oma pubekaeas ei olnud ma just teismelise stereotüübile vastav. ma käisin korralikult koolis, õppisin neljadele-viitele, ennem pelgasin kui huvitusin poisest, pidudele "ajas" mind pigem ema ning oma esimese pohmelli sain pärast 9. klassi lõpupidu (arvatavasti umbes kahest klaasist siidrist).
milles aga võib kindel olla, et puberteet oli (ja on vahel praegugi) written all over my face. eks sai seepärast muidugi põetud ja end maailma koledaimaks inimeseks peetud...
mäletan, et mingis põhikooli klassis käisime tšehhi reisil. bussireis kestis mitu päeva, ööbisime bussis, käisime poola metsade all pissil ja pesime hambaid bensiinijaama peldikus. nii et peeglisse ei saanud just väga tihti vaadata.
reisi mingil kolmandal-neljandal päeval, kui oma noorte-hostelsisse maandusime (mille koridorid haisesid kohutavalt), avastasin ma, et minu ostaesisel laiutas maailma kõige suurem vinn! see oli muidugi suur traagika (näe, siiani meeles), et ma mitu päeva ilma enda teadmata sihukese jõletisega ringi olin käinud. ja loomulikult olin ma oma pinginaabri peale jube pahane, et ta mind minu iluveast (sel ajal tundus see mulle muidugi mitte iluviga, vaid midagi puude laadset) ei informeerinud.

aastate jooksul on mul (ja arvatavasti meil kõigil) ette tulnud suhtlemist inimestega, kellel on enda teadmata hammaste vahele mooniseemned jäänud või püksilukk lahti ununenud, soengus mingi kentsakas tutt püsti, rinnaesisel plekk, rähm silmas, ripsmetušš laiali vms.
näiteks pidin ma lehe jaoks tegema pilti ühest noormehest, kelle soeng nägi välja, nagu ta oleks just voodist välja hüpanud. aga ma ei öelnud talle, et äkki heidaksite pilgu enne peeglisse, vaid lasin hiljem küljendajal photoshopis need tuustid likvideerida.
ja mul üks tuttav, kes haiseb pidevalt higi järgi, aga ta ise ei saa sellest aru. igasugused haisud on minu jaoks ühed kõige rõvedamad asjad, alustades tubakast, ja ma iga kord vaikselt suren temaga suheldes. kindlasti tunnevad seda ka teised temaga kokku puutuvad inimesed. aga ometi ei ole ma talle kunagi midagi öelnud.

tundub ju kuidagi kohatu ja paha teisele selliseid asju öelda. nii kannatamegi selle ebaesteetilisuse vaikselt ära ja loodame, et äkki ta ikka märkab seda ikka ise. reeglina ta loomulikult ei märka. ning arvatavasti oleks ta tänulik, kui sellele tähelepanu juhiksime ja ta järgnevatest võimalikest piinlikest olukordadest päästaksime (mina küll oleksin!).

aga kuidas seda teise tundeid riivamata teha...?

käisin täna rehve vahetamas. mehed teeninduses rääkisid omavahel, et kui praegu relva kätte saaks, siis laseks tänaval kõik v-lased maha.

eelmisel suvel käisin esimest korda narvas. kõige kirdepoolsem koht, kus siiani käinud olin, oli sillamäe, mis oli 1997. aastal päris šokeeriv. kümme aastat hiljem oli seal kõik palju talutavam. käisime a-ga ka narva-jõesuus vanu puitdekooriga suvilaid otsimas. selle asemel leidsime palju arhitektuurilist pornot, sekka mõne autentse puithoone. ja narva kindlusest n-jõesuu majadest pildiraamatu.
hõrgu pitsilise maja leidsin läinud nädalavahetusel hoopis mitte läänemere, vaid peipsi kaldalt nina külast.
tunnistan, et ma ei teadnud, et selliseid kohti eestimaal leidub.
nina külas oli kiriku, kalmistu ja karmi tuule kõrval üks majakas...
ja teokarpidega sillutatud järvekallas.

liiklusest. ma siiani arvasin, et jeebiomanikud on jobud ainult tallinnas. aga eksisin. kui ma hommikul mööda kitsast munakiviteed linna vahel sõitsin 45ga, siis üks TÄDI (!!!, sic! ja oh my god!) tahtis must oma jeebiga mööda sõita. ja ristmikul see tal õnnestuski, kuigi pidime mõlemad paremale pöörama.

tööst. mida ütlesid naksitrallid? naksitrallid ütlesid, et looduses peab valitsema tasakaal. kui sa oled päeva keskel telefoni teel riielda saanud, et julged organisatsioonis toimuva kohta kelleltki aru pärida, justkui sina oleksid süüdi, et sellised reformid toimuvad, siis tööpäeva lõpus peab ootama sind üks inimene, kes võtab su vastu naeratuse ja tassi teega ning jutustab sama tõsistest asjadest, aga hoopis iisimas võtmes.

ilmast. lõunapausi saab õues pidada. puu otsas, mille all sa istud, siristab lind. mõnuga ja saba lehvitades. pungad on juba päris suured.

bad hair day

minu moto "millal ma ikka pikki juukseid kannan kui mitte praegu" ja liikmeksolek orkuti kommjuunitis "i love my hair" said täna valusa põntsu:

ärge kunagi minge 13. ja reedel juuksuri juurde, kui te just ei taha, et teil KÜMME (!!!, sic! ja oh my god!) sentimeetrit või rohkemgi juukseid maha lõigatakse, kuigi te olete just öelnud, et veidi võiks otsi lõigata.

kuna minust on saanud autoomanik (siinkohal kindlasti köhatab mu anonüümne ema tähendusrikkalt kolm korda, seepärast lisan "autoomaniku" ette "ajutine") ja mu anonüümne ema lapsel enne tartusse sõitu paagi täis tankis (mispeale ütles a, et vanasti anti lapsele kaasa limonaadi, nüüd siis bensiini), siis ma olen ikka sõitnud ka ja avastanud, et minu sõidustiil sobib rohkem pealinna. no kiirust ma ei ületa ja kiirendan-pidurdan ka säästlikult, aga mulle meeldib jubedasti signaali lasta ja rooli taga autojuhile etteheitvaid nägusid teha. parematel päevadel näitan fakki ka.
***
muide, varje sai eile viienda lapselapse.

kas teate - elu on liiga ilusaks läinud. noortel meestel jääb energiat ja jõudu üle. sittagi pole teha, kuhugi ei osata end rakendada.
ja siis hakatakse teineteise kallal nokkima, et peksta saada. "lihtsalt praktikaks," ütles üks paks.

andke andeks, aga mulle tundub järjest enam, et maailm on üks tõeliselt fucked up place.

eile rääkis mulle a, et talle oli üks hongkongis töötav majandusmees rääkinud, et rohelisel mõtteviisil ei ole tegelikult eriti mõtet: maailm on juba nii saastatud, eriti hiina, kus võib isegi nädalaga märgata, kuidas õhusaaste (sudu) järjest hullemaks läheb. sealt on kogu maailma poole teel ökoloogiline katastroof.
täna kuulsin, kuidas pvhlemm ütles, et venemaa soovib siiski oma mõjuvõimu maailmas taastada ja paraku võtab ta (või jääb talle) eesti ühena esimestest ette. ja kui ma ruumist välja astusin, sest pidin a ja sb-ga koolitöö asjus kokku saama, kostis mu kõrvu sõna "sõda"...
hommikustes uudistes rääkis, kuidas selle aasta orkaanihooajale prognoositakse mitu korda enam orkaane.

jah, inimkond on ise selles kõiges süüdi: meie võimuiha, meie suutmatus teineteist mõista, ahnus ja edevus, hoolimatus (või vastupidi - hoolimine, aga ainult endast), laiskus ja oskamatus protsesse peatada või ümber pöörata.
tõdeme, et inimene ei muutu kunagi. ühiskondlik mälu on lühike, ajalugu kordub.

okei. ja siis maailma (või vähemalt inimkonna) lõpuminuteil jõuab see siis lõpuks kõigi teadvusesse, et me ise hävitasime maa. ja see on nüüd meie karistus.

noh, ja siis? mis on selle loo moraal? mis see mõte siis sellel kõigel oli, kui kõik, kes selle teadmise võrra nüüd targemad on, on surnud?

hea nali küll.

ma olen ära unustanud uuno raadio, sky plussi jms raadiojaamade sagedused. ma ei mäleta, millal ma neid ise viimati vabatahtlikult kuulasin. kosmeetiku juures mängib aga alati sky pluss. esmaspäeva õhtul oli eetris soovisaade. sinna helistas mingi tüüp, kes joviaalselt hõikas, et noh kas hääle järgi ei tunne ära, kes ma olen. küllap siis sage helistaja.
- no millega siis täna tegelenud oled, küsis saatejuht, kelle nime ma ei mäleta.
- ah täna vean raamatuid laiali.
- mis raamatuid, küsis teine saatejuht lenna.
- jumalaema kirik pariisis.
- ja kas te seda lugenud olete?
- loomulikult mitte. ma teeks üldse nii, et see kirik siit maa pealt kaoks.
- ???
- jumala kopp on ees. te ise mõtleks ka nii, kui viis tundi oleksite neid laiali tassinud.
saatejuhid püüdsid siis rääkida, et ega kirik pole raamatu kirjutamises süüdi ja lenna lisas, et tegelikult on see päris hea raamat.

peaks vist vikerraadio või r2 (mida ka vahel piinlik kuulata on, but still...) sagedamini nendele kanalitele keerama, see tõstab kohe enesehinnangut. kevade lähenedes kipun järjest rohkem tundma, et mina oma mittekuhugi jõudva bakatööga olengi maailma kõige lollim inimene.

Panen ennast avalikult häbiposti:

Lastekliinik peab juubelit ja pressiteates oli kirjas, et selle puhul korraldatav konverents keskendub pediaatriale. Mina helistasin kliiniku juhatajale kommentaari saamiseks. Rääkisime veidi kliiniku hetkeseisust ja siis mina küsisin: "Jah, aga miks konverents just pediaatriale keskendub?"
- Vaikus teisel pool toru. "Oot, ma ei saa päris hästi küsimusest aru nüüd."
lSiis ma püüdsin uuesti küsida ja sain poole küsimise pealt aru, et ma ajasin mõttes pediaatria segamini ortopeediaga. Seega ma olin küsinud, miks lastekliiniku konverents keskendub laste ravimisele. Hõissa!

Kui hiljem seda emale rääkisin, siis ema kahtlustas, et ma ajasin pediaatria pediküüriga segamini. Oh, see oleks veel ägedam olnud!

Von Krahl on vinge

Seal me siis olime. Väljunud Tartust aegsasti, et kella 18 Krahli "Kajakat" vaatama jõuda. Alguseni oli 45 minutit ja meie istusime ummikus. Ummikus, mis sai alguse pealinna piirilt ja lõppes viadukti juures. Reede õhtul kell 17.15. Linna sissesõidul!!! (???).
Minu ema oli Jürist väljunud 16.45 ning oli tollesama ummiku esimeses pooles.
10 minutit enne täistundi jõudsime Ülemiste keskuseni. "Hilinejaid saali ei lubata," luges ema mulle pileti pealt telefonitorusse. Tema oli just viadukti alt läbi sõitnud.
Ei jäänud muud üle, kui otsustasime minna teiseks vaatuseks.
Vahepeal nägime vanalinnas Anarit. Ja sõime restoran Elevandis, mille veetsees olid Jyski kilekoti-kitšpeeglid ja seebitosaator.
Kui veidi enne kella 20 Krahli jõudsime, ütles meile sealne tädi: "Teie olete need ummikus olijad, jah." Muide, minu emale, kes napilt õigeks ajaks jõudis, oli ta öelnud: "Teie olete see Müürivahe tänavast, jah?" kuna ema sõbranna oli temalt küsinud, kas Müürivahest tulija veel saali lastakse.

