ameerika tšiki upakil pepu

jah, nii imelik see ongi, nagu te siit loete.
kolmapäeval vaatasime womens studies loengus filmi "desire, sex & power in music video". filmi esimesed minutid on youtube´is üleval, soovitan neid kindlasti vaadata. eks filmi point on veidi ette teada, aga samas ikkagi päris mõtlemapanev. milleni filmi esimeste minutite jooksul ei jõuta, on see, kuidas meediatööstuse valgenahaliste meeste seksuaalfantaasiad läbi muusikavideote reaalsust mõjutavad. filmis näidatakse juhtumit 2000. aastast, kus mingil massiüritusel mehed järsku kõikidelt naistelt riideid seljast kiskuma hakkasid. filmitegijate väitel õpetavad just muusikavideod meestele sellist maskuliinsuse vormi ja legitimeerivad naiste kallal vägivalla tarvitamist.
järgmise jutu juuri võib samuti otsida muusikavideotest: täna hommikul kuulsin gotti käest, et eile olla ameerika plikad ööklubis tantsinud sellises poosis, mida võib näha bloodhound gangi "the bad touch" videos. ehk siis tüdrukud olid noormeeste ees upakil. üks tüdruk olla kutiga sedamoodi tantsinud, aga siis hakanud tal igav. ta võtnud välja mobiiltelefoni ja hakanud kellelegi smsi saatma. selga ta selleks ajaks muidugi sirgu ei lükanud, vaid küürutas edasi. see võis ikka kummaline pilt olla küll.
täna shoppamas käies sattusime ühte poodi, mida teised rah.vah tudengid meile soojalt
soovitanud olid - pood nimega forever 21. nemad olid seal poes lausa kaks tundi veetnud.
jah, pood oli tõesti päris äge, kuigi ma andsin endale aru küll, et see on vaid plastmassimaailm (eriti kui arvestada morgantown malli jubejubedat eksterjööri), nagu annelis ütleb. aga kui poes, mille nimi algas sõnaga "american..." oli näha vaid mitte midagi ütlevaid riideid, siis selle poe vaateakendelt vaatasid vastu päris stiilsed ja - mis kõige tähtsam - euroopalikud plastmasstüdrukud. hilbud selles kiirmoeketi poes olid ka päris toredate kiiksude ja päris toredate hindadega. aga siis tõi mind sellest zara-mango-promodi ehk eurotundest välja keset saali seisev plastmasstüdruk - tagumik upakil.
et siis tagasi ahviks või? või on see viide arvutipõlvkonnale?
***
hommikul sööklas saime juditiga aru, et oleme täna riietust valides täiega mööda pannud, sest KÕIK teised kandsid kollaseid särke. ma kahtlustasin, et wvu tudengid viisid täna läbi salajase testi, millega raalitakse välja outsider´id ja need, keda kooliaasta jooksul kiusama hakatakse. tegelikult oli põhjus aga hooaja esimeses ameerika jalgpalli matšis, mis toimus wvu-s. ja loomulikult tuli oma lojaalsust üles näidata.
jalgpallimatši piletite jutt käis ammu juba ka välistudengite seas. judit sattus ühel päeval sööma kellegagi, kes oli arusaamatult küsinud, et mismõttes sul polegi veel piletit. kui me samal õhtul omale kohti bukkida püüdsime, siis loomulikult olid need juba kõik välja müüdud. pärast kuulsin, et mitu päeva varem. (autoga pildil on poisid õllekastide otsas valmistumas tänasele matšile minekuks).
ja siis ma sain aru, et ameerika jalgpall tõepoolest on ameeriklaste tuline kirg. sest kui me kell 12 bussijaamas bussile kobisime (enne tund aega oodates, sest eelmise bussi kumm läks katki; ja ootepaviljonis mingi bussijaama asjapulga kirumist kuulates - jutt oli sihuke mamblimine, et ma ei saand mitte midagi aru peale selle, et keegi tropp, võib-olla tema ülemus, treenib aastas 97 000 ja teeb tööd ainult enda huvides; ja et morgantown on ikka üks sitt linn) teatas bussijuht, et kui me nüüd sinna mall´i lähme, siis me sinna ka stuck jääme, sest järgmine buss tuleb sinna kell 4. kuna me juba tunni jaamas passinud olime, leidsime, et küll me need tunnid ära sisustame ja otsustasime ikkagi minna.
pärast tuli muidugi 1,5 h lihtsalt murul istuda (ega pinke pole mõtet ju kaubanduskeskuse ette panna, sest inimesed ju sõidavad kohe autoga minema. ja bussiootajad on niikuinii mingid friigid, las kükitavad maas) ja alluda järgmise lolli ameeriklase (esimesed on need walmarti jorsid, kes mulle vale telefonikaardi müüsid) ehk secutiry autoga ringi ajava tüübi väitele, et järgmine buss tuleb alles kell 7, kui kogu mäng läbi on. ma arvan, et tüübil polnud midagi teha, kui vaestele üliõpilastele jama suust välja ajada. pärast sõitis ta veel vähemalt neli korda meie eest läbi ja lihtsalt passis meid. huvitav töö küll.
neljane buss ikkagi tuli ja bussilt maha ronides kihutasime kohe sööma. boreman´ist (selline on ühe söökla nimi) oli nagu katk üle käinud, sest peale meie sõid seal ainult kolm tudengit. kollastes särkides muidugi ja tüdrukutel olid wvu kleepsud põsel. söökla töötajatel oli aega küllaga ja nii kõlgutasid nad ise toidulaua taga jalgu.
tühjuse põhjuseks oli muidugi see, et kõik olid matšil, varsti sain aru, et see lobisemine sealt kõlaritest oligi spordiülekanne.
meie mehed selle võistluse ka koju tõid ja praegu kostab peatänava poolt hull möll, huilgamine ja lobisemine. mountaineers´ide ego kollase särgi all on jälle paitatud.
***
ja veel: ärge arvake, et kui ma usa-tibide pepusid ei näinud, siis ma üldse väljas ei käinudki. käisin küll, aga hoopis vonkrahlilikus kohas nimega 1-2-3 pleasant street, kus on nädalavahetuseti elav muusika. kuigi see rokkpopp mulle erilist muljet ei jätnud.
pärast esinemise algust ja seda, kui sakslased omale kõrvatropid kõrva olid surunud, liitusid meiega mõned välistudengid, kes kiirelt oma käelabadest pilti tegema hakkasid. nimelt olid nende MÕLEMA käe labad laia markeriga peaaegu kogu ulatuses süsimustaks soditud. mina arvasin, et "hilinejatele" enam käepaelu ei jätkunud, aga siis sain aru: ameerikas ei tohi alla 21-aastased alkoholi juua (meil ei tohi ka näiteks ühikas alkot olla, aga ega sellest keelust muidugi kinni ei peeta) ja need mustad käpad said endale alla 21sed.
kui juditiga lava eest tagasi tulime, oli kogu kamp aga kadunud ja laua ääres istusid ainult sakslased. küsisin siis, et no kas neil hakkas igav (ja imestasin, et alles oli juttu, et jääme siia pidama), aga selgus, et üks meie mustakäpaline oli joomiselt ja suitsetamiselt tabatud ja sunniti lahkuma. eks siis teised läksid solidaarsusest kaasa.
aga see oli ikka rõve küll, kuidas neil käed täis soditud olid.