abistamishaldjad

olete ju küll kuulnud lugusid nendest inimestest, kelle käest teed küsides sind meelega vales suunas juhatatakse. mu üht sõbrannat juhatati näiteks venemaal meelega vales suunas.
minuga pole seda küll juhtunud, aga näiteks londonis teed küsides jäi noormees lihtsalt kaardilugemisega hätta ja saatis meid (loodetavasti kogemata) vales suunas.
ameerikas ei juhtu seda vist kunagi. või noh vähemalt mitte morgantownis. kui ma esimesel nädalal ajakirjandusosakonda otsisin ja hoopis majandusosakonda sattudes juhuslikult möödujalt teed küsisin, uuris ta minu käest pikalt, kuhu ja milleks ma ikkagi tahan minna. lõpuks võttis see 60ndates, aga roosasse riietunud daam mu käe kõrvale ja viis oma kabinetti. selle ruumi järgi otsustades tundus, et tegemist oli mingi dekaani või muu sellisega. siis otsis ta arvutist välja, kus mu aine peaks toimuma, andis mulle maja ees õige suuna kätte, soovis edu ja surus kätt. selline abivalmidus.
ja siis see prof esper, kes mulle teisipäeval pärast loengut järgi hõikas, et võin talle iga kell helistada, kui küsimusi tekib.
eile juhtus minuga see, mida ma kõige rohkem kardan - mul kadusid võtmed ära. või tegelikult kui ma kodus avastasin, et mul pole võtmed, tuli mul kohe meelde, et olin need womens studies loengus filmi vaadates klassi unustanud. tegelikult mul käis juba teine loeng, aga ma otsustasin ikkagi raamatukogusse võtmeid otsima minna. kodust raamatukogu poole kiirustades peatas mind kinni üks mustanahaline naisterahvas.
kortsutasin juba kulmu, et kas ta tahab mingit usujuttu hakata ajama. ta ei jõudnud veel midagi öelda, kui ma nägin ta kaelas enda võtmeid rippumas. siis meenus, et tema oli see, kes oli meile loengu alguses filmi mängima pannud.
tuli välja, et üks kaastudeng oli võtmed tema kätte andnud. kuna ma pidin raamatukogus tol päeval ka essee välja printima, siis mul rippus võtmete küljes ka mälupulk. kaastudeng oli vist öelnud mu nime, ja tema oli uurinud välja, kus ma elan, ning nüüd mulle võtmeid tooma tulnud.
"ma ei lugenud sealt midagi", ütles ta veel ja küsis, kust ma pärit olen. "sul olid seal väga ilusad pildid." nende järgi ta mu tänaval ära tundiski. tegelikult ei oleks ta nendest eestikeelsetest dokumentidest midagi aru saanud ja need ilusad pildid olid paraku tehtud normandias. aga noh, kõige olulisem on, et ta teaks, et eestis on ilus ja vahet pole, mis materjalide põhjal ta seda järeldab :)
aga jah, uskumatu abivalmidus ikka. ta päästis mu suurest jamast.

ps. minu tänane leid: tutikas harilik pliiats :)