öine linn on vahva. eriti siis, kui sa sealt läbi sõidad. sa oleks nagu pealvaataja ja samas ei ole ka. igatahes sul on vabadus lahkuda, kui asi peaks ohtlikuks muutuma.
aga muidu võid sa nautida tuult, mis praegu veel suviselt mahe on. augustikuist tähistaevast küll ei näe, pigem igihaljaid tänavalaternaid, klaasist kilavaid ärihooneid ja elamurajoone, kust laiguti veel akendes valgust paistab. ja punaseid, hüpnotiseerivaid autode tagatulesid. sellest tuledemängust eemal on kõik sinine. peaaegu et must, aga siiski sinine. sametine sinine, mille pehmusse tahaks oma näo peita...
teised öös olijad näivad olevat sellest kõigest sama lummatud kui sina. seda võib muidugi neid vaid pealiskaudselt vaadates arvata. aga ometi tahaks ju loota, et nad on siin öises linnas õnnelikud. mõni ehk on ka.

ma tunnistan, et ma olen suhtkoht nannipunn. ma tahan olla sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal, ma vihkan tüüpe, kes mõne kõrge koha peal hakkavad veiderdama, et nad kohe-kohe kaotavad tasakaalu ja ma ei saa aru jackassi naljadest. ma pole kodagi suutnud mäesuuskadegagi inimese kombel mäest alla tulla, muust ekstreemsusest (lubatagu mul mäesuusatamist siiski selleks nimetada) rääkimata.
olgem ausad, kajakiga sõitmine pole mingi ekstreemsport. kui, siis ainult minusugustele. aga ma siiski tunnen rõõmu, et sain hakkama kahepäevase sõiduga hiiumaalt kõrgelaiule, hanikatsile, saarnakile ja sealt hiiumaale tagasi.
et kajakiga merele saada, tuleb esmalt vastu lainet sõita. kui väga lainega külitsi oled, võib paat suunda muuta ja tagasi sõitma hakata. alguses kisasin ma iga paarikraadisegi kursilt kõrvale kaldumise pärast. kisasin seni, kuni artur ütles, et ära seleta seal, vaid sõua. mõtlesin, et ma võiks solvuda, aga ma ei viitsinud. olin lihtsalt vait ja sõudsin. kuni ühel hetkel avastasin, et ma ei karda enam, kui paat veidi külje poole kaldub või suurem laine vett sisse pritsib. ja kui paat kägisevat häält tegi, siis ma ka pigem uudishimust tahtsin teada, millest see tuleb, kuigi giid mart viskas minu eeldatavasti hirmust tuleneva küsimuse peale nalja, et paat hakkab pikuti pooleks minema.
leidsin, et sõudes võib ka niisama lobiseda ja mööduvate laiude loodust imetleda. meenus kata väikse venna ütlus, et loodus on ikka kõige tähtsam. tundus, et on küll ja seda märkavad ja uurivad inimesed, nagu meie giid, elavad kuidagi harmoonilisemat ja täisväärtuslikumat elu.
nägime päris lähedalt luiki ja kaugemal hülgeid. õhtul jõime kadaka alt korjatud punest teed ja sõime arturi tehtud põldmarja toormoosiga saia. (oleks ehk marineeritud viinamäe tigusidki süüa saanud, kui arturil oleks olnud anum, kuhu neid korjata. ta on ikka mõne koha pealt vähe imelik :D)
ja kuigi teisel päeval sadas vihma, oli pidevalt märg ja jube külm olla, siis reisi lõpuks oli ikka see väsinud aga õnnelik tunne.

Ma vaatan seda EMi ja ma ei saa aru,

- miks Rahnu Kristjan ÜHEKSANDAKS jäi? Ok, ma saan aru, et kettaheide läks metsa ja et mehele tuleb au anda, et ta üldse lõpuni tegi. Aga kuhu jäi see neljas koht, kus ta pärast esimest päeva oli??? Bähäääää...

- kuidas KÕIK rootslased mingi faking ilusad välja näevad? Heledad juuksed, pruuniks põlenud nahk vormis kehal ja kõrgetel põsesarnadel.

- miks sportlaste pepud on kõige ilusamad asjad maailmas? No vähemalt suurvõistluste lainel olles tundub nii, lubage mulle need väiksed primitiivsed rõõmud...

sexy

Tulin pühapäeval selle uue Tallinki laeva Galaxyga Soomest tagasi. Päris uhke laev. No täis väikekodanlikku interjööri, aga siiski uus, puhas ja särav. Ilm oli pea tuulevaikne, nii et mõnus oli sõita ja loojuma hakkavat päikest näha.

