedagi.

Minu seiklused algasid sellega, et Tallinnas check-ini kassas küsiti, kas ma ikka tean, et mu lennuk Berliini jääb hiljaks. Aimasin juba halba – pidin ju Berliinist kohe edasi lendama -, kuid jäin siiski rahulikuks. Pöördusin EJ kassasse ja sealt teatati, et suure tõenäosusega ma Pariisi lennule ei jõua. Järgmine lend Pariisi läks aga hommikul kl 8. Otsustasin siis Berliini ikkagi sõita, sest järgmine lend oleks Eestist väljunud ülejärgmisel päeval.

Odavlennufirmad nimelt garanteerivad selle, et jõuaksin Tallinnast Berliini ja Berliinist Pariisi, aga mitte, et jõuaksin Tallinnast Pariisi. Seepärast ei hüvita nad ka mingeid kulusid, mis lendudest mahajäämisega võiks tekkida ja ööbimine tuleb endal maksta.

Lennukis istudes lootsin, et ka Pariisi lend hilineb ja ma ikkagi jõuan selle peale. See poleks vist aga nii või naa võimalik olnud, sest olin lasknud oma lennu hommikuks ümber broneerida. Õnneks vähemalt seda tegid nad tasuta. Ja Pariisi-lend oli muidugi ära läinud.

Istusin siis nõutult pingil seal tobedas oranžiks võõbatud lennujaama osas, vaatasin kella ja mõtlesin, kas ma tõesti pean siin 12 tundi vastu. A muidugi ei tahtnud mul lasta ööd seal konutada, otsis ise lähima hotelli, uuris sealt, kas on vabu kohti ning küsis juhtnöörid sinna jõudmiseks.

Jumal tänatud, et A mind utsitas sinna minema, sest öösel hakkas mul halb – süda tagus ja valutas hullupööra. Ma kartsin juba, et suren sinna kuradi karuperse ära. Ilma naljata. Hiljem suutsin ikkagi magama jääda, aga läbi une oli kogu aeg hirm, et jään lennukist maha.

Igatahes pärast seda õudust viis buss mind hommikul mugavasti lennujaama tagasi. Olin seal platsis kl 6.

Lennukis istus mu kõrval üks India vms abielupaar. Naine jagas meie ees sõitnud kahele lapsele (üks röökis pidevalt) kommi ja minagi sain suu magusaks. Kui ma Kroonika lappamise olin lõpetanud, näitas ta näpuga mu ajakirjale ja ütles ühe sõna: "Please." Ulatasin talle ajakirja ja märkisin, et see on kõik eesti keeles. Aga kuna ta vist eriti inglištki ei tönganud, tahtiski ta lihtsalt pilte vaadata. Näitasin talle esikaant ja ütlesin, et see on meie president (kaanelugu oli Ilveste armastuse loost :)) ja tema küsis "Germany?" Aga sellest ta vist aru ei saanud, et ma kuskilt mingist Estoniast pärit olin.

A-l oli aga sellel hommikul kool ja nii ei saanud ta mulle väga hästi Orly´ lennujaama, mis on tema kodust päris kaugel, vastu tulla. Ma olin isegi nats solvunud ja nii (oma suures suremishirmus!), aga sain päris kenasti sealt linnatulekuga hakkama (A saatis ka juhtnöörid), esmalt RERi peale ja siis Chatelét peatusest ümber istuda.

Igatahes kui juba rongis istusin ja valjuhääldist ülikorrektse hääldusega naishääl peatuste nimesid luges, tuli mul oktoobrikuise reisi déjà vu tunne peale.

Kohvriga rändamine oli muidugi omaette koomiline, sest muidugi jäi kohver väravate vahele kinni – esimesel korra tõstsin kohvri ise üle, teisel korral oli see sulguvate uste vahel (nagu liftiuksed) kinni, nii et üks mees pidi lõpuks mu päästma.

Ja seal ma siis lõpuks olin – Pont de Neuilly peatuses ja nägin kaugelt rahva seast oma A peanuppu.

Õhtul käisime väljas, Bastille´ kandis. Istusime ühes kohvikus, väljas gaasilampide all.

Hiljem hängisime lähedal asuvas, Jyväskylä Vakiopainega sarnanevas baaris koos Markusega, kes oli just mitu päeva haige olnud. Muusika oli hea, aga rahvast just mitte eriti palju ning me läksime kesköö paiku koju.

