mõõnaperioodist niiskuse keskel

niiskus. see võib hulluks ajada. kogu aeg on eriti vastik kleepuv tunne. hommikul käid duši all ära, aga poolest päevast on jälle siuke tunne, nagu poleks mitu päeva pesta saanud. mõni päev tuleb enne õhtut riideid vahetada. (võib-olla siis ameeriklasedki ei tee seda moepärast, vaid et on vaja?)
meil on siin kaks päeva pilves olnud ja subtroopiline kliima annab endast mõnuga õhuniiskuse näol tunda. riided ripuvad juba mitmendat päeva pesunööril ega taha ära kuivada.
üle-eile hommikul imestasin aga, et mis mu raamatutega juhtunud on - kõigil kaaned rullis. mõnda neist pole ma veel lugenudki, rääkimata niimoodi kokkumurdmisest, et raamat kapsaks läheb. siis nägin, et juditi raamatud on samasugused ja mõtlesin välja, et niiske ilm nad selliseks teinud on.
vikipeedia kirjeldabki west virginia kliimat niiske subtroopikana, kuumade niiskete suvede ja pehmemate talvede näol. vw osariik jääb täielikult apalantši mäeaheliku (ing k appalachian mountain süstem) alla. alumisel pildil on see märgitud punase laiguna ja ulatub kanadasse välja. nendesamade mägede pärast me siin iga päev rõõmuga säärelihaseid treenida saamegi.

apalantši mägede vahel elavaid ameeriklasi eristab teistest ka nende dialekt. kui meil ühikas korruse koosolek oli, ütles matt, meie korruse korrapidaja vms (siin kutsutakse teda ra-ks - resident assistant ja selle eest, et ta korda peab, saab ta ühikatoas üksi elada), et ta ei räägi inglise keelt vaid west virginian´i. ja tema juttu peab päris hoolega kuulama, sest see kõlab tõesti päris omapäraselt.
aga oma isikupära oskavad siinsed muidugi kohe äriks teha. judit ostis eile klaasi, mille peale oli trükitud apalantši kiirsõnastik:

may i help you? - myep-ya
come here a minute - mear-mint
right here (or there) - rat-chere
you all - y´all
plural of y´all - all-y´all
pretty near - purt-n-nir

muide, 13. septembril möödus meil siis siin kuu aega sellest, kui me siia tulime. jaapanlanna judiga sellest rääkides kurtis ta, et tunneb, et on siin juba kuu aega olnud, aga pole kuskilt otsast targemaks saanud. mina püüdsin teda rahustada, et sa oled siin AINULT, mitte JUBA kuu aega olnud. ta jääb siia aastaks ja praegune seltskond, kellega ta lävib, läheb jõuludeks ära koju. ja ta on natuke sellepärast mures. et peaks nagu uusi sõpru otsima.
mina olen kuu ajaga jõudnud aga sellele järeldusele, et suur osa ameeriklastest on täielikud matsid.
1) meie all elavad kutid, kes kuulavad muusikat subwooferitest. nii et mu tool ja laud pi-de-valt vibreerivad. see võib-olla ei tundu üldse suur probleem, aga kui sa üritad õppida, on see ikka täiega häiriv. ma olen seal all juba nendega rääkimas käinud ja muss pandi siis vaiksemaks ka, aga pärast läks muidugi samamoodi edasi. siis ma rääkisin ühe ra-ga, nemadki käisid vist seal rääkimas. ja nüüd eile, kui üritasin oma poola juutidest rääkivat raamatut lõpetada, katkes mul uuesti kannatus. saatsin meili oma ra-le, kes lubas isiklikult probleemiga tegeleda. ja kui õhtuks see ikka lõppenud polnud, läksin jälle alla.
pidin enne kolm korda koputama, et kutt lõpuks kuuleks. uksele saabudes ütles ta kohe: "music, right?" mina ütlesin, et jah ja et ma ei taha vinguda, aga ma tõesti pean õppima. tüüp vabandas ja keeras muusika vaiksemaks. aga täna hommikul kuulen ma seda oma p... all jälle.
kusjuures ma austaks neid, kui nad mingit head muusikat kuulavad, aga ei - põhiräppi, mida ma eestis raadiostki olen kuulnud.
2) käisime eile öösel mountainlairi kinos. kl 24 pidi hakkama 1968. a vändatud "rosemary´s baby". läksime kolmekesi: mina, judit ja judi. kinosaalis oli kuskil 20 inimest. kui eestis võid oodata, et saali pimenedes lõpeb ka publiku lobisemine, siis siin seda ei juhtunud. ameeriklased lobisesid mõnuga edasi, kommenteerisid ekraanil nähtut ja naersid selliste kohtade peal, kus ainult 10-aastased võiksid naerda (loe: ekraanil oli naabrinaine, kes oli rullid pähe keeranud). kuna filmi kvaliteet oli halb, siis me, välismaalased, nägime kurja vaeva, et tekstist läbi selle möla aru saada. lõpuks mu kannatus katkes ja ma hõikasin enda ees olevale seltskonnale, et kuulge, te ei ole siin üksi. noh, minu õiendamisest jagus umbes kaheks minutiks. siis tegi judit "ššš" ja judi hõikas "quiet!" nii et me olime ikka jumala vihased. aga siukest asja pole ma üheski kinos enne kogenud - lihtsalt lällatakse nagu oma kodus.
3) kui me kinost välja tulime, siis üks tüüp lihtsalt lükkas mu oma teelt ära. ja ma saatsin ta eesti keeles p... . teda muidugi ei huvitanud, aga ma sain oma frustratsiooni välja elada.

neljas asi on lihtsalt imestamist väärt, aga ei näita matslust. viimases women´s studies loengus tegi ettekannet üks noormees, kes muidu esineb alati päris okeide mõtteavaldustega. aga seda ettekannet tehes luges ta meile ette ühe lause oma tekstist, millest ta aru ei saanud ja lisas midagi sellist nagu: "ja mis "hegemoonia"? mis see tähendab? keegi ei kasuta ju SELLIST sõna." ja kogu klass noogutas kaasa. ainult mina, õppejõud ja üks tüdruk teadsime, mis see sõna tähendab. okei siis...