Aga iga endast lugupidav naine (see oli nüüd irooniaga öeldud, eks) peab laevareisil astuma läbi ka lõhnapoest. No mul saab tegelt ka kohe-kohe Gucci Envy Me otsa, see on mu ettekääne. Nuusutasin siis seal tuhandeid lõhnu, nii et pea juba ringi käis. Teiste hulgas päästsin valla ka Carolina Herrera 212 Sexy lõhnamolekulid. Aga ei saa öelda, et oleksin end näinud seda lõhna kandes seksikamana. Silmitsesin riiulil teisi võimalikke kandidaate, kui kuulsin enda kõrval häält: "Kato! Kato!" Vaatasin alla. Minu kõrval seisid umbes kümneaastased Soome tüdrukud, üks neist näitas näpuga 212 roosal karbil helklevale sõnale sexy. Kahekesi itsitades kadusid nad teiste ostlejate sekka.

Ega selles situatsioonis midagi erilist ei olnudki. Lihtsalt hakkasin mõtlema, et olin unustanud, et kellelegi võib taoliste sõnade lugemine elevust tekitada. Et meie seas on need väikesed, keda mõjutavad seksile apelleerivad tekstid/visuaalid/riided vms rohkem kui meid. Et see tundub neile naljakana, aga samas ka millegi keelatu ja põnevana. Ehk ka ihaldusväärsena. Et me peaks sellele ehk rohkem mõtlema, et meiega koos näevad poes DId ja vaatavad kodus seebikaid/muusikavideosid ka väikesed. Sest millegipärast ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes on unustanud, mis tunne võis olla selline kümnene poiss või plika. Aga noh, ehk lapsevanemad on hoolikamad.

Ajee, sihuke moraalijüngri ila tuli praegu...

A Column by Cadrie Bradshaw

Üks müüt räägib sellest, et enne siia ilma sündimist on mees ja naine tervik ning jumal lahutab nad. Oma elus käime me ringi ja püüame leida seda teist poolt, kes meist lahutati ning potentsiaalse teise poole leides kallistame me teda, püüdes saada üheks nagu enne sündi.

Samalaadne on ka teooria, et inimesed otsivad enese kõrvale inimest, kelle näojooned tema omadega võimalikult sarnased oleksid. Selle kohta on isegi mingi raamat eesti keelde tõlgitud. Ainukese paarina mäletan sealt Brad Pitti ja Jennifer Anistoni, kelle näod olid fotol pooleks lõigatud ning siis teineteise kõrvale pandud, nii et moodustus üks nägu. Aga nad on ju ammu lahus.

Ma ei usu neist lugudest kumbagi. Selge on aga see, et me püüame leida enese kõrvale suhteliselt sarnast inimest. Kes oleks mõttekaaslane. Sest siis on vähem seletamist, selgitamist, pinget - me ju mõlemad teame, et asjad peavadki nii käima. Okei, on ka äärmuslikke juhtumeid, kus valitakse partner näiteks täiesti teisest kultuurist, religioonist vms. Aga sul peab olema inimesega siiski mingi ühisosa, sideaine, millele alati võib toetuda. Mingi aspekt, milles sa tunned end turvaliselt ja mugavalt. Ning mis toidaks sinu egoismi. Sest sisaldagu armastus nii palju andmist kui tahes, inimene tahab varem-hiljem midagi vastu saada. Meid juhib paratamatult elus kõikjal egoism (ja/või hirm).

Olgu need kaks siis nii sarnased kui tahes, elus tuleb ette olukordi, millele vaadatakse erinevalt, mida tõlgendatakse kaaslasest teisiti.

Mul on tuttavaid, kes räägivad oma Temaga praktiliselt alati pahural toonil. Olen märganud, et suudan ka ise viimasel ajal edukalt pikka aega ja korduvalt vingus nägu teha. "Tere," ütlen autosse istudes, kergelt üleolev pilk silmis. Tema küsimustele ühesilbilised vastused, muidu vaikus. Ma tean, et ma nii teen. Ja ma ei ole selle üle uhke, sest ma olen alati arvanud, et üks olulisimaid oskusi elus on oskus end kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, tegutsemisviisi õigsus kahtluse alla seada.

Kuid vahel kerkib su pea kohale küsimus AGA MINA??? Ja siis sa ei hooli raasugi oma suurepärasest eneseanalüüsivõimest, vaid ainult sellest, et asjad oleks just sinu äranägemise järgi. Nagu enne öeldud, sind juhib egoism, soov enese heaolu kindlustada, ja hirm kaotada sellest tulenev rahulolu/õnnetunne vms.

Ühel hetkel lööb soov saada oma tahtmine pea kohal kokku ning sa käitud naeruväärselt nagu jonnakas laps, nutuvõru ümber suu. Ikkagi SINU õnn on ju kaalul!

