"twin peaks" rootsi moodi ja muud

neljapäeva õhtul käisime taani paari juures. siin on kaks taani paari, aga olen kohtunud vaid ühega neist. teistega vist ei kohtugi, kuna nad ei lävi eriti selle seltskonnaga, kellega a suhtleb.
taani paarist oli kodus vaid pool, tüdruk oli läinud oma vanemaid külastama kopenhaagenisse (ma praegu tšekkisin wikipeediast, kas selle linna nimi kirjutatakse kahe a-ga; hiljuti tuli tükk aega mõelda, kuidas eesti keeles stokholm kirjutatakse - just nõnda <-, ühe a-ga). viisime taani poisile saku kulda, mis on ainus eesti õlu, millel on õnnestunud rootsi riigi kontrollitavasse alkoholiketti systembolagetisse end sisse möllida. pärast tulid mõned külalised veel ja me vaatasime "twin peaksi" kõige esimest osa. kui te ka pole sellest seiaalist midagi kuulnud, siis kindlasti olete te selle seriaali avamuusikat kuulnud. lühidalt on see david lynchi politseiseriaal, kus esimeses osas tapetakse ühe väikese usa linnakese kõigile tuttav ja armastatud, imelius tütarlaps. ja siis poolteist hooaega otsitakse tema mõrvarit. just nimelt poolteist, wikist võib lugeda, et vaatajatel viskas teise hooaja poole peal üle ja davidil tuli mõrvar paljastada.
reedel olin õhtul lõpetamas oma artiklit ja pidime arturiga välja sporti minema tegema, kui märkasime, et meil õue peal on paar rootsi politseikutti õuele linti ümber vedamas. üks vahtis kolmanda korruse otsaruumist (maja on meil u-kujuline) alla. kui me õue läksime, oli majaesine politseinikke täis, lisaks viis autot. kõik olid pigem nooremad, millest võis oletada, et tegu ei olnud millegi väga tõsisega. politseinike ja autode arvu arvestades aga võis arvata vastupidist.
üks noor naispolitseinik astus meie juurde ka, küsis, kas me oleme juba kellegagi rääkinud. saades eitava vastuse, asus meid küsitlema. kas olime eile kodus, kas kuulsime midagi imelikku, kas nägime kedagi võõrast. ei, kas nägime kedagi suspicious. meie polnud midagi näinud, kuulnud. kuigi pärast mul tuli meelde küll, et kui me kella poole 11 ajal öösel koju tulime, nägime üht kodutut.
muide, rääkides tõotatud maast rootsist: siin meie lähedal ülikooli parkimisplatsil pargib juba pikemat aega üks pikap, asju täis pakitud. ja seal sees elavad kaks inimest. ja siis mõnekümne meetri kaugusel karavan, kus samuti inimesed sees. nimelt on tegu vist ühe kesklinnale lähima alaga, kus saab tasuta parkida. selles karavanis on ehk lihtsalt seiklusjanulised noored, kes mõne aja pärast koju tagasi või kuhugi edasi sõidavad, pikapiga tunduvad olevat kurvemad lood.
meie kõrval küsitleti teisigi. tudengid, ka need, kes meist möödusid, reageerisid sellele kõik mingi kummalise naeratusega. ei osanud nagu käituda. ka meie mitte. kui me juba jooksurajal olime, ütlesin a-le, et eestlane minus ei tihanud küsida, mis siis juhtus, aga ajakirjanik oleks pidanud.
kui tagasi tulime, olime juba välja mõelnud, kuidas asja teise nurga alt uurida: should we look out for something? is there anything we should know?
politseinik isegi natuke nagu naeris ja ütles et ei, you are safe. a leidis pärast facebooki ühika kommjuunitist kuulukaid, et kolmanda korruse ühiskasutatavast ruumist leiti kodutu, kes oli sinna ära surnud. ja et politsei mõrva ei kahtlusta.
see on kummaline selles mõttes, et meil on ikkagi alt uks lukus. aga kes teab, millal ta sisse lipsata sai.

