tapame maailma ja ärme lihtsalt mõtle sellele

annelisi blogi viimast sissekannet lugedes jäi mulle kummitama lausekatke, et tema suvisel ökomatkal ei tekkinud kolm korda päevas söömise tagajärjel ühtki prügikotti.

siin tekib prügi palju, ja minagi tekitan seda. see on vastik. näiteks on võimalus koolsööklast toit kaasa võtta, selleks antakse plastmasskarp ja -tops. kui tahad, võid veel teisegi plastmasskarbi saada, mille sisse võileib panna. karbijagaja ise pakub seda võimalust, kui sa ei märka lisakarpi ise küsida. ja ükskõik kelle ühikatuppa lähed, vaatab sulle kööginurgast esimesena vastu pürgikast, mis on täis neid valgeid plastikkarpe.

miks peab üldse selline võimalus olema, et sööki kaasa võtta saab? kui keegi seda leiutanud poleks, siis kõik lihtsalt arvestaks sellega, et söök tuleb ära süüa sööklas ja jutul lõpp. ei mingit plastikkarbitamist.

aga paistab, et siin on sellest kõigil sügavalt ükskõik. kui magustoitu tahad, siis seda pead ka koha peal sööma plastiktaldrikult, mis pärast prügikasti lendab. kui selleks on näiteks koogitükk, siis on see kindlasti ka veel kolmekordselt kilesse keeratud. kui selleks on küpsised, siis on need kindlasti kahe kaupa väikestesse kilekottidesse topitud. kui korralikku kohvi ehk starbucksi tahad, mida ühes sööklas pakutakse, saad seda ainult plastiktopsist. mis sest, et leti kõrval on kohe riiulid kruusidega. neid kruuse kasutatakse ju ainult termose kohvi jaoks. aga võiks üks kord paluda, et kas te ei teeks mulle seda kohvi kruusi sisse...

igatahes on meiegi prügikast viimasel ajal piinlikult sageli täis plastiktopse. ja ma võin end välja vabandada, et mis siin ikka tuuleveskitega võidelda, aga tegelikult annan ma endale aru, et see on täielik lollus ja mõistuse vastane tegevus, mis siin iga päev toimub.

eriti piinlik on vaadata aga taaskasutuseks mõeldud materjalide konteinerit, mis üheksakordse ühikatorni kõrval on nagu kirbusitt. meil on jüris 18 korteri peale ka suurem konteiner. rääkimata jyväskyläst, kus need olid vähemalt paagiautode paakide suurused. paberi kogumise auk on näiteks nii kitsas nagu postkasti pilu, et ükski pappkarp sealt kindlasti sisse ei mahu. nii mõjuvad täiesti naeruväärsetena igal pool rippuvad plakatid, mille peal kujutatakse peopesas hoitavat maakera ja selle all on tekst: "this is in your hands."

igatahes on mul pärast iga eine lõpetamist (loe: söögijäätmete, plasttaldrikute ja salvrätite ühte suurde prügikasti lükkamist) alati suus kergelt vastik maitse. ma tean küll, miks.

ja igal öösel kell kaks saabub prügiauto, mis häälekalt (nii, et ma üles ärkan) kaks suurt konteineritäit sorteerimata prügi ära viib. aga me oleme selle ülesajamise ka ära teeninud.

ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

ma mainisin kunagi women´s studies loengus, et meil ei ole eestis võimalik õppida naisuuringuid kui eriala. ma tean küll, et meil on soolise võrdõiguslikkuse volinik ja et tallinna ülikoolis on naisuurimus- ja teabekeskus, aga kui ma olen õigesti aru saanud, siis soo- või naisuuringuid major´iks valida ei saa.
igatahes on mul nüüd tunne, et õppejõud peab eestit mingiks mahajäänud maaks, kus sellist küsimust kui sooline võrdõiguslikkus üldse avalikult ei arutatagi. täna näiteks esitas ta mulle suunatud küsimuse, alustades jälle sellest, et teil ju soouuringuid ei õpetata.

õppejõud ise on pärit indoneesiast, kus 98% inimestest on moslemid. ta räägib vahel väga huvitavaid, aga nukraks tegevaid asju oma kodumaast. näiteks et kui selgub, et sinu laps on homoseksuaal, paned sa ta keldrisse kinni ja ta elabki oma elu seal. ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas see võimalik on ja riik ei sekku, aga arnita (nii on ta nimi) ütles, et seda peetakse pere siseasjaks ja kui ka linnades on asjad hakanud muutuma, siis maakohas mitte.
arnita isa on kristlane ja on seetõttu jäänud töö juures edutamistest kõrvale. ema on aga moslem ja tundub, et vägagi tõsiusklik. igatahes toob arnita näiteid pigem oma ema kui isa kohta. arnita on 30 ja kui ta kord aastas koju saab minna, uurib ta käest nii ta ema kui ülejäänud väikelinna rahvas, et kas sa oled juba abiellunud. kui arnita eitavalt vastab, küsivad teised pettunult, et no mis sul siis viga on. "mis mul viga on. mis neil viga on?" küsib arnita, seda meenutades. ja niisama palju kui temalt abiellumist oodatakse, niisama palju keelatakse tal koju tuua ameerika meest.
ühes loengus rääkis ta meile ka loo, kuidas tema esimeste päevade puhul korraldas ema naabritele peo, nii et järgmisel päeval kooli minnes teadsid sellest kõik. aga sellest, mis on seks, kuidas lapsed tulevad ja kuidas sellest hoiduda, ei rääkinud ema kunagi. ja loomulikult oodatakse neilt, et nad enne abiellumist ei seksi. deitimine käib nii, et kui noormees tuleb tüdruku koju, siis istutakse erinevates laua otstes, et jumala pärast üksteist puudutada ei saaks. "my friend here asked me, how can you get your first kiss then. well, that´s what we have backyards for."
imelikena tunduvad meile ka reeglid, et vanemaga vesteldes ei tohi laps talle otsa vaadata, vaid peab vaatama maha, et enne söövad ära vanemad (eakamad) ja siis nooremad pereliikmed, et kahvel peab olema alati vasakus käes.
arnita eelmine mees oli indoneeslane ja moslem. kui arnita ohios oma magistrikraadi tegi (välisüliõpilasena tuli tal maksta kolmekordne õppemaks ehk 8000 dollarit semestris), õhtuti raamatukogust koju tulles ja mehele helistades, sattus tüüp paanikasse, et tüdruk nii kaua väljas on, ja nimetas teda slut´iks jms. nüüd on ta vaba naine, otsib ameerika meest ja teeb women´s studies doktorikraadi.

ah jah, et mulle suunatud küsimus oli siis eesti haridusest ja deitimisest. eelnevalt oli juttu ühest mehhiko perekonnast, kus isa, kuuldes, et tütar tahab kolledžisse minna, hakkas naerma. selline oli tema suhtumine tütresse olnud kogu elu. alles siis, kui tüdruk oma teadusartikli avaldas ja isa seda luges, suutis ta tütart tõsiselt võtta.
ma rääkisin neile, et meil on pigem see probleem, et poisse on ülikoolis vähe ja 2/3 tudengitest on naised. ja et osaliselt viib see ka deitimise probleemini, sest milline kõrgharidusega naine omale ikka ametikooli meest tahaks.
millised on su vanemate ootused, küsis arnita. ma jäin tükiks ajaks vait, sest mul ei olnud võtta varrukast selliseid vastuseid nagu temal. minu perekonda ei ühenda mingi religioon, mille kaanonitest lähtudes ka minu vanemad võiksid mulle ootusi seada. et ma hästi õpiksin? jah. et ma ülikooli läheksin? jah. aga muidu me ju üldiselt kasvame eestis nii, nagu ise tahame. eks?
kas sa oled abielus? millised on su vanemate ootused sinu mehele, kui sa abiellud? ma ei osanud mitte midagi öelda, sest mu vanemad ei ole kunagi selle koha pealt sõna võtnud, kellega ma käia tohiks ja kellega mitte (aga võib-olla on mul ka olnud nii hea maitse, et nad ei ole pidanud seda tegema :)). rääkisin kõigest sellest ja ütlesin lõppu, et paljusid probleeme, mida me siin arutame, meil eestis (vähemalt mul) ei ole.

aga loomulikult ei jõudnud ma rääkida sellest, et eestis pole ka õieti religiooni. ega jõudnud märkida, et tegelikult meil ikkagi soouuringutega tegeletakse. ja seepärast ma usun, et selle ühe lausega loodud stereotüüpi eestist kui maast, kus ei saa soouuringuid õppida, ma ei muutnud.

ja teine loeng. rääkisime baltimaade ajaloost ja jõudsime omadega tänapäeva välja. tuli jutuks pronksiöö ja üks nupukas noormees märkis, et kas ka mitte neil seal kübersõda ei käinud. mina ütlesin, et käis küll ja püüdsin asja seletada. aga võib-olla mitte väga hästi, sest kui ma pean päris ameeriklastega rääkima, siis mul tekib mõttekramp, kuna mu aju ei tegele idee edastamise, vaid analüüsiga, kas ma räägin grammatiliselt õigesti. ja siis täna ei suutnud ma oma peas välja mõelda, kuidas sõna "cyber" hääldatakse. sellistel hetkedel on suht häbi ja see halvab mõttetegevuse üldse. ja siis sa hakkad kokutama ja oled pärast enda peale vihane, et normaalse kommunikatsiooniga hakkama ei saa. (judit ütleb, et tal on sama mure.)
igatahes jätkas õppejõud jutuga sellest, kuidas eestlased on väike IT-riik ja "correct me if i´m wrong, but the right of the access to the internet is even written in your constitution, isn´t it?"
"i think, it´s not," vastasin mina, mille peale üle klassi kerge naer käis.
pärast loengut ütles mulle jessica, et talle meeldis, kuidas ma õppejõule "i think, it´s not" ütlesin. ma küsisin, et kas see kõlas ebaviisakalt. "no-no, i was just exaggerating," vastas ta. ja ma ei saanud ikka aru, MIS siis mu vastusel viga oli.

president ja jalka - põhiline usa värk

reede õhtul toimus presidendikandidaatide esimene teledebatt. mccain ähvardas küll vahepeal missisippisse tulemata jätta, sest vaja oli washingtonis bushiga wall streeti päästa, aga reedel olid mõlemad mehed kohal ja debatti kandis üle vähemalt viis telejaama.
jõudsime juditi ja judiga ühika all asuvasse koosviibimiste ruumi 15 pärast debati algust. ma arvasin, et paar inimest sealt ikka eest leiab, aga ei, ainukesed huvilised olime meie, vahetusüliõpilased. noh, paljudel ameerika tudengitel on telekas olemas ka oma toas. tahaks loota, et nad siis sealt debatti jälgisid, mitte juba selleks ajaks nagu üks mees sammu high street´i poole polnud seadnud.
kui püüda nähtut neutraalselt vaadelda, ja ma usun, et hoolimata püüust siinset meediat jälgida, olen ma ikkagi päris valge leht, siis oli näha, et mccainil pole mitte ainult eluaastaid, vaid ka aastaid poliitikas rohkem. obama kippus rohkem suuri sõnu tegema, mccain tõi rohkem näiteid, mida ta kõik ära on teinud ja ründas vastast julgemalt. obama jäi reserveeritumaks, mitmel korral mccaini süüdistuste vahele lausudes: "that is not true."
palju on räägitud sellest, et obama ei ole osalenud üheski sõjas ja ei tea sellest valdkonnast eriti palju. mccain kasutas seda nõrka kohta korduvalt ära, öeldes näiteks: "paistab, et senaator obama ei tee vahet sõjataktikal ja -strateegial," kui juttu oli iraagist, afganisanist ja nende kahe vahel jõudude jagamisest.
venemaast rääkides olid mehed üldjoontes ühel nõul, aga mccain heitis obamale muidugi taaskord ette seda, et ta ei esinenud jõulistema avaldustega, vaid kostis esmalt, et mõlemad pooled peaksid endale kriitiliselt otsa vaatama. obama rääkis, et venemaa käitumine on suureks ohuks kogu regioonile ja loetles üles sealseid riike, alustades EESTIST. nii et võib-olla oleks obama meile sobilikum president, kui talle venemaa naabritest ühena esimestest eesti meenub.
***
oma reede lõpetasime mingis publi ja klubi vahepealses asutuses nimega lazy lizard. muusika oli halb popprokk ja ajas jooma. aga sai näha pepuhööritamise võistlust (vt videot :)), juua kolme sorti õlut, tunda õlale patsutamist ja purjus ameerika kuti komplimenti: "you´re hot" (häälda: hAtt, mitte hott).

