kuna ma täna kl 6 ärkasin, siis lootsin, et saan varem koju. lehe saame valmis tavaliselt enne kl 14, täna saime varemgi. kuna mul enam väga palju kohustusi ei olnud, plaanisin koju minna. siis meenus, et olin plaaninud kl 14 minna sadamateatrisse üht tantsuetendust vaatama.
teel sinna sattus aga ette raekoja platsi kunstimuuseum, kuhu ma samuti endale ammugi minna olin tõotanud. astusin sisse, loobudes nii sadamateatrist. noh, külm on ju ja teater on nii kaugel, vabandas minu heaoluühiskondlik pool.
johannes saali näitus oli huvitav. omaaegu õõva tekitav. mõtlesin tagasi ajale, mil oli päris tavaline, et mõni laps perekonnas noorelt suri. nii ka saali 6-aastane vend. ta ise haigestus noormehena tuberkuloosi ja põdes viis aastat. tema naine unistas suure pere emaks olemisest, aga nende ainuke laps suri noorelt. peale selle kotiti tema teoseid nõuk. ajal päris palju, nii et ühe töö ta noaga läbi lõikas. (selle oli kokku traageldanud tema abikaasa). peale selle oli saal ise vaimselt ebastabiilne.
ka tema kunstis oli palju surma ja sõja teemat. tumedaid värve. üks periood aga vastupidiselt väga värvikirev, nii et näitustel pandi need teosed kuhugi eraldi, et need teisi ei varjutaks (varjutama on selle värvikuse juures muidugi veidi vale verb).
käisin ka kaupsis. toidupoes.

marsaga koju sõites säras päike veel taevas ja olin rõõmus, et jõuan enne homset tallinnasse sõitu kodus asju pakkida ja koristada. pidin ka veel tädile helistama, kellel oli täna 50 aasta juubel.
tavaliselt otsin ma juba bussis koduvõtme välja, et enam külma käes ukse taga kohmitsema ei peaks. nii ka seekord. aga võtit ei olnud! ronisin marsast välja, läksin oma maja juurde ja lausin kogu stafi oma kotist välja trepi peale. ei midagi. taskutes? ei.
helistasin tööle. varje oli veel seal ja vaatas mu laua üle. ütlesin, et mäletan, kuidas ma päeval vetsu minnes võtmed kaasa võtsin. meil käib nimelt see uks lukus, et võõrad inimesed tänavalt seal ei käiks. varje jooksis kolm korrust allapoole vaatama, aga ei leidnud.
noh, jooksin bussi peale. käisin tiiru kaubamajas. küsisin kassiirilt, turvamehelt, infolauast ja ühest hilbupoest, kuhu olin sisse põiganud. ei midagi. läksin muuseumisse. käisin kõik kolm korrust läbi, rääkisin igal korrusel valvuritädidega. neist üks oli eriti empaatiline, ütles mitu korda, et tunneb mulle kaasa.
nüüd hakkasin siis vaikselt juba harjutama end mõttega, et ega neid võtmeid enam kätte ei saa. püüdsin juba vaikselt välja arvutada, kui palju võiks maksma minna töökoha lukkude vahetamine. samas ei suutnud ma ikkagi uskuda, et need niimoodi ära kaovad. pika paela otsas. ja ma olin neid ju hommikul näinud.
töö juures vaatasin läbi kõik sahtlid, lauaalused. käisin ka muidugi vetsus otsimas. kohmitsesin tükk aega, kuni merike, ülikooli kunstnik, mida ma otsin. "võtmeid," ohkasin.
- kas neid, mida ann (maja perenaine) siin mulle pakkus.
jooksin alla esimesele korrusele. õnneks oli ann veel seal. ja minu võtmed ka! ta oli need leidnud vetsus nagis rippumas.

et siis selline õnnelik õnnetus, nagu ütles varje.
koju sain alles pool 19. kodu on siiani koristamata. homme.