ma pole rassist, aga...

kui me njuu jorgis olime, hakkasid mulle silma mitmed paarid, kus valge mehe kõrval seisis asiaadist naine. või miks mehe kõrval peab seisma naine? ütleme, et asiaadist naise kõrval seisis valge mees. või asiaadist naine ja valge mees kõndisid kõrvuti tänaval.
ja ma ei tea, miks, aga mul jooksis neid nähes korduvalt peast läbi mõte, et miks see valge mees nüüd siis selle asiaadi võtnud on. või teisel korral mõtlesin tunnustavalt, et tubli mees, et talle ka asiaadid meeldivad. nagu viimased oleks mingid ebardid, kelle meeldimine ei võiks täiesti loomulik olla.

täna hommikul sööklas vaatasin meie asiaatidest vahetustudengite kampa mingisuguse võõristusega. mulle tundub kummaline, kuidas ainult paar aastat minust nooremad tüdrukud sädistavad ja itsitavad nagu puberteedid. ja räägivad piuksuva häälega. ja mul on vahel kahju, et mõned neist on pannkoogi profiili ja väikeste välisnurkadest kaldus silmadega.

pühapäeval pittsburgist koju sõites püüdsin oma ameeriklasest sõbrale rääkida elust eestis. loomulikult läks jutt ka venelaste peale ja mulle meenus, kuidas me väiksena venelast sõimusõnana kasutasime. "russ-russ, kapsauss!" mäletate? ja spordiülekannetes räägiti pikka aega vene rahvuse esindajast, sest kedagi venelaseks kutsuda oli ebaviisakas. ja kui keegi maha sülitas või dressipükse seeliku all kanda tahtis (jah, kuueaastane mina), siis emad ütlesid: "ära ole nagu venelane." judit rääkis, kuidas tema sõber ütles, et ta ei saaks kunagi võtta naiseks mustanahalist, sest ta ei pea neid naiselikuks. ja võib-olla tõesti meeldib judi mulle eelkõige sellepärast, et ta on euroopalikus mõistes ilus, ei ole kihistaja ja räägib "normaalse" häälega. ja üks ameerika kutt palus christianil nagu naljana kõva saksa aktsendiga öelda: "ma tapan su, juut." mida christian ei teinud.

kui see kõik kokku võtta, võib öelda, et tegelikult oleme me kõik väikest viisi rassistid ja ksenofoobid isegi, kui me seda endale tunnistada ei taha. sest ega kellelegi meeldi ju ennast nimetada rassistiks, ksenofoobiks, šovinistiks, homofoobiks... "ma ei ole homofoob, aga..." ütles üks mees ühes eesti raadios enne geiparaadi ja jätkas vägagi homofoobsete mõtteavaldustega. aga kui juba see AGA lauses on, siis tegelikult me just seda oleme, mida me väidame end mitte olevat.

ma saan aru küll, et nende mõtete taga on see mõttekäik, mille kaudu me ennast määratleme. kelleks me end peame ja kelleks nimetame "teisi". võõraid. ja see aitab endast luua sotsiaalse ja psühholoogilise minapildi. võib-olla on siinkohal rassism ja ksenofoobia natuke liiga tugevad sõnad, aga nimetagem siis eelpool kirjeldatud käitumist nende foobiate ohutuks vormiks.

aga olgu need nii süütud kui tahes, sallimatute mõtete taga on ikka ja alati kannatamatus ja viitsimatus.

siinsed inimesed näiteks ei viitsi varjata, kui nad mu aktsendist aru ei saa - nad kortsutavad lihtsalt kulmu. täna loengus minu vastus kuulates õppejõud mitte ainult ei kortsutanud kulmu, vaid lausa kummardus ettepoole. mis muidugi segadusse ajas ja oma keele pärast veel rohkem põdema pani. judit ütles, et temaga juhtub seda klassis samuti.

new yorgis, seal rahvuste katlas sellist reaktsiooni ei kohanud. deivid, see ameerika poiss, ütles et see on väikese koha värk. ta ise on washintoni lähedalt pärit, kus räägitakse seda nn kõige õigemat ameerika keelt ja temagi ei saa siin kohalikest vahel päriselt aru.

