klassiekskursioon pittsburgi ja eesti inimeste isu

me käisime reedel pittsbughis pesapallimatši vaatamas. rahvusvaheliste tudengite organisatsioonist tommy organiseeris meile bussi ja oli saanud kuskilt 50 tasuta piletit, mis sest, et peaaegu kõige halvema koha peale. sealt oligi ilus vaade linnast läbi voolavale ohio jõele, mis muide, 2004. a ivani orkaani ajal linna korralikult uputas.
reis pittsburgi kestis 2 h. nagu kooli väljasõidul ronisid kutid bussi tagumisse otsa. aga erinevalt kooli väljasõidust mingit lällamist või salaja alksi joomist muidugi ei toimunud. me vaatasime hoopis animafilmi "incredibles" ja tagasi tulles "apollo 13".
pittsburgh ise oli aga minu esimest kogemust selle linnaga arvestades päris incredible. jõe ühel kaldal laius kohalik pilvelõhkujate piirkond, teisel pool oli kaks suurt staadionit. jõel võis näha jahte ja paadikesi sõitmas ja inimesi vee ääres jalutamas.
meie pileti sees oli viie taala eest näksimist. võtsime juditiga hotdogid, mis muidugi olid magusa hapukurgiga. järelmaitse oli kaneeline. päris imelik kooslus, ma ei suutnudki otsustada, kas see on midagi päris jubedat või siis lihtsalt uus maitseelamus.
matši enda kohta võin ma öelda nii palju, et põletamist olen ma jüris mänginud ja selle reeglid olid sarnased. tommy selgitas mulle ka reegleid, aga ega ma eriti palju ei mõigand, sest ta kasutas sporditermineid. meelde jäi ainult see, et mäng toimub baseball diamond´is.
aga nagu ma varsti aru sain, siis ega see mäng eriti ühtki meie seltskonnast ei huvitanudki. põhiliselt tegeleti omale igasugu friikate, koolade, pähklite, hotdogide, õlle jm sisse valamisega, mõni ostis ka meie omade ehk piraatide särgi või nokaka. ja siis muidugi pildistamisega.
piltide klõpsimine algas kohe. pildistati kõike: mängu, jõge, pilvelõhkujaid, aga eelkõige oma kõrvel istuvaid kaaslasi. ja siis lasti väljaku taustal teha pilti iseendast.
lugesin kunagi vist ekspressist väga head analüüsi selle kohta, mida fototarvete kõigile kättesaadavaks tegemine ühiskonnas muudab. inimeste reiside eesmärgiks saab kõige nähtu jäädvustamine. see ongi põhiline, mitte elamus ise. nagu too autor, kelle nimi mul kahjuks ei meenu, teravmeelselt kokku võttis - konica ergo sum.
põhiline on muidugi see, et koos teistega pilti tehes naaldutakse üksteise nagu aastatepikkuse sõbra najale. kallistatakse, prunditatakse huuli, kissitatakse silmi, naetatatakse, lõuad pärani. ja siis lõpuks koju jõudes pannakse need pildid facebooki üles. selleks, et öelda: "näete, kui äge elu mul on!" ja seda teevad miljonid tudengid-õpilased üle maailma.
mina pildistasin ja facebooki panin pildid üles ka, aga tundus, et paljudele jäin ma oma umbes kahekümnese seeriaga tublisti alla.
mulle tegi see kõik tegelikult päris nalja, aga judit võttis asja tõsisemalt (ta võtab elu üldse tõsisemalt kui mina, kuigi mulle varem tundus, et sellist inimest ei ole võimalik leida). ta ütles päris häiritult, et ta ei saa aru, kuidas niimoodi inimesi, kes tegelikult su sõbrad ei ole, pidevalt kallistada võib. "neli kuud ja see kõik on läbi."
ma ei nõustunud sellega päriselt, sest ega sul ju siin kedagi teist ei ole, kui need inimesed. ükskõik, kas sa siis neid sõbraks nimetad või mitte, aga midagi sõpruse laadset sa siin kodust kaugel omale leidma pead, muidu oleks emotsionaalselt väga raske hakkama saada. ja kallistamine-musitamine on ka kultuuri küsimus. paljud rahvad ju ei musita ainult lähedasi.
ning ega nelja kuuga pea kõik läbi olema. ma usun, et mõned siinsed tuttavad kohtuvad sinuga hea meelega, kui sa nende kodumaale reisima juhtud.

