pildikesi poodlemisest
mina: "mul on tunne, et need kingad loksuvad mul jalas."
ema: "ära muretse, varsti on sul jalad paistes."
pood on koht, kus edevuse eest sind hukka ei mõisteta. pood on koht, kus inimesed lasevad edevusel välja paista, lausa vohada. eriti just naiste kingaosakonnas. seal on naised justkui vanad sõbrannad, sobitavad beeži, kerge kuldse läikega ja pahkluu ümber kaks korda ulatuva nahkse rihmaga kinga paremasse, ja pruuni, peenikese rihma ja pitsilise ninaga kinga vasakusse jalga ega häbene võhivõõralt suguõelt küsida, kumb on ilusam.
ema otsustas pitsilise kasuks. minu arvamust ei küsitud, aga ma oleksin emaga nõustunud.
ja kui nõuküsiv suguõde on poest lahkunud, käivad nad ise kõik riiulivahed läbi, et vaadata, kust ta nii ägedad kingad leidis ja ega mulle sobivad numbrit ei ole. ei olnud.
sealsamas seisab järjekorras neiu, kes kummardub jalast kinga võtma, nii et pitsilised aluspüksid värvli vahelt ikka korralikult paistavad. tema taga seisval mehel (valge pintsak, must veidi eest lahti särk, mille alt helgib kuldkett, aga muidu juba päris pässieas ja neiule kaenlaauguni ulatuv) löövad silmad särama.
olete kuulnud poekärudest, millele pandi lisaraskused juurde, et koduperenaised poodlemise ajal rohkem kaloreid kulutada saaks? see ka mõni leiutis! hilpe näppides jõudsime emaga mõtteni, et näpitav kleit peaks ise ostjale ütlema: "sorry, aga sa ei saa mind endale lubada" või "oi, ma olen sulle veidi väike." kui kauplejad arvavad, et see vähendaks nende sissetulekut, siis nad eksivad. vähema aja jooksul saaks endale hoopis suurema arvu pluuse, pükse, seelikuid, kleite, kingi ja kotte kokku kahlata.
õnneks on aga praegusel poodlemise kiviajalgi müüjad vastutulelikud ja ka 5 min pärast poe ametlikku sulgemisaega viitsivad sulle sõnad peale lugeda, et ostetud kingadele kaasa antud kingade hooldusest rääkiv brošüür tasuks "läbi töötada, sest seal on päris asjalikke nõuandeid."
aga prillipoe müüjad (olgu see siin välja öeldud, et kõik guugeldades leiaksid - viru keskuse instrumentarium) on täielikud tropid. kui sa püüad neile seletada, et sul paljud prilliklaasid moonutavad, vaatavad nad sind nagu kirikurotti ja ütlevad ülbelt, et kallimad prillid tuleb osta. ja sa ei suuda neile selgeks teha, et ka läbi viietonniste prillide vaadates läheb sul süda pahaks, sest müüja lihtsalt ei kuula sind ja ajab oma joru, et "vähemalt paari tuhandese väljaminekuga peab arvestama".
kõige naljakam on see, et kui ma talle ütlesin, et eelmised prillid olid mul polaroidi omad, siis ta vist mentaalselt juba minestas ära ja suutis veel ägada: "oioi, need on väga halbade klaasidega prillid." aga oma "vähemalt paari tuhandese väljamineku" kollektsioonist ta mulle sobivaid leida ei suutnud.
enne loksunud kingad sobisid pärast jalga küll. ehk tänu sellele jäi ära teine häda, millele mu ema poodlemisel tähelepanu pöörab: säärelihased seekord pikuti pooleks ei läinud.