Või siis sa teed (sinu meelest) halva mängu juures head nägu. Teed järeleandmisi, leiad kompromisse. Aga osaliselt maksad sa nõnda lõivu oma õnne arvelt.

Oma esimestes suhetes püüdleme me kangekaelselt oma ideaalide poole. Esimeste lahkhelide korral leiame, et mõlemil oleks targem oma teed minna. Aga mul on tunne, et mida vanemaks sa saad, seda rohkem sul areneb oskus leida kuldne kesktee, leppida teatud paratamatustega, et ka kõige ideaalsemas suhtes on kas või kogemata teineteise valesti mõistmist.

Aga ikkagi tahaks ju olla õnnelik. Üliõnnelik. Kogeda meeletut armastust ja arvata, et see on ainulaadne. Olla õnnelik nii, et tema sinu kõrval oleks ka. Et ta ei peaks taluma mingit mossitavat jõmpsikat enese kõrval: Kuid et ta tajuks ka ära, kui tegu ei ole lihtsalt põikpäisusega, vaid sa oledki õnnetu.

Aga neil kahel ei oska see tusane tüüp mõnikord ise ka vahet teha. Sest - mis hetkel muutub isikliku õnne tagaajamine labaseks kapriisitsemiseks või vastupidi, tehes järeleandmisi, et hoiduda lihtsast jonnimisest, kaotab inimene isikliku õnne?

Seda viimast lauset kirjutades oleks pidanud kaamera seda sünkroonselt detailplaanis filmima ja selle üle peaksid nüüd seriaali jälgijad mõtisklema. Aga ainult pealiskaudselt, sest meil on ikkagi meelelahutusseriaal ja peab fun olema!

Vanaema lahendas eile ristsõna ja küsis, kuidas on minevikuigatsus teise sõnaga. Arvasin, et nostalgia ja see sobiski. Hakkasin aga mõtlema, kas alati, kui minevikust - ka headest aegadest - räägitakse, siis kohe seda taga igatsetakse.

Täna hommikul unest virgudes mõtlesin voodis näiteks selle peale, kuidas me väiksena alati vanavanemate juures naabrilastega suvelõpupidusid korraldasime. Traditsioon sai alguse meist vanematest tüdrukutest-poistest, kes samuti vanaema juures käisid või siis ümbruskonnas elasid. Varem olid pidusid teinud ainult nemad, siis aga kaasati meidki. Ühe peo jaoks õpetatud tantsuga käisime ka kohalikus kultuurimajas esinemas, mis nüüdseks on juba aastaid mahapõlenud.
Ja kui nemad suureks said, anti teatepulk meile üle. Õigemini me võtsime ise, sest me ise tahtsime seda tava jätkata.
Pidu toimus võimalikult viimasel suvelõpupäeval, tavaliselt kuu viimasel nädalavahetusel. Mäletan, et ühel aastal sõitsin pärast pidu samal õhtul Tallinna, et siis juba järgmisel päeval, astrid näpus, kooli minna. Peole kutsusime vanavanemad, emad-isad, sugulased ja meie tänava vanatädid. Kord panime kuulutse üles ka tänava otsas olevale postkastide postile, aga minu mäletamist mööda tulid peole siiski ainult vanad olijad.
Pidu algas alati eeskavaga, mis koosnes näidendist, lauludest, pillimängust, luuletustest, anekdootide lavastamisest. Ühel aastal parodeerisime erinevaid telesaateid, praegu meenub ainult Reisile Sinuga.
Loomulikult oli peol ka kohvik, millesse kaupade muretsemine toimus eriti kummalise loogika järgi. Mina küsisin isalt veidi raha, teised oma vanematelt, siis käisime poest limpsi jm nänni toomas ning siis need samad vanemad tulid meilt seda ostma.
Aga me tegime ka ise, näiteks nikerdasime puidust erinevaid kujusid ja kõrvetasime neile põletusmasinaga Suvi ´94 peale.

Meist nooremad lapsed pole seda tava edasi viinud, kuigi mu täditütar Kreete osales juba meie suvelõpupidudel. Aga nüüd on teised ajad, selles mõttes on küll minu, meist eelmise ja praeguse noore põlvkonna vahel suur vahe. Meenub klišeelik näide, kuidas Kreete logis end eile kohe pärast ärkamist reiti sisse. Mulle tundub, et meil oli rohkem lapsepõlve. Noh, eks nemad võivad vastupidist väita.

Aga mida ma üldse sellega öelda tahan, on see, et kuigi need olid väga toredad ajad, siis ma ei tahaks neid tagasi. Laps oli tore olla, aga ma ei tahaks enam koolis käia. Minu meelest on ülikooliaeg hoopis huvitavam ja toredam. Ma usun, et pigem hakkan seda aega taga igatsema, aga lapsepõlvest rääkimise mõttes ei pruugi nostalgia võrduda alati minevikuigatsusega.

