president ja jalka - põhiline usa värk

reede õhtul toimus presidendikandidaatide esimene teledebatt. mccain ähvardas küll vahepeal missisippisse tulemata jätta, sest vaja oli washingtonis bushiga wall streeti päästa, aga reedel olid mõlemad mehed kohal ja debatti kandis üle vähemalt viis telejaama.
jõudsime juditi ja judiga ühika all asuvasse koosviibimiste ruumi 15 pärast debati algust. ma arvasin, et paar inimest sealt ikka eest leiab, aga ei, ainukesed huvilised olime meie, vahetusüliõpilased. noh, paljudel ameerika tudengitel on telekas olemas ka oma toas. tahaks loota, et nad siis sealt debatti jälgisid, mitte juba selleks ajaks nagu üks mees sammu high street´i poole polnud seadnud.
kui püüda nähtut neutraalselt vaadelda, ja ma usun, et hoolimata püüust siinset meediat jälgida, olen ma ikkagi päris valge leht, siis oli näha, et mccainil pole mitte ainult eluaastaid, vaid ka aastaid poliitikas rohkem. obama kippus rohkem suuri sõnu tegema, mccain tõi rohkem näiteid, mida ta kõik ära on teinud ja ründas vastast julgemalt. obama jäi reserveeritumaks, mitmel korral mccaini süüdistuste vahele lausudes: "that is not true."
palju on räägitud sellest, et obama ei ole osalenud üheski sõjas ja ei tea sellest valdkonnast eriti palju. mccain kasutas seda nõrka kohta korduvalt ära, öeldes näiteks: "paistab, et senaator obama ei tee vahet sõjataktikal ja -strateegial," kui juttu oli iraagist, afganisanist ja nende kahe vahel jõudude jagamisest.
venemaast rääkides olid mehed üldjoontes ühel nõul, aga mccain heitis obamale muidugi taaskord ette seda, et ta ei esinenud jõulistema avaldustega, vaid kostis esmalt, et mõlemad pooled peaksid endale kriitiliselt otsa vaatama. obama rääkis, et venemaa käitumine on suureks ohuks kogu regioonile ja loetles üles sealseid riike, alustades EESTIST. nii et võib-olla oleks obama meile sobilikum president, kui talle venemaa naabritest ühena esimestest eesti meenub.
***
oma reede lõpetasime mingis publi ja klubi vahepealses asutuses nimega lazy lizard. muusika oli halb popprokk ja ajas jooma. aga sai näha pepuhööritamise võistlust (vt videot :)), juua kolme sorti õlut, tunda õlale patsutamist ja purjus ameerika kuti komplimenti: "you´re hot" (häälda: hAtt, mitte hott).

laupäeval toimus järjekordne kauaoodatud jalgpallimatš. eelmise nädala võlusõna oli ticket, sest kellega iganes sa ka ei rääkinud, oli esimeseks küsimuseks "did you get the ticket?" nimelt on siin selline süsteem, et nädal enne mängu saavad tudengid end tasuta piletite järjekorda panna ja soovijate vahel loositakse piletid välja. kui sa oled väljavalitu, tuleb kinnitada, et oled tulija. kinnitamata piletid lähevad uuesti väljajagamisele, nii et hea õnne korral võib veel eelmisel õhtul enne mängu pileti saada. minuga nii juhtuski: teisipäeval laekus postkasti teade, et mina pole piletit saanud, nii et pidin ülejäänud nädala korrutama, et kahjuks jah ma ei saa tulla. reede õhtul sööklas tuli taaskord teema jutuks ja mul soovitati veel proovida. kolmandal katsel ma siis pileti ka sain.
mäng ise oli selline, nagu edvin seda nimetas - massipsühhoos. nagu eelmiselgi mängulaupäeval oli seegi kord kampus juba hommikust saadik välja surnud. kõik valmistusid mänguks ehk kaanisid õlut. mäng ise algas alles 3.30, aga hommikul sööklas käisid juba jutud, kuidas staadionile kella üheks minnakse.
minul oli sellest lollist õllest selline pohmell, mida ma iial ei usuks, et õllest võib saada. aga osalt tuli see ka arvatavasti sellest, et ma pole siin põhimõtteliselt üldse joonud, kui pakistani poiste majapidu välja arvata. seega otsustasime meie juditiga lahkuda kodust peale kahte.