"Teiega on nüüd nii," ütles tädi meile. Meiega oli nii, et kui me teisest vaatusest sel hetkel oleksime loobunud, võiksime tervet etendust näha maikuus. Nii otsustasimegi teha.
Eriti tore, et sellist vastutulelikkust kohtab, sest tegelikult jääb ju neil nüüd maikuus ühtede piletite raha saamata. Von Krahl on vinge.

see ainuke hall auto maja ees on artsi auto. seal ta seisab. just nimelt seisab, sest tegelikult ma pidin temaga sõitma minema, aga ta ei läinud käima. sest mina olin eile hommikul tal tuled põlema jätnud. nüüd on aku tühi.



ootan põnevusega, mida ma järgmisena ära kaotada või ära unustada suudan...





vahekokkuvõte kell 16.12.
poisid käisid mihkli auto pealt akut laadimas, aga see on vist ikka täiesti tühi, nii et auto tervis on kehv. 16.06 startisid nad linna poole, kuna artur pidi ühele koosolekule jõudma. mihkel tegi ettepaneku püüda käima tõmmata, aga selleks polnud paegu aega. to be continued...


poole kuue paiku saabusid poisid teisele katsele.

ja kui ma õue jõudsin, olid ponil hääled sees!













siis käisime mihkli poni pesemas.



ja arts ei tahtnud, et ma temast pilti teen.


ma siis ei teinud.

WANTED

siin ma olen - muretu ja õnnelik koos oma armsate päikseprillidega. leidsin need eelmisel aastal ühest viljandi prillipoest vahetult enne hisp. reisi, kuigi olin juba lootuse kaotanud sobivaid leida. need olid superprillid - ei moonutanud, nagu enamik prille, olid lihtsad, ilusad, eeldatavasti ka kvaliteetsed ja maksid veidi üle tonni, mis on prillide kohta suvise hooaja alguses täiesti vastuvõetav hind.

läbi suve teenisid nad mind innukalt. isegi selle elasid üle, kui etv-s tööl olles need korraks auto käigukangi juurde panin ja operaator pidurit tahtis maha võtta ning läks neile kuidagi nii vastu, et üks prilliklaas raamist välja tuli. aga terveks jäid. ja klaasi sain tagasi.

pärast seda, kui ma nad pärast suve eile esimest korda pähe panin ja bussis linna poole sõites neile truudust kinnitasin, otsustasid nad mu maha jätta. lihtsalt jätsid end poes ostukorvi koos meediakriitika konspektiga ja mina jalutasin süüdimatult minema. mul oli peavõru peas, see tekitab samasuguse tunde, nagu oleksid prillid pea peale lükanud.
"konspekti saate kätte, aga prille mitte," ennustas infolaua tädi, kui ma paari minuti pärast paanikas poodi naasesin (naasin?).
ma olin maruvihane. ropendasin nagu ... ma ei teagi, kes... ja näitasin õues autojuhile fakki, kes mind üle tee ei lasknud.

prillid, tulge palun tagasi! ootan teid väga! ja luban hoolsamini hoida.
kati ilma karuta on justkui ilma aruta...

ja kui te kellelgi rimi poes või poe juures selliseid peas näete, krabage peast ära ja tooge mulle.

SUUR KINGISADU!

Täna teatas lugupeetud Kaubamaja mulle, et nemad on kevadeks valmis. Suure hirmuga avastasin, et mina ei ole. Sukeldusin suure kingisaju maailma, sest lubati "paljude kaubamärkide ostmisel kaasa eksklusiivseid ja väärtuslikke kingitusi."
No jah, esiteks tekkis mul mure, kuidas ma üldse üht kaubamärki ära osta saan. Aga lohutuseks saadud kingitused olid piisavaks motivaatoriks.

Ostes Giorgio Armani naiste parfüüme 1129.- krooni väärtuses, saate kingituseks G. Armani rahakoti.
Ostes Cacharel´i parfüüme 679 krooni väärtuses, saate kingituseks Cachareli võtmehoidja.

Kujutasin ette, kuidas Armani ja Cacharel´ raamtupidajad oma peenikestel kunstküüntega näpukestel välja arvutasid - täpselt 1129 või 679 krooni eest peavad kliendid meie tooteid ostma, et saada see ekslusiivne rahakott või võtmehoida (mis on ka kindlasti eksklusiivne, kuigi aasia lapstööjõud meile need sandikopikate eest valmis on teinud). Ja siis keegi kohalik Armani spets kirjutas, et naiste parfüümi peaks ostma "1129 .-" eest, aga kuna unustas ära, mida ".-" tähendab, lisas veel igaks juhuks sõna "krooni".

Korraga taipasin, et kevadeks valmisolek on tegelikult imelihtne - sul peab olema vaid piisavalt kotte.

Ostes Nina Ricci parfüümi Premier Jour 100 ml edt või edp, saate kingituseks kaasa käekoti.
Kahe Escada naiste toote ostjale kingituseks suur roosa käekott.
Ostes Shiseido tooteid 1000 krooni väärtuses, saate kingituseks käekoti.
parfüümi 212 Sexy edp 60 ml ostjale kingituseks käekott.

Ostes Cerruti naiste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks käekoti.

Ka keegi "B. Spears" pakkus oma lõhna juurde käekotti.

Siin aga on üks nõks: mitte ainult sinul, vaid ka su meessoost kaaslastel peab olema palju kotte.

Ostes Joop meeste parfüümidest kaks toodet, saad kingituseks Joop spordikoti.
Iga Escada meeste parfüümi ostuga (alates 50 ml) kaasa seljakott.

Ostes Cerruti meeste parfüümi 50 ml või 100 ml, saate kingituseks reisikoti.
Või kui sa ei soovi ei spordi- ega reisikotti, võid saada lihtsalt koti: Parfüümi Sexy Men 212 edt 100 ml ostuga kingituseks kott.

Esmalt ostan ära aga La Preirie, Matis ja Nivea Beaute kaubamärgid, sest nende kingisadu on lihtsalt võrratu!

Ostes 3000 krooni väärtuses La Prairie tooteid, saate kingituseks purgi kaaviari.
Ostes Matis päikesesarjast ühe näo- ja ühe kehatoote, saate kingituseks kena rannamütsi.

Kevadeks valmisoleku garanteerib aga kindlapeale edukaimalt Nivea:

Nivea Beaute küünelaki ostjale kingituseks minikätekreem või varbaeraldaja.

Uhh, veidi verine küll, aga vähemalt saab kevadel kaks numbrit väiksemaid kingi kanda.

NB! KÕIKI KINGITUSI ON PIIRATUD KOGUSES. ÜKS KINGITUS OSTJA KOHTA.

inimeste arukuse kontrollimiseks on läbi aegade erinevaid teste välja mõeldud. aga üks lihtsamaid viise testida, kas inimesel on raasukestki loogilist mõtlemist, on alljärgnev:

HEY ITS DIANNA, FROM THE DIRECTOR OF ORKUT,EVERYBODY SORRY FOR THE INTERRUPTION BUT ORKUT IS CLOSING THE SYSTEM DOWN BECAUSE TOO MANY BOTTERS ARE TAKING UP ALL THE NAMES, WE ONLY HAVE 57 NAMES LEFT, IF YOU WOULD LIKE TO CLOSE YOUR ACCOUNT, DONT SEND THIS MESSAGE, IF YOU WANT TO KEEP YOUR ACCOUNT ,SEND THIS MESSAGE TO EVERYONE ON YOUR LIST. THIS IS NOT A JOKE, YOU'LL BE SORRY IF YOU DONT SEND IT. THANKS DIRECTOR OF ORKUT, TIM BUISKI. WHOEVER DOESNT SEND THIS MESSAGE, YOUR ACCOUNT WILL BE DEACTIVATED AND IT WILL COST YOU $ 10.00 A MONTH TO USE

ma olen viimaste päevade jooksul oma kolm korda oma orkutisõpradelt selle kirja saanud. ja siis minevikus korduvalt sarnase sisuga teateid msn-i vms kohta. "tule taevas appi!" kuidas te ei mõista, et selle pealt, et meie seda teenust tasuta kasutame, need mr orkutid, dianad ja tim buiskid oma kurkusse kena kopika korjavadki. pealegi on orkut, blogger ja google nüüd üheks süsteemiks liigetud. see on SUUR äri. ja nii lihtsalt midagi, kuhu inimesed vabatahtlikult oma isiklikke andmeid ja huvialasid avaldavad (hea infobaas reklaamiinimestele), ei suleta. ja kui suletakski, oleks kaotajad pigem omanikud.

p.s Tim's been changing jobs lately. He used to be "director of Yahoo" who was notifying people that Yahoo was shutting down email service due to "too many people are taking up all the names." He's also been running Bebo, a site for sharing personal profiles. He's shutting Bebo down as well.

There must be quite a few people looking for Tim on Google. A number of porn sites have "Tim Buiski" as a meta tag so they show up on search engines.

p.p.s

General Points to remember about Yahoo!
Yahoo! NEVER:

• Communicate to its users via Private Messages.
• Communicate to its users via Chat Room Text.
• Send files to its users via File Transfer, E-mail, or any other way.
• Ask via any form for users to re-submit their information.
• Use geocities pages for logins, or use geocities pages to transfer files.

täna hommikul leidsin oma meilboksist kirja pealkirjaga "sinule mõeldud karunädal!" korraks juba mõtlesin, et tõesti minule...

ma olen alati pidanud oma lemmikaastaajaks suve. suvel oli koolivaheaeg. suvel oli mu sünnipäev. suviti sai pea kolm kuud järjest maal olla. suviti käisime pere ja tuttavate peredega mõnel reisil. näiteks otepääle, kus ma esimest korda elus hotellis olin, või kihnu, kus ma aidaukse vastu jubedalt pea ära lõin.
sel nädalal, kui pärast lõunat tõnissoni platsil meelisega värsket õhku hingasime, oli õhus tunda kevadet. mitte kuidagi metafoorselt, vaid sa võisid tõesti nuusutada varakevadet. mitte ka päris kevadet, sest selle lõhn on tärkava muru lõhn.
varakevad lõhnab teisiti. ma pole veel aru saanud, mille järele. aga midagi ootama paneb ta küll. ja võib-olla see kummaline ootus, mis enamikul meist kevaditi tekib, pani ka mu endalt küsima, kas mitte kevad pole mu lemmik...

ega tegelikult see ju ei olegi oluline, et oleks üks kindel lemmik. artur ütleb ikka, et ära küsi selliseid stiina (see pube-beibede ajakiri) küsimusi, kui ma näiteks uurin, mis ta lemmikvärv on. aga ma usun, et see on küll oluline, et oleks, mida oodata.

paar nädalat tagasi istusin arsti ukse taga. minu vastas istusid kaks vanatädi, kes kõvasti rääkisid igasugu asjust. näiteks mis roogasid saab teha kapsast. süvenesin mingisse räbalaks loetud peresse ja kodusse, kui minu kõrvu kostus küsimus: "oot, teil ei olegi siis enam ühtki?" teine tädike võttis eelnevast reipast häälest pool tooni vaiksemaks: "ei, kõik on meilt võetud."
jutt käis naise lastest.
teine tädi kohmetus veidi, aga püüdis siis ikka midagi positiivset leida. "noh minul on jälle nii ja nii palju lapsi ja alati on mure, et nad ei saa kõik korraga külla tulla, kuna nad ei mahu kuhugi ära. iga kord on sellega mure..."
"aga sul on vähemalt kedagi oodata. meie oleme mehega kahekesi. jõuludel olime ja..."
ma mõtlesin, et see võib ikka kohutav olla küll - see loomuvastane asjade käik, et lapsed surevad enne oma vanemaid ja kui ei ole pidupäevakski kedagi oodata.

praegu tunnen küll, et üksinda on päris mõnus elada. saab mõnusalt egoistlik olla ja pole peale iseenda kellegi peale vihastada, kui nõud on pesemata, voodi tegemata või tolm võtmata.
aga paar päeva niimoodi olles panen tähele, et hakkan vaikselt enesega rääkima. mingid suvalised repliigid ei ole enam mõtted, vaid pobisetud laused. ning - kõlagu see nii imelikult kui tahes - vaatan sagedamini peeglisse justkui otsiksin teise inimese seltsi. ja mõtlen järjest rohkem, millal leiaksin kohustuste kõrvalt aega sõpradega miskit ette võtta.
ja ootan.

näiteks praegu arturit tallinnast. greimasi lugemise kõrvale (praegune aeg v.a) vaatan järjest sagedamini kella.