mis mulle selle matši juures aga meeldis, oli see, et kohale oli tuldud peredega. loomulikult oli võõristav näha, kuidas kõik omale mingid nõmedad piraadisärgid, -fliisid, -mütsid, vahtkummist sõrmed ja mõõgad selga ja kätte tõmbasid (ja mul läks süda pahaks nähes, kuidas enne mängu parkimisplatsil keset liiklusmüra oma auto taga barbecue´d tehti,) aga muidu on ju tore, kui kogu pere ja sõpradega niimoodi väljas käiakse. noh, et oma strongi communityt ehitada :)
viimases "olukorrast riigis" samost ja muuli just arutasid, et miks ei olnud tallinna sügisjooksul (kui see oli see, mis eelmisel pühapäeval toimus) üldse pealtvaatajaid ei olnud. siin arvatavasti seda probleemi poleks.
kuigi piraadid pidid vastastele (kell nime ma ei mäleta, heh) alla vanduma, siis matši lõpus lasti sellist ilutulestikku, mida ma oma elu jooksul tõesti varem näinud ei olnud. täiesti uskumatu, mingi random matš ja selle järel vähemalt 15 minutit võimalikult värvilisi ja paukuvaid rakette. judit ütles, et neil näeb sellist budapestis vaid aastavahetusel ja alati enne seda on suured arutelud, kas seda raha ei peaks kuhugi mujale kulutama.
ma pole eriti aastavahetuseti tallinnas olnud, aga ma usun, et meil ei ole sellist müristamist aasta vahetusel ka. aga kes teab, võib-olla ma alahindan edgarit.

sõprade ja sõpruse juurde tagasi tulles: ma pole siin veel jõudnud kordagi päriselt vesistada, kuigi mul silmad päris märja koha peal on. tõsi, ühe korra nutsin, kui lugesin raamatut poolast ja juutidest ja jõudsin teise maailmasõjani. kui numbritest said pääsenud inimeste jutud, siis tegi see kurvaks küll.
aga see kord ei loe.
reedel bussi istudes hoidsin küll aga pisaraid tagasi, kui koti taskust oma ketta leidsin. selle ketta, mis ketlin mulle enne äraminekut meisterdas. ketta sõprade nägude ja tekstiga: "kui burksisõpradest tüdined, pane ketas rinda. kodumaa pojad ja tütred kindlasti lohutavad sind."
siis tuli küll suur igatsus peale.
muide, ma olen oma siinsetele sõpradele meie "autot" näidanud. tõmbasin subtiitrite programmi ja vorpisin üle kahe tunni tõlget teha. neile vist isegi meeldis, kuigi ma pidin pidevalt pausi peale panema ja püüdma seletada, kes on kujundujuja, kus asub pihkva, mis on magnetstringid ja kangasteljed. anna-minnast sai go-ahead ja õnne-seenest happy mushroom.
aga võib-olla mulle endale meeldis see näitamine ja tõlkimine kõige rohkem - minna tagasi headesse aegadesse oma kallite sõprade keskele.
ma tean, et see pole miski uus mõte, aga pean seda ütlema, siin olles tunnen, kui vajalikud ja armsad on kõik kodused. ja peale tulevad igatsused, mida eestis pole kunagi osanud tunda. esiteks eesti keele isu. tahaksin kangesti sakslasele, kes oma varba päris hullusti ära lõi, öelda: "mis see mehele ikka teeb." tahaksin juditi käest küsida, kui ta voodist järsku pikali tõuseb ja sinna uuesti langeb: "kas lõi pildi tasku?" tahaksin aasiapäraselt väikest kasvu judile, keda ma poes riiulite vahelt üles ei leia, lausuda: "kuule, sul on ikka hea komme ära kaduda."
üks päev tuli lambist peale vanaema aias kasvavate õunte isu. täna hommikul meenutasin, kuidas kunagi keskkoolis käies sai vahel ema sall kaela pandud ja tema lõhnaõli lõhn mind terve päeva saatis. oli see "ei karda kurja susi ma, sest tulen memme musiga" tunne. ja siis meenus miskipärast see, kuidas aastaid tagasi, kui täditütar alles paari aastane oli, tema beebikukal lõhnas...