kurat, ma tahaks ka sellist tööd

oli siin plaanis teile kirjutada natuke stockholmi tänavamoest ja hakkasin illustreerivat materjali otsima. leidsin the localist galeriide alt lifestyle galeriid. ehk lihtsalt on pildistatud tänaval kõndivaid inimesi, küsitud nende käest, kust nende riided on pärit ja milline on nende lemmikpood.
mõtlesin juba seda mõtet, mille ma pealkirjaks panin. et eriti lihtne, stressivaba ja lõbus töö. potentsiaalne negatiivne reaktsioon võiks tulla ainult mõnelt selliselt, kes poosi pärast ongi ülbe. hakkasin siis vaatama, mida ka üles pildistatud on, ja ausalt öeldes leidsin väga vähe imetlusväärset, omapärast või pilkupüüdvat. isegi tallinna tänavatel kohtab leidlikumaid riietujaid. aga kõige kurvemaks tegi, et pea iga teise riietuseseme on noored saanud h&m´ist. lemmikpood? h&m ofkoors.
siis ma sain aru, et see oleks ikka suht nüri töö küll, kui sa just ise ka h&m´i sõltlane pole. ja see oleks lausa kohutav töö, kui sa rohelise mõtteviisiga oleks. (täpselt üks poiss oli leidnud oma riided sekkarist.)
mis rootslaste outfiti igavusse puutub, siis teisest küljest võiks seda nimetada muidugi maitsekuseks. et lihtuses peitub ilu. ja, olgem ausad, vähemalt esmapilgul näevad need tegelased neil fotodel ju päris maitsekad välja isegi oma odavates, maailma ressursse arutult raiskavates ja homme päev topilisteks muutuvates riietes. aga aru ma ei saa, mis elustiilist siis nende puhul rääkida annab? pealtnäha šikkide ja sisukate inimeste, sisult aga shopahoolikute elustiilist?
aga jah, parem jääda ka odavate riiete juures minimalistlikuks. (ja odavus ei ole iseenesest halb, ma räägin kiir-massimoe tegelikest tagajärgedest). seda stokholmi noored oskavad.
näiteks üks lihtne asi, mille abil nad oma välimuse lihtsasti haute couture´iga lingivad, on valged pärli(t meenutavad) kõrvarõngad. need võib näha nii kohaliku poe müüja kui metroos sinu kõrval sõitva ilmselgelt jõuka proua kõrvadest. täna nägin mitme haiglaõe kõrvas kah. sellel vasapoolsel tüdrukul siin fotol minu meelest samuti.
noh, loomulikult on nende ehete materjal ja väärtus seinast seina, aga konnotatsioon peaks tekkima üks - minimalism, maitsekus, kõrgmood ja luksus.
mehed kasutavad sama tähenduse loomiseks oma juukseid. kui te mäletate, siis mõned aastad tagasi oli tüüpiline põhjamaa mees lühikeste juustega, aga tukk või kogu pealae juuksed olid geeliga püsti aetud. tänane stiilne mees kannab rootsis aga pikki üle pea kammitud, ehk kuskilt 1940. aastate briti ja usa filmidest tuntud soengut.

ma tegelikult ei tahtnud stokholmlasi üldse maha teha, pigem selle saidi valikut. maitsekust, riiete kvaliteeti ja lihtsuses peituvat ilu leiab rootsi pealinlaste välimusest küll ja veel. lihtsalt veidi vanemate kui (hilis)puberteetide seljast. me ükskord a-ga mõtlesime, et kas rootslased näevad nii head välja sellepärast, et nad ongi ilusad (geneetiliselt, kui võib nii öelda), või sellepärast, et neil on palju raha, mida n-ö selga panna ja enda külge riputada. ma arvan, et mõlemat. ja läbiv väärtus on ikkagi see, et less is more. milles selle ikea edugi seisneb kui lihtsates joontes.

aga siis lööb neiski välja soov minimalismile vimkat mängida. sel sügisel näiteks oli noorte tüdrukute seas popp kanda sukapükse, mis suvalisest kohast jooksid. aga loomulikult ainult ühest kohast. rohkem auke viitaks juba lohakusele või pungile. kuigi eks see hooletu jooksev sukasilm koos nende luukerepeade, okkaliste rooside ja kotkastega punkarite käest massimoodi jõudnud ongi.

ja siis tennised. nende kandja võib olla riietunud ülimalt lihtsa joonega villasesse mantlisse ja tumedatesse sukk- või skinny pükstesse, aga jalaotsa pannakse värvilised tennised. siit fotolt näete te isegi sporditosse. ja tenniseid kannavad sel moel ka keskealised naised.

aga üks kõige kummalisem mood, millest ma aru ei saa, küll aga möönan, et see on päris mugav, on juuksed pea peale hobusesabasse või krunni panna. ja see peab siis olema ikka selline purskkaevu saba või uhke krunn. asjatundjad, andestage kui eksin, aga see mood on vist 1980. aastatest. viimati nägin selliseid soenguid eelmisel aastal usas. ehk olid juba siin ka... aga usa paistab neile meeldivat. ühes teatris etendatakse juba pikemat aega "high school musicali", kus peaosa mängib eelmise aasta superstaari võitja. ja vaadake nende esimese pildi tüdrukute saapaid. oggy boots oli morgantownis kõva sõna.

ok, täna sain ma siis lõpuks selle linna võludest aru. sest ma ei olnud siiani käinud djurgårdenis. see on üks kolmest saarest, millest põhja poolt ehk meie juurest tulles möödud, kui tahad södermalmile jõuda. djurgårdeni lääne pool on täis mitmeid muuseume, sh asub seal üks stoki kuulsamaid, vaasa muuseum. aga mis mind võlusid, olid hoopis elumajad. sellised reeglina kahekordsed puitmajad (kes nimetas tartut väikeseks puust linnaks?), eranditult korda tehtud ja... otse mere ääres. teisel pool tänavat - panga otsas nii, et üle puitmajade vaade merele - kivimajad. üks kaunim kui teine. mõne maja taga paistis otse mere ääres oma paadikuurgi.

