Samson

Natuke nuttu ka aasta lõppu

olgem ausad, päkapikke ei ole olemas. seda teavad ju kõik täiskasvanud. tartus elades ei ole ma enam sussigi aknale pannud, sest see seisaks seal nukralt tühjana.
eelmise aasta osakonnapeol sain ma loosipakist mingisuguse vildist jõulusuka. sel aastal sattus see mulle enne jõule näppu. mõtlesin siis, et riputan selle korteri uksele, kuna mul ühtki jõulupärga ei olnud. meil on nimelt päriskodus alati üks õlenukk uksele riputatud, naabrid panevad pärjad.

sukk rippus rõõmsalt nädala jagu uksel ja tuletas koju saabujale iga päev meelde, et jõulud lähenevad.
jõulud hakkasidki jõudma. ühel päeval koju jõudes tundus sukk veidi kopsakam kui tavaliselt. pistsin igaks juhuks näpu sinna sisse. ja seal oligi üks šokolaadikomm. päkapikud on olemas!

häid pühi!

veel üks Lotte

kord sai ketlini suvilas käidud. kui nende pere asutas end suguvõsa kokkutulekule, visati nalja, et ma lähen ka kaasa ja mängin aastaid kadunud olnud sala-last.

see nali tuli sellest, et kui me ketliniga sakalas töötasime ja käisime turul pilti tegemas, pidas kartulimüüja meid õdedeks. ja keegi vist veel.

aga seda on hiljemgi juhtunud ja millegipärast aina sagedamini.

taksolugu te vist teate? et ketlin läks minu juurest taksoga minema ja pärast kiitis, et hea odav firma. mina tellisin järgmisel päeval siis sama taksofirma. juht vaatas mind pikalt ja küsis, kas olen ketlini õde. et ta viis eelmisel päeval ketlini siit koju.

eile olin siis imevee esitlusel. juurde astus sakala fotograaf, pistis rõõmsalt käe pihku ja ütles: "tere ketlin! kuidas läheb?"

nii et seal suguvõsa kokkutulekul oleks ma oma rolli vist päris usutavalt mänginud...

tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.

Jeesus ütles talle: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu."
Johannese 14:6

Nii oli kirjas paberitükil, mis oli klammerdatud mulle pihku pistetud kommi külge. Kommi nimi oli Teekonna. Ei tea, kas juhuslikult või sihilikult. Et noh teekonnal isa juurde...
Teise pihku pisteti jõuluaja jumalateenistuste kava.

Toidupoes seisis minu ees tüdruk, kes ostis ühe Karuna šokolaadi ja paki küpsiseid. 14.40. Pärast oma arve maksmist nägin teda seina ääres kükitamas ja "Häid jõule ja hea..." kirjutamas. Ei tea, miks ta seda kaarti ja šokolaadi nii vara saadab, mõtlesin. Aga mulle meenus, kuidas ma ise väiksena terve jõulukuu ja juba varemgi jõuludeks valmistusin. Tegin emale-isale jõulukalendri, kus iga ümbriku sees oli uus jõulujoonistus, ja aknalauale paksu vatikihi peale oma väikse jõulumaa.

Jah, ongi vist kaks kohta, kus jõule pikalt oodata jõuab - kirik ja lapsepõlv.

Aga sellised asjad mulle muidugi ei meeldi, kui keegi julgeb öelda, et tema ongi tõde.

mõtlesin, et kirjutan siia ühe vinguva kirja. et on pime ja paha ja palju teha. ja nii kõigil minu ümber. ainult ines-etti räägib raadios, kui äge tal olla on, sest tal tuli uus plaat välja. ja ma mõtlen, kas ta ongi nii blondiin, nagu ta selle raadiojutu põhjal paistis, või olen ma ka üks neist, kelle kohta ta ütleb, et inimesed ei tunne teda ja eevad ajakirjanduse põhjal järeldusi.

aga ma ei kirjuta seda vinguvat sissekannet. kirjutan hoopis, et mul on hea meel, et sundisin ennast oma kohustustest korraks lahti ütlema ja pöfile minema. filmi nimi oli "estrellita". kui õnnestub, soovitan (tõmmata ja) vaadata. räägib ilusatest ja koledatest asjadest väga lihtsalt ja heade näitlejatööde abil. ja selle viimase osas olen ma üldiselt peps...

olles lõpetanud just riskiühiskonna essee kirjutamise, lisan siia ühe lingi ühele meie õppejõu arvamusloole. Tõesti, on see siis utoopiline?

Muretu andumus, vahetu nauding, lihtsalt niisama olemine on rikutud. Kõikjal kihistavad saasteained ja mürgid, mis teevad oma tempe nagu kuradikesed keskajal. Inimesed on peaaegu väljapääsmatult nende võimuses. Õhk, tuba, toit, riided - kõik on neid täis. Ära sõitmisestki pole rohkem kasu kui müsli söömisest. Kui kohale jõuad, ootavad nad juba ees, ja teradeski on nad peidus. Nagu siil, kes jänesega võidu jookseb, on nad alati juba ees ootamas. Nende nähtamatus ei tähenda, et neid olemas ei ole, otse vastupidi: kui juba kogu nende tegelikkus kuulub niikuinii nähtamatutesse sfääridesse, jääb nende oletatavatele tempudele peaaegu lõputult ruumi.

Kurat küll, ma arvasin, et Becki "Riskiühiskond" on hea lugemine, aga raamatu esimese osa lõpetuseks ma olen ma-sen-du-nud. Arvatavasti näen ma unes mürgimüslit.

teate küll seda m-tähega poodi, kus müüjate kitlite peale on kirjutatud: "küsige, mina saan aidata." ma vahel käin seal, kuna s-tähega poest on täiega kopp ees.
käisin tänagi. pöördusin asju riiulile laduva neiu poole, et küsida lambipirni.
"mis sorti?" küsis tema.
kuna pirnide sorte ma tõesti ei tea, vastasin: "tavalist pirni. tavalisele lambile."
tema hüppas rõõmsalt oma tabureti pealt maha ja juhatas mind vaat et käsikäes sinna, kus pirnid olid. st puuviljaosakonda.

Päris Pariis 3

meie oma mees pariisi ooperis.










meie oma poliitik pompidou keskuses.










meie oma rahvuse esindaja sillal, kust vanasti jooksis raudtee.

Täiendus "Väiksesse Eesti slängisõnaraamatusse"

Kaks plikat TLÜ ees Tartus. Üks hõikab neist kaugenevale poe poole liikuvale kutile: "Too tikku ka!" Teine arutleb tõsisel ilmel: "Võiks ikka tšäga tuua, tšäga oleks parem."

Aga minul on hull kass peal. Vähemalt selle nädala lõpuni. Kass = masekas(s). Sain ka sellise väljendi hilises nooruses teada.

päris pariis 2

kunstiajaloos õppisime, et mõnedele klassitsistlikele hoonetele on iseloomulik, et sinna, kus tegelikult majal aknaid ei ole, aga väljastpoolt vaadates tundub, et peaks olema, maaliti aknad. nende kohta käis mingi termin ka, aga enam ei mäleta.
tü kõrval asuva von bocki maja ots on just selline. ja siis see maja, kus on paabel, haldus- ja õppeosakond.
paar aastat tagasi ilmusid viimatimainitu aknaimitatsioonide asemele fotod akendel istuvatest tartu kultuuritegelastest. ja siis selleaastaseks ülikooli juubeliks sai ka von bock uue rüü ja oma peahoone poolse otsa peale ülikooli tähtsate isikute fotod. väga lustakad.
mõtlesin kunagi, et küll on keegi eestlastest ikka andekas olnud. aga sel sügisel sain aru, et ega see idee vist meil sündinud ole. pariisist pompodou keskuse lähedalt leiab näiteks sellise maja. minu lemmik on see neljanda korruse rõdul palliga mängiv tüdruk.

meenutusi päris pariisist. vol 1

selle pildi tegime mõeldes annelisile. tegelt ka.

Rakendamata mingit sügavamat analüüsi, ütlen, et PM komme oma netiuudiste algusesse enne juhtlõiku veel kokkuvõtvat lühilauset panna võib tunduda hea eye-catcherina, aga selle üleekspluateerimine mõjub äärmiselt naeruväärselt.
Minu meelest on hea idee, et kui mingi sündmus on parasjagu käimas, lisatakse uudise algusesse, et seda on see ja see kell uuendatud. Mida aga arvata järgmistest lausetest:
"Eurovoliniku sõnul on suhted pingelised!"
Miks on siin kasutatud hüüumärki? On see siis hüüdlause? Või mõni soov? Miks seda lauset üldse vaja on, kui juhtlõik annab sama info?

"Uuendatud kell 19.29, lisatud kolm viimast lõiku"
Algus on igati tarvilik. Aga see, et just kolm viimast lõiku lisatud? Ma ei tea. Kel kiire, seda see info aitab. Samas kui utreerida, siis võiks hakata juba lugejat teavitama ka sellest, et "Parandatud paar täheviga! Lisatud allika täpsem ametinimetus!"

Mu lemmik hüüdlausetrio on aga järgmine:
"ELi-Vene tippkohtumisel loobiti süüdistusi! Euroopa kuulutas ühtsust! Täiendatud kell 14.50!"

Jajah, kõigi maade proled, ühinege!!!

Amet: lapselaps

Iga kord, kui ma maalt tulles koju olen jõudnud, leian ma kuskilt taskust, kotist või jumal teab kust raha. Raha on sinna pannud vanaema. Enne lahkumist leiab meie vahel tavaliselt aset järgmine dialoog:

"Kadri, mis ma sulle kaasa panen?"
"Mul on praegu kõike."
"Kas sa kartuleid tahad?"
"Mul on veel eelmisest korrast. Ma ei jõua neid seal üksi ära süüa."
"Aga mune?"
"Neid on ka."
"Aga õunu?", "Aga moosi?" , "Mune?", "Küüslauku?", "Sibulat?"

Ja kui ma olen siis kõigile neile küsimustele eitavalt või jaatavalt vastanud, järgneb küsimus:
"Aga kas sul raha on?"
"On küll," vastan ma.
Vanaemal on juba rahad peos ja ta püüab neid mulle taskusse sokutada.
"Vanaema, mul ON raha," ütlen ma, "ise enne ütlesid, et sul on seda või seda vaja. Osta siis selle eest."

Aga vanaema ei jäta. Ta ootab vaikselt hetke, kui mu tähelepanu hajub (aastatega olen valvsamaks muutunud) ja surab selle raha kuskile mu tavaari sisse.

Vahel ma ütlen talle pärast telefonis, et ega ma raha eest sulle külla ei tule. Ta ei vasta sellepeale midagi, aga ma tean, et ta näol on võidukas ilme, et ta on jälle mind üle kavaldanud.
Vahel ajab see lausa marru. Aga tegelikult ma tean, et ta tahab vaid head. Mind üllatada. Ja olla kindel, et ma nälga ei jää.

vahest sõpru joota, ise kalja juues pole rahamuret, võta, tütar, linnas ikka läeb...