(üks kõrvalepõige. esmaspäeval ütlesin õppejõule, et me võiks semestri lõpus ühte eesti filmi vaadata. ta küsis, et kaua see kestab. mina: "än hour änd ö haaf." "oh, än hour änd ä hääf?" kordas ta, või parandas mind.)

täna teises loengus küsis üks kutt mu käest midagi õppejõu poolt antud ülesande kohta. lause oli ilmselgelt slängis ja kohalikus aktsendis. "sorry?" küsisin ma, mispeale kutt lauset täpselt samamoodi kordas. ma ütlesin siis, et vabandust, aga ma tõesti ei saa aru. tüüp ei viitsinud lauset mitte kuidagi arusaadavamasse inglise keelde tõlkida ja kordas sama lauset kolmandat korda. ja ma ei saanudki midagi vastata. ja taaskord - juditil on seda samuti juhtunud.

loomulikult tahan ma siinjuures mõelda, et probleem pole selles, et mina nende keelt ei mõista, vaid nende suutmatuses lause ümber sõnastada. (aga too tüüp sealt loengust on kohe kindlasti veits puuga pähe saanud, sest kahte loengusse on ta ilmunud ilma vajaliku scantron paberita, mida ta siis teistelt küsima hakkab. esimesel korral loovutasin talle enda oma, mille ta tänamata vastu võttis. täna sai tal harilik pliiats tühjaks ja kui ma talle enda oma andsin, kavatses ta tunni lõpus sellega minema jalutada, nii et ma pidin ta kinni püüdma ja selle tagasi paluma. aga võib-olla ongi neil siin kombeks laenatud asjad endale võtta. this is just a pencil ju. ja mis sellel välismaalasel siin ikka paremat teha on, kui raamatupoest uusi pliiatseid ja scantrone hankimas käia.)

üks huvitavaid nähtusi on aga see, mida võiks nimetada näiteks enese-rassismiks. see väljendub selles, et valged kõrvetavad oma nahka päikese all, et saada pruunimat nahka ja süstivad botoksit, et huuled pruntis oleks. ja igal hommikul triigivad juukseid, et need nagu sirged nagu asiaatidel oleks. mustad igatsevad samuti asiaatide sirgeid kiharaid. oma juuste kallal näevad mustad palju vaeva. juba noortele poistele õpetatakse, et naise juukseid ei tohi katsuda, sest nende soengusse saamisega on kurja vaeva nähtud. ja jumet soovitakse nagu valgetel. asiaas on aga iluoperatsioonide topi esikohal silmade suurendamine. kunagi nägin ka filmi, kuidas india naised mingit turult ostetud elavhõbedaga kreemi endale peale määrisid, lootes nii heledamat nahka saada ja tegelikult eluohtlikult end vigastasid. "hiinlastel on kõik tumedad juuksed, nii hiinlastele meeldivad heledad juuksed," kirjutas mulle üks hiina noormees, kes elab ja õpib tartus.

aga ma ei ole talle viitsinud vastu kirjutada. ja ma ei saa kätt südamele pannes öelda, et osalt tuleb minu viitsimatus sellest, et ta on hiinlane. kas ma oleks temale vastamisest rohkem huvitatud, kui ta oleks eurooplane? vist küll.

aga sellel pildil seal ülal pole tegelikult kogu selle jutuga mitte mingit seost. see on tehtud njuu jorgis, kuskil kella üheksa ajal õhtul bestbuy poe akna tagant. sales have gone down, ma arvan nende nägusid vaadates.

new yorgist. alustuseks.

ok, folks, ma näen teie silmis pahameelt, et te jälle peate lugema "löön sööklaukse lahti" või siis "tühja klikkima", nagu üks mu andunud lugeja (hehee) märkis. alustagem siis njuu jorgiga.

