The Secrets of Our Digital Lives

täna aasta tagasi ärkasin ma tolmusel ühikapõrandal kuskil kesk-soome linnas nimega jyväskylä. väljas oli pime ja väga-väga lumine ja me pidime kadriga varakult tõusma, et jõuda kuskile kaugele kesklinna, kus algas mingis majas orientation week-i esimene loeng. me olime unised, segaduses ja pahurad.
peale muude kohanemisraskuse tekitas meis esimesel nädalal stressi interneti puudumine. ma kirjutasin "blogi sissekannet" wordi. iga päev. ja kõik meie sõbrad arvasid vist, et me oleme juba lumetormis surma saanud.
kui siis kord see nett juhtmeid pidi meie tubadesse jõudis, istusime me nagu väikesed lapsed õnnelikult oma läpparite taga ja skaipisime omavahel, mina m-buildingu esimesel, kadri n-buildingu viimasel korrusel.
üldse oli internet üks meie suurimaid sõpru nende vahetusüliõpilaskuude ajal. sellest, et oma igapäevaseid toimetusi seal lihtsamini võis teha (ka jyväskylä tudengid tunnevad näiteks õis-i laadset programmi ja igasugu applicatione sai sealt kaudu täita) ei tasu rääkidagi. me avastasime enda jaoks soome salajased allalaadimisprogrammid (ei-ei, soomes ju piraatlust ei ole) - meist said filmifanatid ja melomaanid - ja me suhtlesime oma eestisse jäänud sõprade-lähedastega kindlasti rohkemgi, kui kodus olles. lobisesime niisama, saatsime pilte ja andsime nõu. sealt kaugelt vaadates oli seda viimast kuidagi lihtsam teha. hommikul läks ikka esimese asjana tööle läppar, koju tulles tervitas sind tema vaikne mühin ja screensaver, õhtul uinudes olid viimased mõtted need, mida sõpradega üle neti jagada sai. jah, me olime kindlasti netihoolikud. kui meilt see võimalus käest oleks võetud, siis...
sarnast tunnet tunneks ma arvatavasti praegu siingi. minu kodu taaralinnas pole just eriti palju suurem kui jyväskylä kaks ühikatuba koos köögiga. ja siin annelinna lõpus tunneks ma vist eriti üksiku ja mahajäetuna, kui ma ei saaks õhtuti msn-i sign in klahvi vajutada, blogi järjekordset sissekannet teha või teiste veebipäevikuid lugeda. jaan kross ja ellen niit on rääkinud, kuidas nende tudengipõlves vaid kord semestris kodus käidi ning tallinn-tartu rong sõitis kuus tundi. ma ei suuda ette kujutada, et saaksin oma kallite inimesega vaid põhimõtteliselt kaks korda aastas rääkida.
ma kõlan küll raketiteadlasena, aga samas ma ikkagi imestan, kuidas saab ajalehte kokku panna nii, et peatoimetaja on budapestis ja kuigi ta arvuti seal "on imelik", nagu ta ise ütleb, siis sekunditega jõuavad minu artiklid temani ja tema parandused minuni.
noh ja rääkimata sellest, kuidas minu lapsepõlves näidati telekast lastelavastust, kus telefon näitas pilti! ja nüüd...
täna avastasin, et ma ei tunneks ära arturi käekirja, sest ma olen seda nii vähe näinud. ta kirjutab ju käsitsi nii harva. nagu me kõik.
***
aga kõige toredamad olid need korrad, kui n-buildingu esimese postkastis 901 oli midagi. mõni joonistus kadri vennakestelt või pikk kiri healt sõbralt.
inimlik puudutus või tegu on ikka üle kõige. näiteks kui töökaaslane meelis kingib sulle lihtsalt purgi mett, sest "sul võib seda vaja minna".