esmaspäev, november 06, 2006

slowly surely

uskumatu, mida muusika inimesega teha võib. ta tõstab su õhku või pillutab maha. või teeb korraga mõlemat, nii et kõhus tekib õõnes tunne, justkui kuskilt järsust mäest autoga alla sõites.

sa oled samadel treppidel, samas liftis. trepikodade vahel on jube külm. see on seesama roheline exit-valgus ja hall pimedus. see on seesama klaustrofoobne ruum. samad märjad juuksed, sama lõhn toas, samad riided ja kõhedus. sama ootusärevus, sama pooleldi avatud kapiuks, ja rahulolematus. sama kreem seisab kapi peal. on külm ja soe. on sügav nukrus ja tohutu rõõm. on higised peopesad ja punane tugitool.

see olnuks nagu eile. ei, see on nagu siin ja praegu. ja kurku kerkib mingi segaduse-segune nutumaik, sest see tegelikult ei ole. ei ole siin ja praegu...

ja 11'59'' teraapiat saab läbi.

Kommentaare ei ole: