ööst ja tööst ja poest

"fuck you! fuck you! i love youuuuu, i love you!" kostusid üleeile öösel kella nelja ajal minu kõrvu metsistunud ja selgelt purjakil inimese karjatused. "i love you, but you didn´t give a shit!" jätkas paanikas röökija. ajasin end uniselt voodis istuli ja vaatasin aknast välja. kedagi polnud näha, aga kuskilt nurga tagant kostis kaeblemist edasi.
küll sellel kutil pidid ikka head häälepaelad olema, et isegi kaheksanda korruse rahvas (ehk mina) üles ärkas. tõsi, judit ütles mulle hommikul, et polnud midagi kuulnud, aga tema ei maga ka akna all.
sellist lärmi, röökides suhete klaarimist (ameeriklased armastavad draamat!) ja lällamist kuuleb siin tegelikult pea igal õhtul. kampuseelu keeb varajaste hommikutundideni, olenemata nädalapäevast. ainult ma ei saa aru, kas siin linnakus elavad büromaanid, narkomaanid või mõrvarid, sest liialdamata igal õhtul kuuleb vähemalt korra politsei-, kiirabi- või tuletõrjeauto sireene. elu nagu chicagos. ja seda sipelgapesa hoiab pidevalt elus ülikool ise, sest mountainlairis käib iga keskööni mingi trall. kinosaalis näidatakse tasuta filme (meie sellekolmapäevane elamus oli prantsuse film "viha") ja esimese korruse laval toimuvad erinevad üritused. ükskord näiteks nägime, kuidas kolm kutti ja üks tüdruk laval kuidagi kohmakalt laval tantsisklesid ja lava äärel seisva mehe käskude peale midagi muud tegema hakkasid. kui ma teistelt küsisin, et mis toimub, vastati, et nad on hüpnotiseeritud.
(ma veel mõtlesin, et huvitav, kas see hüpnoos nende peal ka toimib, kes kõigest inglise keeles aru ei saa...)

aga muidu olen ma vahepeal tubli koolilaps olnud. mu lemmikklassis ehk slaavi ja ida-euroopa ajaloos sain raamatu review "a". ja õpetaja (siin nad kutsuvad ju neid õpetajateks, nagu ka loenguid tundideks) oli lisanud: "an excellent essay! and, aside from a few minor errors, in nicely articulated english." noh, ma pean muidugi lisama, et selle "a" teenisime siis ka koos arturiga...
tegelikult ma ei taha ennast kiita, vaid hoopis rääkida sellest, et olen siin endalt korduvalt küsinud, miks eestis meile koolis niimoodi tagasisidet ei anta, olgu see siis hea või halb. siin on samamoodi loengutes kümneid üliõpilasi, aga ometi saavad kõik kodutööd tagasi koos kommentaaridega. naisuuringutes sain essee tagasi koguni mingi eraldi väljatöötatud paberiga, kus on selgelt kirjas, mille eest sa kui palju punkte said (summary, analysis, organization, mechanics).
eestis sain magistriaasta esimesel kursusel täpselt kahel korral kodutöö kohta tagasisidet: kui tegin kaasaegses ühiskonnateoorias ettekannet ja tandem keller-korts hiljem kommentaarid saatis, ja kui lõhmusega magistritöö teooriapeatüki põhjal loengus arutelu toimus. muidu on ikka nii, et saad kuskilt teada punktid ja siis nuputa ise, mis hästi ja halvasti oli.