õhtu läheb aina pimedamaks.

mu ema ütles kunagi, et talle meeldib rohida, kunaselle töö juures on kohe näha tulemust, aga muidu peab ta tegema päevast päeva tööd, millel tulemust justkui ei olekski või ei saa seda vähemalt tema näha.

eile (reede!) õhtul sain ma jälle ühelt meie kaastööliselt kirja, kus ta ei olnud rahul, et raamatuesitluse uudise juurde panin tema nime. ta oli üks raamatu autoritest ja "ei soovinud raamtule reklaami teha". aga kes muu teaks täpsemini raamatu sisu kui raamatu autor?! meie väikses lehes on pidevalt selliseid artikleid ja tegemist ei ole kuidagi moodi klassikalises mõttes reklaamiga, sest meie sellest mingit kasu ei saa.
meie peatoimetaja on alati õpetanud, et kui vähegi saab, ei tohi end võõraste sulgedega ehtida - uudise juures peab olema selle reaalselt kirjutanu nimi, et tema vaev oleks ka lugejale näha.
no mida ma siis tegema pean? ma ei jõua iga pisimagi asja pärast kõigilt kooskõlastust küsida, niigi on selles lehes seda nii palju, et mul on tunne, et mul puudub enese otsuste üle igasugune võim.
tuli tahtmine sellele meilile vastata, et tegin jah oma tööd sitasti.

kui ma sinna lehte tööle läksin, mõtlesin ka, et mis siis ära ei ole sellist neljaküljelist lehte kokku panna. pealegi on ju palju kaasautoreid. nüüd näen, millist vaeva see nõuab. mitte küll unetuid öid ega tapvat koormust. aga kaastööde tegijaid tuleb otsida (meie väike toimetus ei jõua igale poole), nende kirjatükke tuleb korralikult toimetada, muudatustest autoritele teada anda, kärpeid jms selgitada, võidelda sellega, et igaühel on oma arusaam, kuidas ajalehte tegema peaks...
ise loo kirjutamine on ehk etemgi, kuigi siin on vaja ka kõik tsitaadid jms lasta inimesel üle kontrollida. ok, osalt on see vajalik, ma tõesti ei tea mingist teadusvärgist just väga palju.
fotograafi meil ei ole, mistõttu on leht nagu mingi perekonna fotoalbum, kaugel ajakirjanduslikest fotodest.

ja üldse. mul on üha enam tunne, et see töö, mida teen, pole kellelegi vajalik. kes seda lehte üldse loeb? või on vajalik ainult juhul, et meiega õiendada saaks.

raisk, tuleb vist aednikuks õppida.

minu naistepäev

töö juures söödi naistepäeva puhul torti. kõik meie osakonna naised olid kutsutud, aga meid varjega mitte.
see-eest meelis tõi meile apelsine. "lilli saate te täna niikuinii kuhjaga."

päev oli imeliselt päikeseline. kui kõndisin alla toomemäelt, mööda seda kaldteed, mis vallikraavi tänavale viis, oli see lumest puhas ja päikese käes äragi kuivanud. kuiv asfald on minu jaoks alati kevade märk olnud. kunagi oli see esimene aeg, kui õue keksu mängima pääses.

suhtekorralduskoverentsil räägiti suurepäraste turundustegude kõrval ka emakakaela vähi vaktsineerimise kampaaniast. näidati pilte ka. can´t get them out of my head. ja pärast seda sooviti head naistepäeva...

aga ei, ma saan aru. see on reaalsus.

märt helistas. daisy saatis smsi ja töölt mai meili. postimehes räägiti lillede säilitamise nippidest. "uudis" oli ka esiküljel.

vaid siis, kui õhtul poodi läksin ja lillepoes ainult meestest koosnevat järjekorda nägin, tõmbusid suunurgad natuke mossi. aga siis meenus, et sellised päevad on vaid arutu tarbimise suurendamiseks. ja jälle üks põhjus, mis annab naistele põhjuse meeste kallal vinguda. ja meenus, et ragne ütleb alati, et talle keegi lõikelille ei tooks (pole vaja tema pärast lille tappa vms). ja anu välba ütles kuskil, et see tähtpäev võiks jääda oma aega.

aga siiski ostsin endale kingiks kõrvarõngad. noh, ma tegelikult juba ammu plaanisin. ja laadapäeval sattusin cindy crawfordi aeroobika dvd otsa. õhtu oli sisustatud.
pärast väike vein ja juust ka...

ja veel. see oli minu lapsepõlve üks lemmikluuletusi.

Väikeste tüdrukute naistepäev

Poisid meile lill andsid kaheksandal märtsil. Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi, plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid. Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid. Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit. Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid, teatasid, et püha puhul saadavad meid koju. Aga õues neile tuli lumesõjatuju. Mina sain palliga suhu. Helen sai laubale muhu. Mail oli ranits lund täis. Klaarika käpuli käis. Minni, kel lund sattus ninna, ähvardas kaebama minna. Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid. Teet mind narris: “Luba, et su koolikotti kannan!” Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!” (Leelo Tungal)

millegipärast hakkasid mul seda kuuldes kõrvad valutama

"Aga meil on veel teisigi magusaid kirsse tordil, mida teie, head kuulajad, saate eetri kaudu kõrvadesse noppida." (K.Kossar)

Kuku raadio tähistab 15. aasta juubelit.

kui sa vegeteerid haigena kodus, võid ühel hetkel avastada, kui primitiivsed on su mõtted.
vaat sellised ->







***

märt tuli kööki ja avastas mu kamorka ukse äärest seismast, corn flakes´i pakk peas. mina aga avastasin, et olen paar sentimeetrit lühem, kui olin 18 aasta ja ühe kuusena. loodetavasti pole ma kängu jäänud, vaid lasin end tol korral mõõta hommikul.

aim not ö gööl, not jet ö vomän*

kui tööle lähed, siis kasvad ruttu suureks. st suureks kasvavad mõned asjad. ei, ma ei mõtle neid kehaosi, ma mõtlen näiteks asjade hulka sinu kodus. esiteks avastasin ma hiljaaegu, et olen soetanud endale viimase poole aasta jooksul rohkem jalanõusid, kui eelneva kolme aasta peale kokku. muidu oli ikka see, et tahtsid midagi osta, aga parasjagu raha ei olnud, mõtlesid, et küsid vanematelt, aga siis, kui vanematekoju läksid, olid juba need asjad meelest läinud või tuli midagi pakilisemat ette. või ema ütles, et mine vaata välja ja siis lähme koos ostma. aga viitsid sa jee minna neid sinna nillima. ja üldse on hea, kui keegi on shoppamas kaasas.
aga siinkohal ma pean märkima, et mu mees (mehe omamise fakt on ka äärmiselt täiskasvanulik, eksole. ja kõigile teistele temast rääkides tuleb kasutada just nimelt väljendit "minu meeees") kinkis mulle ühed mu saapad. see on ka äärmiselt täiskasvanute värk, mhm...
no ühesõnaga mul on nüüd saapaid. rohkem kui üks paar. ja see on minu jaoks üks märk iseseisvumise poole. hurraa!
teiseks olen ma hetkel haige. see ei ole mingi märk. aga täna käisin ma arsti juures ja tegin oma esimese sinise lehe. ma tean, et tegelt sellist asja ei ole enam olemas (ma olen juba nii tark!), aga inimesed ikka seda nii nimetavad. aga ma päris hästi ei saa aru (nii tark ma veel ei ole...), mis selle sinise lehe võtmisega kaasneb. küllab väiksem palk ja küllap siis no boots for next month...
aga natuke olen ma ikka veel laps. kirjutasin täna listi eksole ühe südantlõhestavat lauset sisaldava (sentimentaalsus on pubekatele, eks!) kätšikirja ja identifitseerisin seal end pigem II kursuse, mitte juba baka lõpetanute v saurustega.

*- muide eile ma vaatasin X17 online-ist mitmeid videosid, kuidas britni oma juuksed maha ajas, vihmavarjuga paratatso autot peksis ja kuidas lindsi lohän käis kliinikus. arvatakse, et kuigi ta ütles, et tal oli mingi pimesoole värk, siis tegelt tal on mingi naisteprobleem, aga ta ei julge seda tunnistada.

ma nüüd lõpetan, tunnen end varsti 13-aastasena.

Mina ja Stiina neli aastat tagasi märtsis.

Elagu Priit ja Mihkel!

täna läks artur tallinna. bussiga, et saaks tööd teha. mina ütlesin, et ta jätaks auto mulle, et saaksin õhtul trenni minna.
juhtus nii, et meie peatoimetajal oli sünnipäev. laud oli küpsetistest, puuviljadest jms lookas. rahvast oli päris palju. kui kolmveerand tundi trenni alguseni oli ja mõtlesin, et peaks nüüd ruttu trennist läbi käima, sain ma aru, et ma ei saa ju sõita, sest ma olin rõõmsalt veini luristanud. ise olin veel enne liinale öelnud, et täna kindlasti tulen.
kuna ka hans astus varje sünnipäevalt läbi ja oli teel üliõpilaslehe koosolekule, mõtlesin, et sinna peab minema ka mihkel. lubadega mihkel. aga mihkel ütles msn-is, et ta läheb autoga ja on juba hiljaks läinud. mõtlesin siis, et kas lähen bussiga või teen paaritunnise veepaastu ja sõidan ise.
noh ja ühel hetkel hüppas msni aken lahti: mihkel oli mõelnud välja logistilise plaani, et värskete lubade omanik priit tuleb sõidab minu autoga koju ja kuna mihklilgi on minu kanti asja, võtab ta pärast priidu peale.
nii ma mõnusasti koju saingi.

p.s. tuli välja, et üldosakonna tšikid kutsuvad mind ja meelist beaviseks ja buttheadiks. ma ei tea, kas see on sõbralik nali või nad on õelad. ma võin olla 1990. aastate keskel tv3 näidatud multika "victor ja hugo" victor - mind ja mu pinginaabrit kutsuti põhikoolis nii - aga ma ei taha olla persepea.

kuna ma täna kl 6 ärkasin, siis lootsin, et saan varem koju. lehe saame valmis tavaliselt enne kl 14, täna saime varemgi. kuna mul enam väga palju kohustusi ei olnud, plaanisin koju minna. siis meenus, et olin plaaninud kl 14 minna sadamateatrisse üht tantsuetendust vaatama.
teel sinna sattus aga ette raekoja platsi kunstimuuseum, kuhu ma samuti endale ammugi minna olin tõotanud. astusin sisse, loobudes nii sadamateatrist. noh, külm on ju ja teater on nii kaugel, vabandas minu heaoluühiskondlik pool.
johannes saali näitus oli huvitav. omaaegu õõva tekitav. mõtlesin tagasi ajale, mil oli päris tavaline, et mõni laps perekonnas noorelt suri. nii ka saali 6-aastane vend. ta ise haigestus noormehena tuberkuloosi ja põdes viis aastat. tema naine unistas suure pere emaks olemisest, aga nende ainuke laps suri noorelt. peale selle kotiti tema teoseid nõuk. ajal päris palju, nii et ühe töö ta noaga läbi lõikas. (selle oli kokku traageldanud tema abikaasa). peale selle oli saal ise vaimselt ebastabiilne.
ka tema kunstis oli palju surma ja sõja teemat. tumedaid värve. üks periood aga vastupidiselt väga värvikirev, nii et näitustel pandi need teosed kuhugi eraldi, et need teisi ei varjutaks (varjutama on selle värvikuse juures muidugi veidi vale verb).
käisin ka kaupsis. toidupoes.