laupäeval toimus järjekordne kauaoodatud jalgpallimatš. eelmise nädala võlusõna oli ticket, sest kellega iganes sa ka ei rääkinud, oli esimeseks küsimuseks "did you get the ticket?" nimelt on siin selline süsteem, et nädal enne mängu saavad tudengid end tasuta piletite järjekorda panna ja soovijate vahel loositakse piletid välja. kui sa oled väljavalitu, tuleb kinnitada, et oled tulija. kinnitamata piletid lähevad uuesti väljajagamisele, nii et hea õnne korral võib veel eelmisel õhtul enne mängu pileti saada. minuga nii juhtuski: teisipäeval laekus postkasti teade, et mina pole piletit saanud, nii et pidin ülejäänud nädala korrutama, et kahjuks jah ma ei saa tulla. reede õhtul sööklas tuli taaskord teema jutuks ja mul soovitati veel proovida. kolmandal katsel ma siis pileti ka sain.
mäng ise oli selline, nagu edvin seda nimetas - massipsühhoos. nagu eelmiselgi mängulaupäeval oli seegi kord kampus juba hommikust saadik välja surnud. kõik valmistusid mänguks ehk kaanisid õlut. mäng ise algas alles 3.30, aga hommikul sööklas käisid juba jutud, kuidas staadionile kella üheks minnakse.
minul oli sellest lollist õllest selline pohmell, mida ma iial ei usuks, et õllest võib saada. aga osalt tuli see ka arvatavasti sellest, et ma pole siin põhimõtteliselt üldse joonud, kui pakistani poiste majapidu välja arvata. seega otsustasime meie juditiga lahkuda kodust peale kahte.

PRT pealt umbes. 3.40 maha tulles (loomulikult oli transport üle koormatud) ja kollaste Tsärkide vooluga kaasa minnes avanes staadioni parkimisplatsil järgmine vaatepilt: kohal oli sadu truck´e, mille juurde oli püsitatud sadu telke. inimesed grillisid, jõid-sõid sealsamas, istusid oma matkatoolidel, lobisesid, mängisid kaarte jms. hiljem, kui me koju läksime ja kogu see plats, mida judit laadaks nimetas, uuesti läbida tuli, sain ma aru, et vähemalt pooled nendest inimestest tegelikult staadionile mängu vaatama ei läinudki.
maria, kreeka verd ameeriklane selgitas, et piletid on mängule kallid (vähemalt 50 taala) ja sageli tullaksegi staadioni äärde seltsielu elama, melust osa saama staadionile minemata. ühe auto kastist vaatas vastu näiteks lameekraan, mille ümber istusid inimesed. nii kuulatakse reaalajas staadionikisa ja vaadatakse telekast pilti juurde. suht absurdne. suht ameerika.
ja ma ei suutnud ära imestada, kui palju neid kakskend-liitrit-sajale autosid seal oli.
mängust ma väga palju aru ei saanud, kuna pool seal oldud ajast tegelesime selle mitmekümne tuhande pealise inimmassi seest omade üles otsimise ja massist enese läbi pressimisega. kord ei töötanud maria telefon, kord ei võetud telefoni vastu jne. lõpuks leidsime omad üles, aga üleval rahva seas oli korraga nii kitsas, niiske kui ka palav, et mu särk tõmbus seljas märjaks, nagu ma oleksin kõvasti trenni teinud. lisaks tekkis mul selles suures peamiselt purjakil rahvamassis hirm, mis saab siis, kui midagi juhtub. ehtne väikerahva esindaja sümptom, ma arvan, kuigi judit ütles mulle kodus, et tal oli sama foobia tekkinud.
igatahes murdsin end tagasi allapoole ning vaatasin poolaja lõpuni kahe korruse vahel, kus vähemalt väiksemgi tuul puhus. trügides patsutas keegi mulle pea peale ja teatas, et mul on ilusad kuldsed juuksed. nii et päev oli jälle korras.

ma juba mainisin, et kõigil olid seljas kollased särgid. või siis tumesinised. blue and gold (nii nad oma kollast värvi siin tõlgendavad) on west virginia värvid. rahva seas oli näha ka rohesärke, marshallile poolehoidjaid, keda siis purjus kutid mõnuga mõnitasid. noh, kakluseks küll ei läinud, aga mitmekümne kordseks asshole´iks said tüübid ristitud küll.
mina olin oma fuksiaroosa dressikaga ka autsaider, aga selle rinnalt võis lugeda "west virginia", nii et ikkagi samas oma jope. seda wvu staffi tehakse siin peale kollase-sinise ka roosades toonides, et sorority tšikkidele peale läheks (mina valisin selle seepärast, et hall mulle ei meeldinud). küllap on see ka hea ohutu ja neutraalne värv, sest milline spordivõistkond ikka võtaks oma värviks roosa.
kokkuvõttes ei olnud jäänud mul sellest mängust kuigi positiivseid muljeid. ja ma pean nüüd tükk aega mõtlema, mida diplomaatilist kosta, sest järgmise nädala alguse võlusõnaks on kindlasti "did you see the game?"

ps. viimasel pildil vehib rahvas kätega. neil olid mingid kindlad liigutused, mida siis üheskoos tehakse ja lõppu karjutakse "first down." ja vahepeal kõlistas kogu rahvamass oma võtmekimpe. see oli päris äge, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mis selle eesmärk oli.
pps. ma lisasin fotkisse sinna samasse kausta uusi pilte (alustage 6. leheküljest).

klassiekskursioon pittsburgi ja eesti inimeste isu

me käisime reedel pittsbughis pesapallimatši vaatamas. rahvusvaheliste tudengite organisatsioonist tommy organiseeris meile bussi ja oli saanud kuskilt 50 tasuta piletit, mis sest, et peaaegu kõige halvema koha peale. sealt oligi ilus vaade linnast läbi voolavale ohio jõele, mis muide, 2004. a ivani orkaani ajal linna korralikult uputas.
reis pittsburgi kestis 2 h. nagu kooli väljasõidul ronisid kutid bussi tagumisse otsa. aga erinevalt kooli väljasõidust mingit lällamist või salaja alksi joomist muidugi ei toimunud. me vaatasime hoopis animafilmi "incredibles" ja tagasi tulles "apollo 13".
pittsburgh ise oli aga minu esimest kogemust selle linnaga arvestades päris incredible. jõe ühel kaldal laius kohalik pilvelõhkujate piirkond, teisel pool oli kaks suurt staadionit. jõel võis näha jahte ja paadikesi sõitmas ja inimesi vee ääres jalutamas.
meie pileti sees oli viie taala eest näksimist. võtsime juditiga hotdogid, mis muidugi olid magusa hapukurgiga. järelmaitse oli kaneeline. päris imelik kooslus, ma ei suutnudki otsustada, kas see on midagi päris jubedat või siis lihtsalt uus maitseelamus.
matši enda kohta võin ma öelda nii palju, et põletamist olen ma jüris mänginud ja selle reeglid olid sarnased. tommy selgitas mulle ka reegleid, aga ega ma eriti palju ei mõigand, sest ta kasutas sporditermineid. meelde jäi ainult see, et mäng toimub baseball diamond´is.
aga nagu ma varsti aru sain, siis ega see mäng eriti ühtki meie seltskonnast ei huvitanudki. põhiliselt tegeleti omale igasugu friikate, koolade, pähklite, hotdogide, õlle jm sisse valamisega, mõni ostis ka meie omade ehk piraatide särgi või nokaka. ja siis muidugi pildistamisega.
piltide klõpsimine algas kohe. pildistati kõike: mängu, jõge, pilvelõhkujaid, aga eelkõige oma kõrvel istuvaid kaaslasi. ja siis lasti väljaku taustal teha pilti iseendast.
lugesin kunagi vist ekspressist väga head analüüsi selle kohta, mida fototarvete kõigile kättesaadavaks tegemine ühiskonnas muudab. inimeste reiside eesmärgiks saab kõige nähtu jäädvustamine. see ongi põhiline, mitte elamus ise. nagu too autor, kelle nimi mul kahjuks ei meenu, teravmeelselt kokku võttis - konica ergo sum.
põhiline on muidugi see, et koos teistega pilti tehes naaldutakse üksteise nagu aastatepikkuse sõbra najale. kallistatakse, prunditatakse huuli, kissitatakse silmi, naetatatakse, lõuad pärani. ja siis lõpuks koju jõudes pannakse need pildid facebooki üles. selleks, et öelda: "näete, kui äge elu mul on!" ja seda teevad miljonid tudengid-õpilased üle maailma.
mina pildistasin ja facebooki panin pildid üles ka, aga tundus, et paljudele jäin ma oma umbes kahekümnese seeriaga tublisti alla.
mulle tegi see kõik tegelikult päris nalja, aga judit võttis asja tõsisemalt (ta võtab elu üldse tõsisemalt kui mina, kuigi mulle varem tundus, et sellist inimest ei ole võimalik leida). ta ütles päris häiritult, et ta ei saa aru, kuidas niimoodi inimesi, kes tegelikult su sõbrad ei ole, pidevalt kallistada võib. "neli kuud ja see kõik on läbi."
ma ei nõustunud sellega päriselt, sest ega sul ju siin kedagi teist ei ole, kui need inimesed. ükskõik, kas sa siis neid sõbraks nimetad või mitte, aga midagi sõpruse laadset sa siin kodust kaugel omale leidma pead, muidu oleks emotsionaalselt väga raske hakkama saada. ja kallistamine-musitamine on ka kultuuri küsimus. paljud rahvad ju ei musita ainult lähedasi.
ning ega nelja kuuga pea kõik läbi olema. ma usun, et mõned siinsed tuttavad kohtuvad sinuga hea meelega, kui sa nende kodumaale reisima juhtud.

