ameerika

"kui kaua sa juba tagasi oled olnud?" küsis üks tuttav marsapeatuses. võrdlesin kiirelt 15. detsembrit ja käesolevat kuupäeva ja avastasin endalegi üllatuseks: juba üle kuu. issand.
mu väike kodumaa on suutnud mu enda rüppe nii kiiresti ja sujuvalt haarata, et aeg on läinud lennates. jah, alguses muidugi pühade meeleolus, siis kaks nädalat töö tähe all ja nüüd on natuke aega, et enne uue semestri algust lasta mõtetel settida.
kuigi minu elus on paljud asjad korraldatud nüüd küllaltki teistmoodi kui enne ameerikasse sõitu, ei tekkinud mul huvitaval kombel mingeid kohanemisraskusi. võib-olla sellepärast, et ma teadsin neid raskusi oodata. esimesed nädalad küll, jah, ma olin kuidagi äraolev. A vahepeal naeris ja vahel heitis nagu natuke ette, et ma magasin tavaliselt päeval kella kaheni (ta tegi mulle töölt äratuskõnesid) ja õhtud veetsin skaibis ja facebookis oma välismaa sõpradega lobisedes. ja ma ise ei saanud tükk aega aru, kuidas marsajuhid, poemüüjad jm teenindav personal nii tuim võib olla. aga jetlagist sain üle ja eestlaslik-venelaslik teeninduskultuur tuli ka kiiresti meelde. ja hoolimata mingitest olmeprobleemidest, inimeste suhtlemispuudest, liikluskultuuri olematusest (mitte et seda ameerikas oleks olnud) ja majanduskriisist on mul hea meel tagasi olla.
ma tean, et need ameerikakuud ei kao minust kuhugi, õnneks saabub vähemalt üks usa tuttav varsti ka eestisse, aga selle ameerika-teema võiks vist natukeseks nüüd tagataskusse panna (ja blogivärvid ära vahetada). ja mis võiks olla selle jaoks sobivaim aeg kui uue, epohhi loova usa presidendi ametiaja esimene päev.

kirjutasin kunagi omale üles märksõnad, millest tahtsin blogisse kirjutada, aga ei saanud mahti. siit nad nüüd tulevad ühes väikese selgitusega.
ukse hoidmine, õuna söömine ja excuse me - me ju kõik teame ingliskeelse kultuuriruumi ülima viisakuse traditsiooni. isegi siis, kui selles keeles ei saa teietada, on inimesed üksteise suhtes lugupidavad. tõsi, vahel on see kollektiivne hoolivus ka teinekord võlts ja käib vahel närvidele, näiteks kui inimesed sinust kaubanduskeskuses meetri kauguselt möödudes ka excuse me lausuvad. sellega mul meenus pidevalt see eesti pubekate irooniline ütlus: "ei no vabandust, et ma olemas olen", aga tegelikult ei tähenda need kaks üht ja sama, sest ameeriklased ei karda oma olemasolust märku anda. nad ei soovi kuskil avalikus ruumis märkamatuks ja anonüümseks jääda. kui nad satuvad kellelegi otsa komistama, ütlevad nad selgesti "palun vabandust!", kui neil juhtus midagi, räägivad nad sellest võhivõõrale poejärjekorras, kui nende töö vaimne pool sakib (bussi ja taksojuhid, sööklatöötajad), lobisevad nad ajaviiteks klientidega või ümisevad/vilistavad omaette mingit viisijupikest. ja kui nad endast järgnevale inimesele ust lahti hoiavad, vaatacad nad julgelt oma selja taha talle silma, et veenduda, et ta uksest kinni sai. ja nii käituvad nad iga päev.
meil püüavad inimesed, pea õlgade vahel, linnatänaval üksteisest võimalikult vaikselt, silmkontakti loomata, mööduda. nagu juba öeldud, teenindajad ei viitsi sulle teregi öelda (kas ei võiks kaaluda neile kassaaparaatide kostüümide väljajagamist - aparaadilt ei oota ju keegi inimlikku pilku), rääkimata pikema vestluse arendamisest.
näiteks see oli ikka kujukas lugu, kuidas ma usast värskelt tagasijõudnuna marsaga linna sõitsin. astusin marsasse, hõikasin tere, aga vastust ei kuulnud. linnas küsisin, kas kaubamaja juures peatust saab, aga vastust ei tulnud. imekombel aga marsa peatus. nagu automaatika.
aga loomulikult võib see "mina olen siin" käitumine ka tüütavaks muutuda. näiteks see lugu, millest ma kunagi ammu kirjutasin, kui üks plika üle bussi kuulutas, et kui buss kohe ei peata, siis tema pissib ennast täis.
sööklatöötajatest veel. boremani sööklas oli üks lett, kust sai starbucksi jooke ja kooke-puuvilju küsida. ükskord ma läksin sealt õuna küsima. tädi andis mulle ühe õuna, ise kiites, et talle ka just need hapukad rohelised meeldivad. siis aga nägi õuna peal plekki ja kukkus hoolitsevalt seletama, et selle pleki võib välja lõigata. siis aga ütles, et ta annab mulle igaks juhuks veel teise õuna ka. ja mina mõtlesin, et kas eesti sööklatädi oleks selline lahke, särasilmne ja hoolitsev.

