Seisin vana kaubamaja ja pläsku vahelisel ristmikul ning ootasin üleminekuks sobivat tuld. Kahe sõidusuuna vahelisel saarel seisis noorem mees. Ta võttis käe taskust ja pani midagi laternaposti ja selle küljes oleva liiklusmärgi vahele.

Vaatasin teda oma kõige põlastusväärsema pilguga. Mehe pilk rändas mööda tänavat ringi, kuni kohtus minu omaga. Kissitasin veel silmi, et minu suhtumine tema teosse võimalikult arusaadav oleks. Noormees keeras pilgu mujale ja nagu mitte uskudes, vaatas uuesti minu poole.
Vahtisin talle julgelt otsa ja pomisesin enda ette: "Sellised NEED inimesed siis ongi," mõeldes "nende" all prügi tänavapostidesse ja postide vahele toppijaid ja muid linnaruumi reostajaid.

Süttis roheline. Mees manas näole ilme, nagu ta ei teaks, et keegi teda vihaselt põrnitseb ja hakkas üle tee minema. Hakkasin ka astuma, heites veel pilgu ta veidi üle püksiääre punnitavale kõhule ja seda laiskuse sümboliks pidades. Mul oli igati õigus tema välimust arvustada, mõtlesin ja heitsin pilgu laternaposti teisele küljele, kus oli...

... rohelise tule süttimiseks mõeldud nupp.

Eile õhtul näitasid pealtnägijad Indiat, kus 80 protsendil elanikkonnast ei ole peldikut. Mitte mingisugust. Seal on loodud eraldi amet, mille esindajad käivad kodust kodusse s... korjamas. Neid kutsutakse Puutumatuteks, kuna nendega ei suhtle ükski teine inimene peale nende pereliikmete, sest nad haisevad (umbes nagu Egiptuse balsameerijad). Kastisüsteemi tõttu peavad arvatavasti ka Puutumatute lapsed tegema sama tööd. Pärast klippi ütles Kersna tuntud tõe, et me peaksime tundma rõõmu asjade üle, mis meil juba on. "Ja mitte kadestama oma naabrimeest, kes sõidab uhiuude Jeep´iga kui me ise kaks aastat vana Land Cruiseriga sõidame."
Mitte et ainuüksi eilne saade mind mõjutanud oleks, aga täna teeb kõik, mis tavaliselt närvi ajab, koledal kombel nalja. Mingi väikese konnatiigi väikesed intriigid, ametnike kapriisid, olematu kommunikatsioonisüsteem ja oskamatus kirjutada lihtsaid lauseid...
Aknast paistab vahtrapuu, mille järjest enam punastavate lehtede vahelt piilub tuppa sügispäike. Tore!

Eile õhtul vaatasin Estonia 100-le aastapäevale pühendatud kontserdit ETV-st, kus laulsid neli põlvkonda Pipisid pluss kaks tulevast Pipit.

Mulle meenus, kuidas ma paariaastasena meie ühetoalises Tallinna korteris punasest raadiost lastelaule kuulasin. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru. Kas levi oli halb või heli oli halb või mul oli halb kuulmine, aga ma mäletan, et kuulsin ainult neid kileda häälega lastekoore ega suutnud sellest sõnu eristada.
Kui hiljem lasteaias jm ise neidsamu laule õppisin, tekkis mul siiski küsitavusi.

Võtame selle Pipi laulu.

Kes küll on mu ema?
Tuntud on ka tema,
kadedus võib muuta kringliks.
Kui te kuuleks kuivõrd priimad
on ta kroon ja on ta tiivad,
ema on mul taevas ingliks.

Okei, esiteks oli see minu arust üldse julm, et kellegi isa on kuskil karu p-s Kurrunurruvuti saarel vms kuningas ja ema on surnud.
Teiseks ma ei saanud aru, kuidas kroon ja tiivad saavad olla priimad. Mida tähendab priima? Ainuke asi, mida ma sõnaga "priima" seostasin, oli punane suitsupakk vanaisa käes.

Või hanepoegade laul.

Ta võtab neilt mõõdud ja kätte toob pea,
nüüd saabastega käia neil lume peal hea.

Kuidas saab kingsepp hanepoegadele pea kätte tuua? Kelle pea? Ja miks seda pead vaja on, kui saabastes oli probleem?

Või siis tolleaegsed popplaulud.