marsaga koju sõites säras päike veel taevas ja olin rõõmus, et jõuan enne homset tallinnasse sõitu kodus asju pakkida ja koristada. pidin ka veel tädile helistama, kellel oli täna 50 aasta juubel.
tavaliselt otsin ma juba bussis koduvõtme välja, et enam külma käes ukse taga kohmitsema ei peaks. nii ka seekord. aga võtit ei olnud! ronisin marsast välja, läksin oma maja juurde ja lausin kogu stafi oma kotist välja trepi peale. ei midagi. taskutes? ei.
helistasin tööle. varje oli veel seal ja vaatas mu laua üle. ütlesin, et mäletan, kuidas ma päeval vetsu minnes võtmed kaasa võtsin. meil käib nimelt see uks lukus, et võõrad inimesed tänavalt seal ei käiks. varje jooksis kolm korrust allapoole vaatama, aga ei leidnud.
noh, jooksin bussi peale. käisin tiiru kaubamajas. küsisin kassiirilt, turvamehelt, infolauast ja ühest hilbupoest, kuhu olin sisse põiganud. ei midagi. läksin muuseumisse. käisin kõik kolm korrust läbi, rääkisin igal korrusel valvuritädidega. neist üks oli eriti empaatiline, ütles mitu korda, et tunneb mulle kaasa.
nüüd hakkasin siis vaikselt juba harjutama end mõttega, et ega neid võtmeid enam kätte ei saa. püüdsin juba vaikselt välja arvutada, kui palju võiks maksma minna töökoha lukkude vahetamine. samas ei suutnud ma ikkagi uskuda, et need niimoodi ära kaovad. pika paela otsas. ja ma olin neid ju hommikul näinud.
töö juures vaatasin läbi kõik sahtlid, lauaalused. käisin ka muidugi vetsus otsimas. kohmitsesin tükk aega, kuni merike, ülikooli kunstnik, mida ma otsin. "võtmeid," ohkasin.
- kas neid, mida ann (maja perenaine) siin mulle pakkus.
jooksin alla esimesele korrusele. õnneks oli ann veel seal. ja minu võtmed ka! ta oli need leidnud vetsus nagis rippumas.

et siis selline õnnelik õnnetus, nagu ütles varje.
koju sain alles pool 19. kodu on siiani koristamata. homme.

talv võtab mõnusalt võimust. kuigi tartut pole lumesajuga õnnistatud, nagu artur ütles, on siin ikka jube külm küll.
täna hommikul läks mul kl 6 uni ära. ei viitsinud väga kaua kodus passida ja olin 7.30 juba kesklinnas. kui rüütli tänavat mööda tööle kiirustasin (just selle külma pärast), siis tuli mulle vastu sellise välimusega naine. ta oli nii sisse mähitud, et hea, et silmadki üldse välja paistsid. ja üleni mustas. nagu mingi usulahu vms esindaja.
aga ega ma vist ise parem välja ei näinud. sall oli jube härmas ja nina punane küll.

kes on tõelised naised?

kas tüdrukud, kes patseerivad talve trotsides miniseelikutes? need on lihtsalt jobud. põie-, neeru jm põletikega arsti ukse taga istuda pole üldse seksikas ega naiselik.

kas neiud romantilistes kleidikestes? reeglina on see vaid moevool või eskapism. jäljendamine niikuinii.

tõelisi naised on need 60-ndates, 70-ndates tädid, kes käivad ka kõige külmemate ilmadega seelikuga. aga mitte miniseeliku, vaid alla põlve ulatuva villase seeliku, villase mantli ja baretiga. ei mingeid sportlikke suusakostüüme, sulejopesid või fliisimütse. seelik, mantel ja barett. nad riietuvad nii, sest nende nooruses riietuti nii. ja võib-olla ka seepärast, et neil ei olegi teisi riideid. aga ma ei usu, et nad seda outfiti häbeneks. selles on alati tükike nende noorust. aega, mil naised olid naised ja mehed mehed. ka mõtlemiselt.

meie ei saa kunagi sellisteks Naisteks.


***
btw, publiku nõudmisel täpsustaksin ma ka, mida pakk veel filmifestivalil veel ütles. on kaht sorti õudusfilme: ühed pigistavad sind munadest, aga lihtsalt pigistavadki, teised võtavad sul munadest kinni ja viivad sind kuskile. tänapäeva filmid on enamasti aga esimest laadi. hitchcock tegi neid viimaseid.

"hitchcock oli geenius," ütles rein pakk manifesti filmifestivalil linastunud filmi "notorious" (1946) eel.

film oli super. no sex, kui kuulus kolmeminutiline suudlusstseen (mis koosnes paarisekundilistest musitamistest, sest tollal tohtis suudlus ekraanil kesta max 3 sekundit) välja jätta. no violence. kuigi lugu rääkis mafiameestest ja tapmistest. piisavalt õhku ja ruumi fantaasiaks, mis tänapäeva filmidest just puudu jääb. publiku naerupahvakaid väärinud dialoogid. suurepärased kaadrid. mõnusalt kaasahaarav pinevus.

hitchcock oli geenius.

viimase kuu, ei, valetan, viimase AASTA on mul kogu aeg kuskil kuklas mõte: "sa pead seminaritööd kirjutama". ja kuskil pea kohal on kõlkunud üks küsimärk, mille sisuks on see, et ma ei saa vabšee aru, MIDA ma tegema pean. ma ei hakka seda kogu saagat siia kirja panema, te niikuinii olete enamasti sellega kursis.
sest lisaks sellele, et terve eelmise talvel pidi seda juttu kuulama jyväskylä naabrinaine kadri, pidid seda sealt tagasitulles hakkama kuulama ka mu vanemad ja teised sugulased, sügisel mu töökaaslased ja eelmisest laupäevaõhtust tubli osa möödus kõigest sellest hansule ja priidule rääkides. noh ja siis need korrad, kui olen nelliga msnis seda kõike arutanud (ja imestanud, kuidas tema tolle juhendajaga hakkama sai), siis lõunasöök mihoga, kindlasti on ka ketu ja ka mu tallinna sõbrad oma osa saanud.
arturist ma ei räägigi, ta on seda kõike kuulnud söögi alla ja söögi peale, magama minnes ja ärgates ning kui ma kl 13 talle päeval helistan.
ja lõpuks ei mõelnud ma enam üldse, kas keegi viitsib kuulata, peaasi, et oleks, kellele kurta. eile nägin osakonnas annelisi ja kurtsin ka talle. maio kuulis ka. nad olid mõlemad väga kaastundlikud ja maio soovitas mitte muretseda.(annelisi roosa sall oli nunnu ja tegi tuju heaks.) rääkisin enne kaitsmistki teistele, kui halb juhendaja mul ikka on.

igatahes ma olen olnud suht läbi endaga. meelis ütles tööl, et ma olen viimasel ajal väga liimist lahti. nagu ma ei teaks. mulle meenus, kuidas nelli kuskil II kursuse keskel ütles, et ma olen muutunud tigedaks. ju see siis käibki mul hooti.kõik kulmineerus eelmise reedega, kui ma juhendajaga viimast korda enne kaitsmist kokku sain ja ta ütles, et paneks mulle tehtud töö eest "D" ja et mul on "üle jala tehtud töö" ja kuidas ma terve temaga kohtumise aja talle enam otsa ei suutnud vaadata, sest kui ma oleks seda teinud, siis ma oleks nutma puhkenud. noh ja pool õhtut ma ulgusingi. järgmisel päeval vedas artur mu õnneks tehvandile, muidu oleks teise päeva otsa ulgund.
ja eile õhtul oli mul tunne, nagu läheksin surma. käisin töölt tulles spetsiaalselt poes, et magusaks uneks veini osta. uni oli magus küll. ja hommikul ei tahtnud üldse ärgata. hommikul keetsin omale apteegist ostetud rahustava tee eriti kange variandi. ja olingi hommikupoliku tööl üllaltavalt rahulik. ja ennäe imet - kaitsesengi ära! sain "B". eks süües kasvab isu ja nüüd võin öelda, et vead, mis mulle ette heideti, oleks olnud olemata, kui mu juhendaja vähegi oleks viitsinud teemasse süveneda. no see ei ole ikka normaalne, kui juhendaja ei märka, et ma nimetan oma analüüsimeetodit vale nimega, eks.

kui kaitstud sain, ütles komisjoni liige pille, et nüüd on aeg kaitsja lõppsõnaks. ma polnud selle peale mõelnudki. pobisesin siis, et aitäh juhendajale (yeah, right).
aga tegelikult ma tänan kõiki neid, kes on viitsinud mu hädaldamist kuulata. ja kadrit ja arturit, kes viitsisid mu tööd lugeda.

igaks juhuks ütlen kõigile, et koguge jõudu uueks hooajaks! sest tundub, et bakatööd pean jätkama samal teemal sama juhendajaga.

***
õhtul poputasin end kosmeetiku juures ja ostsin ihaldusväärset elu tartu kaubamajast.
***
kõige naljakam on see, et meie auväärt magistrandid väidavad end mitte mäletavatki seda va seminaritöö kirjutamist. ja mina olen siis sihukase kolgata tee läbi teinud.

Noh, Kruuda ostis kirjastuse, minul on oma plekitöökoda (Nelli on näinud). Kruudal on kommivabrik, minul oma küpsised (Nelli on näinud). Täna tuli uudis, et Kruuda ostab mingite kirjastuste aktsiad... küll ma ka midagi välja mõtlen (Nelli, appi!).

täiskasvanuks saamise mured ja rõõmud

kui ma noorem olin (kas või nii paar kuud) ja päriskodus külmkapp tühi oli, leidsin hommikul ärgates esikukummutilt raha, et saaksin poodi süüa tooma minna. vahel oli raha kõrval ka vastavasisuline kirjake.
täna hommikul oli külmkapp tühi ja tühi oli ka kummutipealne. ainult köögi aknalaulalt, triiklaua lähedalt, leidsin pesumasinast läbi käinud õnnetu kahekümneviiese.

Kas sina oled juba näinud SEBE uut videot? Kui ei, siis ära muretse - usun, et saad seda šedöövrit järgmiste aastate jooksul Tallinn-Tartu-Tallinn liinil korduvalt nautida. Aga vali kindlasti see buss, kus väikesed telekad lae küljes ripuvad.
Milles siis seisneb SEBE video võlu? Esiteks ei pea sa kuulma enne iga reisi algust alakorruselt kõlaritesse jõudvat inin-häält: "Pakume kuumi-külme jooke..."Selle asemel räägib noor, (video koostajate meelest pandava välimusega) mustapäine tüdruk kileda monotoonse häälega, kuidas "reisi mitmekesistamiseks pakume videoprogrammi" ja muid hüvesid. Suurepäraseid sõnastamisvärde leiab tema tekstist veel. Sellest ei tasu rääkidagi, et sõna "peale" kasutatatakse sõna "pärast" asemel. Tore on aga see, kui korduvalt kasutatakse sõna "või" asemel "ehk". "Bussis ohutumaks liiklemiseks palume panna käsipagas oma istme ette ehk peakohal asuvale riiulile."
-???
Kas raha sai operaatoritele makstes otsa, et mõni vähe keeletundlikum inimene ei oleks saanud tekstile, mida enne iga reisi näidatakse, pilku peale visata?
Eelkõige räägib video ohutusest bussis: kuidas lõhkuda avarii korral akent, kuidas bussist väljuda, kuidas käituda tulekahju korral, kuhu peldikus paberid visata ja kõige selle juures näidatakse näitlikustavat materjali (viimase kohta õnneks mitte väga detailselt) nagu autokooli õppefilmis. Näitlejad, kusjuures, täidavad oma rolle suht kiretult.
Igatahes suudab video tekitada tunde, et kohe hakkavad bussi ees ja keskel seisvad reisisaatjad näitama, kuidas paigaldada päästevesti, kust saab kätte hapnikumaskid ning kuidas katta hädamaandumisel pea kätega.
Ja kõige lõpus soovib mustapäine neiu samasuguse monotoonse hääle ja ilma naeratuseta meeldivat reisi. (Aga mida siin naeratadagi, iga hetk võib puhkeda tulekahju.)
***
Reisi mitmekesistamiseks lubatud videoprogrammi aga ei tulnudki. Õnneks. Või äkki see video oligi kogu programm...

mõista-mõista, mis see on: higihais pluss odava suitsu lehk pluss bensupahvakad. jah, arvasid ära. see on bussisõit tartu bussis. aga selle linna nime võib ka vahele jätta, vahet pole. olen tänasest ametlikult jälle ühistranspordi kasutaja, sest härra, kellele igal hommikul "lutsu 5!" võisin hõigata, on tallinnas komandeeringus. nii et ostsin kuukaardi ja puha.
tõmbasin hommikul jalga oma pisikesed (oo jaa, nendes näeb ka jalg nr 41 päris pisike välja) seksikad peenikeste kontsadega poolsaapad jalga ja kõpsutasin tööle. sain tänaval mitme pika pilgu osaliseks. ma olen absoluutselt eitaval seisukohal, et neid püüdsid mu üle tühja tänava kajavad kontsaklõpsud, mitte mu suurepärased sääred.
aga ma ei saa siiski eitada fakte, et pidin võitlema iga pagana kõnnitee kiviga, mis mu kontsi tahtis sisse imeda. ja mu pisikesed said möödasõitva bussi tervitava sopaduši osaliseks. tibi elu selles kausikujulises kalurikülas ei kõlba kuskile!