P.S. Neljapäeval käisime vanaisa ja Kreetega Viljandi kohvikus. Sealsamas, kus kaardiga maksta ei saa ja kus kõik Sakala praktikandid ja folgilised kindlasti on käinud. Vanaisa rääkis loo, kuidas 44. aastal ta esimest korda seal kohvikus käis. Ta oli veel tollal poisike. Nad läksid sinna vanema vennaga (kes pärast sõjas surma sai?).
Ruum oli täis suitsu, põrand sulanud lumest märg. Ukse kõrval, kus praegu on kohvikulauad, oli nagi, kuhu Saksa ohvitserid oma sinelid riputasid. Kohviku klientuur peamiselt nendest tol korral koosneski. Vanaisa mäletab, et puhkes skandaal, sest keegi oli nagist varastanud ühe ohvitseri vöö koos sellel olnud püstoliga. Kohviku uks pandi lukku, et kõiki läbi otsima hakata. Vanaisa taolised poisikesed visati aga kohvikust välja. Säh sulle siis kohvikus käimist.

22 - viimne taks. Kui tobe! Ma arvan, et ehk 32.
Tegelikult ei. On vaid need koerad ja on taxi`d.

Eile ma sõitsin Pudisoolt koju ja mõtlesin, kuhu ma oma päikseprillid pannud olin. Need olid mul peas. Eile sõitis ema autoga ja mõtles, kuhu ta autovõtmed on pannud. Väiksena nutsin ma ennast katki, kui arvasin, et olen koduvõtmed ära kaotanud. Kuni ma peeglisse vaatasin ja nägin, et need mul kaelas ripuvad.

Ma ei saanud vanaks. Ma sain vanemaks.

Väikesed inimesed

Oma väikese töökogemuse jooksul ja ka varem olen ma tähele pannud, et paljud inimesed, kes ei tööta juhtivatel kohtadel kipuvad käituma, nagu nad just seal töötaksid. (Ja võib-olla ka seda, et kõrgetel kohtadel olijad võivad olla vägagi suuremeelsed. No alati on ka vastupidiseid näiteid...)

Koolis õhtuti näiteringis käies saime ühtelugu verbaalselt mööda päid ja jalgu koolimaja koristajalt, kelle meelest ei kandnud me piisavalt puhtaid vahetusjalatseid või venisid meie kogunemised liiga pikaks. Unustamatu on ka kogemus põhikooli lõpus GAG-i sisseastumiseksamitele minekust. Sealne garderoobitädi röökis kõigi peale, kes talle tere ei suvatsenud öelda.

Pool tundi tagasi helistasin ühte pealinnaga seotud asutusse, et paluda ühe teemaga seoses neilt kommentaari. Neiu Sekretär (kes ei olnud isegi mitte neiu Pressisekretär) oli juba eile palunud saata neile meiliga küsimused, et ta saaks need õigele inimesele suunata. Noh, neelasin selle alla asjaolu, et tegu ei ole mitte kirjutava ajakirjandusega ning saatsin talle meili. Pärast send-nupule vajutamist meenus, et oleksin pidanud lisama, et soovime intervjuud hommikupoolikul, kuna hiljem on kaameraajad juba kinni.Helistasin, et seda teatada.

- No seda ma teile küll lubada ei saa, et kindlal kellaajal intervjuu saate, kõlas vastus.
Selgitasin, et ega ma kindlat kellaaega ei tahagi, lihtsalt mitte pärast kella 15.
- Siis te oleksite pidanud meili kirjutama, et te tahate intervjuud TÄNA ja SEL KELLAAJAL, kõlas nipsakas pedagoogihääl.

Mitte et ma ei oleks kirjale lisanud remarki KIIRE ja pannud selle juurde rasvase punast hüüumärki, mis nagu peaks tähendama, et intervjuud tahaks täna. Ja mitte et sellest eile poleks juttu olnud.
Mitte et Neiu Sekretäri kaks vastust teineteisele vastu ei räägiks.
Mitte et ma just kellaaja täpsustamiseks sinna parasjagu ei helistaks.

Sisustan oma bloogi negatiivsetest asjadest rääkimisega. Vene AK-st Anna ütles küll, et ära pane tähele. Ma vastasin, et kui millestki muust pole mõelda, siis panen ikka. Ja praegu mul muust mõelda polegi, sest ma ootan siiani NS-i telefonikõnet.