ema-isa, ärge nüüd ainult muretsege. me ei ela mingis getos, aga paratamatult on tegu suurlinnaga, kus liigub igasuguseid. nii et paralleel "twin peaksiga" oli ilu(aja?)kirjanduslik liialdus.

reede õhtul käisime maitea kuskohas asuvas ühikas, kus elab moskvas ajakirjandust õppinud tüdruk. nüüd on ta juba aasta rootsis elanud, peab end pigem eurooplaseks ja ei plaani vist venemaale naasta. sealse ajakirjandusõppe kohta ütles ta üldiselt häid sõnu, ainult et kui ta praktikat tegi ühes telekanalis (ja tv on teadagi valitsuse käpa all), siis olid üritused, mida kindlasti pidi kajastama. ja kui ta oleks magistrantuuri tahtnud moskvas astuda, siis oleks ta pidanud hakkama uue riikliku raadiojaama loomises kohustuslikult kaasa lööma. tema sõbranna astus sisse ja talle siis nii öeldigi - kui oled käpp, saad tasuta õppida, kui ei, siis mitte.
vene tüdruk oli kokku kutsunud oma koridori ühiskasutatavasse kööki ja selle taga asuvasse hängimisruumi u 20 inimest, kes kõik otsapidi ajakirjandusega seotud olid. kuna keegi lasi oma läpparist kõva ja halva kõlakvaliteediga mussi, siis me loomulikult mingit maailmas-peaksid-asjad-olema-nii juttu ei rääkinud. pärast hängisime veel linna peal.
mulle üldiselt tundub, et stockholm ja võib-olla kogu rootsi ei ole tegelikult tudengite jaoks hea pidutsemisriik: natukegi kangem alkohol, isegi veinid, on kättesaadavad ainult systembolagetist. see pannakse kinni kl 19. alkohol on jumala kallis nii poes kui baaris, isegi siis, kui tahad kultuurselt lihtsalt pokaali (maja)veini. ja peopaigad pannakse enamasti kinni kl 1, mõned ka kl 3. nagu üks saksa tüdruk ütles: "meil alles kl 1 minnakse linna peale!"
pidusid võiks pidada ka ju ühikates, ja seda ka tehakse, aga siis saad kutsuda ainult mõned külalised, kui sul just sellist hängimisruumi ei ole või sa koridoripidu ei taha korraldada (seda tehakse ka.) väljas pidude pidamiseks on ilm juba liiga külm.

täna hommikul plaanisime a-ga linna peale djursholmi kanti, mis pidi olema selline ilus pargilaadne ala. meie tee peale jäi linnas aga stadsbiblioteket, kuhu otsustasime sisse põigata ja veidi lehti lugeda. mõtlesin veel, et ei tea, kas meid sisse lastakse, mingit lugejakaarti meil ju polnud, me polnud seal kunagi käinudki, aga kohe välisuksest sattusime perioodikasaali, mis asus fuajees ja mille sein oli kõikvõimalikke lehti kõikvõimalikes keeltes täis. eestist olid esindatud pm ja epl, viimast pidi küll miskipärast eraldi küsima, esimesest oli aga kolmapäevane number, kuid laupäevane arter. tühja kah, meile sobis kõik, mis emakeeles ja mida lugenud polnud.

siis helistas saksa poiss, et tema läheb oma autoga kuningalossi vaatama ja et kas me ei taha kaasa minna. kuninglik perekond elab linnast väljas, ekerö kommuunis, nagu siin öeldakse. stokholmi kesklinnas on ka kuningaloss, aga seda kasutatakse vist ainult esindus-eesmärkidel. ekerö lossi ümbruses on suur roheline ala järvekeste, purskkaevude, pöetud põõsaste, marmorkujukeste ja pühapäevaste jalutajatega. mõned isegi pidasid piknikku. see ja fakt, et lossile pääses päris lähedale, tundus täitsa tore ja demokraatlik. kõik oli tegelikult põhjamaiselt lihtne ja maitsekas.







eesti numbrimärgiga buss turistide parkimisplatsil. sees oli üks eesti moodi bussijuht ja üks asiaadi moodi turist.