mis mulle selle matši juures aga meeldis, oli see, et kohale oli tuldud peredega. loomulikult oli võõristav näha, kuidas kõik omale mingid nõmedad piraadisärgid, -fliisid, -mütsid, vahtkummist sõrmed ja mõõgad selga ja kätte tõmbasid (ja mul läks süda pahaks nähes, kuidas enne mängu parkimisplatsil keset liiklusmüra oma auto taga barbecue´d tehti,) aga muidu on ju tore, kui kogu pere ja sõpradega niimoodi väljas käiakse. noh, et oma strongi communityt ehitada :)
viimases "olukorrast riigis" samost ja muuli just arutasid, et miks ei olnud tallinna sügisjooksul (kui see oli see, mis eelmisel pühapäeval toimus) üldse pealtvaatajaid ei olnud. siin arvatavasti seda probleemi poleks.
kuigi piraadid pidid vastastele (kell nime ma ei mäleta, heh) alla vanduma, siis matši lõpus lasti sellist ilutulestikku, mida ma oma elu jooksul tõesti varem näinud ei olnud. täiesti uskumatu, mingi random matš ja selle järel vähemalt 15 minutit võimalikult värvilisi ja paukuvaid rakette. judit ütles, et neil näeb sellist budapestis vaid aastavahetusel ja alati enne seda on suured arutelud, kas seda raha ei peaks kuhugi mujale kulutama.
ma pole eriti aastavahetuseti tallinnas olnud, aga ma usun, et meil ei ole sellist müristamist aasta vahetusel ka. aga kes teab, võib-olla ma alahindan edgarit.

sõprade ja sõpruse juurde tagasi tulles: ma pole siin veel jõudnud kordagi päriselt vesistada, kuigi mul silmad päris märja koha peal on. tõsi, ühe korra nutsin, kui lugesin raamatut poolast ja juutidest ja jõudsin teise maailmasõjani. kui numbritest said pääsenud inimeste jutud, siis tegi see kurvaks küll.
aga see kord ei loe.
reedel bussi istudes hoidsin küll aga pisaraid tagasi, kui koti taskust oma ketta leidsin. selle ketta, mis ketlin mulle enne äraminekut meisterdas. ketta sõprade nägude ja tekstiga: "kui burksisõpradest tüdined, pane ketas rinda. kodumaa pojad ja tütred kindlasti lohutavad sind."
siis tuli küll suur igatsus peale.
muide, ma olen oma siinsetele sõpradele meie "autot" näidanud. tõmbasin subtiitrite programmi ja vorpisin üle kahe tunni tõlget teha. neile vist isegi meeldis, kuigi ma pidin pidevalt pausi peale panema ja püüdma seletada, kes on kujundujuja, kus asub pihkva, mis on magnetstringid ja kangasteljed. anna-minnast sai go-ahead ja õnne-seenest happy mushroom.
aga võib-olla mulle endale meeldis see näitamine ja tõlkimine kõige rohkem - minna tagasi headesse aegadesse oma kallite sõprade keskele.
ma tean, et see pole miski uus mõte, aga pean seda ütlema, siin olles tunnen, kui vajalikud ja armsad on kõik kodused. ja peale tulevad igatsused, mida eestis pole kunagi osanud tunda. esiteks eesti keele isu. tahaksin kangesti sakslasele, kes oma varba päris hullusti ära lõi, öelda: "mis see mehele ikka teeb." tahaksin juditi käest küsida, kui ta voodist järsku pikali tõuseb ja sinna uuesti langeb: "kas lõi pildi tasku?" tahaksin aasiapäraselt väikest kasvu judile, keda ma poes riiulite vahelt üles ei leia, lausuda: "kuule, sul on ikka hea komme ära kaduda."
üks päev tuli lambist peale vanaema aias kasvavate õunte isu. täna hommikul meenutasin, kuidas kunagi keskkoolis käies sai vahel ema sall kaela pandud ja tema lõhnaõli lõhn mind terve päeva saatis. oli see "ei karda kurja susi ma, sest tulen memme musiga" tunne. ja siis meenus miskipärast see, kuidas aastaid tagasi, kui täditütar alles paari aastane oli, tema beebikukal lõhnas...

ööst ja tööst ja poest

"fuck you! fuck you! i love youuuuu, i love you!" kostusid üleeile öösel kella nelja ajal minu kõrvu metsistunud ja selgelt purjakil inimese karjatused. "i love you, but you didn´t give a shit!" jätkas paanikas röökija. ajasin end uniselt voodis istuli ja vaatasin aknast välja. kedagi polnud näha, aga kuskilt nurga tagant kostis kaeblemist edasi.
küll sellel kutil pidid ikka head häälepaelad olema, et isegi kaheksanda korruse rahvas (ehk mina) üles ärkas. tõsi, judit ütles mulle hommikul, et polnud midagi kuulnud, aga tema ei maga ka akna all.
sellist lärmi, röökides suhete klaarimist (ameeriklased armastavad draamat!) ja lällamist kuuleb siin tegelikult pea igal õhtul. kampuseelu keeb varajaste hommikutundideni, olenemata nädalapäevast. ainult ma ei saa aru, kas siin linnakus elavad büromaanid, narkomaanid või mõrvarid, sest liialdamata igal õhtul kuuleb vähemalt korra politsei-, kiirabi- või tuletõrjeauto sireene. elu nagu chicagos. ja seda sipelgapesa hoiab pidevalt elus ülikool ise, sest mountainlairis käib iga keskööni mingi trall. kinosaalis näidatakse tasuta filme (meie sellekolmapäevane elamus oli prantsuse film "viha") ja esimese korruse laval toimuvad erinevad üritused. ükskord näiteks nägime, kuidas kolm kutti ja üks tüdruk laval kuidagi kohmakalt laval tantsisklesid ja lava äärel seisva mehe käskude peale midagi muud tegema hakkasid. kui ma teistelt küsisin, et mis toimub, vastati, et nad on hüpnotiseeritud.
(ma veel mõtlesin, et huvitav, kas see hüpnoos nende peal ka toimib, kes kõigest inglise keeles aru ei saa...)

aga muidu olen ma vahepeal tubli koolilaps olnud. mu lemmikklassis ehk slaavi ja ida-euroopa ajaloos sain raamatu review "a". ja õpetaja (siin nad kutsuvad ju neid õpetajateks, nagu ka loenguid tundideks) oli lisanud: "an excellent essay! and, aside from a few minor errors, in nicely articulated english." noh, ma pean muidugi lisama, et selle "a" teenisime siis ka koos arturiga...
tegelikult ma ei taha ennast kiita, vaid hoopis rääkida sellest, et olen siin endalt korduvalt küsinud, miks eestis meile koolis niimoodi tagasisidet ei anta, olgu see siis hea või halb. siin on samamoodi loengutes kümneid üliõpilasi, aga ometi saavad kõik kodutööd tagasi koos kommentaaridega. naisuuringutes sain essee tagasi koguni mingi eraldi väljatöötatud paberiga, kus on selgelt kirjas, mille eest sa kui palju punkte said (summary, analysis, organization, mechanics).
eestis sain magistriaasta esimesel kursusel täpselt kahel korral kodutöö kohta tagasisidet: kui tegin kaasaegses ühiskonnateoorias ettekannet ja tandem keller-korts hiljem kommentaarid saatis, ja kui lõhmusega magistritöö teooriapeatüki põhjal loengus arutelu toimus. muidu on ikka nii, et saad kuskilt teada punktid ja siis nuputa ise, mis hästi ja halvasti oli.

eile pärast kooli pidime judiga wal-marti minema. mul oli vaja villi vastast rohtu (apteeki neil nimelt kesklinnas ei ole, kujutage ette!) ja temal best buysse fotokas remonti viia. plaan oli minna 3.30 bussiga, olla seal paar tungi ja nii kuueks tagasi koju saada. kogu see sõit kujunes aga eht-ameerikalikuks ürituseks.
esimesed märksõnad nagu wal-mart ja best buy on juba ära toodud. kolmas märksõna oleks buss, mis oli konditsioneeri tõttu külm nagu hundilaut. nii on see alati: kogu külm on bussi tagaotsas, aga juhi juures on nii soe, et võiks nagu isegi külma juurde keerata. eks nad siis seda teevadki. bussid ise kolisevad nii, nagu kukuks kohe laiali. ega siin dotatsioonid vist busse vaadates eriti märkimisväärsed ole.
reisijaid on muidugi ka vähe. näiteks eile oli peale minu ja judi bussis neli inimest, neistki üks bussijuht. wal-marti pidime saama 20 minutiga. AGA saime tunni ja kümne minutiga. nimelt juhtus meie ees sõitma mingi raskeveok, mille järel veetav tünn oli suurem kui kahe rekka järelveokärud ja isegi bussijuht ütles, et ta pole midagi sellist varem näinud. nii me siis sõitsime umbes 10 km/h, mööda polnud võimalik sõita, sest tee oli kitsas ja veost eskortivad autod ei oleks seda kindlasti lasknud. paremalt poolt teed voolas aga jõgi, mille kohta bussijuht vahepeal reisijatele hõikas, et ta sooviks, et see tünn ümber läheks ja jões edasi voolaks.
mina vaatasin murelikult välja ja ütlesin judile, et varsti läheb see loks ise sinna jõkke ümber. judi vastas seepeale entusiastlikult: "hey, that´s what we have our health insurance for!" (tal oli selle esitamisega samasugused jamad nagu mul, ta polegi siiani asja korda saanud, kuigi jaapanis maksis kogu kindlustuse eest u 10 000 krooni.)
ja siis mingil hetkel teatas bussijuht, et nüüd me vahetame bussi. ma ei saanud mitte midagi aru, aga bussist me välja pidime minema ja veel külmemasse hundilauta istuma. vahepeal oli üks reisija maha läinud, nii et bussis sõitis järgmine seltskond:
1. kuskil pingirea keskel kaks tudengit. üks pikk, blond ja suht kahvatu, kummalise euroopa-aktsendiga inglise keelt rääkimas. teine lühike, tumepruunide juuste ja asiaadi näojoontega, aga päris hea inglise keelega (judi major on english). tihedalt külma tõttu üksteise vastas istumas, aga muidu päris lõbusas tujus.
2. esipingil neiu, istumas jalad pingil. vaatab vihaselt kella, pööritab väga oskuslikult silmi ja teatab bussijuhile, et ta pidi juba kella neljaks tööl olema. tähelepanelikul vaatlemisel märkab tema juures detaile nagu rasvaplekkidega triiksärk, mustad ameerikakoleda lõikega viigipüksid, tumesinine kaelarätt ja peas - nokamüts mcdonaldsi logoga. selge siis, kus ta tööl käib.
3. tagapingil neiu, kes busse vahetades kõigile teatas, et tal on pissihäda. nüüd, bussis, karjub ta üle mootorimüra, raadiost tuleva popproki ja bussikolina ette juhile, et see buss pidi ju enne teises suunas sõitma. ja et ta kohe "will piss all over herself."

ma mõtlen, et see ei saa päriselt olemas olla: buss teel wal-marti, pardal mcdonaldsi töötaja ja saripissija. see kõik näeb välja nagu sketšišõu oma kohustuslike elementidega. võib-olla võiks see olla ka reality-šõu "buss", aga jumal tänatud, et ei ole.
koju jõuan ma pärast kaheksat.

ps. piltidel minu lemmikkaubad eilselt ostumatkalt. esimesed dressid on täpselt nii suured, et mõeldud wvu imikule. ei tea, kas ta peab olema siin mõnes ühikas valmis vorbitud ka? või tegelikult pole vist vahet, nad on siin oma wvu-religiooniga päris tolerantsed. poest saab osta näiteks seine peale naelutatavad keraamilist pilti tekstiga: "if you are not a mountaineer, at least marry one."
või kui imik on tüdruk, võid talle kohe tšierliidimist õpetama hakata (2. pilt).
ja siis saab omale paris hiltoni juuksepikendusi panna. mida iganes see ka ei tähendaks.
aga best buyst leidsin ikka oma lemmikkauba - kaljukujulised kõlarid õue. ema, kas võtan pudikale ära?