See oli vist laupäeval, kui käisime Suitsetava koera kohvikus austreid söömas (mina elus esimest korda!), veits šoppamas ja ühel õhtul ka Alexandre III silla all ööklubis. Panime tekiilašotte ja tantsisime mõnusalt palju. Öösel jalutasime mööda linna Šampsi kandis ja ma aina hüüdsin: „Kas tõesti minu kodumaa on nii ilus?!“

Pühapäeva hommikul käisime Bologne´i metsa äärses pargis idüllilist hommikut nautimas. See oli vist ainus päev, kui paistis päike. Selle väikse tiigi ääres tehti tervisesporti, jalutati koerte (väga palju neid väikseid nirusid mängukoerakesi!) ja kodunirkidega (sic!). Nägime ka kalamehi, kelle varustus oleks lubanud eeldada, et nad on elukutselised õngitsejad kuskil kalarikkal rannikul. See tiigike polnud nende kaasavõetud potti, mis pliidil istus, aga ühtki kalakest andnud. Naljatilgad.

Õhtul oli Halja juures presidendi vastuvõtt ehk eestlaste kokkusaamine. Seal oli ka mu klassiõde Laura, kes viimaseid päevi Pariisis oli. Viisime A-ga tšurkade poest ostetud viina (isegi vabariigi aastapäeva puhul polnud neil head viinavalikut!) ja Mesikäpa kommi.

Vaadati isamaalisi videosid ja koos Halja naabritest prantsuse poistega laulsime hümni ja jõime šampust.

Me läksime viimase metrooga (00:40) koju. Laura oli juba enne lahkunud, kuna pidi oma korteri omanikuga (kes teeb töö kõrvalt sensual massage´i ja pakkus seda Laurale tasuta!) kokku saama, et oma deposiitraha kätte saada.

Laura vist sõitis Halja juurde tagasi, igatahes juhtus naljakas kokkusattumus – ühes peatuses peatusid korraga mõlema suuna metrood ja me nägime vastasvagunis, täpselt meiega kohakuti istumas Laurat. Kui suur selline võimalus on? Ta oleks võinud ju ükskõik millises teises vagunis (ja metroorongid on pikad!) olla…

Laupäeval käisime ka Pere Lachaise´i surnuaial. Mulle tundus see kõige vaiksem koht Pariisis. Vahepeal ei kostunud automüra isegi kaugelt.

A rääkis, et Vilde pidavat siia maetud olema. Ma natuke imestasin küll, aga tunnistasin siis endale, et ega ma ta eluga kursis pole. Halja juures tuli muidugi välja, et tegelt mõtles A hoopis Viiraltit. Aga Wilde on sinna maetud küll. Ja Jim Morrison, kelle hauda austavad fännid suitsupakkide ja -konide ja muu sogaga. Siis veel Chopin, Piaf… ja päris palju aasiapäraseid nimesid (ma ei tea, miks). Ja üks umbes 23-aastaselt tapetud ajakirjanik Victor Noir, kelle hauaplatsil on horisontaalis tema lamav kuju, mille peal lastetud naised olla käinud end nühkimas, et viljakaks saada. Ehk tehakse ka seda tänapäeval, sest tema strateegiline piirkond oli endiselt säravaks hõõrutud. Pildil on Wilde´i äramusitatud haud.

Pere Lachaise´i maetud saada on suur au ja pole vist võimatu, et mõni isegi oma elu eesmärgiks seab maanduda just seal. Aga seal päevade veetmiseks ei pea sugugi rikas ja surnud olema – mitmes hauapealses kabelis oli näha kilekotte ja muud kila-kola – kodutute elutegevuse jälgi.

Kodutute elu suurlinnas tundub tegelikult üldse parem olevat kui näiteks mõne väikese Eesti ükskõik millises linnas. Kui Halja juurest öösel koju tulime ja ööbussi ootasime, põõnas meie selja taga noobli kotipoe vaateakende valguses üks kodutu (naine?). Eelmisest Pariisi-reisist meenuvad Pompidou keskuse nurka ja Sein´i kalaäärsetesse sisse seatud telklinnakud. Nii et kui viimasel ajal on klišeelikult palju räägitud Indiast kui kontrastide maast, siis tegelikult ei pea selleks sugugi nii kaugele sõitma.