minu naistepäev

töö juures söödi naistepäeva puhul torti. kõik meie osakonna naised olid kutsutud, aga meid varjega mitte.
see-eest meelis tõi meile apelsine. "lilli saate te täna niikuinii kuhjaga."

päev oli imeliselt päikeseline. kui kõndisin alla toomemäelt, mööda seda kaldteed, mis vallikraavi tänavale viis, oli see lumest puhas ja päikese käes äragi kuivanud. kuiv asfald on minu jaoks alati kevade märk olnud. kunagi oli see esimene aeg, kui õue keksu mängima pääses.

suhtekorralduskoverentsil räägiti suurepäraste turundustegude kõrval ka emakakaela vähi vaktsineerimise kampaaniast. näidati pilte ka. can´t get them out of my head. ja pärast seda sooviti head naistepäeva...

aga ei, ma saan aru. see on reaalsus.

märt helistas. daisy saatis smsi ja töölt mai meili. postimehes räägiti lillede säilitamise nippidest. "uudis" oli ka esiküljel.

vaid siis, kui õhtul poodi läksin ja lillepoes ainult meestest koosnevat järjekorda nägin, tõmbusid suunurgad natuke mossi. aga siis meenus, et sellised päevad on vaid arutu tarbimise suurendamiseks. ja jälle üks põhjus, mis annab naistele põhjuse meeste kallal vinguda. ja meenus, et ragne ütleb alati, et talle keegi lõikelille ei tooks (pole vaja tema pärast lille tappa vms). ja anu välba ütles kuskil, et see tähtpäev võiks jääda oma aega.

aga siiski ostsin endale kingiks kõrvarõngad. noh, ma tegelikult juba ammu plaanisin. ja laadapäeval sattusin cindy crawfordi aeroobika dvd otsa. õhtu oli sisustatud.
pärast väike vein ja juust ka...

ja veel. see oli minu lapsepõlve üks lemmikluuletusi.

Väikeste tüdrukute naistepäev

Poisid meile lill andsid kaheksandal märtsil. Ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi, plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid. Siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid. Pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit. Poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid, teatasid, et püha puhul saadavad meid koju. Aga õues neile tuli lumesõjatuju. Mina sain palliga suhu. Helen sai laubale muhu. Mail oli ranits lund täis. Klaarika käpuli käis. Minni, kel lund sattus ninna, ähvardas kaebama minna. Siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid. Teet mind narris: “Luba, et su koolikotti kannan!” Naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!” (Leelo Tungal)