mälestusi on sellest nädalast jube palju, aga hakkame kuskilt otsast peale.
laupäeva hommikul morgantownist lahkudes ootasime juditiga koos boremani söökla ukse taga juba enne üheksat. judit sättis end siit 15 km kaugusele mingisse asulasse bow wow´d (indiaanlaste tseremoniaalne üritud) vaatama ja mina pittsburghi bussi peale. ilm oli esimest päeva külm, minul oli seljas uus jope, mis postiga eelmisel päeval saabunud ja juditil uus džemper, samast matkakaubamajast. aga mõlemil oli ikka jahe. täistunnil lasi sööklatädi meid sisse ja uuris, kuhu ma suure kohvriga lähen. "ma loodan, et sul seal laipa ei ole," kommenteeris ta.
judit ütles pärast sööki, et saadab mind natuke ja jalutas minuga mööda high streeti bussijaama poole, ühes käes tops minu teega ja teises oma kohviga. käte soojendamiseks. ja lõpuks jalutas ta bussijaamani välja.
eelmisel õhtul leppisime judiga kokku, et ta ka meiega hommikust sööb. aga boremanis teda polnud. umbes 10 minutit pärast seda kui judit bussijaamast lahkus, oli ta aga koos judiga tagasi, kes mind bussijaama saatma rutanud oli. nii et mul oli tunne nagu läheksin päris pikaks ajaks ära, kõik oli kuidagi tseremoniaalne...
kui me lõpuks õhtul koos a-ga taksos istusime (mille juht kõva aktsendiga puist inglise keelt rääkis; enne seda saime liina sõbra jayga brooklynisse, liina oli juhuslikult samal lennul kus a-gi), mõtlesin, et nüüd sõidame selle müüdi sisse, millest ma nii palju kuulnud olen, aga mida iialgi näinud pole. ja müüdi väravad avanesid meie jaoks õige järsult - juht viskas meid harlemi linnajaos maha, viipas mingis suunas käega, mille oletas õige olevat, ja pani minema. ümberringi oli must öö ja veel mustemad inimesed. suht ksenofoobne tunne tuli peale. a oli vist isegi veits rohkem ärevuses. kui ma talle seda ütlesin, vastas ta, et kamoon, ma olin kümme tundi tagasi eestis, kus on võib-olla kuus neegrit kokku. aga neegri sõna me pärast seda enam ei kasutanud, nii igaks juhuks.
meie korteri omanik oli puerto rico juurtega mairim, kelle vanemad olid kunagi west virginiasse kolinud. aga neile ei meeldinud seal üldse (ma ei imesta) ja nii nad ny-s maandusidki. mairim elas korteris üksi ja meest tal ei paistnud olevat - seinad olid ainult tema, ta õe-venna ja sõprade pilte täis riputatud. selle öö veetis ta sõbranna korteris (kes koos temaga meie saabumist ootas) ja järgmisel nädalal oli tal üldse seljaopp. korter ise oli läbi maja ja selline pika koridoriga, nii et elutoast magamistuppa kõndimine võttis, ma arvan, nii 15 sekki vähemalt. ruumi oli palju, aga küte oli halb (no usa ühikas elanuna ma üldse ei imesta) ja toad külmad. maja ees hängisid nii õhtuti kui hommikuti mustad kutid. nagu harlemis peabki.
oma esimese turistipäeval ehk pühapäeval siirdusime esmalt central parki. see on suur roheline ristkülik keset manhattanit. tol pühapäeval oli park paksult rahvast täis, sest toimus mingisugune jooksu ja kõndimise vahepealne üritus, mida korraldas usa vähiliit rinnavähi ennetamiseks. ma ei tea küll, kuidas nad sellise üritusega seda ennetasid, sest kogu see liikuv mass pugis samal ajal krõbisevatest kottidest kartulikrõpse. aga vähemalt olid nad õues päikese käes. toimus kontsert ja vähiliit jagas teavet. see roosa pilt siin on tehtud telgi taustal, mille seinu katsid väikesed õmmeldud mälestustahvlikesed. need olid õmmeldud inimeste poolt, kes olid kaotanud oma lähedase vähi tõttu. mõnele neist oli trükitud kadunukese fotogi, mis on minu meelest maitselage ja kuidagi nagu inimese au pihta käiv. aga eks asi on kultuuride erinevuses, sest meie ju surnute pilte hauaplaatidele ka ei pane.
rahvaüritusest väljapoole jääv park paistis nautivat aga oma tavapärast pühapäevaelu koos sadade turistide, kohalike, rahvakunstnike, pulmapaaride, oravate ja tuvidega.
kui me all järve ääres istusime, ütlesin a-le, et siin kuskil esinevad kaks musta kutti ülinaljaka tänavašõuga. sebastian oli nende tüki filmi võtnud ja näitas meile seda koju jõudes. põhinaljad sai a-le ära räägitud ja siis sattusime muidugi ise nende etendust nägema. aga endiselt oli lõbus (põhiliselt käisid naljad raha ja rasside ümber; aga mustanahalised võivad vist seda endale lubada) ja meie käest nad said ka paar taala. "ladies, we are single and our bags are full of money," karjusid tüübid lõpetuseks.

jõudsime näha rockefelleri keskust ja selleäärset liuvälja. kui teised international studendid paar nädalat enne mind ühepäevasel reisil käisid, oli liuväli alles veekogu, nüüd sai sellel juba uisutada, taustaks mitmesugused usa poppmuusika ajalukku kuuluvad imallaulud. ilm oli külm ja kui lund oleks sadanud, oleks võib-olla jõulutunnegi peale tulnud.