pps. stereotüüplik teadmine, et ameerikas pole mõtet miskit parandada, vaid uus asi osta, leidis tõestust: best buys öeldi, et judi kaamera parandamine läheks maksma 100 taala. vähemalt. esimesed arvestatavad uued fotokad maksavad poes 79 dollarit.

mõõnaperioodist niiskuse keskel

niiskus. see võib hulluks ajada. kogu aeg on eriti vastik kleepuv tunne. hommikul käid duši all ära, aga poolest päevast on jälle siuke tunne, nagu poleks mitu päeva pesta saanud. mõni päev tuleb enne õhtut riideid vahetada. (võib-olla siis ameeriklasedki ei tee seda moepärast, vaid et on vaja?)
meil on siin kaks päeva pilves olnud ja subtroopiline kliima annab endast mõnuga õhuniiskuse näol tunda. riided ripuvad juba mitmendat päeva pesunööril ega taha ära kuivada.
üle-eile hommikul imestasin aga, et mis mu raamatutega juhtunud on - kõigil kaaned rullis. mõnda neist pole ma veel lugenudki, rääkimata niimoodi kokkumurdmisest, et raamat kapsaks läheb. siis nägin, et juditi raamatud on samasugused ja mõtlesin välja, et niiske ilm nad selliseks teinud on.
vikipeedia kirjeldabki west virginia kliimat niiske subtroopikana, kuumade niiskete suvede ja pehmemate talvede näol. vw osariik jääb täielikult apalantši mäeaheliku (ing k appalachian mountain süstem) alla. alumisel pildil on see märgitud punase laiguna ja ulatub kanadasse välja. nendesamade mägede pärast me siin iga päev rõõmuga säärelihaseid treenida saamegi.

apalantši mägede vahel elavaid ameeriklasi eristab teistest ka nende dialekt. kui meil ühikas korruse koosolek oli, ütles matt, meie korruse korrapidaja vms (siin kutsutakse teda ra-ks - resident assistant ja selle eest, et ta korda peab, saab ta ühikatoas üksi elada), et ta ei räägi inglise keelt vaid west virginian´i. ja tema juttu peab päris hoolega kuulama, sest see kõlab tõesti päris omapäraselt.
aga oma isikupära oskavad siinsed muidugi kohe äriks teha. judit ostis eile klaasi, mille peale oli trükitud apalantši kiirsõnastik:

may i help you? - myep-ya
come here a minute - mear-mint
right here (or there) - rat-chere
you all - y´all
plural of y´all - all-y´all
pretty near - purt-n-nir

muide, 13. septembril möödus meil siis siin kuu aega sellest, kui me siia tulime. jaapanlanna judiga sellest rääkides kurtis ta, et tunneb, et on siin juba kuu aega olnud, aga pole kuskilt otsast targemaks saanud. mina püüdsin teda rahustada, et sa oled siin AINULT, mitte JUBA kuu aega olnud. ta jääb siia aastaks ja praegune seltskond, kellega ta lävib, läheb jõuludeks ära koju. ja ta on natuke sellepärast mures. et peaks nagu uusi sõpru otsima.
mina olen kuu ajaga jõudnud aga sellele järeldusele, et suur osa ameeriklastest on täielikud matsid.
1) meie all elavad kutid, kes kuulavad muusikat subwooferitest. nii et mu tool ja laud pi-de-valt vibreerivad. see võib-olla ei tundu üldse suur probleem, aga kui sa üritad õppida, on see ikka täiega häiriv. ma olen seal all juba nendega rääkimas käinud ja muss pandi siis vaiksemaks ka, aga pärast läks muidugi samamoodi edasi. siis ma rääkisin ühe ra-ga, nemadki käisid vist seal rääkimas. ja nüüd eile, kui üritasin oma poola juutidest rääkivat raamatut lõpetada, katkes mul uuesti kannatus. saatsin meili oma ra-le, kes lubas isiklikult probleemiga tegeleda. ja kui õhtuks see ikka lõppenud polnud, läksin jälle alla.
pidin enne kolm korda koputama, et kutt lõpuks kuuleks. uksele saabudes ütles ta kohe: "music, right?" mina ütlesin, et jah ja et ma ei taha vinguda, aga ma tõesti pean õppima. tüüp vabandas ja keeras muusika vaiksemaks. aga täna hommikul kuulen ma seda oma p... all jälle.
kusjuures ma austaks neid, kui nad mingit head muusikat kuulavad, aga ei - põhiräppi, mida ma eestis raadiostki olen kuulnud.
2) käisime eile öösel mountainlairi kinos. kl 24 pidi hakkama 1968. a vändatud "rosemary´s baby". läksime kolmekesi: mina, judit ja judi. kinosaalis oli kuskil 20 inimest. kui eestis võid oodata, et saali pimenedes lõpeb ka publiku lobisemine, siis siin seda ei juhtunud. ameeriklased lobisesid mõnuga edasi, kommenteerisid ekraanil nähtut ja naersid selliste kohtade peal, kus ainult 10-aastased võiksid naerda (loe: ekraanil oli naabrinaine, kes oli rullid pähe keeranud). kuna filmi kvaliteet oli halb, siis me, välismaalased, nägime kurja vaeva, et tekstist läbi selle möla aru saada. lõpuks mu kannatus katkes ja ma hõikasin enda ees olevale seltskonnale, et kuulge, te ei ole siin üksi. noh, minu õiendamisest jagus umbes kaheks minutiks. siis tegi judit "ššš" ja judi hõikas "quiet!" nii et me olime ikka jumala vihased. aga siukest asja pole ma üheski kinos enne kogenud - lihtsalt lällatakse nagu oma kodus.
3) kui me kinost välja tulime, siis üks tüüp lihtsalt lükkas mu oma teelt ära. ja ma saatsin ta eesti keeles p... . teda muidugi ei huvitanud, aga ma sain oma frustratsiooni välja elada.

neljas asi on lihtsalt imestamist väärt, aga ei näita matslust. viimases women´s studies loengus tegi ettekannet üks noormees, kes muidu esineb alati päris okeide mõtteavaldustega. aga seda ettekannet tehes luges ta meile ette ühe lause oma tekstist, millest ta aru ei saanud ja lisas midagi sellist nagu: "ja mis "hegemoonia"? mis see tähendab? keegi ei kasuta ju SELLIST sõna." ja kogu klass noogutas kaasa. ainult mina, õppejõud ja üks tüdruk teadsime, mis see sõna tähendab. okei siis...

keelerõõmud

vahepeal ei saa ma üldse aru, misasssja need ameeriklased räägivad või mu käest tahavad. põhiline värk on väljendiga "how are you?" no see on ammu teada, et kedagi ei huvita, kuidas sul tegelikult läheb, aga ma ei saa endiselt aru, mis ma siis vastama pean. või kas üldse.
tavaliselt vastan kiirelt: "good. and you?" ja ega mind tavaliselt ka ju nende vastus tegelikult ei huvita. judit ütles, et tema vastab lihtsalt hi ja ei kommenteeri oma käekäiku kuidagi.
aga ma imetlen, kuidas ameeriklased ise lasevad sorav-meloodiliselt: "i´m doing well. i´m good today. i´m fine. what about you?" jne.
asi läheb välismaalase jaoks keerulisemaks siis, kui tulevad mängu küsimused nagu "what´s up?" alguses püüdsin ma ikka selgitada, et mis toimub. vastasin et olen just koju minemas või mida iganes. aga nüüd ma olen aru saanud, et ka sellele küsimusele ei oota keegi sisulist vastust, vaid lihtsalt naeratust või mingit loba.
eile sööklas juhtus üks sööklaonu mulle nende tehtud magusaid (öäk!) kartuleid kiitma. ma ütlesin vastu, et ohoo, ma pole neid kunagi proovinud. "what´s that?" kostis seepeale onu. ja loomulikult ei uurinud ta, et mis mingi asi on (seda oleks võinud mina kartulite kohta küsida), vaid küsis lihtsalt "mis sa ütlesid?"
türgi edevkutt (keda eile nägin taksost välja astumas ja kes olla siin vist kohalikule poliisile kergemat sorti narkotsiga vahele jäänud) kasutab aga sinu aktsendist mitte aru saades väljendit: "come again." mis tule uuesti?
tüüp on londonis õppinud ja räägib väga soravalt. ameeriklasi ma seda väljendit kasutamas pole kuulnud, ju siis on mingi briti värk.
kõige naljakam on see, kuidas lahku minnes teineteisele soovitakse "take it easy!" esimene kord kuulsin seda siis, kui olime jaapanlanna judi ja tema ameeriklasest poisiga arutamas, mis ajal võiksime jaapani restosse minna. johnny ütles lõpetuseks: "take it easy!" ja ma mõtlesin, et ta tahtis mulle öelda, et ma ei muretseks. aga nüüd olen tähele pannud, et kõik soovivad üksteisele iizilt võtmist. näiteks sa võid seda poes müüjale hüvastijätuks öelda. (kuigi eesti poes müüja vist solvuks, kui sa talle ostuprotseduuri lõpetuseks ütleksid: "kuule, võta rahulikult!")
parim soov on aga "have a good one!" seda näiteks kasutab sööklatädi, kes iga kord meie õpilaspileteid peab kontrollima. mis see "one" on, võib ise välja mõelda.

aga seekordne pilt on sakslase christiani tehtud ja ma varastasin selle tema facebooki kontolt. see on see ülikooli vahvel, millest ma kunagi rääkisin. suht absurdikas, kui näiteks tartus ülikooli kohvikus UT-vahvlit saaks.

öisest ilmast ja smsist

kui varem mingeid filme sai vaadatud, kus mingis stseenis välku lõi ja müristas, siis mõtlesin alati, et miks nad seda alati nii kunstlikult teevad: aina valgus sähvib, nagu vilgutaks keegi elektrilampi. aga täna öösel sain aru, et ma lihtsalt ei tea, mida õige välk endast kujutab.
eestis pole ma kunagi müristamise peale üles ärganud. täna öösel kella 5 ajal ajas aga just see mind üles. väljas sadas ladinal vihma ja kui ma kardina vahelt välja piilusin, lõi siukest välku, et pidin silmad kinni panema. asusin siis kõiki elektriseadmeid pistikutest välja tõmbama. müristamine ja välgud kadusid mõneks ajaks juba kaugemale. aga kui uuesti magama hakkasin jääma, hakkas kogu lugu algusest peale. ja see kõik nägi tõesti välja nii, et üks välk ajas teist taga ja taevas oli ühtelugu valge.
hommikul selgus, et judit oli müristamise peale samuti ärganud, nagu ka sebastian ja ian - hiina tüdruk, kes käib meiega koos inglise keeles. aga kuna ta on morgantownis juba neljandat aastat, teeb oma doktorikraadi, siis tema jaoks polnud see midagi uut. üles ärkas ta hoopis selleks, et aknad kinni panna. judit ütles, et talle tundus siiani, et siinne ilm on alati ilus ja tasakaalukas ja siin ei või meiega midagi juhtuda, aga nüüd hakkas see vati sees tunne alt vedama.
no loodetavasti ei juhtu meiega midagi, aga rahuliku ilmaga euroopast tulnule oli see öö omaette elamus küll. natuke hirmutav, aga natuke ilus ka.
tänane päev on olnud pilves ja vahepeal on tugevaid vihmahooge. lämmatavalt soe on aga endiselt.

