võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

mind hirmutab see, et mind hirmutab see, kui ma kolmeks päevaks sooja voolava vee äärest kaugele lähen. või et ma ei oska oma vaba päeva sisustada, kui ma ei saa internetti.
mind hirmutab see, et on nii palju asju, milleta ma arvan end mitte hakkama saavat ja seetõttu pean neid enesega kõikjale kaasa vedama.
mind hirmutab see, et ma veedan oma elust mitmeid päevi neid asju lihtsalt nende õigetele kohtadele pannes või neile lihtsalt mingit kohta otsides, neilt tolmu pühkides, neid pestes, kokku voltides, lappides ja triikides; mõeldes välja põhjusi, miks ma ei võiks neid minema visata, leidmata võimalusi, kuidas keegi teine neist ehk saaks rõõmu tunda jne.
(p.s. tõdesin taaskond, et ma vihkan karvaseid mänguasju, küünlaid, küünlajalgu, väikesi kujukesi, erinevaid lipikuid, kaarte, sildikesi, millel kõigil on mingi emotsionaalne touch juures ja juba seetõttu ei või ma neid minema visata või vanapaberisse viia.)
ja mind hirmutab see, et vahel on mul tunne, et mul on ikkagi midagi vähe, millestki puudu või et mingi asi on just see, mis toob õnne minu õuele. et vahel tunnen end kaubanduskeskuses paremini kui raamatu taga või looduses...

ja mind hirmutab see, et minusuguseid on miljoneid.

njah, mitte midagi uut. aga endiselt hirmus.

Olaf Suuder rääkis eelmisel aastal Arterile antud intervjuus, et ta sooviks ajakirjanikuna suurendada Eesti ühiskonnas vaba mõtlemist ja tolerantsi. Näiteks kui vaadata netikommentaare – üks ütleb midagi ja järgmised sõimavad juba teda, à la sa oled ikka viimane värdjas! See on juba süsteemne probleem, aga ma ei usu, et see igal pool maailmas nii on.

Seda, et see Eestis nii on, ei uskunud näiteks Hollandi suursaadik Eestis Hans Glaubitz, kes tuli siia oma samast soost elukaaslasega, kes oli tagatipuks veel mustanahaline. Hiljuti otsustas ta Eestist lahkuda, kuna tema elukaaslane pidi taluma homofoobide ja rassisstide mõnitusi.

Eile võis ETV 24-st lugeda, et Eesti suursaadik Hollandis on Glaubitza käitumise üle nördinud ning juhtumit peab kahetsusväärseks Hollandi välisministeerium.

Mulle jääb arusaamatuks, mis põhjusel on Hollandil vaja Eesti p...t vaja lakkuda. Kas me oleme siis poliitiliselt nii mõjuvõimas riik, et Holland iseenese sõnu sööb (seal on homoabielud lubatud) ja oma kodaniku huvide asemel Eestit eelistab.

"Fikseerimata üksikjuhtumitest on laiendatud probleem kogu Eestile, mis ei ole õige," ütles [välisministeeriumi pressiesindaja] Halliste Glaubitzale ja tema partnerile osaks saanud väidetava homovaenuliku ja rassistliku suhtumise kohta Eestis.

Loomulikult ei tasu üksikjuhtumite põhjal väita, et igas Eesti nurgas saab homoseksuaal peksa, aga äärmiselt naiivne oleks ka väita, et neid probleeme Eestis ei üldse ei eksisteeri. Meenutagem kas või seda, kuidas grupp mustanahalisi tudengeid pidi Tartust sealsete skinnide tõttu lahkuma.

Ja ma ei tahaks uskuda, et üht diplomaati sunnib kõrgelt ametikohalt lahkuma ja sellest mitmes ajalehes rääkima väljamõeldud probleem.

Hullem sellest, et ühiskonnas homofoobsus ja rassism eksisteerivad, on see, et me ei tunnista seda endale. Kui me probleemi samamoodi kalevi alla paneme, nagu tehti aastaid Aljošaga, viib see ükskord samasuguste kokkupõrgeteni. Omavahel ei kakle siis mitte erinevad rahvused, vaid eri nahavärviga või seksuaalse orientatsiooniga inimesed.

Eeldused on selleks olemas. Eile õhtul kuulsin kahe umbes kaheksa-aastase poisi omavahelist hooplemist, kes kõvem löömamees on. Minuni jõudis lausekatke: “Kõigile andsin peksa, isegi ühele neegrile!” Olgugi, et tegemist oli tõenäoliselt poisikese fantaasiaga, tekitab muret, et juba väike inimene peab kangelaseks inimest, kes neegrile tappa annab.

Kui linn, mida sa arvasid tundvat, keerab uue palge

Täna hommikul möödusin ühest Postimehe Tartu toimetuse maja nurgal seisvast turistist, kes kordamööda kaarti uuris ja pilgu eri tänavate poole heitis ning tänavasilte luges. Sel hetkel tundus mulle kummaline, et mõne inimese jaoks võib Tartu olla veel linn, kus saab ära eksida.

Sa arvad, et sa eksid ära, sest seal on nii palju maju nurkapidi koos, aga järsku tuleb sinu maja ette, seletas mulle Ke, kui me Anne kanali ääres täna hüvasti jätsime ja ta rääkis, kuidas ta lühemat teed pidi Uuelt tänavalt minu juurde Mõisavahesse on tulnud.

Otsustad proovida. Ületad Eedeni ees tee ja sukeldud majade rägastikku.