õhtuks sattusime päris juhuslikult times square´ile, mis oli loomulikult turistidest pungil. ma ei kujuta ette, mis seal suvel toimub.
see on huvitav, kuidas sealne linnaruum loob mingi omaette müstilise ja kunstliku valguse. majade vahel oli juba hämar ja võis kõigi nende sadade ekraanide virvendamist imetleda, aga kui pilgu taevasse tõstsid, said aru, et tegelikult pole taevas veel kuigi pime.
ja täiesti juhuslikult leidsime üles ka koha, kus tuleval kolmapäeval meie teatrietendus toimus.

p.s. katrin, aitäh postkaardi eest! leidsin selle reklaamlehtede vahelt ja olin korraks segaduses, miks ühel reklaamlehel eesti keeli "ungari kino" on kirjutatud. a siis sain aru, et...
p.p.s üks müüja küsis eile mult, kust ma pärit olen. "mestonia?" küsis ta imestunult, seega polnud siis kunagi midagi estoniast kuulnud. "yeah, europe is a beautyful country," tõdes ta pärast selgitust, et see riik on ida-euroopas.

löön söökla ukse lahti ja astun õue. külm konditsioneeriõhk asendub sooja õueõhuga. ligi 30 kraadi. võtan salli õlgade ümbert ära ja lükkan nina taeva poole. jalgade all krabisevad oranžid-punased-kollased lehed. mõtlen, et see sügispilt ei lähe õhutemperatuuriga teps mitte kokku.
"see on nii imelik, et puud on punased, aga väljas on ikka soe," ütleb ka sebastian, kes on ka sööklast õue astunud. ütlen talle, et see on mu elu pikim suvi. "sama siin," vastab ta, "aga ma ei ole veel ikka pruuniks saanud." siis me võrdleme oma käte sisekülgi ja selgub, et ma olen pruunim kui tema. naljakas.
astume ühikas lifti. meiega koos sõidab ühika töömees, keda ma varem näinud pole (ühe teisega alati tervitame viisakalt) ja kes haiseb imelikult. seisame vaikselt, möödub sekund ja ta küsib: "where are you, kids, from?" saades vastuse tõdeb ta veel, et on hea siin üle ookeani inimesi näha ja astub 5. korrusel välja, jättes endast maha haisupahvaka. "but we did not say anything..." on sebastian segaduses, kuidas ta meid koheselt väljamaalasteks pidas. mina ka ei saa aru.

think kink, megan kinkelaar for homecoming queen!

sel nädalavahetusel oli morgantownis suur homecoming paraad. homecoming tähendab, et kogu alumni tuleb üheks nädalavahetuseks tagasi ülikooli, toimub ameerika jalgpalli matš ja eelmisel päeval kütetakse rahvas üles paraadiga, kus osalevad erinevad morgantowni klubid, tittedest vanuriteni.
ja sellele eelnes veel homecoming queeni ja kingi valimine. see tähendas, et paar nädalat tagasi ilmusid igale poole plakatid kõrvuni naeratavate noorte inimestega, kes tahtsid, et just nemad kojutuleku kuningannateks-kuningateks valitaks. ja korporatsioonid, mille liikmed nad olid (või mis lihtsalt neid toetasid, sest võitnud megan kinkelaar tegelikult kreeka sorority´sse ei kuulunud), tegid neile hullu promo. kandsid särke sildiga kinkelaar for queen, jagasid nänni, riputasid järjekordsed kahe inimese voodilina suurused reklaamid oma korbihoonetele jms. ma tegelikult päris täpselt aru pole saanud, mis siis selle valituks saamisega kaasneb, aga paistis, et see oli neile jube tähtis.
kroonimine ise toimus jalgpallimatši ajal, millest kohalik ajaleht kirjutab järgnevalt:
An aspiring dentist and a hip-hop artist were crowned as WVUs Homecoming Queen and King in front of 58,133 fans at Milan Puskar Stadium on Saturday. /.../
"I couldn´t be more proud of my daughter," Dale said. "She is a great young lady. I wish every parent to have as wonderful a daughter like her. She´s touched a lot of people." /.../
The former cheerleader said she attriuted her win at the ballot box to hard work. "I was outside every single day last week shaking hands and talking to people," Kinkelaar said. /.../ Sõna kuningale: "I put my 100 percent in, and sometimes that 100 percent is better than everyone else´s. All you can do is try your hardest, and that´s what I did, and it paid off."

