ringvaade nädalavahetusest

eile õhtul oli ühikas jälle rohkem kära kui kahel eelmisel õhtul. või tegelikult polnudki mürataseme tõusu kuulda, lihtsalt lifti pidi kauem ootama. ülikoolist autosõidu kaugusel elavad tudengid naasid oma ühikakoju, kaasas pesukorvis või -võrgus puhtaks pestud-triigitud pesu. maja ümber võis nädalavahetuse jooksul näha nii mõndagi autot (siinne jeebindus teeb eestile kindlasti silmad ette!) ja nendest väljuvaid lapsevanemaid. ja kui ma järjekordselt mõne emme ja tütrega liftis koos sõitsin, siis kuskil sügaval hinges käis korra mingi igatsev prõks küll.

mulle meeldivad siinsed hommikud, kui rahvast on tänavatel veel vähe. nagu täna, kui kella 7.30 ajal juditiga prt peale kiirustasime, et kella 8 pilatesesse jõuda. õhk oli hommikuselt mõnuskarge ja tänavatel ei pidanud plätudes loivavatest ameeriklastest mööda põikama. trenn ise oli väga virgutav. mul on alati sealt ära tulles tunne, nagu mu selgroog oleks paari sentimeetri võrra pikemaks kasvanud.

aga et mis see prt on? mäletan, et nelli kirjutas kunagi dormundi bahn´ist. oli see nüüd u-bahn või h-bahn, aga siin on prt - personal rapid transit. need on väikesed vagunite moodi bussikesed, mis sõidavad linna kahe kampuse vahet selleks eraldi ehitatud teedel. peatusi on kokku kuskil viis ja süsteem toimib nii, et peatuse väravate vahelt sisenedes (enne tuleb üliõpilaspilet läbi pilu tõmmata) vajutad nuppu, kuhu peatusesse sõita soovid. ja siis mõne aja pärast saabubki sinu personal vagun. tipptundidel pole see muidugi sinu personaalne sõiduriist, vaid sinuga koos võib sõita umbes 10 inimest. ja vahel juhtub ka, et vagunisse ei mahu ning tuleb järgmist oodata. ja sel semestril on juba vähemalt ühel korral prt-l rike olnud, nii et mõned tudengid pidid kuskil suvalise koha peal 45 minutit vagunis kinni istuma. loodetavasti konditsioneer ikka töötas, aga samas ei tea ka, sest tegu oli elektririkkega...
aga muidu küllaltki nutikas süsteem ja esimesel koolinädalal väideti meile, et wvu oli selle esmarajajaks.

eile õhtul küürisin ühika põrandat. mulle tuleb ikka siin vahel meelde, kuidas jyväskyllä meile koristusbrigaad ehk mu tädid kohale saabusid, kuidas me kõik kohad üle tsiftitasime ja põrandad ära vahatasime. eelmisel nädalal püüdis judit põrandat pesta ja ütles, et ta kõiki juuksekarvu põrandalt kätte ei saanud. kui ma eile põrandat pesin, sain aru, milles asi - keegi tark on juuksekarvad põranda külge vahatanud! huvitavad koristustehnikad küll.

aga muidu oli tore nädalavahetus. reede õhtul tuli judi (jaapanlanna) ameeriklasest poiss talle külla ja nad kutsusid meid jaapani restorani. kõik oli seal muidugi jube maitsev ja võrreldes tallinna jaapani restodega olid hinnad veidi odavamadki. jaapani õlu on kah parem kui ameerika oma. ja judi kutt oli tore. pärit new orleansist, õpib lingvistikat, räägib judiga jaapani keeles ja on seadnud eesmärgiks õppida igas keeles ütlema aitäh ja terviseks.

järgmisel õhtul võis seda taaskord tõdeda, kui juditi conversation partneri juurde oma esimesele ameerika house partyile (koha, mitte muusika mõttes) läksime. siin on mingi programm, mille kaudu võid endale jutukaaslase saada, kellega siis üksteisele oma emakeelt õpetada. juditi partner pole aga suure tõenäosusega ungari keelest üldse huvitet, vaid küsis kohe, kas judit on commited (judit küsis minu käest, mis see commited tähendab ja mul tuli kohe kata ja sinkku nali soomest meelde). kutt on pärit pakistanist ja üürib koos seitsme teise ameerika tudengiga maja siit u 10 min jalutuskäigu kaugusel.
judit polnud temaga varem kohtunud, küll oli tüüp talle aga nädala jooksul kümneid sõnumeid saatnud (mille eest ka vastuvõtja maksma peab). kui me neljakesi sinna kohale jõudsime, siis olid teised päris närvilised, kohmetud ja tüdrukud asusid kiirelt suitsu tegema. mul oli lihtsalt naljakas, kuidas pakistani kutid uurisid, kust me pärit oleme ja estonia kohta ei teadnud keegi jälle midagi. käisid jutud, et ma olen etioopiast ja miskipärast ka rumeeniast. nagu ikka, tegi õlu oma töö, rahvast tuli juurde ja oli päris lõbus. kujunes välja nii, et rahvusvahelised tudengid moodustasid oma seltskonna (kusjuures enamik on neist siin olnud juba vähemalt kolm aastat) ja ameeriklased hoidsid omaette. huvitavalt hoidis washington dc-st pärit poiss ka meie sekka. pakistani kutid olid täitsa viisakad, ligi ei ajand ja tuppa ei kutsund. osa neist ei joonud alkoholigi, sest usk ju tegelikult ei luba. teised jälle jõid ja ütlesid, et jumalat nad ei usu. lõbustasime end näiteks ameerika tšikke taga rääkides.
aga tõesti nad on naljakad. peole minnes tulid kuskilt alumiselt korruselt peale viis tüdrukut, kes kõik:
a) olid triikinud juukseid
b) värvinud võimalikult tugevalt silmi
c) kandsid õlad paljaks jätvat toppi
d) miniseelikut
e) varbavaheplätusid
f) ja olid punaste või roosade varbaküüntega.
meie peole nad küll ei tulnud, aga selliseid isendeid võis sealtki leida. üks pakistani kutt loetles üles ka house party kohustuslikud elemendid:
a) hästi palju õlut - neil olid kuskilt kaks õllekanistrit renditud!
b) tants
c) pissimine avalikus kohas
d) amelemine
c) oksendamine
meie nägime selle peo jooksul kolme esimest punkti, näiteks kuidas hästi paks ameerika poiss, kes maja taha võsa äärde ei viitsinud loivata, lasi teise korruse rõdult alla.
sellest hetkest saime aru, et aeg on lahkuda.

ps. nagu kata juba siin kommenteeris, tegin blogile väikse temaatilise uuenduskuuri. aga see on ainult ajutine ja tegelt ma armastan ikka eestit. ja kui ma loen pm-st uudist, et tänavu on hea seeneaasta või tädi kirjutab punastest pihlakatest, siis natuke tuleb niuks peale küll.