kuidas ma endale lõpuks telefoniühenduse sain

olen mitu päeva mõelnud teha sissekande ameeriklastest kui mythbusteritest. esiteks olen tahtnud rääkida sellest, et ameeriklased ei olegi vist nii paksud, kui me euroopas ette kujutame. nagu kuskil eespool märkisin, käivad siin kõik vaid kanne katvate pükstega ja nende alt vaatavad reeglina vastu küllaltki siredad hommikupäikeses säravpruunid sääred. ok, nagu räägitakse, on tegelikult ohtlik hoopis waistline´i rasvumine, ja selle paksuse kohta mul täpsemad andmed puuduvad.
aga üldiselt võib öelda, et jube pakse WVUs kohtab küll ikka väga vähe. võib-olla on neid sama palju kui euroopas, siin aga jäävad nad paremini meelde, sest silm otsib meeleheitlikult tõestust stereotüüpidele, mis meil ameeriklastega seoses on.
ja kindlasti võib mõnes osariigis (või ehk siinsest linnast väljaspoolgi?) kohata rohkem fatso´sid. samas lugesin kuskilt kunagi, et WV osariigi lapsed olevat keskmiselt kõige paksemad kogu riigis. kui see vastab tõele, siis siinsete tudengite pealt võiks järeldada, et ameerika lapsed on kõhnemad kui eurooplased. kuid WVU on tuntud just spordi poolest ja seega võib siinne valim keskmise ameeriklase uurimise kohta olla liiga kallutatud.
teiseks müüdiks oli ameeriklaste rumalus. nagu juba varem ütlesin, tuleb ülikoolis lugeda palju, ja nagu olen esimese nädalaga näinud, siis seda nad siin ka teevad. ühel kutil oli womens studies kursuse teiseks tunniks juba kaks kodutööd tehtud.
kuid jällegi võib eeldada, et ülikoolinoor pole sobiv arhetüüp ameeriklaste iseloomustamiseks. sest piisab vaid minna campusest välja, näiteks walmarti (ma luban, et see on viimane jutt sellest kohast) ja näha igast troppe.
järgnevalt jutt sellest, kuidas ma omale telefoni sain. eelmisel nädalal käisime suure grupiga AT&T kontoris omale telefone hankimas. mul oli telefon, mis USAs töötab, olemas ja seepärast soovitati mul osta "kuskilt kaubanduskeskusest, näiteks wal-martist" endale ettemaksmisega (pay as you go) kaart. igaks juhuks pani müüja oma AT&T kaardi veel mu moblasse, see töötas, ja kõik tõotas sujuda hästi.
wal-martis seletasin loo ära, sain AT&T sim-kaardi ja kaardi, millel oleva numbri abil pidin telefoni teel saama telefoni kõneaega laadida. kodus sim-kaardi telefoni pannes see aga ei töötanud. kuna wal-mart oli kaugel, siis läksin järgmisel päeval tagasi AT&T esindusse. sealt öeldi, et sim-kaart on aktiveerimata ja kas siis wal-martist seda ei öeldud, et see aktiveerida tuleb. mu kaart aktiveeriti ära ja ekraanile ilmus AT&T logo.
koju minnes ja püüdes korduvalt nii telefoni teel kui ka netis kaardile kõneaega kanda, ütles automaatvastaja või netikülg mulle ikka ja jälle, et numbrid, mida soovin sisestada, on valed.
eile läksin siis uuesti wal-marti asja uurima.
"what is the name of your phone?" küsis müüja.
mina ei saanud midagi aru. mis nimi?
"is it a go-phone, track phone, ...phone or ... phone?"
ma olin veel rohkem segaduses. palusin selgitada, et mis nende telefonide vahe on.
"well, this is a go-phone, this is a track phone, this ... phone," näitas tüüp mulle erinevaid telefone, nagu pelgalt peale vaatamisest oleks ma pidanud aru saama, mis nende vahe on. palusin uuesti asja selgitada. tüüp ärritus silmnähtavalt, hakkas hästi aeglaselt ja kõiki sõnu välja hääldades nagu ajukääbikuga rääkima: "what else could i explain to you?" ja kordas uuesti sama jutu üle.
mulle tundus, et kui keegi meist ajukääbik on, siis on see tema, kui ta ei oska oma kauba sisu tutvustada. sain ka vihaseks ja rääkisin, et meil on üks ja seesama telefon nii kõnekaardi kui lepinguliste klientide jaoks. näitasin talle ka kaarti, mis mulle mõni päev tagasi müüdud oli.
tüüp ei osanud mulle mitte midagi öelda ja soovitas tulla 40 min pärast tagasi, kui tuleb inimene, kes on telefonide jaoks koolitatud.
ma jätan vahele selle osa, kus müüjad lõpuks kolmekesi mu telefoni kallal olid, nii muuseas mainides, et AT&T teenindus siinkandis täiega sakib, seejärel öeldes, et ma pean täiesti uue lepingu tegema, seejärel püüdes minu autojuhi lubade andmetega uut lepingut teha, aga ebaõnnestudes. ja kuidas üks pikk lõbus neegrinoormes eestikeelsest telefonimenüüst (miskipärast ei lasknud sim-kaart seda ingliskeelseks muuta) suutis minu telefoninumbri tuvastada (olin lepingu koju unustanud ja numbrit peast ei teadnud).
lõpuks selgus kaks asja: see esimene müüja oli mulle müünud kõnekaardi, mida sai kasutada taksofonides! ta polnud mulle öelnud, et mul on pay as you go sim-kaard, rääkimata sellest, et ta oleks pidanud selle aktiveerima. täielik a-s-s-h-o-l-e. nagu ka see invaliid, kes oma emakeeles enda müüdavaid tooteid ei osanud tutvustada. kusjuures tuleb märkida, et see esimene tüüp püüdis mulle veel 45-dollarilisi kõrvaklappe pähe määrida. kui ma söendasin küsida, et kas siis need 14- ja 17-dollarilised ei ole head, kehitas ta ainult õlgu. praegu olen aga nende 17-dollarilistega väga rahul.
ühesõnaga pärast mitut päeva, kaht AT&Tsse ja kaht wal-marti käiku ning seal mitmetunnist passimist sain lõpuks taksofonikaardi vahetada mobiili kõnekaardi vastu ja saan lõpuks helistada. lisaks tuleb mainida, et kui kaks meest keerasid s... kokku, siis lahenduse asjale leidsid rahulikud ja sõbralikud naismüüjad. ja siis see lõbus neegripoiss.

veidi teisel teemal: täna kooli poole jalutades mõtlesin ameeriklastele uue nime - pläturahvas. plätude lembusest olen ma küll juba rääkinud, aga miks täna sellele hakkasin mõtlema, oli see, et sain aru, et varbavaheplätudega on mägises morgantownis küllaltki keeruline liikuda. ja eriti ajab see närvi mind, väledat eurooplast :) minu pärast komberdagu, varbad kramplikult ümber nende kahe pläturiba, aga kuna kõnniteed on siin kitsad, siis koperdajatest on raske mööda saada. ma arvan, et vasti ma nende pärast loengusse hiljaks ka jään...

pildil minu šopingukaaslased pärast esimest wal-martis käiku bussi ootamas. loodetavasti ei pea me enam sinna kunagi minema.