p.s täna sain teada, milline ma näeksin välja pruunide juustega:

The Secrets of Our Digital Lives

täna aasta tagasi ärkasin ma tolmusel ühikapõrandal kuskil kesk-soome linnas nimega jyväskylä. väljas oli pime ja väga-väga lumine ja me pidime kadriga varakult tõusma, et jõuda kuskile kaugele kesklinna, kus algas mingis majas orientation week-i esimene loeng. me olime unised, segaduses ja pahurad.
peale muude kohanemisraskuse tekitas meis esimesel nädalal stressi interneti puudumine. ma kirjutasin "blogi sissekannet" wordi. iga päev. ja kõik meie sõbrad arvasid vist, et me oleme juba lumetormis surma saanud.
kui siis kord see nett juhtmeid pidi meie tubadesse jõudis, istusime me nagu väikesed lapsed õnnelikult oma läpparite taga ja skaipisime omavahel, mina m-buildingu esimesel, kadri n-buildingu viimasel korrusel.
üldse oli internet üks meie suurimaid sõpru nende vahetusüliõpilaskuude ajal. sellest, et oma igapäevaseid toimetusi seal lihtsamini võis teha (ka jyväskylä tudengid tunnevad näiteks õis-i laadset programmi ja igasugu applicatione sai sealt kaudu täita) ei tasu rääkidagi. me avastasime enda jaoks soome salajased allalaadimisprogrammid (ei-ei, soomes ju piraatlust ei ole) - meist said filmifanatid ja melomaanid - ja me suhtlesime oma eestisse jäänud sõprade-lähedastega kindlasti rohkemgi, kui kodus olles. lobisesime niisama, saatsime pilte ja andsime nõu. sealt kaugelt vaadates oli seda viimast kuidagi lihtsam teha. hommikul läks ikka esimese asjana tööle läppar, koju tulles tervitas sind tema vaikne mühin ja screensaver, õhtul uinudes olid viimased mõtted need, mida sõpradega üle neti jagada sai. jah, me olime kindlasti netihoolikud. kui meilt see võimalus käest oleks võetud, siis...
sarnast tunnet tunneks ma arvatavasti praegu siingi. minu kodu taaralinnas pole just eriti palju suurem kui jyväskylä kaks ühikatuba koos köögiga. ja siin annelinna lõpus tunneks ma vist eriti üksiku ja mahajäetuna, kui ma ei saaks õhtuti msn-i sign in klahvi vajutada, blogi järjekordset sissekannet teha või teiste veebipäevikuid lugeda. jaan kross ja ellen niit on rääkinud, kuidas nende tudengipõlves vaid kord semestris kodus käidi ning tallinn-tartu rong sõitis kuus tundi. ma ei suuda ette kujutada, et saaksin oma kallite inimesega vaid põhimõtteliselt kaks korda aastas rääkida.
ma kõlan küll raketiteadlasena, aga samas ma ikkagi imestan, kuidas saab ajalehte kokku panna nii, et peatoimetaja on budapestis ja kuigi ta arvuti seal "on imelik", nagu ta ise ütleb, siis sekunditega jõuavad minu artiklid temani ja tema parandused minuni.
noh ja rääkimata sellest, kuidas minu lapsepõlves näidati telekast lastelavastust, kus telefon näitas pilti! ja nüüd...
täna avastasin, et ma ei tunneks ära arturi käekirja, sest ma olen seda nii vähe näinud. ta kirjutab ju käsitsi nii harva. nagu me kõik.
***
aga kõige toredamad olid need korrad, kui n-buildingu esimese postkastis 901 oli midagi. mõni joonistus kadri vennakestelt või pikk kiri healt sõbralt.
inimlik puudutus või tegu on ikka üle kõige. näiteks kui töökaaslane meelis kingib sulle lihtsalt purgi mett, sest "sul võib seda vaja minna".

Mõnusaid pühi kõigile!
Puhake nii palju, kui võimalik ja mõelge ainult ilusale!

Kadri

kõndida hämaral hommikul läbi peahoone lumise sisehoovi, kuulates kesklinna kohta kummalist vaikust ja mõeldes, kas "pärislinnas" selleks võimalust avaneks. märgata siiski üksikut heli - sulalume sirinat vihmaveerennis. näha koduosakonna akendes hubast valgust, kuigi kedagi ei peaks veel sellisel kellaajal töö olema. äkki päkapikud?
teha kõige esimesed sammud antoniuse gildi õue valgele lumele. tunda, kuidas jalg pehme, kuid juba veidi nätske lume sisse sammud summutab. tõmmata kopsud värsket karget õhku täis ja mõelda: "mõnus on..."

Pärast 8. klassi suve pani keegi füüsikaklassi põlema. Ma ei mõistnud, miks kogu 9. klassi õppeaasta oli värskelt remoditud klassiruumis grillkana või lihtsalt kärssanud kana lõhn. Eriti seepärast, et füüsika oli alati enne toiduvahetundi.
Täna koju tulles nuusutasin deja vu´d. Mu juures käib üks büromaan. Esiteks kärsatas ta Jyväskyläs mu plastmassist säilituskarbi sisse augu, sest pani selle kogemata nurkapidi pliidiraua vastu.
Teiseks. Kuna mu kodus on kiirkeedukannul nii lühike juhe, hoian seda pliidi tagumise raua peal. Raua ja kannu aluse vahel on pajalapp. See lapp on juba ammu veidike pruunikas, s.t veidike põlenud, sest keegi (kahtlustan, et büromaan) pani kord tagumise pliidiraua sisse, kuigi tahtis esimesel miskit keeta. Lapp sai veidi praadida.
Eile õhtul tegin vannitoas oma toimetusi ja vilistasin muretult. Siis tahtsin just büromaanilt küsida, et ega ta ei tea, miks vanarahvas arvab, et vilistades läheb maja põlema. Pärast vahtisime telekat. Büromaan oli miskit keema pannud ja minu kõrvale diivanile lösutama tulnud, kui mina tundsin kahtlast kõrbelõhna. Mõtlesin, et raua peale on mingit toitu läinud ja see kõrbeb. Aga ei, hais läks hullemaks. Büromaan väitis end mitte midagi tundvat.
Läksin kööki ja mis ma nägin - pajalapi ääre alt tuli kahtlast suitsu. Büromaan oli jälle vale raua sisse pannud! Pajalapp läks seekord kremeerimisele, rahu tema põrmule. Veekeedukann õnneks on elu ja tervise juures. Ja toas on tänagi grillkana lõhn (hais?).
Aga sellest ma teile täna ei räägi, kuidas mu ema maamaja põuaperioodil juures lõket tegi...

ONUD ON LOLLID

Mul juhtus (rõhk viimasel sõnal) telekas näitama Kanal 2 saadet "Käsi kullas" aka "Valduri ja Elduri vägitegu" või mis see oligi... Ok, mulle vahel ka meeldib vaadata seda, kuidas perekonnapead ponnistavad, higipull otsa ees ja käed värisemas, mingit tsirkusetola teha ja siis saab nende pere natuke õnnele lähemale (ehk Anttilast nänni võita).
Kõige rohkem mulle meeldib saate algus, kui perekond selle Kristjani oma koju kutsub ja oma majapidamist tutvustab ja mina saan teleka ees oiata, kui koledasti inimesed oma kodusid ikka sisustavad. Ja siis nad istuvad pärast aiapäkapikkude ja lastetoa postrite kokkulugemist maailma kõige maitsetumale diivanile ja hakkavad oma pere tutvustama.
Nii ka viimane kord. Kui Kristjan pere pesamunalt küsis, mis loom tema lasteaia kapi uksel on, siis tema 9-aastast venda pidas ta juba piisavalt vanaks, et küsida, kas tollele tüdrukud meeldivad. Poiss kohmetus silmnähtavalt. "Ma ei tea," venitas ta üle huulte.
Õige. Ei peagi teadma. Selles vanuses tunduvad plikad mingid arusaamatud ja tüütud olevused. Ja võib-olla nad ei hakkagi kunagi meeldima.
Kristjan ei andnud aga rahu: "Noh, aga pruuti sul on?"
Nüüd oli näha, kuidas terve perekond kohmetus ja ema oli ehk veidi pahanegi. Isa püüdis mingi hädise naljaga lõbusat meeleolu taastada.

Mäletan, kuidas ka minu lapsepõlves onud minu eakaaslastest poiste käest ikka esimese asjana küsisid: "Poiss, kas sul pruuti ka on?"

Nagu mismõttes? Kas see peaks mingi nali olema? Sel juhul on see küll vaimuvaene ja perversne nali. Ja mida iganes see vaene laps selle peale ka ei vastaks, mehed naeraks ikka oma oh-sul-on-alles-kõrvatagused-märjad-aga-küll-mina-olen-kõva-kepimees naeru ja poiss oleks ebamugavasse olukorda pandud.

Kui mina peaksin kunagi poja saama, siis ma õpetan ta sellisele küsimusele vastama "Mis see sinu asi on?" või "Aga sulle vist meeldivad lapsed". Ja las need "vaimukad" onud siis arvavad, et mu laps on halvasti kasvatatud, sest nad ise on veel halvemini.

MTV Eesti my ass

Ok, ma saan aru, et haigena on mul aega liiga palju telekat vaadata, aga telekainimesed peaksidki minusuguste üle õnnelikud olema ja püüdlema selle poole, et kui ma lihtsalt olen sunnitud nende saadet/kanalit vaatama, siis ma ehk hakkan seda ka vaatama siis, kui mul hullult kiire on, sest see lihtsalt oli nii äge.

Noh ja siis ma panen MTV peale - kuigi tean, et võin kohtuda kilehääse nimekaimuga, aga suudan sellega leppida, aga panen igaks juhuks volüümi maha - ja sealt tuleb saade, mis räägib MTV Balti toimetusest.
Sealsed tegelased mõtlevad, et on eriti kreisid, kui räägivad oma tööst toimetuse peldikus. Peldikus, mis näeb välja nagu miljontriljonid ühiskempsud, kus sisekujundus on miljontriljoniga miinuses ning sidruni õhu"värskendaja" ja aastakümnete vanuse torustiku segune hais tungib läbi ekraani vaatajateni. Siis seal istuvad kolme balti riigi "eriti kreisid" noored, kes räägivad täiest seosetut (loe: "eriti kreisit") juttu, teevad inside joke´e ja räägivad "inglise keeles": "And then he wake ups" või "Sometimes she do so".
Ja siis üks poiss on neil seal "põhi naljamees", kellele kaameratagune mees hõikab "Do me a handicapped, do me a handicapped!"
Nagu OMFG! Mul on tunne, et ma vaatan youtube´ist mingit tiinekate koduvideot. KI-LE-KOTT!

gripist ja põõsast

"Ole siis voodis ja mõnna nii palju, kui saad," ütles mulle mu ema mulle teate peale, et mul on kõhugripp. Ma pole enam aastaid olnud gripis, nohus ja köhas küll, aga mitte gripis. Ma ei mäletanudki, mis tunne on lamada terve päeva voodis, mitte midagi tehes, ainult balseerunud näoga telekat vahtides või siis magades. Et kõik kohad valutavad ja süda on pidevalt paha. Ei mingit mõnnamist, lihtsalt jõuetus.
Mõnes mõttes on gripp aga suurepärane stressiravim, sest jõudu tegemata töödest mõtlemiseks ei ole.

Ja siis täiesti teisest teemast. Mr Andrus Unzip ütles tänahommikuses hommikutelevisioonis, et Mr Põõsas oli väga hästi ette valmistatud kõikidel teemadel kõnelemiseks. Mina panin tähele, et ta ei teadnud meie kohta vähemalt kolme asja:

• et Ilves on väliseestlane. Iraagi sõjast rääkides ütles Põõsas konverentsil, et just eestlased ja meie president teavad, mis tunne on elada võõra võimu all.
  
