sõnumeid asjademaalt ja lucky table´i tagant

kui ma eestist ära tulin, siis tegi Kata mulle kingituse, mille juurde oli lisatud kaart tekstiga: "asjademaale sulle veel asju."
asjademaa on peale plätumaa ameerika kohta päris täpne nimetus ja ega see meist kellelegi üllatusena tule. teate küll seda lugu, kuidas ühel mehel oli punane kirjaklamber ja ta seadis eesmärgi saada selle vastu lõpuks vahetuskaubaks maja (räägitakse, et majas elamine on iga ameeriklase unistus ja selle nimel on nad nõus end võlgadesse tõmbama). maja ta ka lõpuks sai. kogu see lugu on kirjas siin.
mida ma ei teadnud, on see, et asjade saamiseks pole tegelikult vaja midagi vastu andagi. asju jagatakse kooli poolt, näiteks WVU year plannereid ehk päevikuid, aga asju võib leida ka lihtsalt maast. näiteks olen viimase viie päeva jooksul leidnud kooli või sööma minnes alati maast raha. need on olnud küll ainult sendid, mida ameeriklased vist ei vaevu neid üles korjama (sest neil on kahvel kõhus - jälle üks asi, hehee).
eelmisel reedel leidsin muru seest aga sõrmuse. järgmisel päeval mingi plastmassist plätaka, millel on peal ristikheina lehed, nii et see sobiks rohkem šotimaa leiuks. siis jälle ühesendise, mida märkasime Agotaga ühel hetkel ja lubasime omavahel pooleks teha. eile jälle 25 sendise. 25seid läheb mul vaja, nendega saab pesupesemise eest maksta.
see on lihtsalt naljakas, et iga kord õues käies mingi vidin silma hakkab. kui mina ja mu kõrval istunud tüdrukud sellel usumatkal loosiga järjest matkapudelid võitsime, hõikas üks rõõmus hiinlane teisest lauast "lucky table-lucky table!" võib-olla saadab mind endiselt õnnelaua nimbus, et asjad mulle silma hakkavad.
noh, võib ju öelda, et need ka mõned asjad, aga kui ma tahaks, siis leiaksin ka suuremaid asju. näiteks elektritraatide külge visatud jalanõusid. linnalegend rääkivat, et nendes majades, mille ees traatidel botased ripuvad, müüakse narkotsi. ma ei ole veel proovinud, kas see tõele vastab, aga igatahes on siin umbes iga kolmanda maja ees ketsid rippumas.

kui nüüd tõsisem olla, siis mind ajab tegelikult see asjade värk siin jubedalt närvi. ma vist juba ütlesin, et ma masendun söömas käies iga kord nähes, kuidas ühe lõunaga niiiiiiiiiii palju ühekordseid nõusid ära kasutatakse. ei oska ette kujutadagi, kui mitu tonni plastmassnõusid üle ameerika ühe päevaga ära raisatakse. no miks nad ei või kasutada tavalisi taldrikuid? mountainlairis on mitmed kiirsöögikohad, nende vabandus on ehk see, et pole ruumi ja raha pesuruumi tegemiseks.
kusjuures võiks ju loota, et kogu see trash läheb ümbertöötlemisele, aga see on kahtlane, sest kõik nõud visatakse ühte suurde musta kilekotti koos toidu-joogijäänuste, salvrättide, kõrte jms.

raha juurde tagasi tulles: kõrvalolevat pilti vaadates ärge arvake, et ma olen kuskilt hullult palju raha saanud. tegelikult on need väiksed bukletid nimega "campus special", mis sisaldavad sooduskuponge tudengitele. võtsin siis eile õhtul ette ühe nendest buklettidest, et näha, mida siis ka tudengite sihtrühmale sobivateks kaupadeks peetakse.
esikohal on muidugi erinevate (kiir)söögikohtade soodustalongid. järgmiseks midagi naistudengitele - solaariumipakkumised, ja meestudengitele - autorent ja -parandus. (ma olin muidugi praegu ebakorrektne sihtrühmi määrates.)
ja siis täiesti absurdsed kupongid, näiteks see, et lemmikloomapoest saab lipiku eest bettafishi (kus on loomakaitsjate silmad?). või näiteks järgmine kupong tekstiga "seeking healthy volunteers for paid clinical research". leidsin ka tervisekeskuste kupongid, kus näiteks x-rayd saab odavama hinnaga lasta teha. noh ja siis kuskil lõpus oli ka kaks raamatupoe kupongi.

viimase pildil on eileõhtune vaade minu aknast. ilus küll.