No ja ma ei tea, kas nutta või naerda, aga eile leidsin ma raha kahest taskust. Vaatasin, et mida see vanaisa mu jope kallal seal koos täditütrega nikerdab. Küsisin ta käest. Tema vastas, et niisama vaatab. Ütlesin veel, et ma arvasin, et sa tahad raha sokutada. Tema vastu, et ei-ei.

Nii et jah. Kui tihedamini maal käiks, võikski sellest ära elada.

Aga tegelikult. Aga tegelikult ei ole vanaisa köetud saunale ja vanaema keedetud moosile vastast terves ilmas.

et säästa teid sellest, et mu blogist läbi hüpates jälle selle linnusita loo otsa sattute (mõistan teie tüdimust suurepäraselt, sest mul õnnestub oma väiksest kodust ikka veel leida kohti, kuhu tüüp oma õnnistuse jättis. täna õhtul koju tulles märkasin plekki esikus nagi taga seinal... no see pidi küll täpsuslaskja olema!), siis teen kiirelt uue sissekande.
ses mõttes kiirelt, et mul on pärast pariisist tagasitulekut nii palju teha olnud, et ma pole jõudnud kirjutada siia ei ühtki reisimuljet ega midagi muud. magada olen saanud vähe, tänane öö tõotab jälle tulla pikk. pärast selle nädala sessi panen küll mõnuga talveund...

aga mis ma öelda tahtsin oli see, et pariisis lafayette´i kaubamajja sisenedes pidin ma pikali kukkuma, sest 1) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske näinud, 2) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske oktoobri keskel näinud.
poes oli juba jõulunänn müügis. nii et ma ei saa aru, mis meie siin imestame, kui novembri algusest päkapikud vaateakende (loodetavasti mitte koduakende) taga vastu vahivad. nii et täna mööda rüütli tänavad jalutades ei imestanud ma enam sugugi, kui nägin tõstuki peal töömehi jõuluvalgustust üles riputamas. head advendiaega, sõbrad! ;)
--------------------------------------------------------------------------------------------
kaks minutit pärast sissekande postitamist teen ma lahti oma mailboxi ja loen: "kui ma veel üks kord avan ühe teatud blogi ja näen esimest lauset: kui te just kirglik ornitoloog ei ole......siis unustan ma ära, et anonymys on mul kommimise kolm korda kõvasti ära keelanud!!!"

no vot, oligi viimane aeg.

kui te just kirglik ornitoloog ei ole, ei saa te ilmselt kunagi teada, kui palju üks väike lind ühe päeva jooksul s...da võib.
ainult võimalus selle teada saamiseks on minna hommikul tööle, aga tulla veel ukselt tagasi ja aken toa tuulutamseks lahti teha. kui te õhtul kella 18 ajal koju naasete, on suur tõenäosus, et teid tervitab köögis pesurestil kükitav rasvatihane.
pärast seda, kui te lõpuks oma esimesest hirmust üle saate ja ta rõduukse kaudu maailma avarustesse suudate juhtida, saategi te teada, et see linnuke on jõudnud sirtsutada kööki, tuppa, kirjutuslaua peale ja alla, aknalauale ning teleka peale. lisaks on ta ajanud ümber väikese kaktuse lillepotis.
kui pähelaskmine ennustab õnne, siis mida toob endaga täislastud korter?

kumb on blondim - kas mina või mina?

jõuan number ühe bussi peatusesse. kell on 17.49. vaatan, et buss peaks väljuma 17.48. peatus on kahtlaselt tühi. arvatavasti on juba läinud, mõtlen ma ja kõnnin number kolme peatusesse.

buss peaks tulema 18.04. toetan pefi mingi ääre vastu ja asun ootama.
mõne hetke pärast näen, kuidas nr 1 buss minust sõidab mööda. oli teine hoopis hiljaks jäänud. kurat, ütlen endamisi ja ootan edasi.

lõpuks saabub buss nr 3. kolm on halvem buss kui üks, sest see keerab minu tänavast üks tänav varem ära ja ma pean sealt edasi kõndima. üks sõidab aga minu maja eest mööda.

et saabub siis 3. seisan juba ukse juures ja olen peale astumas, kui näen, et eemal peatuses seisab ka nr 1. ohoo, mõtlen ja pistan selle suunas jooksu.

kui ma kohale jõuan, on ta juba uksed sulgenud. bussijuht vahib kangekaelselt tahavaatepeeglisse, püüdes teeselda, et ta ei näe mind. ja uksed ei avanegi.

kurat, mõtlen ma ja teen paar jooksusammu nr 3 suunas, mis aga just peatusest lahkub.

nüüd ma ei ütle enam kurat, vaid midagi päris roppu.

võib-olla käib see pilt viimase sissekande kohta. (minu meelest ei käi.) aga igatahes on see eriti naljakas pilt. vaadake nende ilmeid!

okei, ma saan aru, et eestis on viimaste aastate jooksul järjest rohkem räägitud kodanikuühiskonnast, aga mul on tunne, et mõni põlvkond on väheke valesti sellest mõistest aru saanud. teine variant on, et sel ei ole midagi pistmist kohusetundega, vaid millegi... ma ei teagi, millega.
viimasel ajal olen juhtunud sellistel kellaaegadel koju sõitma, kui põhikooliõpilaste tunnid on äsja lõppenud ja need end karjas bussidesse suruvad. pubekad nagu pubekad ikka, räägivad kõva häälega, teevad outsider´itele ehk kogu ülejäänud bussirahvale arusaamatuid nalju ja ei suuda oma viimaste-aastate-jooksul-märkamatult-pikaks-veninud jäsemeid paigal hoida.
mina vaatan neid mõttes muiates ja mõtlen, et pubekaiga ei muutu ka kunagi.
ja kunagi ei muutu vist ka need mutid. viimase nädala kolm näidet.

istuvad bussis kaks poissi, üks on teisest pea jagu pikem, lühemal on kaasas ka kuskil algklassides käiv õde. pikem hoiab millegipärast käes markereid ja ütleb oma kraaksuval mudeealise häälel: "lähme sodime eedenis turvakaamerad ära. joonistame sinna munni." vaevalt on jõudnud see viimane sõna kõlada, kui kostub tema vastas istuvalt vanatädilt: "kes sind niimoodi rääkima õpetas? mis koolis sa üldse käid?" poiss saab sellest innustust ja asub vanuriga ülbama: kus koolis sa ise käid, sa oled nii vana, et polegi vist koolis käinud, ja nõnda edasi.
kui pikk-poiss eedenisse munne joonistama on läinud, teeb kuri vanatädi rõõmsama näo pähe, vaatab lühema poisi õele otsa ja ütleb: "kas ta muud peale lolluste teha ei oskagi? ise nii suur poiss." nüüd astub lühem vend sõbra kaitseks välja: "ta ei ole suur, ta käib alles kuuendas!"

sõidan õhtul trennist koju. kuskil tagapool räägib vene poiste kamp lõbusalt, aga mitte eriti valjult juttu. toolil, millest ma kinni hoian, istuvad kaks nii 70ndates tädi. kui nad püsti tõusevad, et väljuda, ütleb üks teisele: "näe, joovad õlut," ja astuvad keskmisest uksest välja. buss aga ei sõida millegipärast edasi. esimesele uksele koputatakse. bussijuht avab ukse ja nüüd kuulen üht väljunud naistest oma kile-kituval häälel bussijuhile ütlemas: "need poisid joovad õlut." bussijuht ei ütle a-d ega o-d, paneb ukse kinni ja sõidab edasi.
vaatan poiste poole. viiepealise kamba silmad on tõesti väheke loojas. pudelid on neil peos jah, aga... korgid on kinni!

täna. taaskord vajub poistekamp bussi. "lähme taha istuma," hõikab üks ja kutid vajuvad tagumistesse pinkidesse. lõbus loba nagu ikka. ühel hetkel kuulen aga röögatust: "mis sa ise vahid?" seda ütleb üks keskealine pealtnäha täiesti normaalne naine. "mis sa ise vahid?!" kordab ta, "paku parem vanemale inimesele istet!"
poisid irvitavad. ma ei tea, mis motiivil, küllap näidata püüdes, et ka tema on noor olnud, lisab naine madalamal, justkui poisse matkida püüdval toonil: "kuradi värjdas!"
poisid mühistavad naerda. tädi kaob kuskile istuma, aga kuttide jutuvada ei lakka. ja siis kõlab taas tädi-poolne pärl: "olge vait või ma panen teile käekotiga mööda pead!"
nüüd irvitan mõttes ka mina.

no ma tõesti ei taipa, kas need inimesed loodavad, et nende kui võõraste inimeste vingumine pubekatele raasugi korda läheb.
minu üks lemmikõpetajaid on kunagi öelnud, et klassi ees ei tohi kunagi endast välja minna, sest siis läheb võim klassile - noored näevad, et sa oled mõjutatav. aga just seda need mutikesed teevadki: annavad võimu nende pubekate kätte, kes saavad vaid suutäie õiendaja üle naerda, mitte ei tunne noomimise pärast häbi.

keel on kokkuleppeline instrument. "munn" on kokkuleppeliselt ropp sõna. ja selle sõna kasutamine poistekambas representeerib kasutaja staatust, kinnitab kampa kuuluvust.
seni, kuni need sõnad ainult üksteise vahel lendavad ja kutid reaalselt õlut bussiistmesse ei vala, võiks nad rahule jätta. paari aasta pärast on nad sama rahulikud inimesed, kui markeri-poisist paar istet tagapool istuvad noormehed, kes poisi ja tädi dialoogi pealt kuuldes vaid muigasid.
ja kui neist ka ei saa rahulikke kodanikke, ei aita nende parandamisele kaasa ka mõne võõra muti vingumine.

artr ütles mulle kunagi, et kepikõnd ei ole noorte spordiala. kui me soomes olime, siis ma arvasin ka nii, sest seal võis igal sammul kohata kepikõnni keppidega vanakesi, ja mitte ainult sporti tegemas, vaid prügi väga viimas, poes käimas ja majanurgal naabrinaisega juttu rääkimas.
oli ka kepikõndijaid noori, aga nad kadusid nende vanainimeste sekka ära.

sel laupäeval käisin ise esimest korda kepikõndimas. albu vallas (kust jaakmae pärit on) valgehobusemäel oli tervisespordipäev. ema ostsis mulle uhked punased kepid, kõige pikema suuruse!
viis kilomeetrit tuli küngastest üles-alla rühkida. punaseid kärbseseeni oli metsa all nagu seeni pärast vihma, ainult et vihma sadas ka ürituse ajal. aga sellest hoolimata oli väga mõnus. finišis jagati veel nänni: kohukesi ja helkureid ning meie team´i liige võitis loosi teel salomoni särgi.

kuid minu jättipotti oli kepikõnni looja markokantanevaga väike eratund, kus ta näitas "tytölle alamäen tekniikat".

siin ka pilt minust koos kuulsusega. vt ka järgmist ajakirja just!