eile pärast kooli pidime judiga wal-marti minema. mul oli vaja villi vastast rohtu (apteeki neil nimelt kesklinnas ei ole, kujutage ette!) ja temal best buysse fotokas remonti viia. plaan oli minna 3.30 bussiga, olla seal paar tungi ja nii kuueks tagasi koju saada. kogu see sõit kujunes aga eht-ameerikalikuks ürituseks.
esimesed märksõnad nagu wal-mart ja best buy on juba ära toodud. kolmas märksõna oleks buss, mis oli konditsioneeri tõttu külm nagu hundilaut. nii on see alati: kogu külm on bussi tagaotsas, aga juhi juures on nii soe, et võiks nagu isegi külma juurde keerata. eks nad siis seda teevadki. bussid ise kolisevad nii, nagu kukuks kohe laiali. ega siin dotatsioonid vist busse vaadates eriti märkimisväärsed ole.
reisijaid on muidugi ka vähe. näiteks eile oli peale minu ja judi bussis neli inimest, neistki üks bussijuht. wal-marti pidime saama 20 minutiga. AGA saime tunni ja kümne minutiga. nimelt juhtus meie ees sõitma mingi raskeveok, mille järel veetav tünn oli suurem kui kahe rekka järelveokärud ja isegi bussijuht ütles, et ta pole midagi sellist varem näinud. nii me siis sõitsime umbes 10 km/h, mööda polnud võimalik sõita, sest tee oli kitsas ja veost eskortivad autod ei oleks seda kindlasti lasknud. paremalt poolt teed voolas aga jõgi, mille kohta bussijuht vahepeal reisijatele hõikas, et ta sooviks, et see tünn ümber läheks ja jões edasi voolaks.
mina vaatasin murelikult välja ja ütlesin judile, et varsti läheb see loks ise sinna jõkke ümber. judi vastas seepeale entusiastlikult: "hey, that´s what we have our health insurance for!" (tal oli selle esitamisega samasugused jamad nagu mul, ta polegi siiani asja korda saanud, kuigi jaapanis maksis kogu kindlustuse eest u 10 000 krooni.)
ja siis mingil hetkel teatas bussijuht, et nüüd me vahetame bussi. ma ei saanud mitte midagi aru, aga bussist me välja pidime minema ja veel külmemasse hundilauta istuma. vahepeal oli üks reisija maha läinud, nii et bussis sõitis järgmine seltskond:
1. kuskil pingirea keskel kaks tudengit. üks pikk, blond ja suht kahvatu, kummalise euroopa-aktsendiga inglise keelt rääkimas. teine lühike, tumepruunide juuste ja asiaadi näojoontega, aga päris hea inglise keelega (judi major on english). tihedalt külma tõttu üksteise vastas istumas, aga muidu päris lõbusas tujus.
2. esipingil neiu, istumas jalad pingil. vaatab vihaselt kella, pööritab väga oskuslikult silmi ja teatab bussijuhile, et ta pidi juba kella neljaks tööl olema. tähelepanelikul vaatlemisel märkab tema juures detaile nagu rasvaplekkidega triiksärk, mustad ameerikakoleda lõikega viigipüksid, tumesinine kaelarätt ja peas - nokamüts mcdonaldsi logoga. selge siis, kus ta tööl käib.
3. tagapingil neiu, kes busse vahetades kõigile teatas, et tal on pissihäda. nüüd, bussis, karjub ta üle mootorimüra, raadiost tuleva popproki ja bussikolina ette juhile, et see buss pidi ju enne teises suunas sõitma. ja et ta kohe "will piss all over herself."

ma mõtlen, et see ei saa päriselt olemas olla: buss teel wal-marti, pardal mcdonaldsi töötaja ja saripissija. see kõik näeb välja nagu sketšišõu oma kohustuslike elementidega. võib-olla võiks see olla ka reality-šõu "buss", aga jumal tänatud, et ei ole.
koju jõuan ma pärast kaheksat.

ps. piltidel minu lemmikkaubad eilselt ostumatkalt. esimesed dressid on täpselt nii suured, et mõeldud wvu imikule. ei tea, kas ta peab olema siin mõnes ühikas valmis vorbitud ka? või tegelikult pole vist vahet, nad on siin oma wvu-religiooniga päris tolerantsed. poest saab osta näiteks seine peale naelutatavad keraamilist pilti tekstiga: "if you are not a mountaineer, at least marry one."
või kui imik on tüdruk, võid talle kohe tšierliidimist õpetama hakata (2. pilt).
ja siis saab omale paris hiltoni juuksepikendusi panna. mida iganes see ka ei tähendaks.
aga best buyst leidsin ikka oma lemmikkauba - kaljukujulised kõlarid õue. ema, kas võtan pudikale ära?

pps. stereotüüplik teadmine, et ameerikas pole mõtet miskit parandada, vaid uus asi osta, leidis tõestust: best buys öeldi, et judi kaamera parandamine läheks maksma 100 taala. vähemalt. esimesed arvestatavad uued fotokad maksavad poes 79 dollarit.