Kuidas oma noormehe sugulastele head muljet jätta?

Täpsemalt autojuhtimise oskustes.
1. Muretse auto.
2. Korralda selline situatsioon, et sa ei saa autot linnast koju viia.
3. Mõtle, et see kesklinna õu on kole ebaturvaline ja palu noormehe sugulastelt võimalust oma poni nende garaaži parkida.
4. Mine autot garaaži ajama, sõida alguses ettevaatlikult, aga siis pane põmaki! mingi asja vastu. Tunne rõõmu, et see oli vaid plastmasskast.
5. Oota paar päeva ja mine autot välja ajama.
6. Noormehe sugulased võiksid küsida, kas sul automaatkäigukasti ei ole, sest autot sisse ajades jõnksutasid sa autot koledasti.
7. Sõida autoga garaažist välja, sel korral mitte kuhugi vastu põrgates.
8. Keera rool sõidusuunas, lehvita noormehe sugulastele ja... sureta auto välja, nii et käib selline jõnks, et käsi puudutab signaali ja auto hüüab kõvasti "TUUUT!" nii, et noormehe sugulased võpatavad.
9. Lehvita veelkord ja sõida minema, nagu midagi poleks juhtunud.
10. Tee seda kõike hoolimata sellest, et sa juba enam ammu autot välja ei sureta ning 2,5 aastaga oled tegelt suht okeilt manööverdama õppinud.

keskealised sõbranjed teatris

võid valusalt pettuda, kui arvad, et "eesti meeste laule" vaatama/kuulama minnes satud sa teatrisaali, kus kõik naiselik on tabu ja ruulib maskuliinsus. oh ei, sest nimelt juhtud sa istuma kahe keskealise sõbranje kõrvale.

vaevalt saad istuma, kui üks sõbranje kommenteerib rõõmsalt teisele, et õnneks sai ta pinginaabriteks saledad inimesed - toolidel pole ju praktiliselt vahesid sees.

ja siis, kui testosteroon laval jõudu kogub, meeste hääled mehiselt kultuurikatla laetalade all kaiguvad, laval ilutulestik sähvib, siin-seal süttivad leegid, mööda seini ronitakse üles-alla ja kõigutakse publiku peade kohal, otsustavad sõbranjed sellest kõigest nii šokeeritud olla, et iga süttiva leegi peale üksteisele ahastav ohe saadetakse. kuskilt ilmub rõdule tõrvikuga mees ja üks sõbranje asub vaikselt, nagu mingit mantrat sõnudes, oigama: "issand, no mis ta veel sellega teeb? viskab alla või? viskab või? ja viskabki alla..."

loomulikult tõrvikumees ei tee seda. aga see sõbranjesid paanika jätkumisest ei päästa. nüüd süüdatakse laval vähemalt 5 m diameetriga ratas ja veel paar lõkkekest. käib kõva mürgel ja kui ma korraks pea vasakule keeran, näen, et sõbranjed on näpud kõrva toppinud.

ma soovin vaikselt, et nad paneksid ka silmad kinni, sest kogu ülejäänud etenduse jooksul kuulen ma iga väiksema (ülimalt leidliku!) visuaalse efekti peale kõrvalt kostumas "sssssssand" (just, ilma i-ta). ülejäänud aja saadab eesti meeste laule eesti keskealiste naiste rahulolematu pobin.

ja ma mõtlen, kuidas tädid nii hädad saavad olla ega suuda publiku manipuleerimisega arvestada, kui von krahli tükki tulevad vaatama.

umbes samasugune kogemus on mul aastaid tagasi etendusest "shopping and fucking", mida ugala kirsimäe (tänases pärimusmuusika) aidas mängis. loo pealkirja lugedes võite ühe korra arvata, millest seal juttu oli ja mida laval näidati. aga paistab, et teatud ikka jõudes on oskus lugemisvõime kaotada. sest ka tookord olid kaks sõbranjet kohal, kes iga lavalt kostvat roppu "sssssandiga" oma kõrvust eemale peletasid ja kui üks noormees laval teisele veits p.... keeras, siis katsid õhku ahmivad sõbranjed kätega silmad.

piletikontrolör, kes arvatavasti nende tuttav oli, tuli vaheajal nende juurde ja soovitas puhvetist väikse konni võtta. ja siis selgus veel tipp - üks sõbranje oli teisele sõbranjele etenduse pileti sünnipäevaks kinkinud. no ma ei tea, võib-olla nad tulid selle "shoppingu" peale kohale ja lootsid mingi lihtsa meelelahutusliku lookese leida.

kas piletimüügiettevõtted ja teatrite kassad ei võiks korraldada mingit sellist süsteemi, kus ostja saaks näha, kes tema pinginaabriks osutub? "kes-i" ei määratletaks sotsiodemograafiliste näitajate põhjal (keskealiste naiste hulgas on täitsa okeisid teatriskülastajaid kindlasti rohkem, kui neid ebanormaalseid paare), vaid enne ostu tuleks täita ankeet "minu foobiad", mis sisaldaks ka küsimusi nagu "kas oled üle elanud tulekahju?" ja "kas oled pääsenud uppumissurmast? (titanicu ajal läksid mitmed kinost keset seanssi ära).

aga muidu - "eesti meeste laulud" oli andekas. super lavakujundus ja väge täis muusika. soovitan soojalt, nad ainult 20. kuupäevani veel mängivad/laulavad seda.