PR siin hiljuti tänast jumalat, et ma jälle blogin, sest ta kartis, et ma siiamaani istun seal Tallinna keskraamatukogus, nagu see suvine viimane sissekanne ütles.

Ma võiks nüüd oma erilise erudeerituse näitamiseks taaskord öelda, et olen raamatukogus ja siis selle tükiks ajaks viimaseks sissekandeks jätta. Nimelt jah, ma olen TÜ rampsis ma ei tea kui pika aja tagant. Siin teisel korrusel on uhke remont ära tehtud, kõik on palju valgem ja ilusam. Ja seina peal on sildid, mis pakuvad semiootika algkursuse läbinuile suurepärast naudingut: üks ütleb, et siin ei tohi süüa ja teine, et kaaslasega ei tohi rääkida.
Aga ega meist keegi veel seda kursust võtnud ei ole (olgem ausad, viimane aeg oleks sellist ainet pakkuma hakata!), sest mina krõbistan oma müslibatooniga, ajan telefoni teel kompendiume Tallinnast taga ja neiu seal kaugemal lauas skaibib (teemaks, kuidas teha PP esitlust liiklusmärkidest - wtf?).

MLiga tegin inteka ära. Aga kumba MLiga - kas MaLau või MaLõh-ga - seda saate järgmisest lehenumbrist teada. Ma ei saa teile selle "suurepärase üllatusmomendi" tõttu ka rääkida, millise prohmaka ma kohe inteka alguses tegin. Loodetavasti mind ikka hoitakse magistrantuurs edasi.

Aga sügis on hoolimata suurest hulgast kohustustest mõnus. Nii kirju ja ilus. Tänane vihmane ilmgi on mõnus, kuigi see läks mulle 250 eeku maksma, sest Ketu (uue nimega Isabel - sellest mõni teine kord) otsustas, et see vihmavari, mis suvest saati mu auto pagassis sõitis ja mille ma sügise saabudes õnnelikult kasutusele võtsin, olla ikka tema oma. Nii ma siis täna sammud kaupsi seadsingi, sest kõige vastikum oleks niiskete riietega Tallinna poole loksuda. Buss läheb mul tunni aja pärast. Seega nii väga, kui ma ka ei tahaks väita, et teen siin rampsis diipi teadustööd, tuleb olla aus nii enese kui ka teiste vastu - jah, ma teen siin hoopis aega parajaks. Ja sellesama ülestunnistuse pärast ei jäta ma seda sissekannet pikemaks ajaks viimaseks.

Muide, kui ma all fuajees jopet ära andsin, rääkisid kaks prillidega tüdrukut oma nädalavahetuse plaanidest. Ehk siis sellest, kas teha need võrrandite tasakaalustamised ära homme või täna õhtul. Ma oleks võinud oma blondid juuksed kuklasse visata ja vaikselt itsitada, kui ma ei peaks tunnistama, et tegelen nädalavahetusel ideoloogiate, tunnetuse ja ühiskonna suurepärase kolmnurgaga. Nii et varsti, iseenese blameerimise vähendamiseks, copin teile siia van Dijki referaadi ja jätan selle piiiiiikaks ajaks viimaseks sissekandeks, ha-haa!

kommentaariks eelmisele sissekandele. just praegu, kui lõppes esimene magistrantuuri sessioon, sai selgeks, et arvatavasti ei ole mul aega ei uute ega vanade sõprade jaoks, sest see tuleb HULL semester.
sillu kirjeldas oma eelmist aastat (kus mina praegu olen): ei ühtki vaba nädalavahetust, ainult küte-küte-küte. ja tööpäeva õhtutel tuleb ka pingutada. prantsuse keele kursusest tuleb arvatavasti loobuda. hea, et vähemalt soome k juba käib, sellest ma enam ei loobu. ja hea, et ma vähemalt pariisi piletid õndsas naiivsuses ära jõudsin osta. kuigi jah, eks ma pean sinnagi raamatuid kaasa võtma.
hrrs ütles kogu seda kodutööde nimekirja nähes, et head-aega, isiklik elu. mina ütlesin, et kaval tuleb olla - mees/naine lihtsalt ära saata :)

tänases soome keele tunnis pidime ette kujutama, et me tahame korterit vuokrata. uurisin oma vestluspartnerilt, millised mu potentsiaalse korteri naabrid on. ta ütles, et ei tea, aga eelmised üürnikud olid küll rahul olnud.
minu päriskodu on ka ses mõttes tosi hyvä. naabreid ei kuule ma mitte kunagi. vahel avatakse-suletakse kuskil koridoris mõni uks, aga see on ka kõik. läbi seinte ei kuule ma midagi. mu naabrid on kas väga vaiksed või on maja seinad niivõrd paksud.
mingil ajal hakkas ventilatsioonist puhuti suitsuhaisu tulema, aga see naaber on vist kadunud.
siinkohal sülitan mudugi kolm korda üle õla. ma ei kuule naabreid. ja ma ka ei tunne neid. ma ei ole nendega vahetanud rohkem sõnu kui "tere". ok, korteriühistu esimehele saadan ka iga kuu viimasel kuupäeval (no vähemalt siis, kui mul meeles on, või siis veidi hiljem, kui tema mulle meelde tuletab) kirja: "Tere! Korter 12 veenäidud on need ja need..." No ja paar korda olen öelnud aitäh nr 1 korteri pereisale või -emale, kui välisuksel kohtume ning nad mind sisse lasevad, kuna leiavad enne võtme üles, või välja lasevad, sest ma tarin parasjagu ratast õue (see on siin majas ilgelt keeruliseks tehtud.) aga see on kõik.
akna alt läks midagi prügikasti viskama üks naine. noor naine, naaber. kõrged kontsad, punasest nahast suur käekott, heledad juuksed kuklasse seotud. sõidab halli bmw-ga. millega tegeleb? ei tea. ei tea, kas mind huvitabki. aga korraks huvitas. vähemalt nii palju, et see lausa ajendas mind seda sissekannet tegema.
aga noh, tegelt tegelegu, millega tahab. ma lihtsalt tunnen end täna natuke üksi.
ta lennuk läks täna. ja ma vist mõtlen, et pean nüüd endale hullult uusi sõpru hakkama otsima. need südame külge kasvanud on mööda ilma laiali. pea kõik. otsima sõpru ja hoidma ennast tegevuses. et ei mõtleks...
no tegelt ma tean - kõik loksub paika. koolis hakkab kiire, tööl on kiirem veel. aeg on kõige kiirem.
ja naabrinaisest sõbrannat ei saa. üldsegi, küll jõuab naabrite vastu huvi tunda siis, kui pensionieas aega aknal kõhutada.

mulle meeldib uus orkut, sest sealt saab palju huvitavaid asju teada kohe sisse logides. enam ei pea mööda kontosid surfima, et teada saada, kas kellegi elus on midagi muutunud või keegi on lihtsalt midagi oma kontos muutnud. täna sain näiteks teada, et eva on töökohta vahetanud, et philip on leidnud uue lemmikvideo ja et kristo on nüüd committed.

olen eluga kursis - ja ei mingit vaevalist suhtlemist.
see oli fkoors iroonia.

noh, minu esimene koolipäev oli üks suur G (vt eelmist sissekannet): mu kingad, millelt ma seesugust reetmist poleks iial oodanud, hõõrusid mu kannad ära, nii et õhtul ma lonkasin koju. ja siis mingil hetkel olin suutnud oma pagana geelküüne niimoodi ära murda, et ta on katki, aga ära ei tule ja iga kord, kui vastu lähed, tahaksin röögatada.
õnneks oli artr siin, nii et ma sain kellelegi kurta ja oli keegi, kes vingumist kuulas (või vähemalt oli sunnitud kuulma). ta tegi õunakooki ja sundis mind mu vigase näpuga õunu koorima! samal ajal käis ise poes. jah, ma olin just pool tundi tagasi seal tulnud, aga meil läks tagen vähe nihu ja pidi uue või tooma. aga ega õunte puhastamisega mu piinad lõppenud. selgus, et ka jahu on otsa saanud ja siis lonkasin mina poodi. okei, tglt ma olin oma eccod jalga saand, nii et ei olnud väga hull.
täna läks artr ära ja tartus ei näe teda enam päris tükk aega. ja ma pean üksi edasi vinguma. käin... tahtsin kirjutada "toast tuppa"... oma ühes toas ringi ja olen natuke nukker ka.

lugesin kadrih-i bloogi ja imestasin. "sa oled tõeline lakoonik," ütles mulle nädalavahetusel artr, kui aitasin tal üht artiklit toimetada. jah, selleks ma olen tõesti saanud. kui on emotsionaalne väljend, tõmban maha, kui on metafoor, võtan välja, kui on kaks sõna, millel on vähemalt 5%-liselt sarnane tähendus, vajutan delete´i. kõike saab lihtsalt öelda. alus, öeldis, sihits. määrusigi pole vaja.
nõnda on steriliseerinud (oh leia ometi mingi asjalikum sõna) mind aastane töö toimetajana. VÄ-HEM TÄ-HE-MÄR-KE! nüridus ja kuivus on töövõit.
ja seepärast ma imestasingi, kuidas mu südamedaam seal kaugel oskab ka lihtsatest asjadest nii värvikalt kirjutada.

comeBank

Jah, i´m back.

Tänu rahva nõudmsele, hehee, aga ka asjaolule, et olen tagasi Tartus. Ja Tartu on üks suur B - blogimine. Õhtuti oma hämaras akvaariumis istumine (kui te veidi pikemalt mu korter planeeringule mõtlete, siis hakkab see teile samuti akvaariumina tunduma) ja oma juhtumiste, mõtete ja tavalise Bla-Bla ülestähendamine.
See suvi oli aga minu jaoks pigem Tallinn. Ja suvi Tallinnas ja selle lähiümbruses on üks suur G- Grillkanastumine ja Geelküünestumine. Well, pruunisusest on muidugi vähe järel (kui üks kolm nädalat tagasi imestas mu sõbranna D, et mul nii pruunid jalad on, siis eilses tervisekontrollis küsis õde mu käest, ega mul kolesteroolitaset mõõdetud ei ole, kuna ma olla nii kahvatu). A vähemalt geelküüned jäid mulle truuks ja tulid Tartusse kaasa. Kuid küllap said nad villaste-linnas väikse šoki, millest muidu see mure(nemine) nendega.
Aga siiski, ma lugesin sel suvel rohkem raamatuid kui kunagi varem (ärge arvake, et ma seda öeldes ei punasta). Ja mul on veel suve "kohustuslikku kirjandust" öökapil virnas. Aga täna veel miskit jõuab, eks?
Igatahes olid teiste mõtted tunduvalt huvitavamad, harivamad ja sisukamad, kui minu väikesed tähelepanekud minu väikesest maailmast.
Pealegi: a) Sattusid suve keskel minu avalikult kirja pandud maailma päästa püüdvad mõtted turmtule alla ja kuigi ma endiselt nende õigsuses veendunud olen, võttis see igasuguse kirjutamistahte ära. Nii et sellenädalasse UTsse kolumnikirjutamisega kaasnesid suured sünnitusvalud ja beebiga ema rahule ei jäänudki.
Pealegi: b) Sai suvel alguse siiani mitte otsa saanud identiteedikriis ning hirm sügise ees nii töö-, kooli- kui ka iskliku elu mõttes. Jah, tegevusetus sünnitab koletisi ja kui rannas juba zen-merekohinast kopp ette saab, siis ühel hetkel esitab iga oma naba ümber elu elav inimene enesele küsimuse: "Aga mis nüüd edasi hakkab saama?"