Nagu te näete, räägivad noored selliste sõnadega nagu oleksid äsja presidendiks valitud. Mind tegelikult kummastab, et ajakirjanik selliseid tühje sõnu välja ei praakinud, samas millest sa ikka sellise ürituse puhul kirjutad.






















lapsed kilekottidega paraadil loobitavaid komme kogumas.
nagu meil mardi- ja kadrisandid.







koer anu saagimi disainitud t-särgis.














eile jalutasime juditiga teise kampusesse raamatukokku, sinna oli nii 45 minuti tee. nägime paljut, mida prt aknast kunagi ei näe. eelkõige aga ilu-ilusat sügist.




































vaade morgantownile













imelikud majad




























õhtul käisime šoppamas pakistani poisiga, kellel on jeep ja kes läks sõbrale sünnipäevaks armani käekella ostma. ja sattusime halloweeni poodi. see oli ehe näide konsumerismi kõige arutumast vormist. õppisin seal ka uue väljendi u 12-aastaselt tüdrukult, kes näppis mingit poole meetri pikkust rotitopist: "i´d so get this."









sellised LILLAD koogid leidsin ma neljapäeval pingi kõrvalt, millel istusin.
kas kutsub hambaid sisse lööma? paistab, et vist isegi mitte ameeriklastel.

magyarorszag

magyarorszag - ungari keeles ungari.
laulu viimased read laulab ungari superstaari saate eelmise aasta võtja, mustlasest tüdruk, kes kasvas üles lastekodus.
kui te youtube´i panete "magda ruzsa ederlezi" siis võite kuulda ka nende selle aasta võitjat. tore on näha, kui erinevad kultuurid võivad olla.

mis on ameerikas head?

palun näidake mulle eestis ühte perekonda, kelle tütar oleks vahetusüliõpilane olnud ja seepärast nad igal aastal ka oma kodus vahetusüliõpilasi võõrustaks. okei, sellise pere võib veel leida, AGA kas see pere kutsuks külla üle kahekümne üliõpilase? kas nad veaksid need õpilased 3 sõidutunni kauguselt oma pere kahe auto, kahe sõbra auto, ja renditud autoga enda juurde, järgmisel päeval tunni ja veerandi kaugusel olevasse pealinna, õhtul pealinnast oma koju tagasi ja järgmisel päeval 3 tunni kaugusele ülikoolilinna (kusjuures ise nad peaks need vahemaad topelt läbima)? kas nad pakuks hõum-meid foodi ja magamisaset? ja loomulikult käiks see paarikümne pealine kamp vähemalt korra nädalavahetuse jooksul duši all.

ma ei uskunud oma silmi, aga just see siin eelmisel nädalavahetusel toimus. becky, kes on olnud vahetusüliõpilane ungaris ja hiinas kutsus meid kõiki külla. tema ja ta vanemad kulutasid meie peale terve oma nädalavahetuse ja olid seejuures ise rahulikud ja rõõmsad. susan, pereema kokkas terve nädalavahetuse, mis päädis pühapäeva lõunasöögi ja srilanka poisile thilankale (see naljakas kokkusattumus, minu nimi võiks olla näiteks keesti eestist) sünnipäevatordi küpsetamisega; jagas välja voodipesu, otsis nurki, kuhu keegi mahuks veel puhkama ja loomulikult sõidutas meid oma autoga samamoodi nagu becky ja pereisa randell. kusjuures reede õhtul, kui beckyl olid külas ka ameeriklastest sõbrad, tagurdas üks neist lahkumisel susani autole mõlgi sisse.

pere ise oli kuuepealine, kõik peale pereisa punapäised. noh, ema oli ka tänaseks hallipäine, aga olnud loomulik redhead. peale vanemate oli praeguseks kodus veel noorim laps, kes aga järgmisel aastal kooli lõpetab ja arvatavasti ka pesast välja lendab. becky oli seda teinud eelmisel aastal. tegelikult juba varem, sest ta käis wvu-s, mis on siis 3 tunni kaugusel martinsburgist, aga eelmisel aastal pärast kooli lõppu kolis ta texasesse oma tädi juurde. ta pole veel korralikku tööd leidnud, aitab tädil lapsi hoida ja punasel ristil tormikahjustusi likvideerida. becky vanem õde on aastase lepinguga iraagis, aga mitte sõdurina, vaid töötab lennujaamas arvutitega. mis susanile muidugi ei meeldinud, aga becky õde pidi olema väga jäärapäine.