• et Ilves valiti alles paar kuud tagasi presidendiks. Mr Põõsas tänas presidenti tema kindlameelse valitsemise eest. Peale selle tekib küsimus, kas ta teadis, et meil on pigem parlamentaarne demokraatia.
• milliseid vaateid esindab meie majandusminister. Kui uskuda keskerakonda, siis Põõsas oli kiitnud Savisaart. Samas oli ta positiivselt meelestatud ka meie ühtse maksusüsteemi suhtes. Hmm...
  

põhimõtteliselt lõppes selle nädala esmaspäev ossiklubis püssirohukelder. põhimõtteliselt käis artur karaoket laulmas ja mingil hetkel ma läksin kaasa laulma. põhimõtteliselt turva küsis minult dokumenti, sest ma võisin 17 olla. ajee.

naeraks koos! naeraks heade ja halbade naljade peale. naeraks tobeduste peale. naeraks naljaka elu üle. naeraks eskapismist ja hedonismist. naeraks kilgates ja lõkerdades. laginal ja rõkates. turtsuks naerda. naeraks nii, et põlvist nõrk ja suulihased krampis. naeraks ühe soome poisi moodi, et kurgunibu paistaks.
naeraks nii, et enam ei mäletaks põhjust. naeraks pisarad silmist välja. naeraks naermise pärast.

slowly surely

uskumatu, mida muusika inimesega teha võib. ta tõstab su õhku või pillutab maha. või teeb korraga mõlemat, nii et kõhus tekib õõnes tunne, justkui kuskilt järsust mäest autoga alla sõites.

sa oled samadel treppidel, samas liftis. trepikodade vahel on jube külm. see on seesama roheline exit-valgus ja hall pimedus. see on seesama klaustrofoobne ruum. samad märjad juuksed, sama lõhn toas, samad riided ja kõhedus. sama ootusärevus, sama pooleldi avatud kapiuks, ja rahulolematus. sama kreem seisab kapi peal. on külm ja soe. on sügav nukrus ja tohutu rõõm. on higised peopesad ja punane tugitool.

see olnuks nagu eile. ei, see on nagu siin ja praegu. ja kurku kerkib mingi segaduse-segune nutumaik, sest see tegelikult ei ole. ei ole siin ja praegu...

ja 11'59'' teraapiat saab läbi.

persse*, rattasõidu hooaeg on läbi!
kui täna hommikul aknast välja vaatasin, avanes ilus valge vaatepilt. hommikuselt kiirustav linn tundus eilsest rahulikum ja mul tuli natu-natukene jõulutunne peale. tegelikult olid inimesed kindlasti ilgelt närvis, ,sest autosid on vaja kaabitsaga töödelda ja nad pidid seepärast tööle hiljaks jääma.
vedasin kell 8 oma sophy keldrist välja ega pidanud tema pealt lumehebekestki maha pühkima. toppisin oma kenny-kapuutsi pähe ja asusin minekule. loomulikult mul hakkas kohe ilgelt külm ja loomulikult oli tugeva tuule pärast kaks korda raskem sõita. seepärast hakkas järsku kole palav, nii et pidin kapuutsi peast ära võtma.
no ja siis olid kohe suu-silmad tuiskavat lund täis ja repmetušist vormusid silmade ümber veetlevad pandakarusilmad. sõrmi ei tundnud ma juba sõidu algusest peale. kui ma korra järsult pidurdama pidin, vedas tagumise ratta ette.
tööle jõudes olin näost peet, juustest pussakas ja kehast ülekuumenenud. ja loomulikult ka hiljaks jäänud.

*- eilekuulsin esimest korda, kuidas marko reikop ütles "raisk" (ja veel mitu korda!), kui ta saates "paar" asfalteerimistööd proovimas käis. ja mina mõtlesin, et ta on alati malbe, sõbralik ja viisakas. ennetan võimalust, et minu kohta samasugune müüt tekkiks.

Millegipärast sattusime emaga üleeile ühte kummalisse poodi. Kolme seinaäärt olid tihedalt täis pikitud ko-hu-ta-valt koledaid, ebakvaliteetseid ja topiliseks muutunud hilpe, mis palusid end nimetada eksklusiivseteks disainerirõivasteks.
Tunne oli nagu oleksin sattunud mõnda viie aasta tagusesse kaltsukasse, kus müüakse omakorda viis aastat tagasi moes olnud riideid 1000 protsendilise juurdehindlusega.
Tahtsin karjuda üle poe: "Tüdrukud, mu mantel maksis paarsada krooni ja ma ostsin selle Anttilast, aga see näeb ikkagi tuhat korda parem välja kui need siin!"
Kui uksest astus sisse üks üleblondeeritud, -solaariumeeritud ja -söönud tibi, aksessuaarina kaasas jalgadel rahakott, mis palus end nimetada meheks, tegime kähku minekut.

KADRI

"Jälle üks Kadri," ütles Artur jälle ühe Kadri nime mobiili salvestades.
Paar tundi hiljem, kui talle helistasin, ütles ta, et olen kolmas Kadri, kellega ta viimase tunni jooksul rääkinud on.

Minu lasteaia kasvataja oli Kadri, minu mõlema kooli klassides on käinud Kadri, minu kursusel on kaks Kadrit. Meie osakonnas ülikoolis töötab üks Kadri.

Meil on oma sai ja kunagi oli Kadriorus Kadri pood.
Meil on päris sant nimepäev. Varbad külmetavad ja värki...
Välismaallased hääldavad meie nime Kodri, soomlased Katri.
Araabiamaades on meie nimi meestel.
Orkutis on 563 Kadrit. Ma kahtlustan, et seal hulgas on ka neid mehi, kes aru ei saa, et Kadri on täiega naise nimi.

tüdrukud ei ole kunagi kaitstud oma vanaemade eest, kes noorte elu omamoodi tõlgendavad ja seda ula peal rääkimas käivad.

minu vanaema naabritädi räägib vanaemale ikka oma lapselaste käekäigust. üks huvitavamaid teemasid on muidugi see, kes kellega käib. tema tütretütar olla ühe mehe maha jätnud seepärast, et tollel olid rikkad sugulased. mida iganes see ka siis ei tähendaks.

kui eile küüni tänava väikeses pesupoes olin, saabus sinna nii 60ndates naine, kes palus müüjal soovitada aluspükse "tema tüdrukule", oli see siis ta tütar või lapselaps. "ta on pikk tüdruk ja ülekaaluline," ütles naine ja osutas kõgema värvliga trussikute poole. müüjaga koos otsiti sobivat värvi ja numbrit. naine kordas veel mitu korda kõva häälega üle poe, kui pikk ja ülekaaluline tema tüdruk ikka on, ning valis "need pidulikud" roosad "ja tavalised" mustad trussikud. kujutasin ette, kuidas see tüdruk seal olles häbi pärast maa alla oleks vajunud.

hiljem toidupoes piimaleti juures jogurtit otsides sattusin kuulma kahe vanema naise dialoogi, jutt käis neist ühe lapselapsest.
- no tal aega küll ju, ta on alles nii noor.
- kahekümnene. ja vanatüdruk.


no comments.

aga noh, tegelikult nad tahavad ikka head. ka siis, kui lapselaps on pikk ja ülekaaluline.

Seisin vana kaubamaja ja pläsku vahelisel ristmikul ning ootasin üleminekuks sobivat tuld. Kahe sõidusuuna vahelisel saarel seisis noorem mees. Ta võttis käe taskust ja pani midagi laternaposti ja selle küljes oleva liiklusmärgi vahele.

Vaatasin teda oma kõige põlastusväärsema pilguga. Mehe pilk rändas mööda tänavat ringi, kuni kohtus minu omaga. Kissitasin veel silmi, et minu suhtumine tema teosse võimalikult arusaadav oleks. Noormees keeras pilgu mujale ja nagu mitte uskudes, vaatas uuesti minu poole.
Vahtisin talle julgelt otsa ja pomisesin enda ette: "Sellised NEED inimesed siis ongi," mõeldes "nende" all prügi tänavapostidesse ja postide vahele toppijaid ja muid linnaruumi reostajaid.

Süttis roheline. Mees manas näole ilme, nagu ta ei teaks, et keegi teda vihaselt põrnitseb ja hakkas üle tee minema. Hakkasin ka astuma, heites veel pilgu ta veidi üle püksiääre punnitavale kõhule ja seda laiskuse sümboliks pidades. Mul oli igati õigus tema välimust arvustada, mõtlesin ja heitsin pilgu laternaposti teisele küljele, kus oli...

... rohelise tule süttimiseks mõeldud nupp.

Eile õhtul näitasid pealtnägijad Indiat, kus 80 protsendil elanikkonnast ei ole peldikut. Mitte mingisugust. Seal on loodud eraldi amet, mille esindajad käivad kodust kodusse s... korjamas. Neid kutsutakse Puutumatuteks, kuna nendega ei suhtle ükski teine inimene peale nende pereliikmete, sest nad haisevad (umbes nagu Egiptuse balsameerijad). Kastisüsteemi tõttu peavad arvatavasti ka Puutumatute lapsed tegema sama tööd. Pärast klippi ütles Kersna tuntud tõe, et me peaksime tundma rõõmu asjade üle, mis meil juba on. "Ja mitte kadestama oma naabrimeest, kes sõidab uhiuude Jeep´iga kui me ise kaks aastat vana Land Cruiseriga sõidame."
Mitte et ainuüksi eilne saade mind mõjutanud oleks, aga täna teeb kõik, mis tavaliselt närvi ajab, koledal kombel nalja. Mingi väikese konnatiigi väikesed intriigid, ametnike kapriisid, olematu kommunikatsioonisüsteem ja oskamatus kirjutada lihtsaid lauseid...
Aknast paistab vahtrapuu, mille järjest enam punastavate lehtede vahelt piilub tuppa sügispäike. Tore!

Eile õhtul vaatasin Estonia 100-le aastapäevale pühendatud kontserdit ETV-st, kus laulsid neli põlvkonda Pipisid pluss kaks tulevast Pipit.

Mulle meenus, kuidas ma paariaastasena meie ühetoalises Tallinna korteris punasest raadiost lastelaule kuulasin. Ma ei saanud kunagi sõnadest aru. Kas levi oli halb või heli oli halb või mul oli halb kuulmine, aga ma mäletan, et kuulsin ainult neid kileda häälega lastekoore ega suutnud sellest sõnu eristada.
Kui hiljem lasteaias jm ise neidsamu laule õppisin, tekkis mul siiski küsitavusi.

Võtame selle Pipi laulu.

Kes küll on mu ema?
Tuntud on ka tema,
kadedus võib muuta kringliks.
Kui te kuuleks kuivõrd priimad
on ta kroon ja on ta tiivad,
ema on mul taevas ingliks.

Okei, esiteks oli see minu arust üldse julm, et kellegi isa on kuskil karu p-s Kurrunurruvuti saarel vms kuningas ja ema on surnud.
Teiseks ma ei saanud aru, kuidas kroon ja tiivad saavad olla priimad. Mida tähendab priima? Ainuke asi, mida ma sõnaga "priima" seostasin, oli punane suitsupakk vanaisa käes.

Või hanepoegade laul.

Ta võtab neilt mõõdud ja kätte toob pea,
nüüd saabastega käia neil lume peal hea.

Kuidas saab kingsepp hanepoegadele pea kätte tuua? Kelle pea? Ja miks seda pead vaja on, kui saabastes oli probleem?

Või siis tolleaegsed popplaulud.

Seljakotid selga,
maha jäägu sumadan...

Ma polnud elu sees sellist sõna nagu sumadan kuulnud. Ja laulsin alati, et koju jäägu surmatund.

Ja siis see üks laul, mille sõnad mul hetkel meelde ei tule, aga oli ka tollel ajal popp lugu ja sisaldas sõna diktatuur. Minu jaoks oli see alati tikk-takk-uur ehk mingi tiksuv uur.

Mhm, siis mul meenus veel üks lapsepõlve blond hetk, mis kestis umbes 11. klassini. Tartu mnt-l asuva Marati maja peale on kirjutatid vist tänini AU TÖÖLE! Ma mõtlesin kuni keskkoolini, et AU all mõeldakse metsas huikamisele sarnast hüüdu "Auuuu" ehk siis "Auu, (tulge) tööle!"