Vat. Aga nüüd ma olen siis tagasi.



Ja veel, spetsiaalselt a-lisile. Liislass loeb r2-s vahel reedeti uudiseid ja eelmisel nädalal ütles ta nii: "MarOko Asmerile disainib kunstnik kiivreid". Mul tulid kohe kõik need "koittoomeviinad" ja "pupillclintonid" meelde.

istun praegu tlna keskraamatukogu lugemissaalis ja klõpsasin just kinni faili "MA projekt". kirjutama hakates läks mul-ei-ole-ühtki-mõtet paanikahoog üle, miskit sai kirja pandud. olgugi, et 2-3 lk asemel 1,5. kaua sa ikka sellest jahud!?
aga mille üle ma tegelikult mõtlema hakkasin, oli see, millal ma viimati üldse raamatukogus istusin. baka viimasel aastal sai kogu vajaliku lugemismaterjali oma osakonnast kätte. ja kõigil olid juba rüpes raalid. nii et ka arvuti pärast ei pidanud rampsi minema. seega oli viimasel aastal neid kordi, kui raamatukogu uksest sisse astusin, ehk neli-viis.
nii et... päris uhke ja tark tunne on siin olla, isegi niisama passides. aga nüüd ma lahkun. saan ärimehega kokku ja lähme viinistusse teatrisse.

suurus loeb

tänased meediapommid (otseses mõttes?) meie ajakirjanduse lipulaevalt:
itaalia koolitüdrukud saavad koolilõpukingiks suured rinnad
ja kiku suur pulmapidu jääb ära. aga väike toimub.

hapukurk, juhei!
kusjuures hapukurgi kallal ilkumine on saamas samasuguseks hapukurgiks ka ise.

lisaks piletimüügiinfot:
VÕSA TUUR 2007 Saue Laululaval toimuma pidanud kontsert 17.06.07 ei toimu. Soovi korral ostetakse piletid tagasi Viru Keskuses kuni 17. juulini.

Et nagu kuidas siis? Kui piletimüüjal soovi on, siis ostab, kui ei, saadab pikalt?
Ja vaesed Saue inimesed, kes peavad sellepärast nüüd linna sõitma. Heh.

leidsin kuskilt sellise lehekülje nagu www.phojoe.com, mis pakub erinevaid fototeenuseid, aga teeb äri ka inimeste edevusega. näiteks saad saa 99 taala eest näha, milline sa näed välja 50 aasta pärast. aga mõnel puhul on ka asi vähe tõsisem - nt lapse adopteerinud vanematel ei ole oma lapsest beebieas pilti. või kui kõik pereliikmed ei saanud tähtsal sündmusel osaleda, aga neid kõiki ikkagi ühel fotol näha tahaks, saab need juurde kleepida.

kõige naljakam on aga see, kui inimesi pildi pealt ära tahaks võtta. nagu sellel pildil - alguses abiellus naisega ja siis naise emaga.

pildikesi poodlemisest

mina: "mul on tunne, et need kingad loksuvad mul jalas."
ema: "ära muretse, varsti on sul jalad paistes."

pood on koht, kus edevuse eest sind hukka ei mõisteta. pood on koht, kus inimesed lasevad edevusel välja paista, lausa vohada. eriti just naiste kingaosakonnas. seal on naised justkui vanad sõbrannad, sobitavad beeži, kerge kuldse läikega ja pahkluu ümber kaks korda ulatuva nahkse rihmaga kinga paremasse, ja pruuni, peenikese rihma ja pitsilise ninaga kinga vasakusse jalga ega häbene võhivõõralt suguõelt küsida, kumb on ilusam.

ema otsustas pitsilise kasuks. minu arvamust ei küsitud, aga ma oleksin emaga nõustunud.

ja kui nõuküsiv suguõde on poest lahkunud, käivad nad ise kõik riiulivahed läbi, et vaadata, kust ta nii ägedad kingad leidis ja ega mulle sobivad numbrit ei ole. ei olnud.
sealsamas seisab järjekorras neiu, kes kummardub jalast kinga võtma, nii et pitsilised aluspüksid värvli vahelt ikka korralikult paistavad. tema taga seisval mehel (valge pintsak, must veidi eest lahti särk, mille alt helgib kuldkett, aga muidu juba päris pässieas ja neiule kaenlaauguni ulatuv) löövad silmad särama.

olete kuulnud poekärudest, millele pandi lisaraskused juurde, et koduperenaised poodlemise ajal rohkem kaloreid kulutada saaks? see ka mõni leiutis! hilpe näppides jõudsime emaga mõtteni, et näpitav kleit peaks ise ostjale ütlema: "sorry, aga sa ei saa mind endale lubada" või "oi, ma olen sulle veidi väike." kui kauplejad arvavad, et see vähendaks nende sissetulekut, siis nad eksivad. vähema aja jooksul saaks endale hoopis suurema arvu pluuse, pükse, seelikuid, kleite, kingi ja kotte kokku kahlata.
õnneks on aga praegusel poodlemise kiviajalgi müüjad vastutulelikud ja ka 5 min pärast poe ametlikku sulgemisaega viitsivad sulle sõnad peale lugeda, et ostetud kingadele kaasa antud kingade hooldusest rääkiv brošüür tasuks "läbi töötada, sest seal on päris asjalikke nõuandeid."
aga prillipoe müüjad (olgu see siin välja öeldud, et kõik guugeldades leiaksid - viru keskuse instrumentarium) on täielikud tropid. kui sa püüad neile seletada, et sul paljud prilliklaasid moonutavad, vaatavad nad sind nagu kirikurotti ja ütlevad ülbelt, et kallimad prillid tuleb osta. ja sa ei suuda neile selgeks teha, et ka läbi viietonniste prillide vaadates läheb sul süda pahaks, sest müüja lihtsalt ei kuula sind ja ajab oma joru, et "vähemalt paari tuhandese väljaminekuga peab arvestama".

kõige naljakam on see, et kui ma talle ütlesin, et eelmised prillid olid mul polaroidi omad, siis ta vist mentaalselt juba minestas ära ja suutis veel ägada: "oioi, need on väga halbade klaasidega prillid." aga oma "vähemalt paari tuhandese väljamineku" kollektsioonist ta mulle sobivaid leida ei suutnud.

enne loksunud kingad sobisid pärast jalga küll. ehk tänu sellele jäi ära teine häda, millele mu ema poodlemisel tähelepanu pöörab: säärelihased seekord pikuti pooleks ei läinud.

olen avastanud uue bitch´ide tüübi - noored emad. mäletan talvel enne valimisi üht noort ema bussis kõva häälega kommenteerimas, kuidas laine jänes lubab seda ja seda, aga tegelikult on elu hoopis selline ja selline. mingi häda oli tal seoses lapse kasvatamisega tartu linnas. ja seda pidi kogu buss kuulama.
täna käisin osakonnas. uskumatu, aga pea kõik, keda seal kohtasin, olid kuidagi tujust ära. arusaadav, see kevad on neil eriti kiire. aga kas mina olen siis süüdi, et söendan ka just sel kevadel lõpetada? pidin saama vk-lt ühe artikli. koputasin vaikselt uksele ja küsisin enda arust nii viisaka häälega kui oskan, kas tohin sisse tulla. vk ütles, et oli materjalid raamatukokku andnud. siis keeras ringi seljaga istunud mk ja ütles kurja häälega, iga sõna eraldi rõhutades: "palun pange uks kinni, mul on külm". no arvatavasti mõtles ta pigem oma last, keda ta süles alles nüüd märkasin. uks oli jah tuulega lahti vajunud. aga ma viibisin seal ruumis võib-olla 5 sekundit ja olin juba lahkumas. selle ajaga ei jõua kellelgi külm hakata. eriti veel selle ilmaga.
ma ei saa aru, kas neil noortel emadel on mingi tähelepanuvajadus või? "look at me, look at me, olen ema (loe: sangar), tegelen maailma olulisima tööga ja ülejäänud inimesed peavad selle aja kõrvadel käima ja maad suudlema, millel mina olen käinud." kõik privileegid, olgu asjakohased või mitte, peavad kuuluma neile. käru on nende tank, mille nad täistuubitud bussis inimeste vahele ja varvastele suruvad või ülekäigurajale lükkavad. ja kui nad muidu ehk kaaskodanikke ei sõimagi, siis selles õnnistatud olekus küll. neil on ju L-A-P-S!
ma ei eita, et lapse üleskasvatamine on raske ja tähtis töö ja loomulikult peab oma väetikese eest seisma, sest kaaskodanikud ongi sageli hoolimatud. aga ülejäänud inimestega, kelle "süü" seisneb ainult selles, et nende elu ei ole ühele titele fokusseeritud, ei tohiks salvavalt käituda või põhjuseta tõreleda.

täna sain kahte asja teada.

1) krooni juubelipäeval selgus, et eestis on käibel siiski rubla. vaatasin burda kodukalt, et sealt saab lõikeid osta. ja kui delivery riigiks panna estland, esitab see hinnad rublades! nii et ei mingit eurot ei 2008., 2011. aastal või kaugemas tulevikus...