liiklusõnnetus - ühel pühapäeva õhtul võtsime juditiga raamatukogu kohvikust kuumad šokolaadid ja läksime õue jalutama. linna ühe kõige laiema tänava suunas jalutades kuulsime sellist häält, nagu midagi rasket oleks autokatusele kukkunud. samal hetkel nägime, kuidas üks mees nagu autost välja lendas. tegelikult sai ta aga autolt löögi ja oli sel hetkel, kui me pilgu tõstsime, õhust asfaldile maandumas. autost hüppas välja noor naine, kes aina korrutas: "sir, are you okay?" sir muidugi ei olnud okei, vaid oli arvatavasti teadvuseta. ja siis, kui me teisel pool teed oma väiksest šokist üle saamas olime, lendasid kohale kaks tuletõrjeautot ja umbes viis politseimasinat. ja mina mõtlesin, et siin te nüüd olete oma paanikaga, aga normaalselt liiklust planeerida ei oska. sest morgantowni kesklinnas oli ülekäiguradasid minimaalselt ja ka see mees oli arvatavasti suvalise koha peal teele astunud. kõik tudengidki käitusid samamoodi - lihtsalt suvaliste kohtade peal astuti autoteele.
nüüd koju jõudes võin ma tunnistada, et oleksin kaks korda peaaegu ise autolt löögi saanud. ükskord oma rumaluse tõttu (jooksin mingist mäest alla, mille ees oli autotee) ja teinekord seepärast, et kuskil mujal polnud kõndida, kui tee ääres, aga kõnniteed seal loomulikult polnud. ja nii minu kui teiste vahetusüliõpilaste üks hirme oli see, et me seal usa kolkalinnas oma otsa leiame.

pornojänkud - sellest kunagi pikemalt ja läbimõeldumalt. aga pornoteema on usa ajakirjanduses in ja inimeste elus in, isegi kui nad sellest ise aru ei saa. praegu lihtsalt üks plakat ameerika unelm-naistudengitest.

OIP ja RA - välisüliõpilastalitus OIP, mis koosnes mitteabivalmitest paksudest ameerika muttidest, kes ei viitsinud kunagi meie meilidele vastata ega informeerinud meid millestki. RA ehk korrapidajad korraldasid meile viimasel päeval sellise jama, et tahtsid meid keset päeva tubadest välja lüüa, kuigi me alles asju pakkisime, sest nad tahtsid tubade ispektsiooniga ühele poole saada ja koju ära minna. kusjuures meile oli enne teatatud, et võime oma tubades olla õhtuni. lähen siiani vihaseks, kui sellele laupäevale mõtlen.

mobiil - helistamine usas on kallis ja süsteem lollakas, sest peale väljaminevate kõnede ja sõnumite tuleb tasuda ka sissehelistamise ja saabuvate sõnumite eest. kusjuures täpselt sama palju kui siis, kui sina helistaksid. seega pidin ma maksma kõigi nende telefonimüügi kõnede, nende "can i talk to tiffany/dave/tom?" kõnede ja nende "just chopped 10 inches of my hair" või "hey tiff it´s brian are you in morgantown?" sõnumite eest.
konsumerism, jõululaulud poodides - ei vajagi vist kommenteerimist.

hallid juuksed - kui palju te olete näinud eestis hallipäiseid keskealisi naisi? ma ei imesta, kui mitte ühtki, sest eesti naine lõikab keskeas oma juuksed kindlasti lühikeseks (mulle ütles juuksurgi, et väga vähestele keskealistele sobivad pikad juuksed) ja värvib neid. aga usas kandsid paljud keskealised naised, ja ma mõtlen siin ka 40ndates aastates naisi, pikki juukseid. isegi siis, kui need olid juba hallid. ja see oli tegelikult üllatav, sest just sealt maalt ju tuleb see noorusekultus.

***
ma näen ikka veel ameerikat unes. miskipärast kordub selline uni, et olen usas selles kolkalinnas morgantownis, järgmisel päeval läheb new yorgist lennuk eestisse, aga ma ei saa kuidagi new yorki. ei tea, mis see tähendama peaks?