Samson

Natuke nuttu ka aasta lõppu

olgem ausad, päkapikke ei ole olemas. seda teavad ju kõik täiskasvanud. tartus elades ei ole ma enam sussigi aknale pannud, sest see seisaks seal nukralt tühjana.
eelmise aasta osakonnapeol sain ma loosipakist mingisuguse vildist jõulusuka. sel aastal sattus see mulle enne jõule näppu. mõtlesin siis, et riputan selle korteri uksele, kuna mul ühtki jõulupärga ei olnud. meil on nimelt päriskodus alati üks õlenukk uksele riputatud, naabrid panevad pärjad.

sukk rippus rõõmsalt nädala jagu uksel ja tuletas koju saabujale iga päev meelde, et jõulud lähenevad.
jõulud hakkasidki jõudma. ühel päeval koju jõudes tundus sukk veidi kopsakam kui tavaliselt. pistsin igaks juhuks näpu sinna sisse. ja seal oligi üks šokolaadikomm. päkapikud on olemas!

häid pühi!

veel üks Lotte

kord sai ketlini suvilas käidud. kui nende pere asutas end suguvõsa kokkutulekule, visati nalja, et ma lähen ka kaasa ja mängin aastaid kadunud olnud sala-last.

see nali tuli sellest, et kui me ketliniga sakalas töötasime ja käisime turul pilti tegemas, pidas kartulimüüja meid õdedeks. ja keegi vist veel.

aga seda on hiljemgi juhtunud ja millegipärast aina sagedamini.

taksolugu te vist teate? et ketlin läks minu juurest taksoga minema ja pärast kiitis, et hea odav firma. mina tellisin järgmisel päeval siis sama taksofirma. juht vaatas mind pikalt ja küsis, kas olen ketlini õde. et ta viis eelmisel päeval ketlini siit koju.

eile olin siis imevee esitlusel. juurde astus sakala fotograaf, pistis rõõmsalt käe pihku ja ütles: "tere ketlin! kuidas läheb?"

nii et seal suguvõsa kokkutulekul oleks ma oma rolli vist päris usutavalt mänginud...

tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.

Jeesus ütles talle: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu."
Johannese 14:6

Nii oli kirjas paberitükil, mis oli klammerdatud mulle pihku pistetud kommi külge. Kommi nimi oli Teekonna. Ei tea, kas juhuslikult või sihilikult. Et noh teekonnal isa juurde...
Teise pihku pisteti jõuluaja jumalateenistuste kava.

Toidupoes seisis minu ees tüdruk, kes ostis ühe Karuna šokolaadi ja paki küpsiseid. 14.40. Pärast oma arve maksmist nägin teda seina ääres kükitamas ja "Häid jõule ja hea..." kirjutamas. Ei tea, miks ta seda kaarti ja šokolaadi nii vara saadab, mõtlesin. Aga mulle meenus, kuidas ma ise väiksena terve jõulukuu ja juba varemgi jõuludeks valmistusin. Tegin emale-isale jõulukalendri, kus iga ümbriku sees oli uus jõulujoonistus, ja aknalauale paksu vatikihi peale oma väikse jõulumaa.

Jah, ongi vist kaks kohta, kus jõule pikalt oodata jõuab - kirik ja lapsepõlv.

Aga sellised asjad mulle muidugi ei meeldi, kui keegi julgeb öelda, et tema ongi tõde.

mõtlesin, et kirjutan siia ühe vinguva kirja. et on pime ja paha ja palju teha. ja nii kõigil minu ümber. ainult ines-etti räägib raadios, kui äge tal olla on, sest tal tuli uus plaat välja. ja ma mõtlen, kas ta ongi nii blondiin, nagu ta selle raadiojutu põhjal paistis, või olen ma ka üks neist, kelle kohta ta ütleb, et inimesed ei tunne teda ja eevad ajakirjanduse põhjal järeldusi.

aga ma ei kirjuta seda vinguvat sissekannet. kirjutan hoopis, et mul on hea meel, et sundisin ennast oma kohustustest korraks lahti ütlema ja pöfile minema. filmi nimi oli "estrellita". kui õnnestub, soovitan (tõmmata ja) vaadata. räägib ilusatest ja koledatest asjadest väga lihtsalt ja heade näitlejatööde abil. ja selle viimase osas olen ma üldiselt peps...