üleval ja siis ka mõned pildid. kõige all pilt eraldatud söögiruumist, kus kuninglik pere einestas (infosilt oli kirjutatud mineviku vormis, seega siis enam mitte), kui nad tahtsid teenijatest jt eraldatust. nb! kapp tuleb maa seest välja, aga ma ei saanud täpselt aru, mis eesmärgil (äkki peideti sinna alksi :))
seal vahepeal piltidel on minu tehtud leib ja kanarbikud, mis ma rõdu külge korvikese sisse kasvama panin. siin levib sügisene kanarbiku-hullus, millest isegi eesti aiandussaidid räägivad. iga endast lugupidava lillepoe ja supermarketi ukse juures tervitavad sind pottides kanarbikud ja põhimõtteliselt jäetakse need välja seniks, kuni külm nad ära võtab, aga nad on ka kuivanuna ilusad. "Kaalutletud mõrv, aga see-eest on ilus, kui iga ukse juures on lilled kogu talve!" nagu ütleb eesti aiandussait. haha.

uurisin mõni aeg tagasi ühelt oma kolleegilt, et kuidas temast üldse ajakirjanik sai. ta siis rääkis. ja muuseas ütles ka, et ega tal mingit tungi kunagi kirjutada pole olnud. praegu kirjutab ta minu meelest väga hästi. kaalutletult. aga ainult lehes. ta ei saa aru, kuidas mõnel on jõudu peale selle kirjatöö ka veel mujale kirjutada, blogida jms.
see suvi, mis mul selja taga on, on pannud mindki kirjutama ainult siis, kui teisiti ei saa. seda väljendit "kui teisiti ei saa" kasutatakse muidugi reeglina ajakirjanike suunas näpuga näitamiseks. et kirjutavad liiga tihti ja liiga palju (ja liiga rumalat juttu). ma ei hakka sel teemal praegu arutlema, sest võtan seda ütelust veidi teistmoodi: kui teisiti ei saa, sest töö sunnib.
mu blogi jäi viimati pidama maikuusse. natuke oli endal ka kurb, et oma virtuaalkodu niimoodi tolmu koguma jätsin. (lisaks veel ühe teise, temaatilise blogi, mille lõin talvel ja mille tegemiseks palju hoogu kogusin. pole olnud motivatsiooni sedagi arendada, kuigi teema on südamelähedane.)
aga töö on mind suht tühjaks pigistanud. või võib-olla olen ise lasknud tööl endast niimoodi üle käia. ema on ikka mulle mõnel korral öelnud, et sa põletad ennast läbi, kui nõnda kõike südamesse võtad. see selleks.

