koogist ja kukimukist

eile oli kuidagi eriti mõnus päev. ma sain lõpuks kätte ema saadetud tuglase novellikogu ja katrilt tuli kiri. eriti soe tunne oli kallite inimeste (käe)kirja lugeda.
ja oli juditi sünnipäev. olin eelmisel päeval loengute vahepeal bussiga poodi kihutanud ja sealt koogi jaoks materjali toonud. kuna siinset ahju ma ei usalda, siis korraliku koogi küpsetamist plaanis ei olnud (pealegi pole mul koogivormi) ja otsustasin teha eesti vanakooli kirjut koera. poes selgus muidugi, et tavalisi kakaoküpsiseid neil ei ole ja kuivatatud puuviljade asemel pidin ikkagi marmelaadi ostma (mis oli kahtlaselt erksat värvi). ja kui õhtul poiste toas juditi silmade alt ohutus kauguses oma kooki meisterdama hakkasin, sain aru, et oleks vist tõesti pidanud mõne pulber-pluss-vesi-võrdub-koogi juurde jääma, sest või, mille pakend lubab, et see külmkapis kõvaks ei lähe, seda ka ei tee. aga kirju koera või ju peab minema!
olin päris löödud, kui oma plötserdisega, mis kõvaks minna ei tahtnud, vaikselt meie tuppa hiilisin, aga otsustasin veel mitte alla anda ja sellesügavkülma panna. öö ja sügavkülm olid aga mingi ime läbi selle enamvähem söödavaks teinud. ja kui ma õhtul loengutest tagasi tulin, leidsin laua pealt juditi külalistelt kirja: "kadri, you should eat up the rest of the cake. it´s really good!"
judit ütles mulle hommikul, et see oli tema elu esimene sünnipäevakook, mis ei olnud tema ema tehtud või tellitud. :)
ta tundus üldse päevaga väga rahule jäävat, lõuna ajal loengute vahepeal võtsime kahekesi šampust. tegelikult on ühikas kuiv seadus, aga otsustasime siis ühel päeval ka rebelid olla. muide, me vist oleme ühika, aga kindlasti meie korruse, kõige vanemad. tema sai nüüd 26.
te ei usuks, millised suured hoiatused siin šampapudeli peale märgitakse, justkui oleks tegu pommiga. aga mingit pauku see kork ei tee ja ei oleks kuidagi teha saanudki, sest see keeratakse maha ja korgi jalg on meie šampadest poole väiksem, seega pole sel vaja kuskilt välja pressida.
koolis on viimased loengud ka head olnud. kas te mäletate veel, milline oli tunne, kui õpetajalt kiita said? no siinsed õpetajad arvatavasti kiidavad ka rohkem, aga tundsin end eriti uhkelt, kui lugesin õppejõu käest tagasi saadud essee pealt, et mu tekst jookseb väga sujuvalt, on huvitav teemavalik ja üldse good job! ja teise õppejõu käest tagasi saadud in-class activitite eest olid märgitud maksimumpunktid. noh, selle essee vaatas tegelt mul artur üle, olgem ausad...
ja ma olen jube õnnelik, et taipasin võtta sellise aine nagu ida-euroopa ajalugu. (see on see, kus me "taglast" loeme.) üle-eile kohtus meiega ameerika moskva saatkonna diplomaat. põhiliselt tutvustas ta ameeriklastele olukorda gruusias ja jõudis jutuga lõpuks sinna, et ega keegi ei tea, mis edasi saab.
aga muidu räägime praegu poola 16.-18. sajandist. ma mäletan küll, et kunagi sai seda kõike õpitud, aga siis ei osanud selles kõiges mingit tervikpilti näha.
õhtul juditi sünnipäeva puhul välja minnes jagasin oma teadmisi ka saksa kaksikutega (nelli, nad on muide dortmundist). ja siis sai ka koos nendega välja nuputatud, miks deutschland eesti keeli saksamaa on: saxony piirkonnast saksamaal. aga mis side sellel eestimaaga konkreetsemalt on, me ei tea. sakslastega suheldes leian ma pea iga päev mõne sõna, mis on meie keelde arvatavasti baltisakslastelt tulnud. nagu schloss. ja kui ma nende jutu peale "jaja" ütlen, paneb see neid muigama, sest nemad ütlevad saksa keeles samuti, ainult oma aktsendiga.
saksa kaksikutega on veel see värk, et ükskõik kuhu minna (eriti liftis) - kohe, kui keegi neid märkab, järgneb küsimus: "hey guys, are you twins!?" kusjuures see on ilmselge, et nad ON kaksikud. no eestis muidugi sosistataks niisama ja näidataks näpuga, ma ei tea, kas see on parem variant.

veel sõnadest: ungari keeles on tšau sia. peaaegu nagu inglise keeles, aga i-d ei venitata. hea on jo. ja mina olen šöši ("blondiin", ka halvustavas mõttes; kirjapilt on neil muidugi teine). pikaajalise uurimistöö tulemusel on selgunud tõsiasi, et noku (just laste keeles) on ungarlastel kuki. ja ameerikas olles ei saa jätta tõmbamata paralleele cookie´ga ja eestikeelse toreda väljendi kukimukiga. jaapani keeles on noku tšin. AGA kui ungarlased klaase kokku löövad, ütlevad nad üksteisele tšin-tšin! nii et ungarlastel jaapanisse jooma minna ei tasu.

palav on siin endiselt. see pilt on tehtud eile õhtul kella kümne ajal. 70 fahrenheiti on 21 celsiust. päevasel ajal on temperatuur aga veits üle 30 kraadi. ma aina joon ja higistan.