Mulle on tuntunud, et tavaliselt arvatakse nii, et maailmas peab valitsema mingi ratsionaalne printsiip. Ja tundub, et selleks printsiibiks on teatud sümboolne kord ehk see, kuidas teatud inimestele või nähtustele omistatakse sümboolne väärtus. Võtkem mind ennast. Olgem ausad, ma olen labane mats. Minu kombed on tülgastavad, mul puudub hea süda, ma peksan hobust. Sellest hoolimata räägitakse minust kogu aeg kui "isandast". Veelgi enam - minu abikaasa, kes on veelgi jõledam, on ja jääb "emandaks".*

Tõtt öelda pole ma kunagi kedagi lollitanud. Ma olen lasknud inimestel end ise lollitada. Nad ei vaevunud välja uurima, kes ma olen. Selle asemel mõtlesid nad mulle tegelaskuju välja. Mina nendega ei vaielnud. Nad armastasid nähtavasti kedagi, kes ma polnud. Kui nad seda avastaksid, süüdistaksid nad mind nende illusioonide purustamises ja lollitamises.**

* - kuningas Ubu
** - Marylin Monroe

no tänase seisuga oleme siis poistega kõik oma tuleristsed kätte saanud.

käisin täna tulekahjude keskkonnakahjustustest lugu tegemas. pidime minema ühte hiljuti põlenud metsa, et rmk metsnikuga rääkida tulekahju mõjudest loodusele. teel sinna sattusime aga luige metsatulekahjule peale. kõigepealt oli viljandi maanteelt näha palju suitsu ja operaator ütles, et temal lõi adrenaliini verre. pidasime auto kinni ja operaator tõmas kaasavõetud buutsad jalga. tavalise kingaga oleks põleval turbal kõndimisest põletushaavad saanud. mina tänasin jumalat, et hommikul valgete kingade asemel sandaalid jalga olin tõmmanud.
siis pidime kaklema tuletõrjujaga, kes ütles, et kustutustööde juht lubas meil filmida ainult tee pealt. aga sealt ei näe midagi. siis operaator kakles seal verbaalselt nendega ja ütles, et ega ta esimest korda seal ole. tuletõrjuja jäi enda juurde ja kõndis lihtsalt minema.
siis istusime me lihtsalt autosse, sõitsime 300 m mööda teed edasi ja läksime metsa.

see vaatepilt on ikka jube. täies jõus ilusad männipuud täiesti põlesid alt. turbapinnase kustutamiseks läheb tonnides vett. (turvast kasutatakse ka ju kütteks, nii et ta põleb pikalt ja süttib hästi) ja kui tuli juba maa sees on, siis on kindel, et puud selles hukkuvad.

iga päev teatatakse u 15 uuest tulekahjust üle eesti. ja need kõik on tekkinud inimetegevuse tagajärjel. väiksemastki sädemest võib tekkida suur tulekahju. inimesed lihtsalt ei usu, et see on võimalik...

mulle meeldib hommikuti tööle tulla. varem vahel ei meeldinud. sest igaks päevaks ei olnud head teemat välja pakkuda ja ei võinud iial teada, mida sind tegema saadetakse. nendel hommikutel mõtlesin ma telemaja kõrval asuvast autopesulast möödudes, et teeksin parema meelega seda tööd - konkreetne töö, ei mingeid ootamatusi. aga kui ma kuumal suvepäeval seal pikkades kummikutest neiusid askeldamas nägin, hakkasin oma autoepestu idealiseerimises kahtlema.

nii et astun siiani sisse majaderivi järgmisest uksest, mille kõrval on silt kirjaga eesti televisioon ja selle kohal vana etv logo. ütlen valvuritädile "tere hommikust!" ja otsustan, kas minna liftiga või trepist. liftid on siin vanad ja tujukad, mõnel hommikul töötavad, mõnel mitte. niisiis olen viimasel ajal treppe eelistanud. teise korruse lasteekraan ja meelelahutustoimetus... kolmandal publitsistikatoimetus... ja vaatavadki vastu uudistetoimetuse kollased koridoriseinad ning lillad uksed.

kui ma marsaga tulen, tuleb tööle jõudmiseks jalutada mööda gonsiori tänavat, mööda oma vanast keskkoolist. selle taga kasvavad pärnad, mis on aastatega lopsakaks paisunud, nii et nende alt läbi minnes peab pea veidi õlgade vahele tõmbama. aga lõhn on neil praegusel kesksuvel võimsalt lääge.