muide, öösel kella vaadates nägin, et olin kella kolme ajal öösel saanud võõralt numbrilt smsi ühe sõnaga: faker. ma mõtlesin et see tähendab mingis slängis fuckerit, aga hommikul seda sebastianile näidates luges ta sealt välja, et adressaati peeti pigem "feikeriks". no ükskõik mis see tähendas, aga arvatavasti ja loodetavasti polnud see mulle mõeldud. sest päeval helistas veel mingi kutt ja küsis, kas saaks steveniga rääkida. äkki see steven siis see feiker oligi.
muide, praegu urban dictionaryst järgi vaadates tähendab faker järgmist:

A man who logs on to chat sites assuming the identity of a woman. Often this woman is bi sexual, really horny and has lots of topless/naked pics of herself she likes to swap with other women.

ringvaade nädalavahetusest

eile õhtul oli ühikas jälle rohkem kära kui kahel eelmisel õhtul. või tegelikult polnudki mürataseme tõusu kuulda, lihtsalt lifti pidi kauem ootama. ülikoolist autosõidu kaugusel elavad tudengid naasid oma ühikakoju, kaasas pesukorvis või -võrgus puhtaks pestud-triigitud pesu. maja ümber võis nädalavahetuse jooksul näha nii mõndagi autot (siinne jeebindus teeb eestile kindlasti silmad ette!) ja nendest väljuvaid lapsevanemaid. ja kui ma järjekordselt mõne emme ja tütrega liftis koos sõitsin, siis kuskil sügaval hinges käis korra mingi igatsev prõks küll.

mulle meeldivad siinsed hommikud, kui rahvast on tänavatel veel vähe. nagu täna, kui kella 7.30 ajal juditiga prt peale kiirustasime, et kella 8 pilatesesse jõuda. õhk oli hommikuselt mõnuskarge ja tänavatel ei pidanud plätudes loivavatest ameeriklastest mööda põikama. trenn ise oli väga virgutav. mul on alati sealt ära tulles tunne, nagu mu selgroog oleks paari sentimeetri võrra pikemaks kasvanud.

aga et mis see prt on? mäletan, et nelli kirjutas kunagi dormundi bahn´ist. oli see nüüd u-bahn või h-bahn, aga siin on prt - personal rapid transit. need on väikesed vagunite moodi bussikesed, mis sõidavad linna kahe kampuse vahet selleks eraldi ehitatud teedel. peatusi on kokku kuskil viis ja süsteem toimib nii, et peatuse väravate vahelt sisenedes (enne tuleb üliõpilaspilet läbi pilu tõmmata) vajutad nuppu, kuhu peatusesse sõita soovid. ja siis mõne aja pärast saabubki sinu personal vagun. tipptundidel pole see muidugi sinu personaalne sõiduriist, vaid sinuga koos võib sõita umbes 10 inimest. ja vahel juhtub ka, et vagunisse ei mahu ning tuleb järgmist oodata. ja sel semestril on juba vähemalt ühel korral prt-l rike olnud, nii et mõned tudengid pidid kuskil suvalise koha peal 45 minutit vagunis kinni istuma. loodetavasti konditsioneer ikka töötas, aga samas ei tea ka, sest tegu oli elektririkkega...
aga muidu küllaltki nutikas süsteem ja esimesel koolinädalal väideti meile, et wvu oli selle esmarajajaks.

eile õhtul küürisin ühika põrandat. mulle tuleb ikka siin vahel meelde, kuidas jyväskyllä meile koristusbrigaad ehk mu tädid kohale saabusid, kuidas me kõik kohad üle tsiftitasime ja põrandad ära vahatasime. eelmisel nädalal püüdis judit põrandat pesta ja ütles, et ta kõiki juuksekarvu põrandalt kätte ei saanud. kui ma eile põrandat pesin, sain aru, milles asi - keegi tark on juuksekarvad põranda külge vahatanud! huvitavad koristustehnikad küll.

aga muidu oli tore nädalavahetus. reede õhtul tuli judi (jaapanlanna) ameeriklasest poiss talle külla ja nad kutsusid meid jaapani restorani. kõik oli seal muidugi jube maitsev ja võrreldes tallinna jaapani restodega olid hinnad veidi odavamadki. jaapani õlu on kah parem kui ameerika oma. ja judi kutt oli tore. pärit new orleansist, õpib lingvistikat, räägib judiga jaapani keeles ja on seadnud eesmärgiks õppida igas keeles ütlema aitäh ja terviseks.

järgmisel õhtul võis seda taaskord tõdeda, kui juditi conversation partneri juurde oma esimesele ameerika house partyile (koha, mitte muusika mõttes) läksime. siin on mingi programm, mille kaudu võid endale jutukaaslase saada, kellega siis üksteisele oma emakeelt õpetada. juditi partner pole aga suure tõenäosusega ungari keelest üldse huvitet, vaid küsis kohe, kas judit on commited (judit küsis minu käest, mis see commited tähendab ja mul tuli kohe kata ja sinkku nali soomest meelde). kutt on pärit pakistanist ja üürib koos seitsme teise ameerika tudengiga maja siit u 10 min jalutuskäigu kaugusel.
judit polnud temaga varem kohtunud, küll oli tüüp talle aga nädala jooksul kümneid sõnumeid saatnud (mille eest ka vastuvõtja maksma peab). kui me neljakesi sinna kohale jõudsime, siis olid teised päris närvilised, kohmetud ja tüdrukud asusid kiirelt suitsu tegema. mul oli lihtsalt naljakas, kuidas pakistani kutid uurisid, kust me pärit oleme ja estonia kohta ei teadnud keegi jälle midagi. käisid jutud, et ma olen etioopiast ja miskipärast ka rumeeniast. nagu ikka, tegi õlu oma töö, rahvast tuli juurde ja oli päris lõbus. kujunes välja nii, et rahvusvahelised tudengid moodustasid oma seltskonna (kusjuures enamik on neist siin olnud juba vähemalt kolm aastat) ja ameeriklased hoidsid omaette. huvitavalt hoidis washington dc-st pärit poiss ka meie sekka. pakistani kutid olid täitsa viisakad, ligi ei ajand ja tuppa ei kutsund. osa neist ei joonud alkoholigi, sest usk ju tegelikult ei luba. teised jälle jõid ja ütlesid, et jumalat nad ei usu. lõbustasime end näiteks ameerika tšikke taga rääkides.
aga tõesti nad on naljakad. peole minnes tulid kuskilt alumiselt korruselt peale viis tüdrukut, kes kõik:
a) olid triikinud juukseid
b) värvinud võimalikult tugevalt silmi
c) kandsid õlad paljaks jätvat toppi
d) miniseelikut
e) varbavaheplätusid
f) ja olid punaste või roosade varbaküüntega.
meie peole nad küll ei tulnud, aga selliseid isendeid võis sealtki leida. üks pakistani kutt loetles üles ka house party kohustuslikud elemendid:
a) hästi palju õlut - neil olid kuskilt kaks õllekanistrit renditud!
b) tants
c) pissimine avalikus kohas
d) amelemine
c) oksendamine
meie nägime selle peo jooksul kolme esimest punkti, näiteks kuidas hästi paks ameerika poiss, kes maja taha võsa äärde ei viitsinud loivata, lasi teise korruse rõdult alla.
sellest hetkest saime aru, et aeg on lahkuda.

ps. nagu kata juba siin kommenteeris, tegin blogile väikse temaatilise uuenduskuuri. aga see on ainult ajutine ja tegelt ma armastan ikka eestit. ja kui ma loen pm-st uudist, et tänavu on hea seeneaasta või tädi kirjutab punastest pihlakatest, siis natuke tuleb niuks peale küll.

koogist ja kukimukist

eile oli kuidagi eriti mõnus päev. ma sain lõpuks kätte ema saadetud tuglase novellikogu ja katrilt tuli kiri. eriti soe tunne oli kallite inimeste (käe)kirja lugeda.
ja oli juditi sünnipäev. olin eelmisel päeval loengute vahepeal bussiga poodi kihutanud ja sealt koogi jaoks materjali toonud. kuna siinset ahju ma ei usalda, siis korraliku koogi küpsetamist plaanis ei olnud (pealegi pole mul koogivormi) ja otsustasin teha eesti vanakooli kirjut koera. poes selgus muidugi, et tavalisi kakaoküpsiseid neil ei ole ja kuivatatud puuviljade asemel pidin ikkagi marmelaadi ostma (mis oli kahtlaselt erksat värvi). ja kui õhtul poiste toas juditi silmade alt ohutus kauguses oma kooki meisterdama hakkasin, sain aru, et oleks vist tõesti pidanud mõne pulber-pluss-vesi-võrdub-koogi juurde jääma, sest või, mille pakend lubab, et see külmkapis kõvaks ei lähe, seda ka ei tee. aga kirju koera või ju peab minema!
olin päris löödud, kui oma plötserdisega, mis kõvaks minna ei tahtnud, vaikselt meie tuppa hiilisin, aga otsustasin veel mitte alla anda ja sellesügavkülma panna. öö ja sügavkülm olid aga mingi ime läbi selle enamvähem söödavaks teinud. ja kui ma õhtul loengutest tagasi tulin, leidsin laua pealt juditi külalistelt kirja: "kadri, you should eat up the rest of the cake. it´s really good!"
judit ütles mulle hommikul, et see oli tema elu esimene sünnipäevakook, mis ei olnud tema ema tehtud või tellitud. :)
ta tundus üldse päevaga väga rahule jäävat, lõuna ajal loengute vahepeal võtsime kahekesi šampust. tegelikult on ühikas kuiv seadus, aga otsustasime siis ühel päeval ka rebelid olla. muide, me vist oleme ühika, aga kindlasti meie korruse, kõige vanemad. tema sai nüüd 26.
te ei usuks, millised suured hoiatused siin šampapudeli peale märgitakse, justkui oleks tegu pommiga. aga mingit pauku see kork ei tee ja ei oleks kuidagi teha saanudki, sest see keeratakse maha ja korgi jalg on meie šampadest poole väiksem, seega pole sel vaja kuskilt välja pressida.
koolis on viimased loengud ka head olnud. kas te mäletate veel, milline oli tunne, kui õpetajalt kiita said? no siinsed õpetajad arvatavasti kiidavad ka rohkem, aga tundsin end eriti uhkelt, kui lugesin õppejõu käest tagasi saadud essee pealt, et mu tekst jookseb väga sujuvalt, on huvitav teemavalik ja üldse good job! ja teise õppejõu käest tagasi saadud in-class activitite eest olid märgitud maksimumpunktid. noh, selle essee vaatas tegelt mul artur üle, olgem ausad...
ja ma olen jube õnnelik, et taipasin võtta sellise aine nagu ida-euroopa ajalugu. (see on see, kus me "taglast" loeme.) üle-eile kohtus meiega ameerika moskva saatkonna diplomaat. põhiliselt tutvustas ta ameeriklastele olukorda gruusias ja jõudis jutuga lõpuks sinna, et ega keegi ei tea, mis edasi saab.
aga muidu räägime praegu poola 16.-18. sajandist. ma mäletan küll, et kunagi sai seda kõike õpitud, aga siis ei osanud selles kõiges mingit tervikpilti näha.
õhtul juditi sünnipäeva puhul välja minnes jagasin oma teadmisi ka saksa kaksikutega (nelli, nad on muide dortmundist). ja siis sai ka koos nendega välja nuputatud, miks deutschland eesti keeli saksamaa on: saxony piirkonnast saksamaal. aga mis side sellel eestimaaga konkreetsemalt on, me ei tea. sakslastega suheldes leian ma pea iga päev mõne sõna, mis on meie keelde arvatavasti baltisakslastelt tulnud. nagu schloss. ja kui ma nende jutu peale "jaja" ütlen, paneb see neid muigama, sest nemad ütlevad saksa keeles samuti, ainult oma aktsendiga.
saksa kaksikutega on veel see värk, et ükskõik kuhu minna (eriti liftis) - kohe, kui keegi neid märkab, järgneb küsimus: "hey guys, are you twins!?" kusjuures see on ilmselge, et nad ON kaksikud. no eestis muidugi sosistataks niisama ja näidataks näpuga, ma ei tea, kas see on parem variant.