PRT pealt umbes. 3.40 maha tulles (loomulikult oli transport üle koormatud) ja kollaste Tsärkide vooluga kaasa minnes avanes staadioni parkimisplatsil järgmine vaatepilt: kohal oli sadu truck´e, mille juurde oli püsitatud sadu telke. inimesed grillisid, jõid-sõid sealsamas, istusid oma matkatoolidel, lobisesid, mängisid kaarte jms. hiljem, kui me koju läksime ja kogu see plats, mida judit laadaks nimetas, uuesti läbida tuli, sain ma aru, et vähemalt pooled nendest inimestest tegelikult staadionile mängu vaatama ei läinudki.
maria, kreeka verd ameeriklane selgitas, et piletid on mängule kallid (vähemalt 50 taala) ja sageli tullaksegi staadioni äärde seltsielu elama, melust osa saama staadionile minemata. ühe auto kastist vaatas vastu näiteks lameekraan, mille ümber istusid inimesed. nii kuulatakse reaalajas staadionikisa ja vaadatakse telekast pilti juurde. suht absurdne. suht ameerika.
ja ma ei suutnud ära imestada, kui palju neid kakskend-liitrit-sajale autosid seal oli.
mängust ma väga palju aru ei saanud, kuna pool seal oldud ajast tegelesime selle mitmekümne tuhande pealise inimmassi seest omade üles otsimise ja massist enese läbi pressimisega. kord ei töötanud maria telefon, kord ei võetud telefoni vastu jne. lõpuks leidsime omad üles, aga üleval rahva seas oli korraga nii kitsas, niiske kui ka palav, et mu särk tõmbus seljas märjaks, nagu ma oleksin kõvasti trenni teinud. lisaks tekkis mul selles suures peamiselt purjakil rahvamassis hirm, mis saab siis, kui midagi juhtub. ehtne väikerahva esindaja sümptom, ma arvan, kuigi judit ütles mulle kodus, et tal oli sama foobia tekkinud.
igatahes murdsin end tagasi allapoole ning vaatasin poolaja lõpuni kahe korruse vahel, kus vähemalt väiksemgi tuul puhus. trügides patsutas keegi mulle pea peale ja teatas, et mul on ilusad kuldsed juuksed. nii et päev oli jälle korras.

ma juba mainisin, et kõigil olid seljas kollased särgid. või siis tumesinised. blue and gold (nii nad oma kollast värvi siin tõlgendavad) on west virginia värvid. rahva seas oli näha ka rohesärke, marshallile poolehoidjaid, keda siis purjus kutid mõnuga mõnitasid. noh, kakluseks küll ei läinud, aga mitmekümne kordseks asshole´iks said tüübid ristitud küll.
mina olin oma fuksiaroosa dressikaga ka autsaider, aga selle rinnalt võis lugeda "west virginia", nii et ikkagi samas oma jope. seda wvu staffi tehakse siin peale kollase-sinise ka roosades toonides, et sorority tšikkidele peale läheks (mina valisin selle seepärast, et hall mulle ei meeldinud). küllap on see ka hea ohutu ja neutraalne värv, sest milline spordivõistkond ikka võtaks oma värviks roosa.
kokkuvõttes ei olnud jäänud mul sellest mängust kuigi positiivseid muljeid. ja ma pean nüüd tükk aega mõtlema, mida diplomaatilist kosta, sest järgmise nädala alguse võlusõnaks on kindlasti "did you see the game?"

ps. viimasel pildil vehib rahvas kätega. neil olid mingid kindlad liigutused, mida siis üheskoos tehakse ja lõppu karjutakse "first down." ja vahepeal kõlistas kogu rahvamass oma võtmekimpe. see oli päris äge, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mis selle eesmärk oli.
pps. ma lisasin fotkisse sinna samasse kausta uusi pilte (alustage 6. leheküljest).