2) minu korteris elab keegi andrus põder. (sorry, arts!) andres on äge, tal on volkswagen. või vähemalt käib talle minu juurde "volkswageni häälekandja autopiloot". andrus ise veel siiani välja ilmunud ei ole.

kui meie autostunud maailmas üldse sellist asja kui sõidumõnu võib kogeda (autopedendust siinkohal välja jättes, see pole minu tassike teed), siis just mõnusalt päiksepaistelisel pühapäeval mööda piibe maanteed tartu poole sõites. esiteks on sealne ümbrus hoopis huvitavam kui tln-trtu mnt ääres. paisjärved, paksud metsad, suured metslinnud taeva kohal ja külad, kus sa pole eluski käinud. nii et tegelikult oleks parema meelega isegi kaassõitja, et rohkem ringi vahtida. või kui oleks aega, peataks auto kinni, sirutaks jalgu ja teeks kohalikule külapoele 5.50 käivet (jäätis). teiseks ei sõida mitte keegi (sic!, !!! ja oh my god!) pühapäeva pärastlõunal mööda piibe mnt-d trtu poole. vastu tullakse küll - blondid tibid oma kuttidega vuravad aegviidust tlna poole. aga terve sõidu jooksul näed sa samas suunas ja endast mööda sõitmas ainult üht autot. ja kui sa lõpuks sellele autole järele jõuad, siis guess what?, see on raudtee ülesõidukohal välja surnud. õnneks mitte päris rööbaste peal.
tartusse sisse sõites näed kraavi pervel istumas ja miilustamas tudengeid, üks paar kõnnib käsikäes kõnniteel, kolmandad on musitamiseks seisma jäänud. ja kaubamaja ristmikul sõidab ikka keegi vale fooritulega ristmikule, pidurdab järsult ja jääb pead kinni hoides või käsi laiutades rohelist tuld ootama. siin ikka leidub neid flegmaatikuid.

iga päev trtus töötades kipud unustama selle linna ilu, romantilisust ja koomilisust.

mehed.

paar nädalat tagasi rääkis pealtnägijas selle mõrvatud vene noormehe ema. rääkis muuhulgas oma kadunud mehest ja ütles: "ta oli hea mees - ei vandunud ega löönud mind."

eelmisel nädalal kingiti ülikoolile üle üks maal. väliseestlasest vanaproua, kes kingituse tegi, käis publiku ees ülikooli esindajaga kätlemas. kui ta oma kohale läks, tõusis tema rootslasest abikaasa püsti ja suudles teda. eestlased vaatasid kohmetunult maha.

kumb neist naistest õnnelikum oli? kui oli.

ÄRA ANDA...

kõrgharidus

- bakalaureuse tase
- päris normaalsete õppetöö tulemustega
- peaaegu lõpetatud

omanik on saanud üle koera, aga üle saba enam ei viitsi, ei jõua, ei taha. leiab, et ilm on paha, sest ta läheb pimedaks, bakatöö kirjutamise koht on ebamugav, sest sooja vett ei ole ja külmkapp on tühi, arvuti on tobe, sest kogu aeg kui baka-faili lahti teed, hakkab ta kohe surisema; kurta ka kellelegi ei ole, sest a läks tallinnasse.

oma pubekaeas ei olnud ma just teismelise stereotüübile vastav. ma käisin korralikult koolis, õppisin neljadele-viitele, ennem pelgasin kui huvitusin poisest, pidudele "ajas" mind pigem ema ning oma esimese pohmelli sain pärast 9. klassi lõpupidu (arvatavasti umbes kahest klaasist siidrist).
milles aga võib kindel olla, et puberteet oli (ja on vahel praegugi) written all over my face. eks sai seepärast muidugi põetud ja end maailma koledaimaks inimeseks peetud...
mäletan, et mingis põhikooli klassis käisime tšehhi reisil. bussireis kestis mitu päeva, ööbisime bussis, käisime poola metsade all pissil ja pesime hambaid bensiinijaama peldikus. nii et peeglisse ei saanud just väga tihti vaadata.
reisi mingil kolmandal-neljandal päeval, kui oma noorte-hostelsisse maandusime (mille koridorid haisesid kohutavalt), avastasin ma, et minu ostaesisel laiutas maailma kõige suurem vinn! see oli muidugi suur traagika (näe, siiani meeles), et ma mitu päeva ilma enda teadmata sihukese jõletisega ringi olin käinud. ja loomulikult olin ma oma pinginaabri peale jube pahane, et ta mind minu iluveast (sel ajal tundus see mulle muidugi mitte iluviga, vaid midagi puude laadset) ei informeerinud.

aastate jooksul on mul (ja arvatavasti meil kõigil) ette tulnud suhtlemist inimestega, kellel on enda teadmata hammaste vahele mooniseemned jäänud või püksilukk lahti ununenud, soengus mingi kentsakas tutt püsti, rinnaesisel plekk, rähm silmas, ripsmetušš laiali vms.
näiteks pidin ma lehe jaoks tegema pilti ühest noormehest, kelle soeng nägi välja, nagu ta oleks just voodist välja hüpanud. aga ma ei öelnud talle, et äkki heidaksite pilgu enne peeglisse, vaid lasin hiljem küljendajal photoshopis need tuustid likvideerida.
ja mul üks tuttav, kes haiseb pidevalt higi järgi, aga ta ise ei saa sellest aru. igasugused haisud on minu jaoks ühed kõige rõvedamad asjad, alustades tubakast, ja ma iga kord vaikselt suren temaga suheldes. kindlasti tunnevad seda ka teised temaga kokku puutuvad inimesed. aga ometi ei ole ma talle kunagi midagi öelnud.

tundub ju kuidagi kohatu ja paha teisele selliseid asju öelda. nii kannatamegi selle ebaesteetilisuse vaikselt ära ja loodame, et äkki ta ikka märkab seda ikka ise. reeglina ta loomulikult ei märka. ning arvatavasti oleks ta tänulik, kui sellele tähelepanu juhiksime ja ta järgnevatest võimalikest piinlikest olukordadest päästaksime (mina küll oleksin!).

aga kuidas seda teise tundeid riivamata teha...?

käisin täna rehve vahetamas. mehed teeninduses rääkisid omavahel, et kui praegu relva kätte saaks, siis laseks tänaval kõik v-lased maha.

eelmisel suvel käisin esimest korda narvas. kõige kirdepoolsem koht, kus siiani käinud olin, oli sillamäe, mis oli 1997. aastal päris šokeeriv. kümme aastat hiljem oli seal kõik palju talutavam. käisime a-ga ka narva-jõesuus vanu puitdekooriga suvilaid otsimas. selle asemel leidsime palju arhitektuurilist pornot, sekka mõne autentse puithoone. ja narva kindlusest n-jõesuu majadest pildiraamatu.
hõrgu pitsilise maja leidsin läinud nädalavahetusel hoopis mitte läänemere, vaid peipsi kaldalt nina külast.
tunnistan, et ma ei teadnud, et selliseid kohti eestimaal leidub.
nina külas oli kiriku, kalmistu ja karmi tuule kõrval üks majakas...
ja teokarpidega sillutatud järvekallas.

liiklusest. ma siiani arvasin, et jeebiomanikud on jobud ainult tallinnas. aga eksisin. kui ma hommikul mööda kitsast munakiviteed linna vahel sõitsin 45ga, siis üks TÄDI (!!!, sic! ja oh my god!) tahtis must oma jeebiga mööda sõita. ja ristmikul see tal õnnestuski, kuigi pidime mõlemad paremale pöörama.

tööst. mida ütlesid naksitrallid? naksitrallid ütlesid, et looduses peab valitsema tasakaal. kui sa oled päeva keskel telefoni teel riielda saanud, et julged organisatsioonis toimuva kohta kelleltki aru pärida, justkui sina oleksid süüdi, et sellised reformid toimuvad, siis tööpäeva lõpus peab ootama sind üks inimene, kes võtab su vastu naeratuse ja tassi teega ning jutustab sama tõsistest asjadest, aga hoopis iisimas võtmes.

ilmast. lõunapausi saab õues pidada. puu otsas, mille all sa istud, siristab lind. mõnuga ja saba lehvitades. pungad on juba päris suured.

bad hair day

minu moto "millal ma ikka pikki juukseid kannan kui mitte praegu" ja liikmeksolek orkuti kommjuunitis "i love my hair" said täna valusa põntsu:

ärge kunagi minge 13. ja reedel juuksuri juurde, kui te just ei taha, et teil KÜMME (!!!, sic! ja oh my god!) sentimeetrit või rohkemgi juukseid maha lõigatakse, kuigi te olete just öelnud, et veidi võiks otsi lõigata.

kuna minust on saanud autoomanik (siinkohal kindlasti köhatab mu anonüümne ema tähendusrikkalt kolm korda, seepärast lisan "autoomaniku" ette "ajutine") ja mu anonüümne ema lapsel enne tartusse sõitu paagi täis tankis (mispeale ütles a, et vanasti anti lapsele kaasa limonaadi, nüüd siis bensiini), siis ma olen ikka sõitnud ka ja avastanud, et minu sõidustiil sobib rohkem pealinna. no kiirust ma ei ületa ja kiirendan-pidurdan ka säästlikult, aga mulle meeldib jubedasti signaali lasta ja rooli taga autojuhile etteheitvaid nägusid teha. parematel päevadel näitan fakki ka.
***
muide, varje sai eile viienda lapselapse.

kas teate - elu on liiga ilusaks läinud. noortel meestel jääb energiat ja jõudu üle. sittagi pole teha, kuhugi ei osata end rakendada.
ja siis hakatakse teineteise kallal nokkima, et peksta saada. "lihtsalt praktikaks," ütles üks paks.

andke andeks, aga mulle tundub järjest enam, et maailm on üks tõeliselt fucked up place.

eile rääkis mulle a, et talle oli üks hongkongis töötav majandusmees rääkinud, et rohelisel mõtteviisil ei ole tegelikult eriti mõtet: maailm on juba nii saastatud, eriti hiina, kus võib isegi nädalaga märgata, kuidas õhusaaste (sudu) järjest hullemaks läheb. sealt on kogu maailma poole teel ökoloogiline katastroof.
täna kuulsin, kuidas pvhlemm ütles, et venemaa soovib siiski oma mõjuvõimu maailmas taastada ja paraku võtab ta (või jääb talle) eesti ühena esimestest ette. ja kui ma ruumist välja astusin, sest pidin a ja sb-ga koolitöö asjus kokku saama, kostis mu kõrvu sõna "sõda"...
hommikustes uudistes rääkis, kuidas selle aasta orkaanihooajale prognoositakse mitu korda enam orkaane.

jah, inimkond on ise selles kõiges süüdi: meie võimuiha, meie suutmatus teineteist mõista, ahnus ja edevus, hoolimatus (või vastupidi - hoolimine, aga ainult endast), laiskus ja oskamatus protsesse peatada või ümber pöörata.
tõdeme, et inimene ei muutu kunagi. ühiskondlik mälu on lühike, ajalugu kordub.

okei. ja siis maailma (või vähemalt inimkonna) lõpuminuteil jõuab see siis lõpuks kõigi teadvusesse, et me ise hävitasime maa. ja see on nüüd meie karistus.

noh, ja siis? mis on selle loo moraal? mis see mõte siis sellel kõigel oli, kui kõik, kes selle teadmise võrra nüüd targemad on, on surnud?

hea nali küll.

ma olen ära unustanud uuno raadio, sky plussi jms raadiojaamade sagedused. ma ei mäleta, millal ma neid ise viimati vabatahtlikult kuulasin. kosmeetiku juures mängib aga alati sky pluss. esmaspäeva õhtul oli eetris soovisaade. sinna helistas mingi tüüp, kes joviaalselt hõikas, et noh kas hääle järgi ei tunne ära, kes ma olen. küllap siis sage helistaja.
- no millega siis täna tegelenud oled, küsis saatejuht, kelle nime ma ei mäleta.
- ah täna vean raamatuid laiali.
- mis raamatuid, küsis teine saatejuht lenna.
- jumalaema kirik pariisis.
- ja kas te seda lugenud olete?
- loomulikult mitte. ma teeks üldse nii, et see kirik siit maa pealt kaoks.
- ???
- jumala kopp on ees. te ise mõtleks ka nii, kui viis tundi oleksite neid laiali tassinud.
saatejuhid püüdsid siis rääkida, et ega kirik pole raamatu kirjutamises süüdi ja lenna lisas, et tegelikult on see päris hea raamat.

peaks vist vikerraadio või r2 (mida ka vahel piinlik kuulata on, but still...) sagedamini nendele kanalitele keerama, see tõstab kohe enesehinnangut. kevade lähenedes kipun järjest rohkem tundma, et mina oma mittekuhugi jõudva bakatööga olengi maailma kõige lollim inimene.

