22 - viimne taks. Kui tobe! Ma arvan, et ehk 32.
Tegelikult ei. On vaid need koerad ja on taxi`d.

Eile ma sõitsin Pudisoolt koju ja mõtlesin, kuhu ma oma päikseprillid pannud olin. Need olid mul peas. Eile sõitis ema autoga ja mõtles, kuhu ta autovõtmed on pannud. Väiksena nutsin ma ennast katki, kui arvasin, et olen koduvõtmed ära kaotanud. Kuni ma peeglisse vaatasin ja nägin, et need mul kaelas ripuvad.

Ma ei saanud vanaks. Ma sain vanemaks.

Väikesed inimesed

Oma väikese töökogemuse jooksul ja ka varem olen ma tähele pannud, et paljud inimesed, kes ei tööta juhtivatel kohtadel kipuvad käituma, nagu nad just seal töötaksid. (Ja võib-olla ka seda, et kõrgetel kohtadel olijad võivad olla vägagi suuremeelsed. No alati on ka vastupidiseid näiteid...)

Koolis õhtuti näiteringis käies saime ühtelugu verbaalselt mööda päid ja jalgu koolimaja koristajalt, kelle meelest ei kandnud me piisavalt puhtaid vahetusjalatseid või venisid meie kogunemised liiga pikaks. Unustamatu on ka kogemus põhikooli lõpus GAG-i sisseastumiseksamitele minekust. Sealne garderoobitädi röökis kõigi peale, kes talle tere ei suvatsenud öelda.

Pool tundi tagasi helistasin ühte pealinnaga seotud asutusse, et paluda ühe teemaga seoses neilt kommentaari. Neiu Sekretär (kes ei olnud isegi mitte neiu Pressisekretär) oli juba eile palunud saata neile meiliga küsimused, et ta saaks need õigele inimesele suunata. Noh, neelasin selle alla asjaolu, et tegu ei ole mitte kirjutava ajakirjandusega ning saatsin talle meili. Pärast send-nupule vajutamist meenus, et oleksin pidanud lisama, et soovime intervjuud hommikupoolikul, kuna hiljem on kaameraajad juba kinni.Helistasin, et seda teatada.

- No seda ma teile küll lubada ei saa, et kindlal kellaajal intervjuu saate, kõlas vastus.
Selgitasin, et ega ma kindlat kellaaega ei tahagi, lihtsalt mitte pärast kella 15.
- Siis te oleksite pidanud meili kirjutama, et te tahate intervjuud TÄNA ja SEL KELLAAJAL, kõlas nipsakas pedagoogihääl.

Mitte et ma ei oleks kirjale lisanud remarki KIIRE ja pannud selle juurde rasvase punast hüüumärki, mis nagu peaks tähendama, et intervjuud tahaks täna. Ja mitte et sellest eile poleks juttu olnud.
Mitte et Neiu Sekretäri kaks vastust teineteisele vastu ei räägiks.
Mitte et ma just kellaaja täpsustamiseks sinna parasjagu ei helistaks.

Sisustan oma bloogi negatiivsetest asjadest rääkimisega. Vene AK-st Anna ütles küll, et ära pane tähele. Ma vastasin, et kui millestki muust pole mõelda, siis panen ikka. Ja praegu mul muust mõelda polegi, sest ma ootan siiani NS-i telefonikõnet.

Mulle on tuntunud, et tavaliselt arvatakse nii, et maailmas peab valitsema mingi ratsionaalne printsiip. Ja tundub, et selleks printsiibiks on teatud sümboolne kord ehk see, kuidas teatud inimestele või nähtustele omistatakse sümboolne väärtus. Võtkem mind ennast. Olgem ausad, ma olen labane mats. Minu kombed on tülgastavad, mul puudub hea süda, ma peksan hobust. Sellest hoolimata räägitakse minust kogu aeg kui "isandast". Veelgi enam - minu abikaasa, kes on veelgi jõledam, on ja jääb "emandaks".*

Tõtt öelda pole ma kunagi kedagi lollitanud. Ma olen lasknud inimestel end ise lollitada. Nad ei vaevunud välja uurima, kes ma olen. Selle asemel mõtlesid nad mulle tegelaskuju välja. Mina nendega ei vaielnud. Nad armastasid nähtavasti kedagi, kes ma polnud. Kui nad seda avastaksid, süüdistaksid nad mind nende illusioonide purustamises ja lollitamises.**

* - kuningas Ubu
** - Marylin Monroe

no tänase seisuga oleme siis poistega kõik oma tuleristsed kätte saanud.

käisin täna tulekahjude keskkonnakahjustustest lugu tegemas. pidime minema ühte hiljuti põlenud metsa, et rmk metsnikuga rääkida tulekahju mõjudest loodusele. teel sinna sattusime aga luige metsatulekahjule peale. kõigepealt oli viljandi maanteelt näha palju suitsu ja operaator ütles, et temal lõi adrenaliini verre. pidasime auto kinni ja operaator tõmas kaasavõetud buutsad jalga. tavalise kingaga oleks põleval turbal kõndimisest põletushaavad saanud. mina tänasin jumalat, et hommikul valgete kingade asemel sandaalid jalga olin tõmmanud.
siis pidime kaklema tuletõrjujaga, kes ütles, et kustutustööde juht lubas meil filmida ainult tee pealt. aga sealt ei näe midagi. siis operaator kakles seal verbaalselt nendega ja ütles, et ega ta esimest korda seal ole. tuletõrjuja jäi enda juurde ja kõndis lihtsalt minema.
siis istusime me lihtsalt autosse, sõitsime 300 m mööda teed edasi ja läksime metsa.