Lugupeetud autojuhid! Haljasalale mitte parkida! on kirjutatud kahele postile, mis markeerivad haljasala algust ja lõppu. Autojuhid ei taha olla lugupeetud ja pargivad ikka. Või on nende elukoht ajale jalgu jäänud, sest majaesine on autosid täis ja kuhugi mujale ei olegi parkida.

Korraga lendab su pea kohal kajakas, midagi punast noka vahel, tihedalt kannul hakk. Valge kajakas kisab, mis jaksab. Must hakk paistab tulivihane ja näljane. Tagaajamise tulemus jääb nägemata, kuna matš jätkub kuskil maja katusel.

Suurte kivimajade vahel kuuled sellist häält, mida sa iial ei oleks lootunud tolles magalarajoonis kuulda. Kuuled vaikust. Vaid vahepeal suriseb elektialajaam tasaselt.

Kirillitsas kirjutet kafje "Kalda" ootab paremaid aegu. Või täielikku lõppu.

Üks vanamees dressipükstes ja T-särgis toetab trepikoja välisukse esisele käepuule ja süütab suitsu. Ta tunneb end päris koduselt, justkui seisaks oma kodumaja õuekeses kuskil väikelinnas.

Politseinik ja paar purjakil meest seisavad jalakäijate tee kõrval pingi ääres ja püüavad leida ühiskonnale aktsepteeritaivamat käitumisviisi. Nende lähedal kiigub väike tüdruk ja hõikab heledal häälel oma kaaslastele midagi vene keeles.

Noor ema, põsed pingutusest ja/või palavusest õhetamas, kannab kahte pungil toidukotti kodu poole. Noortekamp istub keldrisissekäigu ees. Nääps blondiin ühe noormehe süles hoiab uhkelt viimase kaela ümbert kinni.

Õhk on ka siin kivimajade keskel sirelilõhnast lääge. Mõnes kohas viskab ka värskelt niidetud muru lõhna. Viiekorruselise maja ees kasvav kolmanda korruseni küündiv pihlakas uhkeldab oma valgete õiekobaratega. Asfalt tema all on õietolmust kollane...

Selline suvise pühapäevaõhtu idüll magalarajoonis. Ka siin võib vist olla õnnelik.

täna ma sain teada

* et entsüklopeediakirjastus kingib koolilõpetajale teadmised (s.t et kõik kirjandus on neile soodsam). Kas teadmisi ei peaks olema e n n e koolilõpetamist?

* et Toomas Volkmann, Tanel Veenre ja Aldo Järvsoo on kolm eri meest. Ma mõtlesin, et neid on kaks, aga ma ei tea täpselt, millised neist minu jaoks enne olemas olid. (Annelis, minu punastusemotikon on pühendet sulle...)

* et karu tiinus kestab seitse kuud

Täna on 06.06.06

Võib-olla selle maagilise kuupäeva pärast hüppas mulle täna Lõhmusega kokkusaamisele minnes juurde üks eestlasest (ei olnud mustlane) vanatädi pöördumisega: "Las ma e n n u s t a n sulle, ilus noorik!" Millegi pärast rõhutas ta sõna ennustama ja lause lõpp jäi õhku rippuma.
Tõttasin temast kiirelt mööda. Kaarsillal sain enese kohta aga ilma ennustamisetagi kohta midagi uut teada. KESSEDALOEBONMUNN seisis ühel sammastest. D´oh!

Aga tegelikult on minu tänase päeva kangelane Nelli. Loen tema seminaritööd ja püüan šnitti võtta.

ööst ja kumust

pole midagi uut siin päikese all. nii ma mõtlesin, kui olin täna blogosfäärist avastanud minu paar aastat nooremate sõbrannade blogid. Krt, mul mingi õhtul tulevad need "miks-ma-ikkagi-olemas-olen" mõtted pähe jälle. Kolelugu.
ja mina mõtlen, et täitsa minu mõte. aastaid. kuigi jah, hakkan vist sellest pääsema. vähemalt neil hetklik, kui meenutan goethet, karevat, vaarikut ja keda kõike veel, kes ütlevad, et elu mõte ongi elu ise. ja nende tobedate eksistentsiaalsete küsimuste esilekerkimises süüdistan ööd.

sest öö on ju see, mis paneb meid paljudes asjadest üht moodi olema. et pilgutad silmi nagu laugude ja silmamunade vahele oleks keegi midagi kleepuvat pannud. et käed liiguvad läbi õhu nagu vatis. et hing igatseb Midagi.

ja siis sa istud kumu öös, vaatad warp-i muusikavideosid. kuidas üks keithflintiliku soenguga mees suust paberilehti välja ajab, mille peale on kirjutatud laused nagu i don´t feel comfortable inside my mind jms. ja pead seda geniaalseks. või kuidas rubber johnny oma värdjaliku keha seest püüab välja rabeleda ning tüdrukud sinu kõrval ekraanile selja pööravad. ja pead seda veelgi geniaalsemaks.

kuid siis sa saad aru, et just seda on tegijad oodanudki. et poolkiilas mees kutsuks esile pooltoonides mõtisklusi ja kummijaan šokeeriks. ja geniaalsuse fluidum haihtub.

aga kui sa hiljem teises saalis arutled selle üle, kas plaid´i elektroonika on tõsine või pigem kurb (siin ON vahe) ja jamie lidell´i kurgust kostuv babalidu-babalidamm ja mingi rütmiline flow sind kuskil saali põranda, lae ja sammaste vahel kannab ja sul on kole õnnelik tunne, siis hakkab tunduma, et midagi uut siiski siin päikese all on.

igatahes öös on asju. uusi ja vanu.