Panen ennast avalikult häbiposti:

Lastekliinik peab juubelit ja pressiteates oli kirjas, et selle puhul korraldatav konverents keskendub pediaatriale. Mina helistasin kliiniku juhatajale kommentaari saamiseks. Rääkisime veidi kliiniku hetkeseisust ja siis mina küsisin: "Jah, aga miks konverents just pediaatriale keskendub?"
- Vaikus teisel pool toru. "Oot, ma ei saa päris hästi küsimusest aru nüüd."
lSiis ma püüdsin uuesti küsida ja sain poole küsimise pealt aru, et ma ajasin mõttes pediaatria segamini ortopeediaga. Seega ma olin küsinud, miks lastekliiniku konverents keskendub laste ravimisele. Hõissa!

Kui hiljem seda emale rääkisin, siis ema kahtlustas, et ma ajasin pediaatria pediküüriga segamini. Oh, see oleks veel ägedam olnud!

Von Krahl on vinge

Seal me siis olime. Väljunud Tartust aegsasti, et kella 18 Krahli "Kajakat" vaatama jõuda. Alguseni oli 45 minutit ja meie istusime ummikus. Ummikus, mis sai alguse pealinna piirilt ja lõppes viadukti juures. Reede õhtul kell 17.15. Linna sissesõidul!!! (???).
Minu ema oli Jürist väljunud 16.45 ning oli tollesama ummiku esimeses pooles.
10 minutit enne täistundi jõudsime Ülemiste keskuseni. "Hilinejaid saali ei lubata," luges ema mulle pileti pealt telefonitorusse. Tema oli just viadukti alt läbi sõitnud.
Ei jäänud muud üle, kui otsustasime minna teiseks vaatuseks.
Vahepeal nägime vanalinnas Anarit. Ja sõime restoran Elevandis, mille veetsees olid Jyski kilekoti-kitšpeeglid ja seebitosaator.
Kui veidi enne kella 20 Krahli jõudsime, ütles meile sealne tädi: "Teie olete need ummikus olijad, jah." Muide, minu emale, kes napilt õigeks ajaks jõudis, oli ta öelnud: "Teie olete see Müürivahe tänavast, jah?" kuna ema sõbranna oli temalt küsinud, kas Müürivahest tulija veel saali lastakse.

"Teiega on nüüd nii," ütles tädi meile. Meiega oli nii, et kui me teisest vaatusest sel hetkel oleksime loobunud, võiksime tervet etendust näha maikuus. Nii otsustasimegi teha.
Eriti tore, et sellist vastutulelikkust kohtab, sest tegelikult jääb ju neil nüüd maikuus ühtede piletite raha saamata. Von Krahl on vinge.

see ainuke hall auto maja ees on artsi auto. seal ta seisab. just nimelt seisab, sest tegelikult ma pidin temaga sõitma minema, aga ta ei läinud käima. sest mina olin eile hommikul tal tuled põlema jätnud. nüüd on aku tühi.



ootan põnevusega, mida ma järgmisena ära kaotada või ära unustada suudan...





vahekokkuvõte kell 16.12.
poisid käisid mihkli auto pealt akut laadimas, aga see on vist ikka täiesti tühi, nii et auto tervis on kehv. 16.06 startisid nad linna poole, kuna artur pidi ühele koosolekule jõudma. mihkel tegi ettepaneku püüda käima tõmmata, aga selleks polnud paegu aega. to be continued...


poole kuue paiku saabusid poisid teisele katsele.

ja kui ma õue jõudsin, olid ponil hääled sees!













siis käisime mihkli poni pesemas.



ja arts ei tahtnud, et ma temast pilti teen.


ma siis ei teinud.

WANTED

siin ma olen - muretu ja õnnelik koos oma armsate päikseprillidega. leidsin need eelmisel aastal ühest viljandi prillipoest vahetult enne hisp. reisi, kuigi olin juba lootuse kaotanud sobivaid leida. need olid superprillid - ei moonutanud, nagu enamik prille, olid lihtsad, ilusad, eeldatavasti ka kvaliteetsed ja maksid veidi üle tonni, mis on prillide kohta suvise hooaja alguses täiesti vastuvõetav hind.

läbi suve teenisid nad mind innukalt. isegi selle elasid üle, kui etv-s tööl olles need korraks auto käigukangi juurde panin ja operaator pidurit tahtis maha võtta ning läks neile kuidagi nii vastu, et üks prilliklaas raamist välja tuli. aga terveks jäid. ja klaasi sain tagasi.

pärast seda, kui ma nad pärast suve eile esimest korda pähe panin ja bussis linna poole sõites neile truudust kinnitasin, otsustasid nad mu maha jätta. lihtsalt jätsid end poes ostukorvi koos meediakriitika konspektiga ja mina jalutasin süüdimatult minema. mul oli peavõru peas, see tekitab samasuguse tunde, nagu oleksid prillid pea peale lükanud.
"konspekti saate kätte, aga prille mitte," ennustas infolaua tädi, kui ma paari minuti pärast paanikas poodi naasesin (naasin?).
ma olin maruvihane. ropendasin nagu ... ma ei teagi, kes... ja näitasin õues autojuhile fakki, kes mind üle tee ei lasknud.

prillid, tulge palun tagasi! ootan teid väga! ja luban hoolsamini hoida.
kati ilma karuta on justkui ilma aruta...

ja kui te kellelgi rimi poes või poe juures selliseid peas näete, krabage peast ära ja tooge mulle.

SUUR KINGISADU!

Täna teatas lugupeetud Kaubamaja mulle, et nemad on kevadeks valmis. Suure hirmuga avastasin, et mina ei ole. Sukeldusin suure kingisaju maailma, sest lubati "paljude kaubamärkide ostmisel kaasa eksklusiivseid ja väärtuslikke kingitusi."
No jah, esiteks tekkis mul mure, kuidas ma üldse üht kaubamärki ära osta saan. Aga lohutuseks saadud kingitused olid piisavaks motivaatoriks.

Ostes Giorgio Armani naiste parfüüme 1129.- krooni väärtuses, saate kingituseks G. Armani rahakoti.
Ostes Cacharel´i parfüüme 679 krooni väärtuses, saate kingituseks Cachareli võtmehoidja.

Kujutasin ette, kuidas Armani ja Cacharel´ raamtupidajad oma peenikestel kunstküüntega näpukestel välja arvutasid - täpselt 1129 või 679 krooni eest peavad kliendid meie tooteid ostma, et saada see ekslusiivne rahakott või võtmehoida (mis on ka kindlasti eksklusiivne, kuigi aasia lapstööjõud meile need sandikopikate eest valmis on teinud). Ja siis keegi kohalik Armani spets kirjutas, et naiste parfüümi peaks ostma "1129 .-" eest, aga kuna unustas ära, mida ".-" tähendab, lisas veel igaks juhuks sõna "krooni".

Korraga taipasin, et kevadeks valmisolek on tegelikult imelihtne - sul peab olema vaid piisavalt kotte.

Ostes Nina Ricci parfüümi Premier Jour 100 ml edt või edp, saate kingituseks kaasa käekoti.
Kahe Escada naiste toote ostjale kingituseks suur roosa käekott.
Ostes Shiseido tooteid 1000 krooni väärtuses, saate kingituseks käekoti.
parfüümi 212 Sexy edp 60 ml ostjale kingituseks käekott.

Ostes Cerruti naiste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks käekoti.

Ka keegi "B. Spears" pakkus oma lõhna juurde käekotti.

Siin aga on üks nõks: mitte ainult sinul, vaid ka su meessoost kaaslastel peab olema palju kotte.

Ostes Joop meeste parfüümidest kaks toodet, saad kingituseks Joop spordikoti.
Iga Escada meeste parfüümi ostuga (alates 50 ml) kaasa seljakott.

Ostes Cerruti meeste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks reisikoti.
Või kui sa ei soovi ei spordi- ega reisikotti, võid saada lihtsalt koti: Parfüümi Sexy Men 212 edt 100 ml ostuga kingituseks kott.

Esmalt ostan ära aga La Preirie, Matis ja Nivea Beaute kaubamärgid, sest nende kingisadu on lihtsalt võrratu!

Ostes 3000 krooni väärtuses La Prairie tooteid, saate kingituseks purgi kaaviari.
Ostes Matis päikesesarjast ühe näo- ja ühe kehatoote, saate kingituseks kena rannamütsi.

Kevadeks valmisoleku garanteerib aga kindlapeale edukaimalt Nivea:

Nivea Beaute küünelaki ostjale kingituseks minikätekreem või varbaeraldaja.

Uhh, veidi verine küll, aga vähemalt saab kevadel kaks numbrit väiksemaid kingi kanda.

NB! KÕIKI KINGITUSI ON PIIRATUD KOGUSES. ÜKS KINGITUS OSTJA KOHTA.

inimeste arukuse kontrollimiseks on läbi aegade erinevaid teste välja mõeldud. aga üks lihtsamaid viise testida, kas inimesel on raasukestki loogilist mõtlemist, on alljärgnev:

HEY ITS DIANNA, FROM THE DIRECTOR OF ORKUT,EVERYBODY SORRY FOR THE INTERRUPTION BUT ORKUT IS CLOSING THE SYSTEM DOWN BECAUSE TOO MANY BOTTERS ARE TAKING UP ALL THE NAMES, WE ONLY HAVE 57 NAMES LEFT, IF YOU WOULD LIKE TO CLOSE YOUR ACCOUNT, DONT SEND THIS MESSAGE, IF YOU WANT TO KEEP YOUR ACCOUNT ,SEND THIS MESSAGE TO EVERYONE ON YOUR LIST. THIS IS NOT A JOKE, YOU'LL BE SORRY IF YOU DONT SEND IT. THANKS DIRECTOR OF ORKUT, TIM BUISKI. WHOEVER DOESNT SEND THIS MESSAGE, YOUR ACCOUNT WILL BE DEACTIVATED AND IT WILL COST YOU $ 10.00 A MONTH TO USE

ma olen viimaste päevade jooksul oma kolm korda oma orkutisõpradelt selle kirja saanud. ja siis minevikus korduvalt sarnase sisuga teateid msn-i vms kohta. "tule taevas appi!" kuidas te ei mõista, et selle pealt, et meie seda teenust tasuta kasutame, need mr orkutid, dianad ja tim buiskid oma kurkusse kena kopika korjavadki. pealegi on orkut, blogger ja google nüüd üheks süsteemiks liigetud. see on SUUR äri. ja nii lihtsalt midagi, kuhu inimesed vabatahtlikult oma isiklikke andmeid ja huvialasid avaldavad (hea infobaas reklaamiinimestele), ei suleta. ja kui suletakski, oleks kaotajad pigem omanikud.

p.s Tim's been changing jobs lately. He used to be "director of Yahoo" who was notifying people that Yahoo was shutting down email service due to "too many people are taking up all the names." He's also been running Bebo, a site for sharing personal profiles. He's shutting Bebo down as well.