jah, et ma olen nüüd kolmandat nädalat rootsi mail. "aga põnevad seiklused ja uskumatud juhtumised?" küsis kursaõde A minu käest mõned päevad tagasi, kui ütlesin, et rootsi jõudes olen autopiloodi pealt tööd edasi teinud ja eriti kuskile jõudnud pole. nii ongi.
linn on veel täitsa avastamata. aga olukord hakkab siiski paranema. järgmisel nädalal püüan minna migratsiooniametisse pabereid ajama, et keelekursustele saada. täna koostasin nimekirja kõikidest muuseumidest, kuhu tahan minna. esimesed dringidki stocki ööelus on tehtud.
eile käisime tyresta looduspargis matkamas. kuulsin, et ilm oli eestis ja soomes ka sama ilus olnud kui siin. tyresta asub stockist kuskil 20 km kaugusel. esimene erinevus eesti matkaradadega oli see, et siin inimesed käivad tõesti kogu perega nädalavahetuseti matkamas. eestis olen näinud pigem igasugu seltskondi, kes enamvähem ühevanustest inimestest koosnevad. kui looduskaitseala servale ehitatud parkimisplatsile jõudsime, oli seal juba oma sada autot. mõni isa sättis parasjagu seljakoti moodi lastetooli selga. see ei olnud ses mõttes üllatus, sest jyväskyläs elades nägin samasuguseid idüllilisi perekondlike nädalavahetusi.
rootsi loodus on eestile loomulikult küllaltki sarnane, floora ja fauna on küllaltki lähedane, metsaalused lõhnad meenutavad eestit. aga kui meil on metsas ka mingi mulla- või turbakiht, siis siin kasvavad metsad peaaegu kaljude peal. puud ei saa kuidagi oma juuri otse maasse ajada, vaid juured laiuvad meetrite kaugusel tüvest, kust siis end kuskile õhukese mullakihi sisse on kinnitatud. matkaja jaoks tähendab see aga seda, et päev möödub kivilt kivile ja juurelt juurele hüpates. viietunnise retke lõpuks oli mul nende juurde vahelt jalgade väljatõmbamisest eesti keeli päris kopp ees.
see asjaolu teeb muidugi ka peredega matkamise küllalt piiratuks. kui me olime läbinud oma esimesed 2km juurika-rada, tulid meie vastu noored lapsevanemad lapsekäruga. nende selja taga oli n-ö tsiviliseeritud rada otsa saanud. naine hõikas meile juba kaugelt midagi rootsi keeles. minu "sorry?" peale lülitus ta kiirelt inglise keelele üle, küsides, kas nad käruga siit läbi saavad. ei oleks saanud.
stockholmis ja selle ümbruses on üldse väga imetlusväärne, kuidas inimesed silmagi pilgutamata kohe inglise keelele üle lähevad, kui aru saavad, et sa rootslane pole. (ja minu poole pöördutakse alati rootsi keeles :)). ma arvan, et siin võiks vabalt hakkama saadagi ilma rootsi keelt oskamata. aga seda ma ei kavatse teha.
tyresta looduspargis oli 1999. aastal suur tulekahju, mille jäljed on näha tänapäevani. ja mitte kuidagi aimatavalt, vaid põlenguala on endiselt päris trööstitu. see paneb mõtlema, kuidas kümme aastat inimese elus on päris pikk, kuid looduses täitsa tühine aeg.
tulest kahjustamata aladel kasvas aga mõnusalt seeni (jah, palju rahvast oli metsas ka korvidega; kui enda pea või seeneteatmik ei aidanud, käidi looduspargi peamajas mükoloogide juures seente söödavust kontrollimas) ja marju. ma vist olen rohkem mustikametsades käinud, sest nii palju ja magusaid pohli pole ma eestis kohanud. igatahes korjasime meiegi oma tühjaks söödud võileivakarbi neid väikesi hõrgutisi täis (nii tobedalt, kui see ka ei kõla) ja õhtul tegi A pohlakooki.
me üldse siin kokkame päris palju. A arvas täna, et me muud ei teegi. aga ise süüa tehes tuleb vist veits odavam, aga parem toit kah. nii olen ma siin jõudnud küpsetada esimest korda elus saia ja leiba (see plaan oli mul juba eestis, aga kui siin poes 28 SEKist leiba nägin, siis tuli asi käsile võtta), kusjuures leivajuuretise tegin ka ise. ja jogurtitegemise nipid olen toidublogidest juba välja otsinud.

ah jaa, piltidest. esimesel on üks demonstratsioon. ma ausalt öelda ei saanud pihta, mida nad nõudsid, aga kisa oli kõva. järgmisel päeval nägime järgmist demonstratsiooni. seal nõuti, et usa kuubast käed eemale hoiaks. (kindlasti ameeriklased kuulsid need hüüded teisele kontinendile ära...)
teisel pildil on meie maja. selline ümmargune ta ongi.
ja maja kõrval söövad lehmad. või pigem veised. keegi väitis, et need on royal cows. mine tea.
ja viimasel põlenud metsaala tyrestast.

jätan nüüd muljetamise siinkohal pooleli. varsti jälle. luban, et varem kui kolme kuu pärast ja veidi entusiastlikumas toonis. tegelt on siin täitsa brå.
hej då!