veel sõnadest: ungari keeles on tšau sia. peaaegu nagu inglise keeles, aga i-d ei venitata. hea on jo. ja mina olen šöši ("blondiin", ka halvustavas mõttes; kirjapilt on neil muidugi teine). pikaajalise uurimistöö tulemusel on selgunud tõsiasi, et noku (just laste keeles) on ungarlastel kuki. ja ameerikas olles ei saa jätta tõmbamata paralleele cookie´ga ja eestikeelse toreda väljendi kukimukiga. jaapani keeles on noku tšin. AGA kui ungarlased klaase kokku löövad, ütlevad nad üksteisele tšin-tšin! nii et ungarlastel jaapanisse jooma minna ei tasu.

palav on siin endiselt. see pilt on tehtud eile õhtul kella kümne ajal. 70 fahrenheiti on 21 celsiust. päevasel ajal on temperatuur aga veits üle 30 kraadi. ma aina joon ja higistan.

rocket scientist

täna õhtul sööklas. seisan ja ootan järjekorras oma rohelist teed. minu ees klaasvitriini all on kolme sorti kooki. üks neist kannab nime "choco. crisp. unbaked".
- unbaked? i wonder how they do this, imestab minu taga üks asiaadi välimusega, aga korralikus ameerika aktsendis rääkiv noormees. tema kaaslased, "päris" ameerika välimusega poiss ja tüdruk mõmisevad midagi vastu, mille sisuks on see, et nad ei tea.
pööritan mõttes silmi, pöördun nende poole ja seletan ära, et šokolaad sulatatakse ära, segatakse helvestega ja pannakse külmkappi.
noored vaatavad mind kui raketiteadlast ja ütlevad tunnustavalt, et nii see vist tõesti valmistatud on.
seega üks müüt ameeriklaste kohta peab paika - nad ei küpseta/valmista kodus ise midagi või vähemalt ei õpeta nad oma kokandusteadmisi oma lastele.
mina lähen homme aga poodi, et õhtul toanaabri sünnipäeva puhul teadust teha ehk miski kook kokku keerata.

ameerika tšiki upakil pepu

jah, nii imelik see ongi, nagu te siit loete.
kolmapäeval vaatasime womens studies loengus filmi "desire, sex & power in music video". filmi esimesed minutid on youtube´is üleval, soovitan neid kindlasti vaadata. eks filmi point on veidi ette teada, aga samas ikkagi päris mõtlemapanev. milleni filmi esimeste minutite jooksul ei jõuta, on see, kuidas meediatööstuse valgenahaliste meeste seksuaalfantaasiad läbi muusikavideote reaalsust mõjutavad. filmis näidatakse juhtumit 2000. aastast, kus mingil massiüritusel mehed järsku kõikidelt naistelt riideid seljast kiskuma hakkasid. filmitegijate väitel õpetavad just muusikavideod meestele sellist maskuliinsuse vormi ja legitimeerivad naiste kallal vägivalla tarvitamist.
järgmise jutu juuri võib samuti otsida muusikavideotest: täna hommikul kuulsin gotti käest, et eile olla ameerika plikad ööklubis tantsinud sellises poosis, mida võib näha bloodhound gangi "the bad touch" videos. ehk siis tüdrukud olid noormeeste ees upakil. üks tüdruk olla kutiga sedamoodi tantsinud, aga siis hakanud tal igav. ta võtnud välja mobiiltelefoni ja hakanud kellelegi smsi saatma. selga ta selleks ajaks muidugi sirgu ei lükanud, vaid küürutas edasi. see võis ikka kummaline pilt olla küll.
täna shoppamas käies sattusime ühte poodi, mida teised rah.vah tudengid meile soojalt
soovitanud olid - pood nimega forever 21. nemad olid seal poes lausa kaks tundi veetnud.
jah, pood oli tõesti päris äge, kuigi ma andsin endale aru küll, et see on vaid plastmassimaailm (eriti kui arvestada morgantown malli jubejubedat eksterjööri), nagu annelis ütleb. aga kui poes, mille nimi algas sõnaga "american..." oli näha vaid mitte midagi ütlevaid riideid, siis selle poe vaateakendelt vaatasid vastu päris stiilsed ja - mis kõige tähtsam - euroopalikud plastmasstüdrukud. hilbud selles kiirmoeketi poes olid ka päris toredate kiiksude ja päris toredate hindadega. aga siis tõi mind sellest zara-mango-promodi ehk eurotundest välja keset saali seisev plastmasstüdruk - tagumik upakil.
et siis tagasi ahviks või? või on see viide arvutipõlvkonnale?
***
hommikul sööklas saime juditiga aru, et oleme täna riietust valides täiega mööda pannud, sest KÕIK teised kandsid kollaseid särke. ma kahtlustasin, et wvu tudengid viisid täna läbi salajase testi, millega raalitakse välja outsider´id ja need, keda kooliaasta jooksul kiusama hakatakse. tegelikult oli põhjus aga hooaja esimeses ameerika jalgpalli matšis, mis toimus wvu-s. ja loomulikult tuli oma lojaalsust üles näidata.
jalgpallimatši piletite jutt käis ammu juba ka välistudengite seas. judit sattus ühel päeval sööma kellegagi, kes oli arusaamatult küsinud, et mismõttes sul polegi veel piletit. kui me samal õhtul omale kohti bukkida püüdsime, siis loomulikult olid need juba kõik välja müüdud. pärast kuulsin, et mitu päeva varem. (autoga pildil on poisid õllekastide otsas valmistumas tänasele matšile minekuks).
ja siis ma sain aru, et ameerika jalgpall tõepoolest on ameeriklaste tuline kirg. sest kui me kell 12 bussijaamas bussile kobisime (enne tund aega oodates, sest eelmise bussi kumm läks katki; ja ootepaviljonis mingi bussijaama asjapulga kirumist kuulates - jutt oli sihuke mamblimine, et ma ei saand mitte midagi aru peale selle, et keegi tropp, võib-olla tema ülemus, treenib aastas 97 000 ja teeb tööd ainult enda huvides; ja et morgantown on ikka üks sitt linn) teatas bussijuht, et kui me nüüd sinna mall´i lähme, siis me sinna ka stuck jääme, sest järgmine buss tuleb sinna kell 4. kuna me juba tunni jaamas passinud olime, leidsime, et küll me need tunnid ära sisustame ja otsustasime ikkagi minna.
pärast tuli muidugi 1,5 h lihtsalt murul istuda (ega pinke pole mõtet ju kaubanduskeskuse ette panna, sest inimesed ju sõidavad kohe autoga minema. ja bussiootajad on niikuinii mingid friigid, las kükitavad maas) ja alluda järgmise lolli ameeriklase (esimesed on need walmarti jorsid, kes mulle vale telefonikaardi müüsid) ehk secutiry autoga ringi ajava tüübi väitele, et järgmine buss tuleb alles kell 7, kui kogu mäng läbi on. ma arvan, et tüübil polnud midagi teha, kui vaestele üliõpilastele jama suust välja ajada. pärast sõitis ta veel vähemalt neli korda meie eest läbi ja lihtsalt passis meid. huvitav töö küll.
neljane buss ikkagi tuli ja bussilt maha ronides kihutasime kohe sööma. boreman´ist (selline on ühe söökla nimi) oli nagu katk üle käinud, sest peale meie sõid seal ainult kolm tudengit. kollastes särkides muidugi ja tüdrukutel olid wvu kleepsud põsel. söökla töötajatel oli aega küllaga ja nii kõlgutasid nad ise toidulaua taga jalgu.
tühjuse põhjuseks oli muidugi see, et kõik olid matšil, varsti sain aru, et see lobisemine sealt kõlaritest oligi spordiülekanne.
meie mehed selle võistluse ka koju tõid ja praegu kostab peatänava poolt hull möll, huilgamine ja lobisemine. mountaineers´ide ego kollase särgi all on jälle paitatud.
***
ja veel: ärge arvake, et kui ma usa-tibide pepusid ei näinud, siis ma üldse väljas ei käinudki. käisin küll, aga hoopis vonkrahlilikus kohas nimega 1-2-3 pleasant street, kus on nädalavahetuseti elav muusika. kuigi see rokkpopp mulle erilist muljet ei jätnud.
pärast esinemise algust ja seda, kui sakslased omale kõrvatropid kõrva olid surunud, liitusid meiega mõned välistudengid, kes kiirelt oma käelabadest pilti tegema hakkasid. nimelt olid nende MÕLEMA käe labad laia markeriga peaaegu kogu ulatuses süsimustaks soditud. mina arvasin, et "hilinejatele" enam käepaelu ei jätkunud, aga siis sain aru: ameerikas ei tohi alla 21-aastased alkoholi juua (meil ei tohi ka näiteks ühikas alkot olla, aga ega sellest keelust muidugi kinni ei peeta) ja need mustad käpad said endale alla 21sed.
kui juditiga lava eest tagasi tulime, oli kogu kamp aga kadunud ja laua ääres istusid ainult sakslased. küsisin siis, et no kas neil hakkas igav (ja imestasin, et alles oli juttu, et jääme siia pidama), aga selgus, et üks meie mustakäpaline oli joomiselt ja suitsetamiselt tabatud ja sunniti lahkuma. eks siis teised läksid solidaarsusest kaasa.
aga see oli ikka rõve küll, kuidas neil käed täis soditud olid.

