Kui linn, mida sa arvasid tundvat, keerab uue palge

Täna hommikul möödusin ühest Postimehe Tartu toimetuse maja nurgal seisvast turistist, kes kordamööda kaarti uuris ja pilgu eri tänavate poole heitis ning tänavasilte luges. Sel hetkel tundus mulle kummaline, et mõne inimese jaoks võib Tartu olla veel linn, kus saab ära eksida.

Sa arvad, et sa eksid ära, sest seal on nii palju maju nurkapidi koos, aga järsku tuleb sinu maja ette, seletas mulle Ke, kui me Anne kanali ääres täna hüvasti jätsime ja ta rääkis, kuidas ta lühemat teed pidi Uuelt tänavalt minu juurde Mõisavahesse on tulnud.

Otsustad proovida. Ületad Eedeni ees tee ja sukeldud majade rägastikku.

Lugupeetud autojuhid! Haljasalale mitte parkida! on kirjutatud kahele postile, mis markeerivad haljasala algust ja lõppu. Autojuhid ei taha olla lugupeetud ja pargivad ikka. Või on nende elukoht ajale jalgu jäänud, sest majaesine on autosid täis ja kuhugi mujale ei olegi parkida.

Korraga lendab su pea kohal kajakas, midagi punast noka vahel, tihedalt kannul hakk. Valge kajakas kisab, mis jaksab. Must hakk paistab tulivihane ja näljane. Tagaajamise tulemus jääb nägemata, kuna matš jätkub kuskil maja katusel.

Suurte kivimajade vahel kuuled sellist häält, mida sa iial ei oleks lootunud tolles magalarajoonis kuulda. Kuuled vaikust. Vaid vahepeal suriseb elektialajaam tasaselt.

Kirillitsas kirjutet kafje "Kalda" ootab paremaid aegu. Või täielikku lõppu.

Üks vanamees dressipükstes ja T-särgis toetab trepikoja välisukse esisele käepuule ja süütab suitsu. Ta tunneb end päris koduselt, justkui seisaks oma kodumaja õuekeses kuskil väikelinnas.

Politseinik ja paar purjakil meest seisavad jalakäijate tee kõrval pingi ääres ja püüavad leida ühiskonnale aktsepteeritaivamat käitumisviisi. Nende lähedal kiigub väike tüdruk ja hõikab heledal häälel oma kaaslastele midagi vene keeles.

Noor ema, põsed pingutusest ja/või palavusest õhetamas, kannab kahte pungil toidukotti kodu poole. Noortekamp istub keldrisissekäigu ees. Nääps blondiin ühe noormehe süles hoiab uhkelt viimase kaela ümbert kinni.

Õhk on ka siin kivimajade keskel sirelilõhnast lääge. Mõnes kohas viskab ka värskelt niidetud muru lõhna. Viiekorruselise maja ees kasvav kolmanda korruseni küündiv pihlakas uhkeldab oma valgete õiekobaratega. Asfalt tema all on õietolmust kollane...

Selline suvise pühapäevaõhtu idüll magalarajoonis. Ka siin võib vist olla õnnelik.