There must be quite a few people looking for Tim on Google. A number of porn sites have "Tim Buiski" as a meta tag so they show up on search engines.

p.p.s

General Points to remember about Yahoo!
Yahoo! NEVER:

• Communicate to its users via Private Messages.
• Communicate to its users via Chat Room Text.
• Send files to its users via File Transfer, E-mail, or any other way.
• Ask via any form for users to re-submit their information.
• Use geocities pages for logins, or use geocities pages to transfer files.

täna hommikul leidsin oma meilboksist kirja pealkirjaga "sinule mõeldud karunädal!" korraks juba mõtlesin, et tõesti minule...

ma olen alati pidanud oma lemmikaastaajaks suve. suvel oli koolivaheaeg. suvel oli mu sünnipäev. suviti sai pea kolm kuud järjest maal olla. suviti käisime pere ja tuttavate peredega mõnel reisil. näiteks otepääle, kus ma esimest korda elus hotellis olin, või kihnu, kus ma aidaukse vastu jubedalt pea ära lõin.
sel nädalal, kui pärast lõunat tõnissoni platsil meelisega värsket õhku hingasime, oli õhus tunda kevadet. mitte kuidagi metafoorselt, vaid sa võisid tõesti nuusutada varakevadet. mitte ka päris kevadet, sest selle lõhn on tärkava muru lõhn.
varakevad lõhnab teisiti. ma pole veel aru saanud, mille järele. aga midagi ootama paneb ta küll. ja võib-olla see kummaline ootus, mis enamikul meist kevaditi tekib, pani ka mu endalt küsima, kas mitte kevad pole mu lemmik...

ega tegelikult see ju ei olegi oluline, et oleks üks kindel lemmik. artur ütleb ikka, et ära küsi selliseid stiina (see pube-beibede ajakiri) küsimusi, kui ma näiteks uurin, mis ta lemmikvärv on. aga ma usun, et see on küll oluline, et oleks, mida oodata.

paar nädalat tagasi istusin arsti ukse taga. minu vastas istusid kaks vanatädi, kes kõvasti rääkisid igasugu asjust. näiteks mis roogasid saab teha kapsast. süvenesin mingisse räbalaks loetud peresse ja kodusse, kui minu kõrvu kostus küsimus: "oot, teil ei olegi siis enam ühtki?" teine tädike võttis eelnevast reipast häälest pool tooni vaiksemaks: "ei, kõik on meilt võetud."
jutt käis naise lastest.
teine tädi kohmetus veidi, aga püüdis siis ikka midagi positiivset leida. "noh minul on jälle nii ja nii palju lapsi ja alati on mure, et nad ei saa kõik korraga külla tulla, kuna nad ei mahu kuhugi ära. iga kord on sellega mure..."
"aga sul on vähemalt kedagi oodata. meie oleme mehega kahekesi. jõuludel olime ja..."
ma mõtlesin, et see võib ikka kohutav olla küll - see loomuvastane asjade käik, et lapsed surevad enne oma vanemaid ja kui ei ole pidupäevakski kedagi oodata.

praegu tunnen küll, et üksinda on päris mõnus elada. saab mõnusalt egoistlik olla ja pole peale iseenda kellegi peale vihastada, kui nõud on pesemata, voodi tegemata või tolm võtmata.
aga paar päeva niimoodi olles panen tähele, et hakkan vaikselt enesega rääkima. mingid suvalised repliigid ei ole enam mõtted, vaid pobisetud laused. ning - kõlagu see nii imelikult kui tahes - vaatan sagedamini peeglisse justkui otsiksin teise inimese seltsi. ja mõtlen järjest rohkem, millal leiaksin kohustuste kõrvalt aega sõpradega miskit ette võtta.
ja ootan.

näiteks praegu arturit tallinnast. greimasi lugemise kõrvale (praegune aeg v.a) vaatan järjest sagedamini kella.

õhtu läheb aina pimedamaks.

mu ema ütles kunagi, et talle meeldib rohida, kunaselle töö juures on kohe näha tulemust, aga muidu peab ta tegema päevast päeva tööd, millel tulemust justkui ei olekski või ei saa seda vähemalt tema näha.

eile (reede!) õhtul sain ma jälle ühelt meie kaastööliselt kirja, kus ta ei olnud rahul, et raamatuesitluse uudise juurde panin tema nime. ta oli üks raamatu autoritest ja "ei soovinud raamtule reklaami teha". aga kes muu teaks täpsemini raamatu sisu kui raamatu autor?! meie väikses lehes on pidevalt selliseid artikleid ja tegemist ei ole kuidagi moodi klassikalises mõttes reklaamiga, sest meie sellest mingit kasu ei saa.
meie peatoimetaja on alati õpetanud, et kui vähegi saab, ei tohi end võõraste sulgedega ehtida - uudise juures peab olema selle reaalselt kirjutanu nimi, et tema vaev oleks ka lugejale näha.
no mida ma siis tegema pean? ma ei jõua iga pisimagi asja pärast kõigilt kooskõlastust küsida, niigi on selles lehes seda nii palju, et mul on tunne, et mul puudub enese otsuste üle igasugune võim.
tuli tahtmine sellele meilile vastata, et tegin jah oma tööd sitasti.

kui ma sinna lehte tööle läksin, mõtlesin ka, et mis siis ära ei ole sellist neljaküljelist lehte kokku panna. pealegi on ju palju kaasautoreid. nüüd näen, millist vaeva see nõuab. mitte küll unetuid öid ega tapvat koormust. aga kaastööde tegijaid tuleb otsida (meie väike toimetus ei jõua igale poole), nende kirjatükke tuleb korralikult toimetada, muudatustest autoritele teada anda, kärpeid jms selgitada, võidelda sellega, et igaühel on oma arusaam, kuidas ajalehte tegema peaks...
ise loo kirjutamine on ehk etemgi, kuigi siin on vaja ka kõik tsitaadid jms lasta inimesel üle kontrollida. ok, osalt on see vajalik, ma tõesti ei tea mingist teadusvärgist just väga palju.
fotograafi meil ei ole, mistõttu on leht nagu mingi perekonna fotoalbum, kaugel ajakirjanduslikest fotodest.

ja üldse. mul on üha enam tunne, et see töö, mida teen, pole kellelegi vajalik. kes seda lehte üldse loeb? või on vajalik ainult juhul, et meiega õiendada saaks.

raisk, tuleb vist aednikuks õppida.

minu naistepäev

töö juures söödi naistepäeva puhul torti. kõik meie osakonna naised olid kutsutud, aga meid varjega mitte.
see-eest meelis tõi meile apelsine. "lilli saate te täna niikuinii kuhjaga."

päev oli imeliselt päikeseline. kui kõndisin alla toomemäelt, mööda seda kaldteed, mis vallikraavi tänavale viis, oli see lumest puhas ja päikese käes äragi kuivanud. kuiv asfald on minu jaoks alati kevade märk olnud. kunagi oli see esimene aeg, kui õue keksu mängima pääses.

suhtekorralduskoverentsil räägiti suurepäraste turundustegude kõrval ka emakakaela vähi vaktsineerimise kampaaniast. näidati pilte ka. can´t get them out of my head. ja pärast seda sooviti head naistepäeva...

aga ei, ma saan aru. see on reaalsus.

märt helistas. daisy saatis smsi ja töölt mai meili. postimehes räägiti lillede säilitamise nippidest. "uudis" oli ka esiküljel.

vaid siis, kui õhtul poodi läksin ja lillepoes ainult meestest koosnevat järjekorda nägin, tõmbusid suunurgad natuke mossi. aga siis meenus, et sellised päevad on vaid arutu tarbimise suurendamiseks. ja jälle üks põhjus, mis annab naistele põhjuse meeste kallal vinguda. ja meenus, et ragne ütleb alati, et talle keegi lõikelille ei tooks (pole vaja tema pärast lille tappa vms). ja anu välba ütles kuskil, et see tähtpäev võiks jääda oma aega.

aga siiski ostsin endale kingiks kõrvarõngad. noh, ma tegelikult juba ammu plaanisin. ja laadapäeval sattusin cindy crawfordi aeroobika dvd otsa. õhtu oli sisustatud.
pärast väike vein ja juust ka...

ja veel. see oli minu lapsepõlve üks lemmikluuletusi.