laupäev washingtonis oli hoolimata sellest, et mul põlved taaskord jubedalt valutasid, sjupöörb. kui me metroost välja tänavale saime, kus päike paistis ja ümberringi oli hillbilly-morgantowni asemel suurlinn, ei saanud ma rõõmust huilgamata jätta. d.c. on ilus ja puhas linn (randell ütles, et puhtuse hoidmiseks kulutatakse kõvasti raha ja kojamehi oli ka mitmel pool näha), kõik vaatamisväärsused on kompaktselt kesklinnas koos. aga mis kõige tähtsam - kesklinnas oli piisavalt rohelist ja... oravaid. esimest loomakest nähes me olime muidugi jube vaimustatud, klõpsisime aga pilte teha ja ahhetasime, kui ta üle autotee jooksis. arvatavasti seepärast, et oli laupäev, oli linna ka uskumatult vaikne. või vähemalt ootasin ma suuremat linnakära. on näha, et kesklinn on põhiliselt riigiasutuste ja äriettevõtete kontorite all, ja siis loomulikult muuseumid, sest tavalisi inimesi nägi vähe. riiklikud muuseumid on d.c-s tasuta, aga kui meil poole viie aeg siis lõpuks isu mõnda neist sisse minna oli, hakati juba kõiki sulgema.
valge maja oli tegelikult pettumus. olen seda hoopis teisiti ette kujutanud. tegelikult aga nägime seda kaugelt aia tagant, kus turistidele polnud seismiseks kohtagi, vaid tegu oli tavalise kitsa kõnniteega, kuhu ennast ära mahutama pidi. õnneks polnud praegu turismihooaeg. ainus, mis kõnniteed tavalisest linnapildist eristas oli politseiauto, mille ees seisev ment aeg-ajalt kellelegi ikka midagi keelavat hõikas.
piltide tegemiseks pidi kõvasti suumima. ma ei imestaks, kui see tegelikult oli ainult valge maja poster ja georg ise elab kuskil hoopis turvalisemas kohas.


pentagoni juurde jõudsime siis, kui oli juba pime. kuna tegemist on hiigla suure majaja seda ümbritseva veel suurema territooriumiga, siis me põhimõtteliselt nägime ainult seda külge, mille alt metroopeatus välja tuli. ka see oleks võinud olla ükskõik mis maja sein, ainult et igal pool olid pildistamist keelavad sildid.

õhtuks olid martinburgi poolses viimases peatuses perekond lovellid meil jälle vastas. muide, päeval oli toimunud ka kellegi nende tuttava pulm, kuhu ka osa vahetusüliõpilastest läks. feissbukist varastatud piltidelt on näha, et tegu oli lege usa pulmaga, pruutneitsite koha pealt eriti.

me arutasime pärast teistega, et ei tea, kui palju see nädalavahetus neile maksma võis minna, sest nad ei tundunud tegelikult tohutult jõukas perekond. kui me pühapäeval morgantowni tagasi sõitsime, ütlesin pereisale, et see nädalavahetus pidi teie perele küll väsitav olema - nii palju korraldamist ja sõitmist. tema ütles, et oh ei, see oli fun ja järgmisel aastal teevad nad seda jälle.

tagasisõit koju oli tegelikult hinge matvalt ilus. päike paistis ja kahel pool teed olid sügisvärvidega kaetud mäed.

peale eriti lahkete inimeste on ameerikas hea veel nende laste kasvatamise viis. jah, me kõik teame, et siinne haridussüsteem on tegelikult halb. alles eile vaatasime ameerika dokumentaali ajaloo loengus filmi "hoop dream", mis rääkis kahest mustanahalisest poisist, kes tahtsid saada nba mängijateks. aga selleks pidi minema st johnsi korvpalli kallakuga kooli. üks neist visati sealt teise semestri poole peal välja, kuna ta perel ei olnud raha õppemaksu maksta. teise oli enda hoole alla võtnud mingi rikas valge naine. neist esimene lootis järgmisel semestril kooli tagasi saada, aga siis lasi ta isa neljalapselise pere juurest jalga ja poisil jäigi üle ainult riigikooli kossumeeskonnas mängida.
aga kui võtta kasvatamise meelelaadi, siis see on kindlasti lapsi toetavam. eelmisel nädalal oli ameerika dokumentaali õppejõul oma 5-aastane poeg loengus kaasas. "this is lance," ütles õppejõud ja kirjutas oma poja nime uhkusega tahvlile (ja minul tuli meelde ainuke lance, keda ma siiani teadsin - see jorss sealt "kodus ja võõrsil" seriaali algusaastatest :D). "ta tahtis väga täna siia tulla," jätkas õppejõud ja küsis lance´i käest, et kas tal on midagi teistelt küsida. ma olin kindel, et no viiene kutt küll 70-pealiselt publikult midagi küsida ei julge. aga ei, lance ütles julgelt isa ulatatud mikrofoni oma küsimuse (mingi seriaali kohta, mida ma ei teadnud). ja loengu kestel, kui lance´il igav hakkas ja ta isa loengu katkestas, vaatas viimane teda heldinult, küsis "what´s up, buddy?" ja otsis kotist poisile, mida too soovinud oli. selgi kolmapäeval ütles õppejõud, et lance meid kõiki tervitab ja tahtis väga ka seekord kaasa tulla.