No nüüd ma olen ikka palju targem.
Hahaha...

suomi selväksi virossa?

käin teist nädalat soome keeles. ja ma olen kogu selle aja olnud nagu wtf.

esiteks ma ei saa üldse aru, miks kadrih juba teist tundi puudub. iga sekund igatsen.

teiseks. jyväskyläs ajas läbi inglise keele soome keele õppimine esmalt juhtme kokku. siin tahan ma aga vastata nendele küsimustele, mida soome keeles ei oska, eesti keele asemel inglise keeles.

kolmandaks pean ma eestisse tagasi tulema selleks, et aru saada, et soomlased ON tuimad. kus on meie alati naeratav, alati kõike grammatiliselt põhjendada oskav super opettaja maaria? igatsen ka.

neljandaks ma ei saa aru, miks on vaja tulla antud kursusele, kui sa oled
a) soomes kolm aastat elanud ja seal koolis käinud
b) soome keelt veidi üle kahe aasta õppinud
...ja siis seal haigutada ja lakke vahtida.

tää kaikki stressaa mua!

vahel on filmitegijad taibumad kui astronoomid.

karu sõidab rattaga? elu nagu tsirkuses*

täna sõitsid karud autoga.

jalutasin tallinna bussi pealt koju. baltiski cirkus pani oma kodinaid kokku, mehed tassisid treppide aluseid suurde järelkäruga autosse. poiss patsutas sõbralikult suurt karvast trikikoera. trikikarud seisid auto järelkärus. nägin oma suguõdesid- ja vendi nii lähedalt üle pika aja. viimati ehk paar aastat tagasi loomaaias.
mõmmikud nühkisid närviliselt ninaga mööda trelle. mingi mees, arvatavasti kohalik, tegi neist pilti. mul oli loomadest kahju. ja mulle meenus põhjus, miks ma tsirkust jälestan...

* vt eelmise postituse kommentaare

olin rattapoes juba mitu raksu kiibitsemas käinud. kaalunud erinevaid variante, proovisõidutanud mitmesuguseid rattaid, teinud mõttes mitmeid kontoväljavõtteid, mõtisklenud selle üle, kui turvaline on tartus ratast tänavale jätta jne.

eile sain ta siis kätte. beežika naiste linnaratta, korvi ja seelikukaitsega, sophy nimelise (meeste mudel, muide, kandis nime arthur) - tõeline romantika! aga ainult senikauaks, kuni õnneliku omanikuna ratta selga istusin, et koju sõitma hakata. ilmataat otsustas mulle selgeks teha, et sügis pole rattasõiduks just parim aeg. lõunakeskuse kandist annelinna jõudes olin läbi vettinud ja külmunud ning minu sophykene mudane.

ratta keldrisse toimetamine oli omaette katsumus - kaks treppi, kolm ust, mis kinni minnes ka lukku lähevad, ja ühe ukse taga majanaabrite titevanker. kui tuppa astusin, oli padukas LOOMULIKULT järgi jäänud.

aga ei, tegelt on tore! ratas liikus päris hästi edasi ja mulle meeldib, et ei pidanud ratta seljas küürutama, nii et selg paljas. ainuke asi, mis räägib ka linnas sportlike rataste poolt, on see, et arturi ja enda sõitu võrreldes tundus, et linnarattad on kohmakamad. aga eks see oleneb sõitjast ka...

***
jumala teisel teemal, nostalgitsevalt. eile kasutasin ära viimased pirkka vatipadjakesed, mis kata mulle kord siwast tõi. tervitused temale! :)

ma saan aru, et ma võiks ju püüda naine välja näha. sest kui ma täna hommikul seeliku ja uute kingadega tööle lähen, kõnnib katrin minust paar sammu tagapool ja teatab, et mu pepu näeb selles seelikus hea välja. ja on ju tore selliseid komplimente saada! ja mul ei olegi seelikute kandmise vastu midagi. mõnd neist võib 24 h järjest kanda ja ta näeb ikka hea välja (loodetavasti ka mina seal sees). kleite ma jumaldan!
ja mul ei oleks ka naiselike kingade vastu midagi, KUI keegi suudaks teha ühed mulle sobivad. mulle on alati kõik minu number kingad laiad. kõik - madalad, kõrged, nahast, kunstmaterjalist, riidest, rääkimata päritolumaast. alati on poes kõik numbrid nii laiaks venitatud, et ma võiks vist kaks jalga ühe kinga sisse panna.
okei, siis ma lõpuks arvan ühed leidnud olevat. panen need hommikul jalga, everything´s perfect, mu pepu näeb hea välja jne.
aga mu jalad niutsuvad nende kingade sees juba esimeste sammude ajal tänaval. ja nad karjuvad valust, kui olen peahoone ette jõudnud. lutsu tänavale jõudes juba lonkan.
kui toimetuses kingad jalast ära võtsin, olid kannad verised. ma ei tea, mida ma teinud oleks, kui katrinit ei oleks veel tartus olnud. nendes kingades koju minna ma küll ei oleks suutnud.

sõnaga, minust peab saama bimbo, kes käib piiri taga shoe shoppingul.

Demagoogidele kohukeste seast tuleb au anda. Jüngrid üle Eesti õpivad parteimeeste(-naiste) sõnad usinasti pähe ja hakkavad neid siis ise levitama.
Kuulsin juhuslikult hommikul Vikerraadiot, kus räägiti presidendivalimistest. Keegi härra helistaja lausus: "Aga vaat minule jääb küsimuseks, kuidas neli erakonda hääletasid kõik üksmeelselt, " sellisel häälekõlal, nagu ta oleks ise selle mõtte välja mõelnud. Eile oli Marika Tuus esinenud samasuguse mõtteavaldusega Riigikogu saalis.

Minu meelest on asi päris selge. Keegi lihtsalt ei taha Rüütlit (seega on tegemist osaliselt vastuhääletusega). Ükskõik, kas Ergma või Ilves, ainult mitte Rüütel.

Kus see klubi asus ja kas ülka kohvik oli Narva mntl?

KAS SA TEAD JUBA, et kolmel õhtul nädalas on klubis avatud DISKOTEEK! Reedel. 20., laupäeval, 21. ja pühapäeval, 22. septembril võid tantsida kella 9-st poole 2-ni öösel!
Igal õhtul erinev diskor erineva programmiga.
NB! Õpilaspilet kindlasti kaasa!
***
DISKOTADA saad ka ÜLIKOOLI KOHVIKUS (Narva mnt. 27) kolmapäeviti ja neljapäeviti kella 8-st südaööni.
***
MUUSIKAHUVILINE NOORMEES VÕI NEIU!
Tahad Sa ennast proovile panna DISKORINA? Kui oled asjast huvitatud, võta kaasa OMA LINT ja tule klubisse neljapäeval, 26. septembril kl. 17 (ruum 209) või helista tel. 73 838 kl. 11-13 või 16-18.
Ansambli "THE CURE" õhtu teisipäeval, 24. septembril kl. 21 klubis.

Universitas Tartuensis, 20. september 1991.

Minu maja kõrvale Mõisavahesse ehitatakse uut elamuta. Nagu üleöö on Eedeni kaubandusekeskuse juurde ilmunud ehitis, mis kannab A le Coq Sport nime. Eks ta siis mingi spordihall ole. Muus osas on keskkond sama, aga inimesed nagu ei oleks. Igatsen näha tuttavaid nägusid ja istuda vanade heade Stammtischide taga koos sõpradega.

Pole siin suurlinnade juuretust ega püüet näida rohkem kui olla. Ei leia siit ka provintslinnade hallust, kõledust või paras-puhkuseks-optimismi. Puudub siit ükskõiksus ning väikelinnale omane rahulolu, mõttetu nagu poplaulutekst, sõge nagu TV-tähe silmavaade seda esitades. Tartul pole õnneks seda võimet tadalülituda näivrahvusliku juhmusega ega "leivale ja vaatemängile" orienteeritud keskpärasust... Tartus tajud, et siin ei asu üksnes Eestimaa sool, vaid ka Eestimaa kaneel. Tartu on ülikoolilinn.

"TRÜ" ehk Universitas Tartuensis, 1984

"Sellega harjub ära," ütles Hans, elutarkuse noot hääles, kui ma talle eile mainisin, et imelik on Tartus tagasi olla. Ta teab - ta on siin juba mitmendat nädalat. Ma usungi, et see harjumine juhtub õige varsti. Praegu aga naudin tartlaseks olemise taasavastamise värskust.

15 aasta pärast 1,5 miljonit eesti keele kõnelejat ja Eesti viie rikkaima riigi seas - ilusad ootused endiselt ning praeguselt peaministrilt saates "Kas me sellist Eestit tahtsimegi?"

Kuningas ise oli aga alasti. Paarkümmend minutit tagasi oli ta AKs nimetanud kahtlustusi tema vaimse tervise korrasolekus psühhoterrorismiks, aga otsesaates võisime me kõik veenduda, et kõik ikka päris korras ei ole. Ma ei hakkaks siin midagi ütlema tervise suhtes, aga Rüütel ON vana ja midagi ei ole teha. Ta lihtsalt mõtleb liiga aeglaselt ja puterdab.

No mida arvata sellest, kui küsitakse integratsioonipoliitika kohta üldisemalt ja president hakkab Aljošast jahuma, hiljem nimetab ta Laari peaministriks ja võtab saate kokku lausega "Ma arvan, et selle poole tunni jooksul me rääkisime mitmetest asjadest..." Tore arvamus küll. Ansip, sinu arvamusega, et kõik on halvasti ja kadunud, ei saa ma ka nõustuda, lisab president. Ansip vaatab täiesti arusaamatu näoga Rüütli poole. Mina vaataks ka. Ta ju ei öelnud midagi sellist.

Need 15 aastaku plaanid on toredad küll, aga vaatame kõigepealt lähimat viit aastat ja püüame kellegi teise riigi etteotsa hankida.

There´re some things money can´t buy.

öine linn on vahva. eriti siis, kui sa sealt läbi sõidad. sa oleks nagu pealvaataja ja samas ei ole ka. igatahes sul on vabadus lahkuda, kui asi peaks ohtlikuks muutuma.
aga muidu võid sa nautida tuult, mis praegu veel suviselt mahe on. augustikuist tähistaevast küll ei näe, pigem igihaljaid tänavalaternaid, klaasist kilavaid ärihooneid ja elamurajoone, kust laiguti veel akendes valgust paistab. ja punaseid, hüpnotiseerivaid autode tagatulesid. sellest tuledemängust eemal on kõik sinine. peaaegu et must, aga siiski sinine. sametine sinine, mille pehmusse tahaks oma näo peita...
teised öös olijad näivad olevat sellest kõigest sama lummatud kui sina. seda võib muidugi neid vaid pealiskaudselt vaadates arvata. aga ometi tahaks ju loota, et nad on siin öises linnas õnnelikud. mõni ehk on ka.

ma tunnistan, et ma olen suhtkoht nannipunn. ma tahan olla sõna otseses mõttes kahe jalaga maa peal, ma vihkan tüüpe, kes mõne kõrge koha peal hakkavad veiderdama, et nad kohe-kohe kaotavad tasakaalu ja ma ei saa aru jackassi naljadest. ma pole kodagi suutnud mäesuuskadegagi inimese kombel mäest alla tulla, muust ekstreemsusest (lubatagu mul mäesuusatamist siiski selleks nimetada) rääkimata.
olgem ausad, kajakiga sõitmine pole mingi ekstreemsport. kui, siis ainult minusugustele. aga ma siiski tunnen rõõmu, et sain hakkama kahepäevase sõiduga hiiumaalt kõrgelaiule, hanikatsile, saarnakile ja sealt hiiumaale tagasi.
et kajakiga merele saada, tuleb esmalt vastu lainet sõita. kui väga lainega külitsi oled, võib paat suunda muuta ja tagasi sõitma hakata. alguses kisasin ma iga paarikraadisegi kursilt kõrvale kaldumise pärast. kisasin seni, kuni artur ütles, et ära seleta seal, vaid sõua. mõtlesin, et ma võiks solvuda, aga ma ei viitsinud. olin lihtsalt vait ja sõudsin. kuni ühel hetkel avastasin, et ma ei karda enam, kui paat veidi külje poole kaldub või suurem laine vett sisse pritsib. ja kui paat kägisevat häält tegi, siis ma ka pigem uudishimust tahtsin teada, millest see tuleb, kuigi giid mart viskas minu eeldatavasti hirmust tuleneva küsimuse peale nalja, et paat hakkab pikuti pooleks minema.
leidsin, et sõudes võib ka niisama lobiseda ja mööduvate laiude loodust imetleda. meenus kata väikse venna ütlus, et loodus on ikka kõige tähtsam. tundus, et on küll ja seda märkavad ja uurivad inimesed, nagu meie giid, elavad kuidagi harmoonilisemat ja täisväärtuslikumat elu.
nägime päris lähedalt luiki ja kaugemal hülgeid. õhtul jõime kadaka alt korjatud punest teed ja sõime arturi tehtud põldmarja toormoosiga saia. (oleks ehk marineeritud viinamäe tigusidki süüa saanud, kui arturil oleks olnud anum, kuhu neid korjata. ta on ikka mõne koha pealt vähe imelik :D)
ja kuigi teisel päeval sadas vihma, oli pidevalt märg ja jube külm olla, siis reisi lõpuks oli ikka see väsinud aga õnnelik tunne.

