mitu korda elus olete teie raamatut lugedes kõva häälega naernud? kohe niimoodi laginal? ma ise mäletan ainult üht korda, kui lugesin "tõe ja õiguse" I osast seda kohta, kui pearu kõrtsist purjus peaga koju tuli ja kaevu lasta tahtis. jah, võib-olla olen narenud ka kunagi "vahtramäe emilit" lugedes, aga see on ka kõik.
igatahes täna apollo raamatupoes kohtasin teist äärmust. tüdruk võttis sooduspakkumiste riiulilt raamatu, istus sellega akna alla diivanile maha ja olles võib-olla kaks sekindit raamatut lugenud, hakkas kõva häälega naerma.
- hõhh-hõhh-hõhh. paus. hõhh-hõhh-hõhh.
hästi, inimene võib ju tõesti vaimustuda raamatust niivõrd, et tunnustavalt autori fantaasialennule kaasa naerab. aga miks raamatupoes?
mu meelest polnud tema naermise põhjus see, et ta on nii diip kirjandusfänn, et suudab kahe sekundiga raamatusse süveneda ja sellest vaimustuda, hoolimata kohast, kus ta loeb. ma usun, et ta andis endale aru, et üksi kõva häälega naerev inimene püüab tähelepanu.
nii et mul on küll tunne, et sellistel puhkudel on tegu ühe ekshibionismi vormiga, mitte kirjandusest vaimustumisega.