kui ma kord stoki olulisimate muuseumide kohta kord ühe brošüüri sain, kriipsutasin alla olulisimad, kuhu tahaks minna. mõtlesin, et tšekkan korra ka piletihindu. vaatasin ja nägin, selle raha eest saab eestis teatripileti. mitte et me oleks kuskile muuseumisse nüüd raha pärast minemata jätnud, aga päris iga päev 100 SEKi eest muuseumi ei lähe.
oma esimesel külastusel vaatasime aga hoopis soome kunsti waldemarsydde muuseumis. (tegelikult polnud see päris esimene - esimesel käisime reedel moderna museet´is, kus avati erik chambert näitus. aga sinna pressisime end niisama sisse, ilma piletita.)
prints eugens waldemarsydde elas tolles djurgårdeni majas 1940. aastateni, tegeles maalimise, kunstikogumise ja lillede kasvatamisega. (eriti halb elu!) ka praegu oli maja täis erinevaid potililli, ühes saalis oli eriti uhke orhideede kompositsioon, nii et nii mõnigi rootslane jäi maalide asemel seda imetlema. hääletoonist, ja võib-olla ka sellest, et ma ise mõtlesin samale asjale, oli kuulda, et nad imestasid, kuidas need lilled nii uhked olid. rootslastel endil on peale väikeste lambikeste väga sageli just orhideed akende peal. (see ülemaailmne orhideede kultus on tegelikult huvitav, mida mõni sotsioloog võiks uurida. miks just need lilled on "iga endast lugupidava" inimese kodus ja siin alati ka akende peal? miks mitte gallad, ratsuritähed või rododendronid?)
näitus oli huvitav. ma olen ennast küll alati rohkem moodsa kunsti kui realismi sõbraks pidanud. siinsed soome kunsti kuldaja maalid olid pigem aga just kõigi n-ö moonutuste eelsest ajast (19. saj põhiliselt) ja meeldisid mulle küll. mõnel oli vahvalt, veidi irooniliselt, tabatud teatud olustikku, teist võis tänapäeva vaatajana irooniaga võtta.
näituse täheks oli valitud helene schjerfbeck. kuigi realist, on tal tuntavalt omapärane, pehme, natuke impressionistlik käekiri.

me sõitsime djurgårdenisse ratastega. a meisterdas ju mulle ise ratta. st puhus täiesti lootuse kaotanud roostes rattalogule elu sisse. täna selle rattaga esimest korda sõites mõtlesin, et tal peab küll hea meel olema, et keegi ta metsast üles korjas ja korda tegi. võib-olla kunagi tutvustan teda oma sofilegi, haha. stokholmis on üks huvitav asi - neil on sama palju vahtraid jm lehtpuid kui tallinnaski, aga nad ei korista mahalangenud lehti üldse. kõik kohad on lehesodi ja kõdunemise lõhna täis. ma arvan, et meil oleks selline asi juba ammu ajalehtedes uudiseks vormunud, aga siin ei huvita see kedagi. arvatavasti koristatakse need enne lume tulekut (kui see üldse tuleb) või pärast lume minekut ära. ei tea, kas nad pole kunagi neid koristanud. hoiavad raha ja energiat kokku? igatahes väga kole see ei olegi, oranžid teed ongi rõõmsamad, ainult et ohtlik võib olla pidurdades või ratta seljast maha tulles, samuti ei näe alati, kuhu on rattatee märgitud.

hea uudis on see, et ma saan lõpuks hakata immigrantide keelekursustel käima. sel nädalal käisin stokholmi täiskasvanute koolituse keskuses ja panin end kursusele kirja. selleks läks mul vaja personnummer´it (isikukoodi), mille saamiseks kulutasin ma bürokraatiamasina uksi mitmel korral. kui keegi peaks veel kunagi minu olukorras olema ja tahab sfi kursustele minna, siis tuleb kõigepealt minna maksuametisse (skatteverket), mitte migratsiooniametisse (migrationverket). mina käisin enne migratsiooniametis ja see oli viga, sest seal ütles mulle ametnik, kuuldes, et mul rootsis tööd ei ole, et te võite rootsis olla, kuid me ei saa teid siin eu kodanikuna elajaks registreerida, sest te ei sobi ühtegi meie "kasti". ehk ma ei olnud töötaja, tööandja, (üli)õpilane ega rootsi kodaniku naine. keelekursuste kohta ütles ta, et nad saavad pakkuda mulle ainult ülikooli tasemel kursusi. ühesõnaga suht ignorantne vend, küllap ta teadis küll, et maksuameti kaudu neid asju aetakse.
maksuametis võeti mu paberid ja öeldi, et pean siiski end ka migratsiooniametis registreerima. leidsin kodus pabereid uurides, et sobin ikkagi migratsiooniameti "kasti" person with adequate means ehk kuna mul oli eestist sissetulek, siis sain end nii registreerida. aga enne kui sinna mingeid pabereid saatsin, sain juba postiga maksuametist personnummeri kätte. ja ma ei usu, et mult see ära oleks võetud, kui ma migratsiooniametisse mingeid pabereid saatnud ei oleks.
seega, kõik, kes te juhtute guugeldama "sfi personnummer", siis teadke, et alustage oma retke maksuametist.
isikukood on siin tähtis, sest ilma selleta ei saa oma elukohta näiteks internetti.

ja siia lõppu teile pilt päris elus printsessist. ise nägin.