abistamishaldjad

olete ju küll kuulnud lugusid nendest inimestest, kelle käest teed küsides sind meelega vales suunas juhatatakse. mu üht sõbrannat juhatati näiteks venemaal meelega vales suunas.
minuga pole seda küll juhtunud, aga näiteks londonis teed küsides jäi noormees lihtsalt kaardilugemisega hätta ja saatis meid (loodetavasti kogemata) vales suunas.
ameerikas ei juhtu seda vist kunagi. või noh vähemalt mitte morgantownis. kui ma esimesel nädalal ajakirjandusosakonda otsisin ja hoopis majandusosakonda sattudes juhuslikult möödujalt teed küsisin, uuris ta minu käest pikalt, kuhu ja milleks ma ikkagi tahan minna. lõpuks võttis see 60ndates, aga roosasse riietunud daam mu käe kõrvale ja viis oma kabinetti. selle ruumi järgi otsustades tundus, et tegemist oli mingi dekaani või muu sellisega. siis otsis ta arvutist välja, kus mu aine peaks toimuma, andis mulle maja ees õige suuna kätte, soovis edu ja surus kätt. selline abivalmidus.
ja siis see prof esper, kes mulle teisipäeval pärast loengut järgi hõikas, et võin talle iga kell helistada, kui küsimusi tekib.
eile juhtus minuga see, mida ma kõige rohkem kardan - mul kadusid võtmed ära. või tegelikult kui ma kodus avastasin, et mul pole võtmed, tuli mul kohe meelde, et olin need womens studies loengus filmi vaadates klassi unustanud. tegelikult mul käis juba teine loeng, aga ma otsustasin ikkagi raamatukogusse võtmeid otsima minna. kodust raamatukogu poole kiirustades peatas mind kinni üks mustanahaline naisterahvas.
kortsutasin juba kulmu, et kas ta tahab mingit usujuttu hakata ajama. ta ei jõudnud veel midagi öelda, kui ma nägin ta kaelas enda võtmeid rippumas. siis meenus, et tema oli see, kes oli meile loengu alguses filmi mängima pannud.
tuli välja, et üks kaastudeng oli võtmed tema kätte andnud. kuna ma pidin raamatukogus tol päeval ka essee välja printima, siis mul rippus võtmete küljes ka mälupulk. kaastudeng oli vist öelnud mu nime, ja tema oli uurinud välja, kus ma elan, ning nüüd mulle võtmeid tooma tulnud.
"ma ei lugenud sealt midagi", ütles ta veel ja küsis, kust ma pärit olen. "sul olid seal väga ilusad pildid." nende järgi ta mu tänaval ära tundiski. tegelikult ei oleks ta nendest eestikeelsetest dokumentidest midagi aru saanud ja need ilusad pildid olid paraku tehtud normandias. aga noh, kõige olulisem on, et ta teaks, et eestis on ilus ja vahet pole, mis materjalide põhjal ta seda järeldab :)
aga jah, uskumatu abivalmidus ikka. ta päästis mu suurest jamast.

ps. minu tänane leid: tutikas harilik pliiats :)

venelane

eile sain kokku prof esperiga, kelle loengusse soovisin vabakuulajana minna. esper on hinnatud ajakirjanik, töötanud 13 aastat afganistanis ja vanaduspõlves peab õppejõu ametit. oma bakalaureusekraadi sai ta kunagi aga hoopis kehakultuuris.
prof esper kirjutas, et on "delighted ja honoured" mind oma loengusse võtma ja palus enne tema kabinetist läbi astuda, et minuga enne tuttavaks saada.
kabinet asus ajakirjandusosakonna kolmanda korruse lõpus. uks oli sõbralikult lahti ja professor rääkis oma assistendiga juttu.
astusin sisse ja õppejõud ütles assistendile, et kadri on eestist. võtsin istet ja jutt arenes omasoodu. mingi teema kohta kostis assistent nicholilt järgmine küsimus: "but that´s not how the things are in russia, right?"
njah. järjekordne seletus, et eesti ei ole venemaa osa ja et meil on ikka päris oma riik, keel, kultuur. aga et jah, me olime nõukogude liidus ja oleme üks ida-euroopa riikidest. aga ma alati lisan ka, et me oleme ikka rohkem seal põhjas :)
loeng ise oli midagi meie reporteritöö sarnast, ainult et neil tuleb kursuse jooksul kirjutada umbes kuus erinevas žanris lugu, järjekorra saavad nad ise valida ja kõike ei pea ühe päevaga valmis kirjutama. ainus tingimus on, et eri žanri lood tekiksid ühest valdkonnast.
loeng nägigi välja selline, et igaüks kandis ette, kus maal ta allikatega kohtumises on ja õppejõud jagas soovitusi, pakkus ideid. suhteliselt vahetu ja pingevaba õhkkond.
mind tutvustas professor special questina ja minul tuli end tutvustada. rääkisin siis jälle veidi eestist ja eesti ajaloost. aga unustasin mainida, et me ei räägi vene keelt. arvatavasti vähemalt pooled neist on endiselt veendunud, et mida muud nad seal ikka räägivad. ja soovitasin oma internship tulla teha eestis, sest nagu ma nende jutust aru sain, on siin praktikale pääsega ikka ilgelt keeruline ja juba praegu peaks hakkama järgmiseks kevadeks kohta otsima.

sõnumeid asjademaalt ja lucky table´i tagant

kui ma eestist ära tulin, siis tegi Kata mulle kingituse, mille juurde oli lisatud kaart tekstiga: "asjademaale sulle veel asju."
asjademaa on peale plätumaa ameerika kohta päris täpne nimetus ja ega see meist kellelegi üllatusena tule. teate küll seda lugu, kuidas ühel mehel oli punane kirjaklamber ja ta seadis eesmärgi saada selle vastu lõpuks vahetuskaubaks maja (räägitakse, et majas elamine on iga ameeriklase unistus ja selle nimel on nad nõus end võlgadesse tõmbama). maja ta ka lõpuks sai. kogu see lugu on kirjas siin.
mida ma ei teadnud, on see, et asjade saamiseks pole tegelikult vaja midagi vastu andagi. asju jagatakse kooli poolt, näiteks WVU year plannereid ehk päevikuid, aga asju võib leida ka lihtsalt maast. näiteks olen viimase viie päeva jooksul leidnud kooli või sööma minnes alati maast raha. need on olnud küll ainult sendid, mida ameeriklased vist ei vaevu neid üles korjama (sest neil on kahvel kõhus - jälle üks asi, hehee).
eelmisel reedel leidsin muru seest aga sõrmuse. järgmisel päeval mingi plastmassist plätaka, millel on peal ristikheina lehed, nii et see sobiks rohkem šotimaa leiuks. siis jälle ühesendise, mida märkasime Agotaga ühel hetkel ja lubasime omavahel pooleks teha. eile jälle 25 sendise. 25seid läheb mul vaja, nendega saab pesupesemise eest maksta.
see on lihtsalt naljakas, et iga kord õues käies mingi vidin silma hakkab. kui mina ja mu kõrval istunud tüdrukud sellel usumatkal loosiga järjest matkapudelid võitsime, hõikas üks rõõmus hiinlane teisest lauast "lucky table-lucky table!" võib-olla saadab mind endiselt õnnelaua nimbus, et asjad mulle silma hakkavad.
noh, võib ju öelda, et need ka mõned asjad, aga kui ma tahaks, siis leiaksin ka suuremaid asju. näiteks elektritraatide külge visatud jalanõusid. linnalegend rääkivat, et nendes majades, mille ees traatidel botased ripuvad, müüakse narkotsi. ma ei ole veel proovinud, kas see tõele vastab, aga igatahes on siin umbes iga kolmanda maja ees ketsid rippumas.

kui nüüd tõsisem olla, siis mind ajab tegelikult see asjade värk siin jubedalt närvi. ma vist juba ütlesin, et ma masendun söömas käies iga kord nähes, kuidas ühe lõunaga niiiiiiiiiii palju ühekordseid nõusid ära kasutatakse. ei oska ette kujutadagi, kui mitu tonni plastmassnõusid üle ameerika ühe päevaga ära raisatakse. no miks nad ei või kasutada tavalisi taldrikuid? mountainlairis on mitmed kiirsöögikohad, nende vabandus on ehk see, et pole ruumi ja raha pesuruumi tegemiseks.
kusjuures võiks ju loota, et kogu see trash läheb ümbertöötlemisele, aga see on kahtlane, sest kõik nõud visatakse ühte suurde musta kilekotti koos toidu-joogijäänuste, salvrättide, kõrte jms.

raha juurde tagasi tulles: kõrvalolevat pilti vaadates ärge arvake, et ma olen kuskilt hullult palju raha saanud. tegelikult on need väiksed bukletid nimega "campus special", mis sisaldavad sooduskuponge tudengitele. võtsin siis eile õhtul ette ühe nendest buklettidest, et näha, mida siis ka tudengite sihtrühmale sobivateks kaupadeks peetakse.
esikohal on muidugi erinevate (kiir)söögikohtade soodustalongid. järgmiseks midagi naistudengitele - solaariumipakkumised, ja meestudengitele - autorent ja -parandus. (ma olin muidugi praegu ebakorrektne sihtrühmi määrates.)
ja siis täiesti absurdsed kupongid, näiteks see, et lemmikloomapoest saab lipiku eest bettafishi (kus on loomakaitsjate silmad?). või näiteks järgmine kupong tekstiga "seeking healthy volunteers for paid clinical research". leidsin ka tervisekeskuste kupongid, kus näiteks x-rayd saab odavama hinnaga lasta teha. noh ja siis kuskil lõpus oli ka kaks raamatupoe kupongi.

viimase pildil on eileõhtune vaade minu aknast. ilus küll.

The Ultimate Truth: God

ma poleks küll iialgi arvanud, et lähen vaatama filmi nagu "iron man", aga kui eile õhtul mountainlairi ehk campuse keskuse uksest sisse astusin, tundus see täiesti iseenesest mõistetava tegevusena. kooli algusele pannakse siin ikka jube palju mitmesuguste üritustega rõhku. või ei ole ma lihtsalt veel aru saanud, et neil ongi kogu kooliaeg nii intensiivne.
igatahes on esimese koolinädala jooksul maontainlair hiliste õhtutundideni lahti olnud ja tudengeid erinevate üritustega kostitanud. kõik need õhtud kannavad nime up all night. eile õhtul tutvustati ameerika iidolit jäljendava laulukonkursil esinejaid. me küll kõiki ei kuulnud, aga need viimased viis, kes meie sealviibimise ajal mountaineeri idoliks olid otsustanud kandideerida, küll laulda ei osanud. tugevaid, kandvaid hääli oli küll, aga viisi eriti ei peetud ja sellest ma aru ei saanud, mis värk selle nasaalsusega neil on. igatahes kõik pressisid õhku aina sõõrmetest, mitte kurgust välja.
Noemi (häälda: nõueimi, ehk there´s no Amy in the room, nagu ta meil oma nime meelde jätta aitas) ilmus järsku meie juurde, kotis hunnik üllatusmunasid ja pakkus neid meile. ma ei tea, miks, aga hullult lapsepõlvelik põnevustunne tuli peale, kui ma oma munakest avasin. ja ma sain kõige ägedama asja ka - bart simpsoni. ikka tõeline ameerika! kindermuna on muide suure tootearenduse läbi teinud, aga seda maailma võite ise poest avastama minna :)
kella poole 10 suundusime siis keskuse kinosaali (linnal on ka oma kino, ma ei tea, miks neid nii väiksesse kohta kaht on vaja) "iron mani" vaatama. sakslane christian ei tulnud, kuna ta olevat seda vähemalt kolm korda näinud. ma ausalt öeldes küll aru ei saanud, mida seal kolm korda vaadata on, aga kuna ta inseneriks õpib, siis võib-olla tal on. võib-olla see film ta sellele teele juhataski. jah, pean küsima...
kui me pärast kella 11 saalist välja ronisime, oli keskus juba purjakil, papagoilikult üles vuhvitud näitsikuid täis ja vetsus käis kõva lärm. me ronisime aga koju tagasi, sest suht uni oli peal ja järgmine päev pidime minema matkama.