"welcome at the top of the food-chain!"

nii seisis mustal taustal valgete tähtedega kirjas selles söögikohas, kus me eile söömas käisime. õhus oli isegi veidi suurlinliku hõngu, ütles a. rahvast oli palju, urbantibid kõlgutasid kõrgetel toolidel oma pruune jalgu ja meie kõrval istusid kuulsad geid, kellest üks mobla maha unustas (oo, kui palju oleks teeninud kroonikale või justile nende smside müümise eest!). ja kuigi a pidi oma toitu liiga kaua ootama, siis popp interjöör, popid inimesed ja popp muusika lasksid meil tõesti tunda ennast söögiahela tipus.

ma ei leia seda lauset praegu üles, võib-olla ei olegi see öeldud kuskil ajalehe-intervjuus, vaid hoopis telekas, aga maria-lee, kes ilmustas hiljuti luulekogumiku, ütles kuskil sellise huvitava mõtte: ta vaatab, kuidas orkutis ja mujal netiavarustes endast paljupalju pilte üles riputatakse (ja iseennast pildistatakse) ja ta ei saa aru, millest tuleb selline enesekehtestamise vajadus.

welcome at the top of the food-chain. see lausung sisaldab viiteid darvinismile: tugevamad jäävad ellu. MEIE oleme tugevamad, sest meie oleme INIMESED. tähistagem inimkonna eksistentsi! meie oleme ju looduse kroon!

ma ka ei tea, millest selline enesekehtestamise vajadus. kas siis maitseb toit paremini, kui tunned võimu selle lehma üle, kes selleks juustutükiks toormaterjali tootnud, või selle sea üle, kelle kaelast viiluke sinu taldrikul koketeerib?

mida vanemaks saad, seda raskem on kainet pead säilitada. raisk.

mulle jõudis täna kohale, et a ongi päriselt peaaegu aasta eestist ära olnud, sest:
- ta ei teadnud laulu "depressiivsed eesti väikelinnad"
- ta ei osanud kaasa laulda laulule "absoluutselt"
- tema kõrvu polnud kostunud "kosmoseodüsseia"

hei, kõik grillkanad! siin on midagi teile!

ma ei saa miskipärast jutuubist videot siia postitada, aga vaadake siis siit.

Veidi kurvaks teeb, kui süüdimatut juttu võivad ajada mõnede ajakirjade peatoimetajad. Eelmises Arteris tuuniti Photoshopiga Mercat ja puhuti naisteajakirjade juhtidega ilujuttu.

Ka Tervis Plussi peatoimetaja Sirje Maasikamäe väidab, et puhtinstinktiivselt tahavad lugejad näha ajakirjafotol vitaalset tervet noort inimest. Kui aga vastu vaatavad sügavad poorid või vistrikud, mida foto teinekord ootamatult esile võib tuua, mõjub see vähemasti talle häirivalt. Väikese Photoshopi töötlusse õigustuseks, mis aitab pisikestest ebatäiustest lahti saada, soovitab ta igaühel meenutada seda, millise ehmatusega vaatame sageli iseenda nn naturaalseid pilte.

Huvitav-huvitav, kustkohast see puhas instinkt tuleb, millele Maasikamäe viitab? On looduse poolt kaasa antud? Okei, bioloogilise determinismi järgi võiks tõesti öelda, et inimene on huvitatud elujõulisest partnerist, et tugevaid järglasi saada ning hea välimus viitab isendi viljakusele. Kas poorid teevad kellegi vähemvitaalseks?
Ja millepärast ehmatusega naturaalseid pilte vaadatakse? Kas mitte võrdlusest pseudoreaalsusega, mida kuukirjade kaantel representeeritakse?
Tähelepanu tasub pöörata ka argumenteerimise viisile: INIMESED tahavad näha tervet noort inimest, aga kui sellel noorel vinnid näos on, siis vähemalt Maasikamäed ENNAST see häirib. Kelle konstruktsioon see ilust siis on?

Nii et paradoks? Ülistades ilu, kisuvad klanitud moepildid tuju nulli?

«Vabandage väga,» imestab Kruus seesuguse loogika peale, «aga inimesed võiks oma peas ikka korra luua.» Tema sõnul peaks arvutis kauniks töödeldud pildid innustama oma likvideeritavatele puudustele tähelepanu pöörama. «Kui vaatad heas vormis inimesi,» lisab Kruus, «sunnib see ka enda välimusele mõtlema: kas suudad midagi ette võtta? Väikse taganttõukamisena on see tervitatav.»

Hahaha, arvutipiltide järgi enda puudusi likvideerima? Et kuidas siis?
Ei tea, kas nad ongi nii sinisilmsed või tulenevalt oma ametikohast mängivad naiivitare? Igatahes veidi tarbimiskultuuri teooriat lugeda tasuks sellises ametis küll.