eelmisel nädalal küsis üks kutt ida-euroopa ajaloo klassis tahvlile vaadates, et mis see GDP siis on. õppejõud ei teinud teist nägugi ja seletas. ainult mina, ida-euroopa kooli taustaga tudeng, pööritasin mõttes silmi. ja kui loengus palutakse mingile küsimusele vastust pakkuda ja keegi midagi kõvasti ja valesti hõikab, ütleb õppejõud, et vastus on vale, aga "good quess, though."
ja mulle see meeldib, sest mind häirib kohutavalt, et ma eestis kui siin olen pigem loengutes vait kui et julgen midagi pakkuda. nemad ei karda eksida. mina kardan. kardan teha nii inglise keeles vigu kui ka öelda vale vastuse.

ja nad istuvad loengutes, jalad toolil. ja õppejõud istub laual, jalad toolil. kedagi see ei häiri, tähtsam on see, millest räägitakse.

ja see nädal on mid-term. mis tähendab et tudengitele saadetakse kokkuvõtted semestri senistest tulemustest, et teaksid siis pingutada rohkem või vastupidi, lõdvemalt võtta.

loomulikult võib selline asi ka abituseni viia ja tekitada olukorra, kus tudengitel pole miskit enesekriitikat ja välja öeldakse kõik, mida sülg suhu toob. ja selline lõdva olekuga ei austata ka enam õppejõudu. näiteks ühes loengus, kui õppejõud kodutöid tagasi andis, ei viitsind üks kutt end pingist püsti ajada ja ütles õppejõule, et see lihtsalt selle temani saadaks. või siis eile ühes loengus mingi tšikk krõbistas terve aja oma snäkke süüa.

aga üldiselt tahaks ma ka ennast koduülikooli loengutes sama vabalt tunda. ja see ei tähendaks üldse seda, et ma tahaks õppejõude sinatada. ma ei tea, võib-olla olen lihtsalt mina põdeja.

***
ja mis siis veel?
- halloween tuleb. ja nende pühade staffi on kõik kohad juba ammu täis. näiteks nagu siin kõrvaloleval pildil, mille ma tegin umbes kuu aega tagasi. aga tegelt pole see mingi ime, sest ühes poes nägin nii kuu aega tagasi ka jõuluvidinaid. martinsburgis nägin aga kõigest üht maja, mis oli nagu õuduste maja ära kaunistatud. aga kui viimati wal-martis käisin, siis sealt veeti koormatega välja mingeid jubedaid käkke, mis pidid nagu vahvad tondid olema. ja siis võis näiteks rohekaks tõmbunud sasipäid osta, mis siis lakke riputada. põhimõtteliselt siis nagu laiba imitatsiooni võib omale soetada (ja siis lastega selle ümber tantsida, ma kujutan ette).
meil on ühika igal korrusel stend, mis eelmise nädalani oli kaetud kollase värvipaberiga ja mustade tähtedega w e l c o m e t o 8 t h f l o o r. aga eelmine nädal kostis toaukse tagant usinat krõbistamist ja nüüd on stend must, sellel oranžid-kollased-punased vahtralehed, mõned tondid ja siis... ameerika jalgpallid. sellest viimasest ma küll aru ei saa, et kuidas see nende pühadega seotud on.

- judit ütles pärast seda, kui ma olin skaibis arturiga rääkinud, et eesti keel koosneb ainult t-dest ja ö-dest ja et iga sõna lõpus on -ks.
- ja kas te teadsite, et on olemas kirjanik jan gross. meil oli ida-euroopa loengus jaan krossist juttu ja üks poiss rõõmustas, et ta on teda lugenud. siis tuli välja, et ei, see oli hoopis poola kirjanik jan gross.
- tänasest ujulast üks huvitav kogemus. läksin mina ujulasse, üks rada oli vaba. ronisin vette, kui minu juurde tuli üks noormees, küsides, kas ta võib ka sellel rajal ujuda. mina olin muidugi täiega hämmingus, sest kes see eestis sult seda küsib. ma ei tahakski, et küsitaks, see on ju avalik ujula, mitte minu erarada. ütlesin et loomulikult. pärast veest välja tulles nägin silti, mis ütles: 1. kui ujud kellegagi ühel rajal, siis uju päripäeva (see kutt seda ei teinud, vaid hoidis ainult oma poolele, mille ta minu käest oli küsinud), 2. kui ujud kellegagi ühel rajal, siis anna sellest talle teada (ahah, seepärast siis see küsimus), 3. kui oled kiire ujuja, siis vali rada, kus ka teised kiiresti ujuvad jne. seega ujula on järjekordne koht, kus ameeriklased oma üliüliviisakust välja saavad elada. nagu see, kui inimene sinust poes või kus iganes mööda läheb ja ei puutu sinu vastugi, aga ikka ütleb "excuse me." see ajab vahel närvi, sest see kõlab umbes nii, et vabandust, et ma olemas olen. ükskord ühes loengus käis üks kutt must vähemalt viis korda mööda ja iga kord ütles "excuse me."