Seljakotid selga,
maha jäägu sumadan...

Ma polnud elu sees sellist sõna nagu sumadan kuulnud. Ja laulsin alati, et koju jäägu surmatund.

Ja siis see üks laul, mille sõnad mul hetkel meelde ei tule, aga oli ka tollel ajal popp lugu ja sisaldas sõna diktatuur. Minu jaoks oli see alati tikk-takk-uur ehk mingi tiksuv uur.

Mhm, siis mul meenus veel üks lapsepõlve blond hetk, mis kestis umbes 11. klassini. Tartu mnt-l asuva Marati maja peale on kirjutatid vist tänini AU TÖÖLE! Ma mõtlesin kuni keskkoolini, et AU all mõeldakse metsas huikamisele sarnast hüüdu "Auuuu" ehk siis "Auu, (tulge) tööle!"

No nüüd ma olen ikka palju targem.
Hahaha...

suomi selväksi virossa?

käin teist nädalat soome keeles. ja ma olen kogu selle aja olnud nagu wtf.

esiteks ma ei saa üldse aru, miks kadrih juba teist tundi puudub. iga sekund igatsen.

teiseks. jyväskyläs ajas läbi inglise keele soome keele õppimine esmalt juhtme kokku. siin tahan ma aga vastata nendele küsimustele, mida soome keeles ei oska, eesti keele asemel inglise keeles.

kolmandaks pean ma eestisse tagasi tulema selleks, et aru saada, et soomlased ON tuimad. kus on meie alati naeratav, alati kõike grammatiliselt põhjendada oskav super opettaja maaria? igatsen ka.

neljandaks ma ei saa aru, miks on vaja tulla antud kursusele, kui sa oled
a) soomes kolm aastat elanud ja seal koolis käinud
b) soome keelt veidi üle kahe aasta õppinud
...ja siis seal haigutada ja lakke vahtida.

tää kaikki stressaa mua!

vahel on filmitegijad taibumad kui astronoomid.

karu sõidab rattaga? elu nagu tsirkuses*

täna sõitsid karud autoga.

jalutasin tallinna bussi pealt koju. baltiski cirkus pani oma kodinaid kokku, mehed tassisid treppide aluseid suurde järelkäruga autosse. poiss patsutas sõbralikult suurt karvast trikikoera. trikikarud seisid auto järelkärus. nägin oma suguõdesid- ja vendi nii lähedalt üle pika aja. viimati ehk paar aastat tagasi loomaaias.
mõmmikud nühkisid närviliselt ninaga mööda trelle. mingi mees, arvatavasti kohalik, tegi neist pilti. mul oli loomadest kahju. ja mulle meenus põhjus, miks ma tsirkust jälestan...

* vt eelmise postituse kommentaare

olin rattapoes juba mitu raksu kiibitsemas käinud. kaalunud erinevaid variante, proovisõidutanud mitmesuguseid rattaid, teinud mõttes mitmeid kontoväljavõtteid, mõtisklenud selle üle, kui turvaline on tartus ratast tänavale jätta jne.

eile sain ta siis kätte. beežika naiste linnaratta, korvi ja seelikukaitsega, sophy nimelise (meeste mudel, muide, kandis nime arthur) - tõeline romantika! aga ainult senikauaks, kuni õnneliku omanikuna ratta selga istusin, et koju sõitma hakata. ilmataat otsustas mulle selgeks teha, et sügis pole rattasõiduks just parim aeg. lõunakeskuse kandist annelinna jõudes olin läbi vettinud ja külmunud ning minu sophykene mudane.

ratta keldrisse toimetamine oli omaette katsumus - kaks treppi, kolm ust, mis kinni minnes ka lukku lähevad, ja ühe ukse taga majanaabrite titevanker. kui tuppa astusin, oli padukas LOOMULIKULT järgi jäänud.

aga ei, tegelt on tore! ratas liikus päris hästi edasi ja mulle meeldib, et ei pidanud ratta seljas küürutama, nii et selg paljas. ainuke asi, mis räägib ka linnas sportlike rataste poolt, on see, et arturi ja enda sõitu võrreldes tundus, et linnarattad on kohmakamad. aga eks see oleneb sõitjast ka...

***
jumala teisel teemal, nostalgitsevalt. eile kasutasin ära viimased pirkka vatipadjakesed, mis kata mulle kord siwast tõi. tervitused temale! :)