see vaatepilt on ikka jube. täies jõus ilusad männipuud täiesti põlesid alt. turbapinnase kustutamiseks läheb tonnides vett. (turvast kasutatakse ka ju kütteks, nii et ta põleb pikalt ja süttib hästi) ja kui tuli juba maa sees on, siis on kindel, et puud selles hukkuvad.

iga päev teatatakse u 15 uuest tulekahjust üle eesti. ja need kõik on tekkinud inimetegevuse tagajärjel. väiksemastki sädemest võib tekkida suur tulekahju. inimesed lihtsalt ei usu, et see on võimalik...

mulle meeldib hommikuti tööle tulla. varem vahel ei meeldinud. sest igaks päevaks ei olnud head teemat välja pakkuda ja ei võinud iial teada, mida sind tegema saadetakse. nendel hommikutel mõtlesin ma telemaja kõrval asuvast autopesulast möödudes, et teeksin parema meelega seda tööd - konkreetne töö, ei mingeid ootamatusi. aga kui ma kuumal suvepäeval seal pikkades kummikutest neiusid askeldamas nägin, hakkasin oma autoepestu idealiseerimises kahtlema.

nii et astun siiani sisse majaderivi järgmisest uksest, mille kõrval on silt kirjaga eesti televisioon ja selle kohal vana etv logo. ütlen valvuritädile "tere hommikust!" ja otsustan, kas minna liftiga või trepist. liftid on siin vanad ja tujukad, mõnel hommikul töötavad, mõnel mitte. niisiis olen viimasel ajal treppe eelistanud. teise korruse lasteekraan ja meelelahutustoimetus... kolmandal publitsistikatoimetus... ja vaatavadki vastu uudistetoimetuse kollased koridoriseinad ning lillad uksed.

kui ma marsaga tulen, tuleb tööle jõudmiseks jalutada mööda gonsiori tänavat, mööda oma vanast keskkoolist. selle taga kasvavad pärnad, mis on aastatega lopsakaks paisunud, nii et nende alt läbi minnes peab pea veidi õlgade vahele tõmbama. aga lõhn on neil praegusel kesksuvel võimsalt lääge.

ühel hommikul sealt läbi tulles mõtlesin välja ühe luuletuse

pärnade vahelt päike mu pääle
õitsvate õiede lõhna

aga tänaseks on ülejäänu meelest läinud.

aga nüüd ma lähen koosolekule. eks näis siis, äkki tuleb oma sõnu süüa, sest antakse teema, millest jõud üle ei käi... ptüi-ptüi-ptüi.

istub 10. klassi tüdruk marsruuttaksos oma endise klassivenna kõrval. klassivend räägib, kuidas ta reedel jõi ja järgmisel päeval selline "kass" peal oli.
10. klassi tüdruk:"??"
vana klassivend: "masekas, noh."

istub kolmanda kursuse lõpetanud tüdruk, on eelmisel päeval joonud. ja kuigi päike paistab ja ta peesitab rannas, kogeb ta nüüd omal nahal, mis tunne on, kui kass on peal. avastab, et suudab olla terve päeva vingus näoga. nutta kogu kodutee ja samal ajal autot juhtida. õhtul kodus hakkab meenutama, mis siis valesti oli. aga ei meenu...

noored, ärge jooge!!!

täna on raido sünnipäev

helistasin, et õnne soovida. ja hakkasin alles siis mõtlema, kui vanaks ta nüüd saabki. peast käis läbi 22, aga see viimne taks tuleb mul hoopis endal varsti kätte. ega siis mitte juba 23?
"23 juba," ütles ta ise. "eriti haige..."
see "eriti haige" tundus eriti naljakana. keda või mida siin ikka süüdistada. aga vähe haige küll jah. :)
"kuigi, noh, paar tundi on aega, ma sündisin minu meelest õhtul," lisas ta varmalt.
"ah, vahet pole need paar tundi. hehehee, sa oled vana!!!" õelutsesin.
"tead, sellises vanuses on need paar tundi juba väga suure tähtsusega," lausus ta elu näinud vana mehe häälel.

ma polnud ammu nii südamest naernud.

homo lupus est

sooja on nii palju, et ma higistan pidevalt nagu teeksin rasket füüsilist tööd. eriti jube, kui üritad päälinnas asjalik olla, teha kontoritööd (olgem ausad, teletöö seda enamasti on, kui sind just kuusalu metsatulekahjudele ei saadeta, nagu hansu ja üleeile mihkliga juhtus; minu lugu rääkis vaid maasikaasvatajate muredest) ja oma inimliku väärikuse säilitada. aga ei, higistad nagu loom. õnneks mõned teised ka.

läksime randa, väga ilusasse. siin-seal mängisid lapsed, veidi eemal istus vanapaar toolidel. nojah, aga vanamees oli püksata, tukkus toolil. naine pühkis vahepeal ta lõualt midagi. mõtlesin, et näe kui tore (hooldaja?), on viitsinud haige mehe randa tuua. noh, et tal kusepidamatus või midagi, et palja tilliga on.

läksime ujuma. kui veest välja tulime, oli nn hooldaja omale bikiinid selga tõmmanud, nende alumiseks osaks olid stringid. tegi tekil võileibu, vanamees küünitas toolilt tema tuharaid silitama. ühesõnaga see lugu kulmineerus sellega, et vanamees oli käpuli maas ja naine mudis teda teatud kohast. pikalt, mõnuga ja hoolimata ümbritsevatest.

see oli rõve. jah, osalt ka seepärast, et tegu oli vanade inimestega. i don´t wanna know such things. aga kõige rohkem sellepärast, et nad oma loomainstinktidele avalikus kohas peavad järele andma. kuradi turstid (no need PIDID välismaallased olema), ostku omale tükk randa ja tehku seal, mis tahavad.

ma arvan, et ma ei saa nüüd paar ööd magada :)