matk toimus täna. Judit oli mulle öelnud, et seda korraldab mingi kirik ja et ürituse ajakavas on sees ka mõned värbamistoimingud. kuna me aga coopers rocki metsa väga minna tahtsime, mõtlesime, et miks mitte.
umbes neljakümnepealine peamiselt rahvusvahelistest tudengitest koosnev grupp korjati hommikult mountainlairi juurest mikrobusside ja autode peale. sõit sinna võttis umbes 30 minutit. meie auto juhiks olnud chuck seletas, et selles metsas on palju karusid ja taliviti saab seal murdmaad suusatamas käia.
piknikualale jõudes tervitas meid tugev süütevedeliku hais ja siin-seal laudade ümber (umbes nagu meil RMK telkimisaladel) piknikut pidavad ehk burgereid järavad perekonnad. meiegi jaoks olid juba hot dogidesse mõeldud vorstid ja burgeripihvid grillile pandud. kuna mina, agota ja judi alles hommikust söömast tulime, sõime ainult natuke musta värvi tortillasid, mida ma varem näinud ei olnud. pärast tobedat ice-braking mängu, toidu õnnistamist ja ühissöömingut jaotati meid gruppidesse ja asusime matkama.
coopers rock on oma nime saanud miskise põgeniku järgi, kes olla seal metsas kaua elanud ja teeninud leiba püttsepa töödega. sellest ka metsa nimi. mets ise oli väga ilus, kivine ja mägine. ja kuigi mind iga päev vihastab, kui palju ühekordseid nõusid siin kasutatakse, siis tuleb öelda, et metsaalused matkarajad olid sodist puhtad. nägin hoopis teistsugust sammalt (õppisin uue sõna - moss) kui eesti metsades, teistsuguseid rohutirtsusid ja mitmeid puid/põõsaid, mis meil vist ainult potis kasvavad. west virginia osariigi lill on rododendron ja selle põõsaid (puid?) oli metsas väga palju. need taimed õitsevad juunis ja ma kujutan ette, kui ilus seal võib veel siis olla.
matkaraja algusest avanes suurepärane vaade mägedele, alla orgu jõele ja kaugemalt paistis kätte ka morgantown.
umbes kolmveerandtunniselt matkalt naastes paluti meil täita küsimustik. see sisaldas küsimusi nagu mida tähendab sinu jaoks religioossus. vastusevariantide hulgas oli: kristlaseks, budistiks, moslemiks jms olemist, aga ka lihtsalt variant "nothing". ma valisin selle. siis järgnes küsimus, kas oleksid nõus avatud dialoogiks oma uskumuste üle. ma valisin vastusevariandi "no thanks" ja lasin kõikide muude küsimuste juures sama lauluga edasi.
lõpuks loositi küsimustike vahel välja matkapudelid. ja arvake ära, kelle nimi esimesena maha hõigati? selle eesti pagana! selleks ajaks polnud nad muidugi küsimustikke veel lugenud.
väga huvitav vestlus arenes mul ka veel ühe mehega, kes olla teinud uuringu (sic!), mis on ülim tõde.
"what is the truth?" küsis ta minu käest.
"there is no truth," vastasin mina.
"no. according to my research the ultimate truth is god," ütles ta, selgitades, et jumalaid on küll erinevaid, aga kõikide kultuuride juured viivad lõpuks jumalani.
ok, neutraalsest vaatenurgast vaadates võib tõesti seda väita.
"that is true," vastasin. see vist oli aga viga, sest tüüp sai innustust juurde ja hakkas innustunult rääkima, kuidas tema ei usu, et me oleme arenenud ahvidest, vaid et "someone" pidi meid lihtsalt looma, sest vaadakem, milline ime on inimorganism. ja kui me ahvidest oleme arenenud, siis kuidas ei ole meie vahepealseid liike ja miks siis evolutsiooni praegu ei toimu.
ma ei hakanud talle ütlema, et evolutsioon toimub miljonite aastate jooksul, vaid olin lihtsalt vait. "at least this is what i found in my research," ütles ta ja siirdus järgmiste tudengite juurde. vähemalt tuleb öelda, et pealetükkivad nad ei olnud.

aga muidu nad olid toredad, naeratavad ja heatahtlikud. "please, come," ütles söömingu alguses mulle umbes kuuekümnendates maggie nimeline naine, hästi siiralt ja südamlikult, kutsudes mind järgmistele üritustele. "you will feel like home. and you will have many grandmothers," lisas ta naerdes. küllap ta oli oma usus oma ülima tõe tõesti leidnud.

liftis pärast international house´is mentoritega ehk ameerika üliõpilastega kohtumist.
eniko läheb liftist välja ja ütleb midagi uste vahelt juditile.
"you´re from russia, right?" kostub lifti teise seina ääres seisvalt ameerika kutilt.

kuidas ma endale lõpuks telefoniühenduse sain

olen mitu päeva mõelnud teha sissekande ameeriklastest kui mythbusteritest. esiteks olen tahtnud rääkida sellest, et ameeriklased ei olegi vist nii paksud, kui me euroopas ette kujutame. nagu kuskil eespool märkisin, käivad siin kõik vaid kanne katvate pükstega ja nende alt vaatavad reeglina vastu küllaltki siredad hommikupäikeses säravpruunid sääred. ok, nagu räägitakse, on tegelikult ohtlik hoopis waistline´i rasvumine, ja selle paksuse kohta mul täpsemad andmed puuduvad.
aga üldiselt võib öelda, et jube pakse WVUs kohtab küll ikka väga vähe. võib-olla on neid sama palju kui euroopas, siin aga jäävad nad paremini meelde, sest silm otsib meeleheitlikult tõestust stereotüüpidele, mis meil ameeriklastega seoses on.
ja kindlasti võib mõnes osariigis (või ehk siinsest linnast väljaspoolgi?) kohata rohkem fatso´sid. samas lugesin kuskilt kunagi, et WV osariigi lapsed olevat keskmiselt kõige paksemad kogu riigis. kui see vastab tõele, siis siinsete tudengite pealt võiks järeldada, et ameerika lapsed on kõhnemad kui eurooplased. kuid WVU on tuntud just spordi poolest ja seega võib siinne valim keskmise ameeriklase uurimise kohta olla liiga kallutatud.
teiseks müüdiks oli ameeriklaste rumalus. nagu juba varem ütlesin, tuleb ülikoolis lugeda palju, ja nagu olen esimese nädalaga näinud, siis seda nad siin ka teevad. ühel kutil oli womens studies kursuse teiseks tunniks juba kaks kodutööd tehtud.
kuid jällegi võib eeldada, et ülikoolinoor pole sobiv arhetüüp ameeriklaste iseloomustamiseks. sest piisab vaid minna campusest välja, näiteks walmarti (ma luban, et see on viimane jutt sellest kohast) ja näha igast troppe.
järgnevalt jutt sellest, kuidas ma omale telefoni sain. eelmisel nädalal käisime suure grupiga AT&T kontoris omale telefone hankimas. mul oli telefon, mis USAs töötab, olemas ja seepärast soovitati mul osta "kuskilt kaubanduskeskusest, näiteks wal-martist" endale ettemaksmisega (pay as you go) kaart. igaks juhuks pani müüja oma AT&T kaardi veel mu moblasse, see töötas, ja kõik tõotas sujuda hästi.
wal-martis seletasin loo ära, sain AT&T sim-kaardi ja kaardi, millel oleva numbri abil pidin telefoni teel saama telefoni kõneaega laadida. kodus sim-kaardi telefoni pannes see aga ei töötanud. kuna wal-mart oli kaugel, siis läksin järgmisel päeval tagasi AT&T esindusse. sealt öeldi, et sim-kaart on aktiveerimata ja kas siis wal-martist seda ei öeldud, et see aktiveerida tuleb. mu kaart aktiveeriti ära ja ekraanile ilmus AT&T logo.
koju minnes ja püüdes korduvalt nii telefoni teel kui ka netis kaardile kõneaega kanda, ütles automaatvastaja või netikülg mulle ikka ja jälle, et numbrid, mida soovin sisestada, on valed.
eile läksin siis uuesti wal-marti asja uurima.
"what is the name of your phone?" küsis müüja.
mina ei saanud midagi aru. mis nimi?
"is it a go-phone, track phone, ...phone or ... phone?"
ma olin veel rohkem segaduses. palusin selgitada, et mis nende telefonide vahe on.
"well, this is a go-phone, this is a track phone, this ... phone," näitas tüüp mulle erinevaid telefone, nagu pelgalt peale vaatamisest oleks ma pidanud aru saama, mis nende vahe on. palusin uuesti asja selgitada. tüüp ärritus silmnähtavalt, hakkas hästi aeglaselt ja kõiki sõnu välja hääldades nagu ajukääbikuga rääkima: "what else could i explain to you?" ja kordas uuesti sama jutu üle.
mulle tundus, et kui keegi meist ajukääbik on, siis on see tema, kui ta ei oska oma kauba sisu tutvustada. sain ka vihaseks ja rääkisin, et meil on üks ja seesama telefon nii kõnekaardi kui lepinguliste klientide jaoks. näitasin talle ka kaarti, mis mulle mõni päev tagasi müüdud oli.
tüüp ei osanud mulle mitte midagi öelda ja soovitas tulla 40 min pärast tagasi, kui tuleb inimene, kes on telefonide jaoks koolitatud.
ma jätan vahele selle osa, kus müüjad lõpuks kolmekesi mu telefoni kallal olid, nii muuseas mainides, et AT&T teenindus siinkandis täiega sakib, seejärel öeldes, et ma pean täiesti uue lepingu tegema, seejärel püüdes minu autojuhi lubade andmetega uut lepingut teha, aga ebaõnnestudes. ja kuidas üks pikk lõbus neegrinoormes eestikeelsest telefonimenüüst (miskipärast ei lasknud sim-kaart seda ingliskeelseks muuta) suutis minu telefoninumbri tuvastada (olin lepingu koju unustanud ja numbrit peast ei teadnud).
lõpuks selgus kaks asja: see esimene müüja oli mulle müünud kõnekaardi, mida sai kasutada taksofonides! ta polnud mulle öelnud, et mul on pay as you go sim-kaard, rääkimata sellest, et ta oleks pidanud selle aktiveerima. täielik a-s-s-h-o-l-e. nagu ka see invaliid, kes oma emakeeles enda müüdavaid tooteid ei osanud tutvustada. kusjuures tuleb märkida, et see esimene tüüp püüdis mulle veel 45-dollarilisi kõrvaklappe pähe määrida. kui ma söendasin küsida, et kas siis need 14- ja 17-dollarilised ei ole head, kehitas ta ainult õlgu. praegu olen aga nende 17-dollarilistega väga rahul.
ühesõnaga pärast mitut päeva, kaht AT&Tsse ja kaht wal-marti käiku ning seal mitmetunnist passimist sain lõpuks taksofonikaardi vahetada mobiili kõnekaardi vastu ja saan lõpuks helistada. lisaks tuleb mainida, et kui kaks meest keerasid s... kokku, siis lahenduse asjale leidsid rahulikud ja sõbralikud naismüüjad. ja siis see lõbus neegripoiss.

veidi teisel teemal: täna kooli poole jalutades mõtlesin ameeriklastele uue nime - pläturahvas. plätude lembusest olen ma küll juba rääkinud, aga miks täna sellele hakkasin mõtlema, oli see, et sain aru, et varbavaheplätudega on mägises morgantownis küllaltki keeruline liikuda. ja eriti ajab see närvi mind, väledat eurooplast :) minu pärast komberdagu, varbad kramplikult ümber nende kahe pläturiba, aga kuna kõnniteed on siin kitsad, siis koperdajatest on raske mööda saada. ma arvan, et vasti ma nende pärast loengusse hiljaks ka jään...

pildil minu šopingukaaslased pärast esimest wal-martis käiku bussi ootamas. loodetavasti ei pea me enam sinna kunagi minema.