ühel hommikul sealt läbi tulles mõtlesin välja ühe luuletuse

pärnade vahelt päike mu pääle
õitsvate õiede lõhna

aga tänaseks on ülejäänu meelest läinud.

aga nüüd ma lähen koosolekule. eks näis siis, äkki tuleb oma sõnu süüa, sest antakse teema, millest jõud üle ei käi... ptüi-ptüi-ptüi.

istub 10. klassi tüdruk marsruuttaksos oma endise klassivenna kõrval. klassivend räägib, kuidas ta reedel jõi ja järgmisel päeval selline "kass" peal oli.
10. klassi tüdruk:"??"
vana klassivend: "masekas, noh."

istub kolmanda kursuse lõpetanud tüdruk, on eelmisel päeval joonud. ja kuigi päike paistab ja ta peesitab rannas, kogeb ta nüüd omal nahal, mis tunne on, kui kass on peal. avastab, et suudab olla terve päeva vingus näoga. nutta kogu kodutee ja samal ajal autot juhtida. õhtul kodus hakkab meenutama, mis siis valesti oli. aga ei meenu...

noored, ärge jooge!!!

täna on raido sünnipäev

helistasin, et õnne soovida. ja hakkasin alles siis mõtlema, kui vanaks ta nüüd saabki. peast käis läbi 22, aga see viimne taks tuleb mul hoopis endal varsti kätte. ega siis mitte juba 23?
"23 juba," ütles ta ise. "eriti haige..."
see "eriti haige" tundus eriti naljakana. keda või mida siin ikka süüdistada. aga vähe haige küll jah. :)
"kuigi, noh, paar tundi on aega, ma sündisin minu meelest õhtul," lisas ta varmalt.
"ah, vahet pole need paar tundi. hehehee, sa oled vana!!!" õelutsesin.
"tead, sellises vanuses on need paar tundi juba väga suure tähtsusega," lausus ta elu näinud vana mehe häälel.

ma polnud ammu nii südamest naernud.

homo lupus est

sooja on nii palju, et ma higistan pidevalt nagu teeksin rasket füüsilist tööd. eriti jube, kui üritad päälinnas asjalik olla, teha kontoritööd (olgem ausad, teletöö seda enamasti on, kui sind just kuusalu metsatulekahjudele ei saadeta, nagu hansu ja üleeile mihkliga juhtus; minu lugu rääkis vaid maasikaasvatajate muredest) ja oma inimliku väärikuse säilitada. aga ei, higistad nagu loom. õnneks mõned teised ka.

läksime randa, väga ilusasse. siin-seal mängisid lapsed, veidi eemal istus vanapaar toolidel. nojah, aga vanamees oli püksata, tukkus toolil. naine pühkis vahepeal ta lõualt midagi. mõtlesin, et näe kui tore (hooldaja?), on viitsinud haige mehe randa tuua. noh, et tal kusepidamatus või midagi, et palja tilliga on.

läksime ujuma. kui veest välja tulime, oli nn hooldaja omale bikiinid selga tõmmanud, nende alumiseks osaks olid stringid. tegi tekil võileibu, vanamees küünitas toolilt tema tuharaid silitama. ühesõnaga see lugu kulmineerus sellega, et vanamees oli käpuli maas ja naine mudis teda teatud kohast. pikalt, mõnuga ja hoolimata ümbritsevatest.

see oli rõve. jah, osalt ka seepärast, et tegu oli vanade inimestega. i don´t wanna know such things. aga kõige rohkem sellepärast, et nad oma loomainstinktidele avalikus kohas peavad järele andma. kuradi turstid (no need PIDID välismaallased olema), ostku omale tükk randa ja tehku seal, mis tahavad.

ma arvan, et ma ei saa nüüd paar ööd magada :)

võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

mind hirmutab see, et mind hirmutab see, kui ma kolmeks päevaks sooja voolava vee äärest kaugele lähen. või et ma ei oska oma vaba päeva sisustada, kui ma ei saa internetti.
mind hirmutab see, et on nii palju asju, milleta ma arvan end mitte hakkama saavat ja seetõttu pean neid enesega kõikjale kaasa vedama.
mind hirmutab see, et ma veedan oma elust mitmeid päevi neid asju lihtsalt nende õigetele kohtadele pannes või neile lihtsalt mingit kohta otsides, neilt tolmu pühkides, neid pestes, kokku voltides, lappides ja triikides; mõeldes välja põhjusi, miks ma ei võiks neid minema visata, leidmata võimalusi, kuidas keegi teine neist ehk saaks rõõmu tunda jne.
(p.s. tõdesin taaskond, et ma vihkan karvaseid mänguasju, küünlaid, küünlajalgu, väikesi kujukesi, erinevaid lipikuid, kaarte, sildikesi, millel kõigil on mingi emotsionaalne touch juures ja juba seetõttu ei või ma neid minema visata või vanapaberisse viia.)
ja mind hirmutab see, et vahel on mul tunne, et mul on ikkagi midagi vähe, millestki puudu või et mingi asi on just see, mis toob õnne minu õuele. et vahel tunnen end kaubanduskeskuses paremini kui raamatu taga või looduses...

ja mind hirmutab see, et minusuguseid on miljoneid.

njah, mitte midagi uut. aga endiselt hirmus.