Ma vaatan seda EMi ja ma ei saa aru,

- miks Rahnu Kristjan ÜHEKSANDAKS jäi? Ok, ma saan aru, et kettaheide läks metsa ja et mehele tuleb au anda, et ta üldse lõpuni tegi. Aga kuhu jäi see neljas koht, kus ta pärast esimest päeva oli??? Bähäääää...

- kuidas KÕIK rootslased mingi faking ilusad välja näevad? Heledad juuksed, pruuniks põlenud nahk vormis kehal ja kõrgetel põsesarnadel.

- miks sportlaste pepud on kõige ilusamad asjad maailmas? No vähemalt suurvõistluste lainel olles tundub nii, lubage mulle need väiksed primitiivsed rõõmud...

sexy

Tulin pühapäeval selle uue Tallinki laeva Galaxyga Soomest tagasi. Päris uhke laev. No täis väikekodanlikku interjööri, aga siiski uus, puhas ja särav. Ilm oli pea tuulevaikne, nii et mõnus oli sõita ja loojuma hakkavat päikest näha.

Aga iga endast lugupidav naine (see oli nüüd irooniaga öeldud, eks) peab laevareisil astuma läbi ka lõhnapoest. No mul saab tegelt ka kohe-kohe Gucci Envy Me otsa, see on mu ettekääne. Nuusutasin siis seal tuhandeid lõhnu, nii et pea juba ringi käis. Teiste hulgas päästsin valla ka Carolina Herrera 212 Sexy lõhnamolekulid. Aga ei saa öelda, et oleksin end näinud seda lõhna kandes seksikamana. Silmitsesin riiulil teisi võimalikke kandidaate, kui kuulsin enda kõrval häält: "Kato! Kato!" Vaatasin alla. Minu kõrval seisid umbes kümneaastased Soome tüdrukud, üks neist näitas näpuga 212 roosal karbil helklevale sõnale sexy. Kahekesi itsitades kadusid nad teiste ostlejate sekka.

Ega selles situatsioonis midagi erilist ei olnudki. Lihtsalt hakkasin mõtlema, et olin unustanud, et kellelegi võib taoliste sõnade lugemine elevust tekitada. Et meie seas on need väikesed, keda mõjutavad seksile apelleerivad tekstid/visuaalid/riided vms rohkem kui meid. Et see tundub neile naljakana, aga samas ka millegi keelatu ja põnevana. Ehk ka ihaldusväärsena. Et me peaks sellele ehk rohkem mõtlema, et meiega koos näevad poes DId ja vaatavad kodus seebikaid/muusikavideosid ka väikesed. Sest millegipärast ma arvan, et ma ei ole ainuke, kes on unustanud, mis tunne võis olla selline kümnene poiss või plika. Aga noh, ehk lapsevanemad on hoolikamad.

Ajee, sihuke moraalijüngri ila tuli praegu...

A Column by Cadrie Bradshaw

Üks müüt räägib sellest, et enne siia ilma sündimist on mees ja naine tervik ning jumal lahutab nad. Oma elus käime me ringi ja püüame leida seda teist poolt, kes meist lahutati ning potentsiaalse teise poole leides kallistame me teda, püüdes saada üheks nagu enne sündi.

Samalaadne on ka teooria, et inimesed otsivad enese kõrvale inimest, kelle näojooned tema omadega võimalikult sarnased oleksid. Selle kohta on isegi mingi raamat eesti keelde tõlgitud. Ainukese paarina mäletan sealt Brad Pitti ja Jennifer Anistoni, kelle näod olid fotol pooleks lõigatud ning siis teineteise kõrvale pandud, nii et moodustus üks nägu. Aga nad on ju ammu lahus.

Ma ei usu neist lugudest kumbagi. Selge on aga see, et me püüame leida enese kõrvale suhteliselt sarnast inimest. Kes oleks mõttekaaslane. Sest siis on vähem seletamist, selgitamist, pinget - me ju mõlemad teame, et asjad peavadki nii käima. Okei, on ka äärmuslikke juhtumeid, kus valitakse partner näiteks täiesti teisest kultuurist, religioonist vms. Aga sul peab olema inimesega siiski mingi ühisosa, sideaine, millele alati võib toetuda. Mingi aspekt, milles sa tunned end turvaliselt ja mugavalt. Ning mis toidaks sinu egoismi. Sest sisaldagu armastus nii palju andmist kui tahes, inimene tahab varem-hiljem midagi vastu saada. Meid juhib paratamatult elus kõikjal egoism (ja/või hirm).

Olgu need kaks siis nii sarnased kui tahes, elus tuleb ette olukordi, millele vaadatakse erinevalt, mida tõlgendatakse kaaslasest teisiti.

Mul on tuttavaid, kes räägivad oma Temaga praktiliselt alati pahural toonil. Olen märganud, et suudan ka ise viimasel ajal edukalt pikka aega ja korduvalt vingus nägu teha. "Tere," ütlen autosse istudes, kergelt üleolev pilk silmis. Tema küsimustele ühesilbilised vastused, muidu vaikus. Ma tean, et ma nii teen. Ja ma ei ole selle üle uhke, sest ma olen alati arvanud, et üks olulisimaid oskusi elus on oskus end kõrvalt vaadata, oma käitumist analüüsida, tegutsemisviisi õigsus kahtluse alla seada.

Kuid vahel kerkib su pea kohale küsimus AGA MINA??? Ja siis sa ei hooli raasugi oma suurepärasest eneseanalüüsivõimest, vaid ainult sellest, et asjad oleks just sinu äranägemise järgi. Nagu enne öeldud, sind juhib egoism, soov enese heaolu kindlustada, ja hirm kaotada sellest tulenev rahulolu/õnnetunne vms.

Ühel hetkel lööb soov saada oma tahtmine pea kohal kokku ning sa käitud naeruväärselt nagu jonnakas laps, nutuvõru ümber suu. Ikkagi SINU õnn on ju kaalul!

Või siis sa teed (sinu meelest) halva mängu juures head nägu. Teed järeleandmisi, leiad kompromisse. Aga osaliselt maksad sa nõnda lõivu oma õnne arvelt.

Oma esimestes suhetes püüdleme me kangekaelselt oma ideaalide poole. Esimeste lahkhelide korral leiame, et mõlemil oleks targem oma teed minna. Aga mul on tunne, et mida vanemaks sa saad, seda rohkem sul areneb oskus leida kuldne kesktee, leppida teatud paratamatustega, et ka kõige ideaalsemas suhtes on kas või kogemata teineteise valesti mõistmist.

Aga ikkagi tahaks ju olla õnnelik. Üliõnnelik. Kogeda meeletut armastust ja arvata, et see on ainulaadne. Olla õnnelik nii, et tema sinu kõrval oleks ka. Et ta ei peaks taluma mingit mossitavat jõmpsikat enese kõrval: Kuid et ta tajuks ka ära, kui tegu ei ole lihtsalt põikpäisusega, vaid sa oledki õnnetu.

Aga neil kahel ei oska see tusane tüüp mõnikord ise ka vahet teha. Sest - mis hetkel muutub isikliku õnne tagaajamine labaseks kapriisitsemiseks või vastupidi, tehes järeleandmisi, et hoiduda lihtsast jonnimisest, kaotab inimene isikliku õnne?

Seda viimast lauset kirjutades oleks pidanud kaamera seda sünkroonselt detailplaanis filmima ja selle üle peaksid nüüd seriaali jälgijad mõtisklema. Aga ainult pealiskaudselt, sest meil on ikkagi meelelahutusseriaal ja peab fun olema!

Vanaema lahendas eile ristsõna ja küsis, kuidas on minevikuigatsus teise sõnaga. Arvasin, et nostalgia ja see sobiski. Hakkasin aga mõtlema, kas alati, kui minevikust - ka headest aegadest - räägitakse, siis kohe seda taga igatsetakse.

Täna hommikul unest virgudes mõtlesin voodis näiteks selle peale, kuidas me väiksena alati vanavanemate juures naabrilastega suvelõpupidusid korraldasime. Traditsioon sai alguse meist vanematest tüdrukutest-poistest, kes samuti vanaema juures käisid või siis ümbruskonnas elasid. Varem olid pidusid teinud ainult nemad, siis aga kaasati meidki. Ühe peo jaoks õpetatud tantsuga käisime ka kohalikus kultuurimajas esinemas, mis nüüdseks on juba aastaid mahapõlenud.
Ja kui nemad suureks said, anti teatepulk meile üle. Õigemini me võtsime ise, sest me ise tahtsime seda tava jätkata.
Pidu toimus võimalikult viimasel suvelõpupäeval, tavaliselt kuu viimasel nädalavahetusel. Mäletan, et ühel aastal sõitsin pärast pidu samal õhtul Tallinna, et siis juba järgmisel päeval, astrid näpus, kooli minna. Peole kutsusime vanavanemad, emad-isad, sugulased ja meie tänava vanatädid. Kord panime kuulutse üles ka tänava otsas olevale postkastide postile, aga minu mäletamist mööda tulid peole siiski ainult vanad olijad.
Pidu algas alati eeskavaga, mis koosnes näidendist, lauludest, pillimängust, luuletustest, anekdootide lavastamisest. Ühel aastal parodeerisime erinevaid telesaateid, praegu meenub ainult Reisile Sinuga.
Loomulikult oli peol ka kohvik, millesse kaupade muretsemine toimus eriti kummalise loogika järgi. Mina küsisin isalt veidi raha, teised oma vanematelt, siis käisime poest limpsi jm nänni toomas ning siis need samad vanemad tulid meilt seda ostma.
Aga me tegime ka ise, näiteks nikerdasime puidust erinevaid kujusid ja kõrvetasime neile põletusmasinaga Suvi ´94 peale.

Meist nooremad lapsed pole seda tava edasi viinud, kuigi mu täditütar Kreete osales juba meie suvelõpupidudel. Aga nüüd on teised ajad, selles mõttes on küll minu, meist eelmise ja praeguse noore põlvkonna vahel suur vahe. Meenub klišeelik näide, kuidas Kreete logis end eile kohe pärast ärkamist reiti sisse. Mulle tundub, et meil oli rohkem lapsepõlve. Noh, eks nemad võivad vastupidist väita.

Aga mida ma üldse sellega öelda tahan, on see, et kuigi need olid väga toredad ajad, siis ma ei tahaks neid tagasi. Laps oli tore olla, aga ma ei tahaks enam koolis käia. Minu meelest on ülikooliaeg hoopis huvitavam ja toredam. Ma usun, et pigem hakkan seda aega taga igatsema, aga lapsepõlvest rääkimise mõttes ei pruugi nostalgia võrduda alati minevikuigatsusega.

P.S. Neljapäeval käisime vanaisa ja Kreetega Viljandi kohvikus. Sealsamas, kus kaardiga maksta ei saa ja kus kõik Sakala praktikandid ja folgilised kindlasti on käinud. Vanaisa rääkis loo, kuidas 44. aastal ta esimest korda seal kohvikus käis. Ta oli veel tollal poisike. Nad läksid sinna vanema vennaga (kes pärast sõjas surma sai?).
Ruum oli täis suitsu, põrand sulanud lumest märg. Ukse kõrval, kus praegu on kohvikulauad, oli nagi, kuhu Saksa ohvitserid oma sinelid riputasid. Kohviku klientuur peamiselt nendest tol korral koosneski. Vanaisa mäletab, et puhkes skandaal, sest keegi oli nagist varastanud ühe ohvitseri vöö koos sellel olnud püstoliga. Kohviku uks pandi lukku, et kõiki läbi otsima hakata. Vanaisa taolised poisikesed visati aga kohvikust välja. Säh sulle siis kohvikus käimist.