ONUD ON LOLLID
Mul juhtus (rõhk viimasel sõnal) telekas näitama Kanal 2 saadet "Käsi kullas" aka "Valduri ja Elduri vägitegu" või mis see oligi... Ok, mulle vahel ka meeldib vaadata seda, kuidas perekonnapead ponnistavad, higipull otsa ees ja käed värisemas, mingit tsirkusetola teha ja siis saab nende pere natuke õnnele lähemale (ehk Anttilast nänni võita).
Kõige rohkem mulle meeldib saate algus, kui perekond selle Kristjani oma koju kutsub ja oma majapidamist tutvustab ja mina saan teleka ees oiata, kui koledasti inimesed oma kodusid ikka sisustavad. Ja siis nad istuvad pärast aiapäkapikkude ja lastetoa postrite kokkulugemist maailma kõige maitsetumale diivanile ja hakkavad oma pere tutvustama.
Nii ka viimane kord. Kui Kristjan pere pesamunalt küsis, mis loom tema lasteaia kapi uksel on, siis tema 9-aastast venda pidas ta juba piisavalt vanaks, et küsida, kas tollele tüdrukud meeldivad. Poiss kohmetus silmnähtavalt. "Ma ei tea," venitas ta üle huulte.
Õige. Ei peagi teadma. Selles vanuses tunduvad plikad mingid arusaamatud ja tüütud olevused. Ja võib-olla nad ei hakkagi kunagi meeldima.
Kristjan ei andnud aga rahu: "Noh, aga pruuti sul on?"
Nüüd oli näha, kuidas terve perekond kohmetus ja ema oli ehk veidi pahanegi. Isa püüdis mingi hädise naljaga lõbusat meeleolu taastada.
Mäletan, kuidas ka minu lapsepõlves onud minu eakaaslastest poiste käest ikka esimese asjana küsisid: "Poiss, kas sul pruuti ka on?"
Nagu mismõttes? Kas see peaks mingi nali olema? Sel juhul on see küll vaimuvaene ja perversne nali. Ja mida iganes see vaene laps selle peale ka ei vastaks, mehed naeraks ikka oma oh-sul-on-alles-kõrvatagused-märjad-aga-küll-mina-olen-kõva-kepimees naeru ja poiss oleks ebamugavasse olukorda pandud.
Kui mina peaksin kunagi poja saama, siis ma õpetan ta sellisele küsimusele vastama "Mis see sinu asi on?" või "Aga sulle vist meeldivad lapsed". Ja las need "vaimukad" onud siis arvavad, et mu laps on halvasti kasvatatud, sest nad ise on veel halvemini.
5 kommentaari:
Oi, ma nii südamest naersin selle postituse peale, kohe hea hakkas. Ja ma olen lisaks sellele veel sinuga täitsa nõus ka ja kasvatan oma lapsi samamoodi. Et nad ei oleks kohmetud ja et suured inimesed saaksid aru, kui nõmedad nad tegelikult mõnikord ikka on.
esti tundus nigu hakkaks meediakriitikat tulema. aga pärast kiskus nigu peadgoogiliseks.
noh tüdrikud, aga kas teil peidmeest on???
aga lugege sladkajakofeta viimast postitust...
ma nägin ka seda pruudiolemasolukohtauurimise saatelõiku. tõesti nõme ja tüütu küsimus!
sest lõppude lõpuks: tegijad nagunii ei räägi ja jutumehi ei tasu uskuda :)
.. enamik poisse on paraku sunnitud vastama "No mõni ikka on!" ning punastama ja sisemas valehäbist maa-alla vajuma.
Täiesti nõus. Tüdrukud 9-aastaselt kleitides ja patsidega tegelased, kes ei jõua joosta ega palli mängida. [Umbes 9-aastaselt]Halval juhul tuleb nendega peotantsutundides tantsida või veel halvemal juhul ühises kehalise tunnis rahvastepalli mängima võtta, teades et esimese viskega viskan vähemalt neli tükki välja. Ja üldse oleks parem nendega kontakti vältida, sest muidu hakatakse sõprade poolt narrima. Kuigi mingi imelik meeldivustunne mõne vastu siiski on. Eriti kui silma vaatab ja naeratab. Aga heal juhul võib nendega kunstitunnis joonistada, mõned joonistavad päris hästi.
Aga kui sama asja oleks küsinud Eve Viilup? Võib-olla on natuke piinlikkust kinni saatejuhi eeltöös ja intervjueeritavate ettevalmistamises portreeks? Küsimus ise on halb.
Postita kommentaar