A Column by Cadrie Bradshaw

Üks müüt räägib sellest, et enne siia ilma sündimist on mees ja naine tervik ning jumal lahutab nad. Oma elus käime me ringi ja püüame leida seda teist poolt, kes meist lahutati ning potentsiaalse teise poole leides kallistame me teda, püüdes saada üheks nagu enne sündi.

Samalaadne on ka teooria, et inimesed otsivad enese kõrvale inimest, kelle näojooned tema omadega võimalikult sarnased oleksid. Selle kohta on isegi mingi raamat eesti keelde tõlgitud. Ainukese paarina mäletan sealt Brad Pitti ja Jennifer Anistoni, kelle näod olid fotol pooleks lõigatud ning siis teineteise kõrvale pandud, nii et moodustus üks nägu. Aga nad on ju ammu lahus.

Ma ei usu neist lugudest kumbagi. Selge on aga see, et me püüame leida enese kõrvale suhteliselt sarnast inimest. Kes oleks mõttekaaslane. Sest siis on vähem seletamist, selgitamist, pinget - me ju mõlemad teame, et asjad peavadki nii käima. Okei, on ka äärmuslikke juhtumeid, kus valitakse partner näiteks täiesti teisest kultuurist, religioonist vms. Aga sul peab olema inimesega siiski mingi ühisosa, sideaine, millele alati võib toetuda. Mingi aspekt, milles sa tunned end turvaliselt ja mugavalt. Ning mis toidaks sinu egoismi. Sest sisaldagu armastus nii palju andmist kui tahes, inimene tahab varem-hiljem midagi vastu saada. Meid juhib paratamatult elus kõikjal egoism (ja/või hirm).

Olgu need kaks siis nii sarnased kui tahes, elus tuleb ette olukordi, millele vaadatakse erinevalt, mida tõlgendatakse kaaslasest teisiti.

Mul on tuttavaid, kes räägivad oma Temaga praktiliselt alati pahural toonil. Olen märganud, et suudan ka ise viimasel ajal edukalt pikka aega ja korduvalt vingus nägu teha. "Tere," ütlen autosse istudes, kergelt üleolev pilk silmis. Tema küsimustele ühesilbilised vastused, muidu vaikus. Ma tean, et ma nii teen. Ja ma ei ole selle üle uhke, sest ma olen alati arvanud, et üks olulisimaid oskusi elus on oskus end kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, tegutsemisviisi õigsus kahtluse alla seada.

Kuid vahel kerkib su pea kohale küsimus AGA MINA??? Ja siis sa ei hooli raasugi oma suurepärasest eneseanalüüsivõimest, vaid ainult sellest, et asjad oleks just sinu äranägemise järgi. Nagu enne öeldud, sind juhib egoism, soov enese heaolu kindlustada, ja hirm kaotada sellest tulenev rahulolu/õnnetunne vms.

Ühel hetkel lööb soov saada oma tahtmine pea kohal kokku ning sa käitud naeruväärselt nagu jonnakas laps, nutuvõru ümber suu. Ikkagi SINU õnn on ju kaalul!

Või siis sa teed (sinu meelest) halva mängu juures head nägu. Teed järeleandmisi, leiad kompromisse. Aga osaliselt maksad sa nõnda lõivu oma õnne arvelt.

Oma esimestes suhetes püüdleme me kangekaelselt oma ideaalide poole. Esimeste lahkhelide korral leiame, et mõlemil oleks targem oma teed minna. Aga mul on tunne, et mida vanemaks sa saad, seda rohkem sul areneb oskus leida kuldne kesktee, leppida teatud paratamatustega, et ka kõige ideaalsemas suhtes on kas või kogemata teineteise valesti mõistmist.

Aga ikkagi tahaks ju olla õnnelik. Üliõnnelik. Kogeda meeletut armastust ja arvata, et see on ainulaadne. Olla õnnelik nii, et tema sinu kõrval oleks ka. Et ta ei peaks taluma mingit mossitavat jõmpsikat enese kõrval: Kuid et ta tajuks ka ära, kui tegu ei ole lihtsalt põikpäisusega, vaid sa oledki õnnetu.

Aga neil kahel ei oska see tusane tüüp mõnikord ise ka vahet teha. Sest - mis hetkel muutub isikliku õnne tagaajamine labaseks kapriisitsemiseks või vastupidi, tehes järeleandmisi, et hoiduda lihtsast jonnimisest, kaotab inimene isikliku õnne?

Seda viimast lauset kirjutades oleks pidanud kaamera seda sünkroonselt detailplaanis filmima ja selle üle peaksid nüüd seriaali jälgijad mõtisklema. Aga ainult pealiskaudselt, sest meil on ikkagi meelelahutusseriaal ja peab fun olema!