ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

ma mainisin kunagi women´s studies loengus, et meil ei ole eestis võimalik õppida naisuuringuid kui eriala. ma tean küll, et meil on soolise võrdõiguslikkuse volinik ja et tallinna ülikoolis on naisuurimus- ja teabekeskus, aga kui ma olen õigesti aru saanud, siis soo- või naisuuringuid major´iks valida ei saa.
igatahes on mul nüüd tunne, et õppejõud peab eestit mingiks mahajäänud maaks, kus sellist küsimust kui sooline võrdõiguslikkus üldse avalikult ei arutatagi. täna näiteks esitas ta mulle suunatud küsimuse, alustades jälle sellest, et teil ju soouuringuid ei õpetata.

õppejõud ise on pärit indoneesiast, kus 98% inimestest on moslemid. ta räägib vahel väga huvitavaid, aga nukraks tegevaid asju oma kodumaast. näiteks et kui selgub, et sinu laps on homoseksuaal, paned sa ta keldrisse kinni ja ta elabki oma elu seal. ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas see võimalik on ja riik ei sekku, aga arnita (nii on ta nimi) ütles, et seda peetakse pere siseasjaks ja kui ka linnades on asjad hakanud muutuma, siis maakohas mitte.
arnita isa on kristlane ja on seetõttu jäänud töö juures edutamistest kõrvale. ema on aga moslem ja tundub, et vägagi tõsiusklik. igatahes toob arnita näiteid pigem oma ema kui isa kohta. arnita on 30 ja kui ta kord aastas koju saab minna, uurib ta käest nii ta ema kui ülejäänud väikelinna rahvas, et kas sa oled juba abiellunud. kui arnita eitavalt vastab, küsivad teised pettunult, et no mis sul siis viga on. "mis mul viga on. mis neil viga on?" küsib arnita, seda meenutades. ja niisama palju kui temalt abiellumist oodatakse, niisama palju keelatakse tal koju tuua ameerika meest.
ühes loengus rääkis ta meile ka loo, kuidas tema esimeste päevade puhul korraldas ema naabritele peo, nii et järgmisel päeval kooli minnes teadsid sellest kõik. aga sellest, mis on seks, kuidas lapsed tulevad ja kuidas sellest hoiduda, ei rääkinud ema kunagi. ja loomulikult oodatakse neilt, et nad enne abiellumist ei seksi. deitimine käib nii, et kui noormees tuleb tüdruku koju, siis istutakse erinevates laua otstes, et jumala pärast üksteist puudutada ei saaks. "my friend here asked me, how can you get your first kiss then. well, that´s what we have backyards for."
imelikena tunduvad meile ka reeglid, et vanemaga vesteldes ei tohi laps talle otsa vaadata, vaid peab vaatama maha, et enne söövad ära vanemad (eakamad) ja siis nooremad pereliikmed, et kahvel peab olema alati vasakus käes.
arnita eelmine mees oli indoneeslane ja moslem. kui arnita ohios oma magistrikraadi tegi (välisüliõpilasena tuli tal maksta kolmekordne õppemaks ehk 8000 dollarit semestris), õhtuti raamatukogust koju tulles ja mehele helistades, sattus tüüp paanikasse, et tüdruk nii kaua väljas on, ja nimetas teda slut´iks jms. nüüd on ta vaba naine, otsib ameerika meest ja teeb women´s studies doktorikraadi.

ah jah, et mulle suunatud küsimus oli siis eesti haridusest ja deitimisest. eelnevalt oli juttu ühest mehhiko perekonnast, kus isa, kuuldes, et tütar tahab kolledžisse minna, hakkas naerma. selline oli tema suhtumine tütresse olnud kogu elu. alles siis, kui tüdruk oma teadusartikli avaldas ja isa seda luges, suutis ta tütart tõsiselt võtta.
ma rääkisin neile, et meil on pigem see probleem, et poisse on ülikoolis vähe ja 2/3 tudengitest on naised. ja et osaliselt viib see ka deitimise probleemini, sest milline kõrgharidusega naine omale ikka ametikooli meest tahaks.
millised on su vanemate ootused, küsis arnita. ma jäin tükiks ajaks vait, sest mul ei olnud võtta varrukast selliseid vastuseid nagu temal. minu perekonda ei ühenda mingi religioon, mille kaanonitest lähtudes ka minu vanemad võiksid mulle ootusi seada. et ma hästi õpiksin? jah. et ma ülikooli läheksin? jah. aga muidu me ju üldiselt kasvame eestis nii, nagu ise tahame. eks?
kas sa oled abielus? millised on su vanemate ootused sinu mehele, kui sa abiellud? ma ei osanud mitte midagi öelda, sest mu vanemad ei ole kunagi selle koha pealt sõna võtnud, kellega ma käia tohiks ja kellega mitte (aga võib-olla on mul ka olnud nii hea maitse, et nad ei ole pidanud seda tegema :)). rääkisin kõigest sellest ja ütlesin lõppu, et paljusid probleeme, mida me siin arutame, meil eestis (vähemalt mul) ei ole.

aga loomulikult ei jõudnud ma rääkida sellest, et eestis pole ka õieti religiooni. ega jõudnud märkida, et tegelikult meil ikkagi soouuringutega tegeletakse. ja seepärast ma usun, et selle ühe lausega loodud stereotüüpi eestist kui maast, kus ei saa soouuringuid õppida, ma ei muutnud.

ja teine loeng. rääkisime baltimaade ajaloost ja jõudsime omadega tänapäeva välja. tuli jutuks pronksiöö ja üks nupukas noormees märkis, et kas ka mitte neil seal kübersõda ei käinud. mina ütlesin, et käis küll ja püüdsin asja seletada. aga võib-olla mitte väga hästi, sest kui ma pean päris ameeriklastega rääkima, siis mul tekib mõttekramp, kuna mu aju ei tegele idee edastamise, vaid analüüsiga, kas ma räägin grammatiliselt õigesti. ja siis täna ei suutnud ma oma peas välja mõelda, kuidas sõna "cyber" hääldatakse. sellistel hetkedel on suht häbi ja see halvab mõttetegevuse üldse. ja siis sa hakkad kokutama ja oled pärast enda peale vihane, et normaalse kommunikatsiooniga hakkama ei saa. (judit ütleb, et tal on sama mure.)
igatahes jätkas õppejõud jutuga sellest, kuidas eestlased on väike IT-riik ja "correct me if i´m wrong, but the right of the access to the internet is even written in your constitution, isn´t it?"
"i think, it´s not," vastasin mina, mille peale üle klassi kerge naer käis.
pärast loengut ütles mulle jessica, et talle meeldis, kuidas ma õppejõule "i think, it´s not" ütlesin. ma küsisin, et kas see kõlas ebaviisakalt. "no-no, i was just exaggerating," vastas ta. ja ma ei saanud ikka aru, MIS siis mu vastusel viga oli.