Väikeste tüdrukute naistepäev

Poisid meile lill andsid kaheksandal märtsil. Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi, plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid. Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid. Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit. Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid, teatasid, et püha puhul saadavad meid koju. Aga õues neile tuli lumesõjatuju. Mina sain palliga suhu. Helen sai laubale muhu. Mail oli ranits lund täis. Klaarika käpuli käis. Minni, kel lund sattus ninna, ähvardas kaebama minna. Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid. Teet mind narris: “Luba, et su koolikotti kannan!” Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!” (Leelo Tungal)

millegipärast hakkasid mul seda kuuldes kõrvad valutama

"Aga meil on veel teisigi magusaid kirsse tordil, mida teie, head kuulajad, saate eetri kaudu kõrvadesse noppida." (K.Kossar)

Kuku raadio tähistab 15. aasta juubelit.

kui sa vegeteerid haigena kodus, võid ühel hetkel avastada, kui primitiivsed on su mõtted.
vaat sellised ->







***

märt tuli kööki ja avastas mu kamorka ukse äärest seismast, corn flakes´i pakk peas. mina aga avastasin, et olen paar sentimeetrit lühem, kui olin 18 aasta ja ühe kuusena. loodetavasti pole ma kängu jäänud, vaid lasin end tol korral mõõta hommikul.

aim not ö gööl, not jet ö vomän*

kui tööle lähed, siis kasvad ruttu suureks. st suureks kasvavad mõned asjad. ei, ma ei mõtle neid kehaosi, ma mõtlen näiteks asjade hulka sinu kodus. esiteks avastasin ma hiljaaegu, et olen soetanud endale viimase poole aasta jooksul rohkem jalanõusid, kui eelneva kolme aasta peale kokku. muidu oli ikka see, et tahtsid midagi osta, aga parasjagu raha ei olnud, mõtlesid, et küsid vanematelt, aga siis, kui vanematekoju läksid, olid juba need asjad meelest läinud või tuli midagi pakilisemat ette. või ema ütles, et mine vaata välja ja siis lähme koos ostma. aga viitsid sa jee minna neid sinna nillima. ja üldse on hea, kui keegi on shoppamas kaasas.
aga siinkohal ma pean märkima, et mu mees (mehe omamise fakt on ka äärmiselt täiskasvanulik, eksole. ja kõigile teistele temast rääkides tuleb kasutada just nimelt väljendit "minu meeees") kinkis mulle ühed mu saapad. see on ka äärmiselt täiskasvanute värk, mhm...
no ühesõnaga mul on nüüd saapaid. rohkem kui üks paar. ja see on minu jaoks üks märk iseseisvumise poole. hurraa!
teiseks olen ma hetkel haige. see ei ole mingi märk. aga täna käisin ma arsti juures ja tegin oma esimese sinise lehe. ma tean, et tegelt sellist asja ei ole enam olemas (ma olen juba nii tark!), aga inimesed ikka seda nii nimetavad. aga ma päris hästi ei saa aru (nii tark ma veel ei ole...), mis selle sinise lehe võtmisega kaasneb. küllab väiksem palk ja küllap siis no boots for next month...
aga natuke olen ma ikka veel laps. kirjutasin täna listi eksole ühe südantlõhestavat lauset sisaldava (sentimentaalsus on pubekatele, eks!) kätšikirja ja identifitseerisin seal end pigem II kursuse, mitte juba baka lõpetanute v saurustega.

*- muide eile ma vaatasin X17 online-ist mitmeid videosid, kuidas britni oma juuksed maha ajas, vihmavarjuga paratatso autot peksis ja kuidas lindsi lohän käis kliinikus. arvatakse, et kuigi ta ütles, et tal oli mingi pimesoole värk, siis tegelt tal on mingi naisteprobleem, aga ta ei julge seda tunnistada.

ma nüüd lõpetan, tunnen end varsti 13-aastasena.

Mina ja Stiina neli aastat tagasi märtsis.

Elagu Priit ja Mihkel!

täna läks artur tallinna. bussiga, et saaks tööd teha. mina ütlesin, et ta jätaks auto mulle, et saaksin õhtul trenni minna.
juhtus nii, et meie peatoimetajal oli sünnipäev. laud oli küpsetistest, puuviljadest jms lookas. rahvast oli päris palju. kui kolmveerand tundi trenni alguseni oli ja mõtlesin, et peaks nüüd ruttu trennist läbi käima, sain ma aru, et ma ei saa ju sõita, sest ma olin rõõmsalt veini luristanud. ise olin veel enne liinale öelnud, et täna kindlasti tulen.
kuna ka hans astus varje sünnipäevalt läbi ja oli teel üliõpilaslehe koosolekule, mõtlesin, et sinna peab minema ka mihkel. lubadega mihkel. aga mihkel ütles msn-is, et ta läheb autoga ja on juba hiljaks läinud. mõtlesin siis, et kas lähen bussiga või teen paaritunnise veepaastu ja sõidan ise.
noh ja ühel hetkel hüppas msni aken lahti: mihkel oli mõelnud välja logistilise plaani, et värskete lubade omanik priit tuleb sõidab minu autoga koju ja kuna mihklilgi on minu kanti asja, võtab ta pärast priidu peale.
nii ma mõnusasti koju saingi.

p.s. tuli välja, et üldosakonna tšikid kutsuvad mind ja meelist beaviseks ja buttheadiks. ma ei tea, kas see on sõbralik nali või nad on õelad. ma võin olla 1990. aastate keskel tv3 näidatud multika "victor ja hugo" victor - mind ja mu pinginaabrit kutsuti põhikoolis nii - aga ma ei taha olla persepea.

kuna ma täna kl 6 ärkasin, siis lootsin, et saan varem koju. lehe saame valmis tavaliselt enne kl 14, täna saime varemgi. kuna mul enam väga palju kohustusi ei olnud, plaanisin koju minna. siis meenus, et olin plaaninud kl 14 minna sadamateatrisse üht tantsuetendust vaatama.
teel sinna sattus aga ette raekoja platsi kunstimuuseum, kuhu ma samuti endale ammugi minna olin tõotanud. astusin sisse, loobudes nii sadamateatrist. noh, külm on ju ja teater on nii kaugel, vabandas minu heaoluühiskondlik pool.
johannes saali näitus oli huvitav. omaaegu õõva tekitav. mõtlesin tagasi ajale, mil oli päris tavaline, et mõni laps perekonnas noorelt suri. nii ka saali 6-aastane vend. ta ise haigestus noormehena tuberkuloosi ja põdes viis aastat. tema naine unistas suure pere emaks olemisest, aga nende ainuke laps suri noorelt. peale selle kotiti tema teoseid nõuk. ajal päris palju, nii et ühe töö ta noaga läbi lõikas. (selle oli kokku traageldanud tema abikaasa). peale selle oli saal ise vaimselt ebastabiilne.
ka tema kunstis oli palju surma ja sõja teemat. tumedaid värve. üks periood aga vastupidiselt väga värvikirev, nii et näitustel pandi need teosed kuhugi eraldi, et need teisi ei varjutaks (varjutama on selle värvikuse juures muidugi veidi vale verb).
käisin ka kaupsis. toidupoes.

marsaga koju sõites säras päike veel taevas ja olin rõõmus, et jõuan enne homset tallinnasse sõitu kodus asju pakkida ja koristada. pidin ka veel tädile helistama, kellel oli täna 50 aasta juubel.
tavaliselt otsin ma juba bussis koduvõtme välja, et enam külma käes ukse taga kohmitsema ei peaks. nii ka seekord. aga võtit ei olnud! ronisin marsast välja, läksin oma maja juurde ja lausin kogu stafi oma kotist välja trepi peale. ei midagi. taskutes? ei.
helistasin tööle. varje oli veel seal ja vaatas mu laua üle. ütlesin, et mäletan, kuidas ma päeval vetsu minnes võtmed kaasa võtsin. meil käib nimelt see uks lukus, et võõrad inimesed tänavalt seal ei käiks. varje jooksis kolm korrust allapoole vaatama, aga ei leidnud.
noh, jooksin bussi peale. käisin tiiru kaubamajas. küsisin kassiirilt, turvamehelt, infolauast ja ühest hilbupoest, kuhu olin sisse põiganud. ei midagi. läksin muuseumisse. käisin kõik kolm korrust läbi, rääkisin igal korrusel valvuritädidega. neist üks oli eriti empaatiline, ütles mitu korda, et tunneb mulle kaasa.
nüüd hakkasin siis vaikselt juba harjutama end mõttega, et ega neid võtmeid enam kätte ei saa. püüdsin juba vaikselt välja arvutada, kui palju võiks maksma minna töökoha lukkude vahetamine. samas ei suutnud ma ikkagi uskuda, et need niimoodi ära kaovad. pika paela otsas. ja ma olin neid ju hommikul näinud.
töö juures vaatasin läbi kõik sahtlid, lauaalused. käisin ka muidugi vetsus otsimas. kohmitsesin tükk aega, kuni merike, ülikooli kunstnik, mida ma otsin. "võtmeid," ohkasin.
- kas neid, mida ann (maja perenaine) siin mulle pakkus.
jooksin alla esimesele korrusele. õnneks oli ann veel seal. ja minu võtmed ka! ta oli need leidnud vetsus nagis rippumas.

et siis selline õnnelik õnnetus, nagu ütles varje.
koju sain alles pool 19. kodu on siiani koristamata. homme.

talv võtab mõnusalt võimust. kuigi tartut pole lumesajuga õnnistatud, nagu artur ütles, on siin ikka jube külm küll.
täna hommikul läks mul kl 6 uni ära. ei viitsinud väga kaua kodus passida ja olin 7.30 juba kesklinnas. kui rüütli tänavat mööda tööle kiirustasin (just selle külma pärast), siis tuli mulle vastu sellise välimusega naine. ta oli nii sisse mähitud, et hea, et silmadki üldse välja paistsid. ja üleni mustas. nagu mingi usulahu vms esindaja.
aga ega ma vist ise parem välja ei näinud. sall oli jube härmas ja nina punane küll.

kes on tõelised naised?

kas tüdrukud, kes patseerivad talve trotsides miniseelikutes? need on lihtsalt jobud. põie-, neeru jm põletikega arsti ukse taga istuda pole üldse seksikas ega naiselik.

kas neiud romantilistes kleidikestes? reeglina on see vaid moevool või eskapism. jäljendamine niikuinii.

tõelisi naised on need 60-ndates, 70-ndates tädid, kes käivad ka kõige külmemate ilmadega seelikuga. aga mitte miniseeliku, vaid alla põlve ulatuva villase seeliku, villase mantli ja baretiga. ei mingeid sportlikke suusakostüüme, sulejopesid või fliisimütse. seelik, mantel ja barett. nad riietuvad nii, sest nende nooruses riietuti nii. ja võib-olla ka seepärast, et neil ei olegi teisi riideid. aga ma ei usu, et nad seda outfiti häbeneks. selles on alati tükike nende noorust. aega, mil naised olid naised ja mehed mehed. ka mõtlemiselt.

meie ei saa kunagi sellisteks Naisteks.


***
btw, publiku nõudmisel täpsustaksin ma ka, mida pakk veel filmifestivalil veel ütles. on kaht sorti õudusfilme: ühed pigistavad sind munadest, aga lihtsalt pigistavadki, teised võtavad sul munadest kinni ja viivad sind kuskile. tänapäeva filmid on enamasti aga esimest laadi. hitchcock tegi neid viimaseid.

"hitchcock oli geenius," ütles rein pakk manifesti filmifestivalil linastunud filmi "notorious" (1946) eel.

film oli super. no sex, kui kuulus kolmeminutiline suudlusstseen (mis koosnes paarisekundilistest musitamistest, sest tollal tohtis suudlus ekraanil kesta max 3 sekundit) välja jätta. no violence. kuigi lugu rääkis mafiameestest ja tapmistest. piisavalt õhku ja ruumi fantaasiaks, mis tänapäeva filmidest just puudu jääb. publiku naerupahvakaid väärinud dialoogid. suurepärased kaadrid. mõnusalt kaasahaarav pinevus.

hitchcock oli geenius.

viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.

Noh, Kruuda ostis kirjastuse, minul on oma plekitöökoda (Nelli on näinud). Kruudal on kommivabrik, minul oma küpsised (Nelli on näinud). Täna tuli uudis, et Kruuda ostab mingite kirjastuste aktsiad... küll ma ka midagi välja mõtlen (Nelli, appi!).