Olaf Suuder rääkis eelmisel aastal Arterile antud intervjuus, et ta sooviks ajakirjanikuna suurendada Eesti ühiskonnas vaba mõtlemist ja tolerantsi. Näiteks kui vaadata netikommentaare – üks ütleb midagi ja järgmised sõimavad juba teda, à la sa oled ikka viimane värdjas! See on juba süsteemne probleem, aga ma ei usu, et see igal pool maailmas nii on.

Seda, et see Eestis nii on, ei uskunud näiteks Hollandi suursaadik Eestis Hans Glaubitz, kes tuli siia oma samast soost elukaaslasega, kes oli tagatipuks veel mustanahaline. Hiljuti otsustas ta Eestist lahkuda, kuna tema elukaaslane pidi taluma homofoobide ja rassisstide mõnitusi.

Eile võis ETV 24-st lugeda, et Eesti suursaadik Hollandis on Glaubitza käitumise üle nördinud ning juhtumit peab kahetsusväärseks Hollandi välisministeerium.

Mulle jääb arusaamatuks, mis põhjusel on Hollandil vaja Eesti p...t vaja lakkuda. Kas me oleme siis poliitiliselt nii mõjuvõimas riik, et Holland iseenese sõnu sööb (seal on homoabielud lubatud) ja oma kodaniku huvide asemel Eestit eelistab.

"Fikseerimata üksikjuhtumitest on laiendatud probleem kogu Eestile, mis ei ole õige," ütles [välisministeeriumi pressiesindaja] Halliste Glaubitzale ja tema partnerile osaks saanud väidetava homovaenuliku ja rassistliku suhtumise kohta Eestis.

Loomulikult ei tasu üksikjuhtumite põhjal väita, et igas Eesti nurgas saab homoseksuaal peksa, aga äärmiselt naiivne oleks ka väita, et neid probleeme Eestis ei üldse ei eksisteeri. Meenutagem kas või seda, kuidas grupp mustanahalisi tudengeid pidi Tartust sealsete skinnide tõttu lahkuma.

Ja ma ei tahaks uskuda, et üht diplomaati sunnib kõrgelt ametikohalt lahkuma ja sellest mitmes ajalehes rääkima väljamõeldud probleem.

Hullem sellest, et ühiskonnas homofoobsus ja rassism eksisteerivad, on see, et me ei tunnista seda endale. Kui me probleemi samamoodi kalevi alla paneme, nagu tehti aastaid Aljošaga, viib see ükskord samasuguste kokkupõrgeteni. Omavahel ei kakle siis mitte erinevad rahvused, vaid eri nahavärviga või seksuaalse orientatsiooniga inimesed.

Eeldused on selleks olemas. Eile õhtul kuulsin kahe umbes kaheksa-aastase poisi omavahelist hooplemist, kes kõvem löömamees on. Minuni jõudis lausekatke: “Kõigile andsin peksa, isegi ühele neegrile!” Olgugi, et tegemist oli tõenäoliselt poisikese fantaasiaga, tekitab muret, et juba väike inimene peab kangelaseks inimest, kes neegrile tappa annab.

Kui linn, mida sa arvasid tundvat, keerab uue palge

Täna hommikul möödusin ühest Postimehe Tartu toimetuse maja nurgal seisvast turistist, kes kordamööda kaarti uuris ja pilgu eri tänavate poole heitis ning tänavasilte luges. Sel hetkel tundus mulle kummaline, et mõne inimese jaoks võib Tartu olla veel linn, kus saab ära eksida.

Sa arvad, et sa eksid ära, sest seal on nii palju maju nurkapidi koos, aga järsku tuleb sinu maja ette, seletas mulle Ke, kui me Anne kanali ääres täna hüvasti jätsime ja ta rääkis, kuidas ta lühemat teed pidi Uuelt tänavalt minu juurde Mõisavahesse on tulnud.

Otsustad proovida. Ületad Eedeni ees tee ja sukeldud majade rägastikku.

Lugupeetud autojuhid! Haljasalale mitte parkida! on kirjutatud kahele postile, mis markeerivad haljasala algust ja lõppu. Autojuhid ei taha olla lugupeetud ja pargivad ikka. Või on nende elukoht ajale jalgu jäänud, sest majaesine on autosid täis ja kuhugi mujale ei olegi parkida.

Korraga lendab su pea kohal kajakas, midagi punast noka vahel, tihedalt kannul hakk. Valge kajakas kisab, mis jaksab. Must hakk paistab tulivihane ja näljane. Tagaajamise tulemus jääb nägemata, kuna matš jätkub kuskil maja katusel.

Suurte kivimajade vahel kuuled sellist häält, mida sa iial ei oleks lootunud tolles magalarajoonis kuulda. Kuuled vaikust. Vaid vahepeal suriseb elektialajaam tasaselt.