uhh, aga nüüd olen küll teid oma lobisemisega ära tüüdanud. lihtsalt nädal on olnud kiire ja pole jõudnud muljetada. järmine nädal tuleb ka kiire, sest pean kahe nädala asjad ära tegema, kuna ülejärgmine nädal olen... njuu jorgis. uujee!

külmast kangete sõrmedega...

oo jaa, see elu on siin ikka ühest äärmusest teise. alles see oli, kui ma kurtsin, et hullult palav on siin. nüüd on vähemalt neljandat päeva nii külm, et jube. täna tuleb sooja maksimum 16 kraadi.
ega ma ei kurdaks (hiina tüdruk ian ütles ka esimesel külmal päeval, et no sulle peaks selline ilm ju sobima), kui see ilm ennast tuppa ei suruks. põhimõtteliselt on toas külmemgi kui väljas, sest õues paistab vahepeal päikegi, aga tuppa see ei jõua.
ühika aknad on kellegi mõttehiiglase leiutet. keset akent on suur konditisioneer, mille pilude vahelt tuleb tuppa mõnusat jahedust. neil aknaruutudel, mida avada saab, pole mingeid tihendeid. ma ei tea, kuidas sealt veel vihm sisse sadanud ei ole. kütmise süsteemist pole me siin aru saanud. mingi puulaud seina allääres on. selle ja põranda vahel on pilu ja võib eeldada, et laua all mingi küttesüsteem on. aga ma ei imestaks, kui siin ühikas mingit kütet poleks ja see laud oleks lihtsalt kujunduselement.
igatahes ma arvan, et kütma hakkavad nad umbes jaanuaris, kui mina olen ära läinud. ja siis kütavad oma rahaga järgmiseks suveks ilma soojaks, sest nagu ma ütlesin, aknad soojust ei pea.
nii me siin siis lõdiseme. eile käisime poest soojemaid riideid ja lisatekki hakemas. judit mõtles õhtul, et teeks meile kuuma veini (nemad teevad seda ungaris ka valgest veinist ja see ei ole teps mitte glöggi), aga meil ju ei ole lubatud ühikas alksi hoida ja see kuumutamise lõhn leviks kindlasti RA tuppa ära.
muide, kui mina end kõigusoojaseks nimetan, siis kohalikel on vist jumala ükskõik, mis see ilm teeb. need panevad ikka oma paljastavates trikotaažkleidikestes ja lahtistes kingades mööda peatänavat ringi. judi ütles neid eile vaadates mõistvalt, et eks nad lähevad tantsima ja siis hakkab palav.
aga ka tantsupeole mitte minejaid näeb T-särgis ja šortsides. a võib-olla seavad nad oma elu kuupäeva, mitte ilmateate järgi. noh et on ju kõigest oktoobri algus. a võib-olla on neil lihtsalt pekisem nahaalune.
muide, viimaste päevade jooksul olen ma siin ikka selliseid pakse näinud, et hoia ja keela. eriti muidugi kui liigud kampusest välja, kus sulle keegi enam sööklas rohelist salatit ette ei haki. liialdamata euroopas selliseid ei kohta, ainult nendel nalja sumovõistlustel, kus see vateeritud oranž kostüüm selga tõmmatakse. no kuidas on see võimalik, et su kõhuvolt on nii suur, et ulatub poolde reide?! mõned päris tüsedad on meil ühikas ka. ja kurb on kuulda, kuidas nad end lifti veavad, ise pidevalt hingeldades.
aga külma juurde tagasi. õnneks kaome siit täna terveks nädalavahetuseks. miski endine vahetusüliõpilane korraldab iga-aastast reisi oma kodulinna martinsburgi ja homme lähme washington d.c-sse. tagasi oleme alles pühapäeva õhtul kell 8. mis on tegelt jama, sest mul on palju õppida. aga no pistan süümekate vähendamiseks raamatud kotti.

p.s kas te teadsite, et hüdrogeenpommi üks loojatest oli ungarlasest füüsik edward teller ja teine poola matemaarik stanislaw ulam. ja ungarlane albert szent-gyorgyi eraldas esimest korda c-vitamiini, mille ta sai kätte paprikast ja teenis selle eest ka nobeli preemia. ungaris on igal aastal ka suured paprikapidustused.