Kirillitsas kirjutet kafje "Kalda" ootab paremaid aegu. Või täielikku lõppu.

Üks vanamees dressipükstes ja T-särgis toetab trepikoja välisukse esisele käepuule ja süütab suitsu. Ta tunneb end päris koduselt, justkui seisaks oma kodumaja õuekeses kuskil väikelinnas.

Politseinik ja paar purjakil meest seisavad jalakäijate tee kõrval pingi ääres ja püüavad leida ühiskonnale aktsepteeritaivamat käitumisviisi. Nende lähedal kiigub väike tüdruk ja hõikab heledal häälel oma kaaslastele midagi vene keeles.

Noor ema, põsed pingutusest ja/või palavusest õhetamas, kannab kahte pungil toidukotti kodu poole. Noortekamp istub keldrisissekäigu ees. Nääps blondiin ühe noormehe süles hoiab uhkelt viimase kaela ümbert kinni.

Õhk on ka siin kivimajade keskel sirelilõhnast lääge. Mõnes kohas viskab ka värskelt niidetud muru lõhna. Viiekorruselise maja ees kasvav kolmanda korruseni küündiv pihlakas uhkeldab oma valgete õiekobaratega. Asfalt tema all on õietolmust kollane...

Selline suvise pühapäevaõhtu idüll magalarajoonis. Ka siin võib vist olla õnnelik.

täna ma sain teada

* et entsüklopeediakirjastus kingib koolilõpetajale teadmised (s.t et kõik kirjandus on neile soodsam). Kas teadmisi ei peaks olema e n n e koolilõpetamist?

* et Toomas Volkmann, Tanel Veenre ja Aldo Järvsoo on kolm eri meest. Ma mõtlesin, et neid on kaks, aga ma ei tea täpselt, millised neist minu jaoks enne olemas olid. (Annelis, minu punastusemotikon on pühendet sulle...)

* et karu tiinus kestab seitse kuud

Täna on 06.06.06

Võib-olla selle maagilise kuupäeva pärast hüppas mulle täna Lõhmusega kokkusaamisele minnes juurde üks eestlasest (ei olnud mustlane) vanatädi pöördumisega: "Las ma e n n u s t a n sulle, ilus noorik!" Millegi pärast rõhutas ta sõna ennustama ja lause lõpp jäi õhku rippuma.
Tõttasin temast kiirelt mööda. Kaarsillal sain enese kohta aga ilma ennustamisetagi kohta midagi uut teada. KESSEDALOEBONMUNN seisis ühel sammastest. D´oh!

Aga tegelikult on minu tänase päeva kangelane Nelli. Loen tema seminaritööd ja püüan šnitti võtta.

ööst ja kumust

pole midagi uut siin päikese all. nii ma mõtlesin, kui olin täna blogosfäärist avastanud minu paar aastat nooremate sõbrannade blogid. Krt, mul mingi õhtul tulevad need "miks-ma-ikkagi-olemas-olen" mõtted pähe jälle. Kolelugu.
ja mina mõtlen, et täitsa minu mõte. aastaid. kuigi jah, hakkan vist sellest pääsema. vähemalt neil hetklik, kui meenutan goethet, karevat, vaarikut ja keda kõike veel, kes ütlevad, et elu mõte ongi elu ise. ja nende tobedate eksistentsiaalsete küsimuste esilekerkimises süüdistan ööd.

sest öö on ju see, mis paneb meid paljudes asjadest üht moodi olema. et pilgutad silmi nagu laugude ja silmamunade vahele oleks keegi midagi kleepuvat pannud. et käed liiguvad läbi õhu nagu vatis. et hing igatseb Midagi.

ja siis sa istud kumu öös, vaatad warp-i muusikavideosid. kuidas üks keithflintiliku soenguga mees suust paberilehti välja ajab, mille peale on kirjutatud laused nagu i don´t feel comfortable inside my mind jms. ja pead seda geniaalseks. või kuidas rubber johnny oma värdjaliku keha seest püüab välja rabeleda ning tüdrukud sinu kõrval ekraanile selja pööravad. ja pead seda veelgi geniaalsemaks.

kuid siis sa saad aru, et just seda on tegijad oodanudki. et poolkiilas mees kutsuks esile pooltoonides mõtisklusi ja kummijaan šokeeriks. ja geniaalsuse fluidum haihtub.

aga kui sa hiljem teises saalis arutled selle üle, kas plaid´i elektroonika on tõsine või pigem kurb (siin ON vahe) ja jamie lidell´i kurgust kostuv babalidu-babalidamm ja mingi rütmiline flow sind kuskil saali põranda, lae ja sammaste vahel kannab ja sul on kole õnnelik tunne, siis hakkab tunduma, et midagi uut siiski siin päikese all on.

igatahes öös on asju. uusi ja vanu.