apteek. sisse astuvad kaks nii kaheksa-aastast tüdrukut. üks on võib-olla teisest veidi vanem, vähemalt pikem küll. see hõikab apteekrile rõõmsalt tere ja küsib, kas neil kõige väiksemaid mähkmeid on.
apteekritädi kaob leti taha kükki ja vastab siis, et need vastsündinute omad on vist otsas. aga otsib veel. mina mõtlen, et küll on tublid tüdrukud, et ema aitavad.
"me võtaks kaks tükki," hõikab pikem tüdruk.
"kaks?" mõtlen mina, "küllap on nad vaesest perest..."
apteeker tõuseb mähkmepakiga leti äärde püsti ja ütleb, et neil on ainult neli-kuni-üheksa (mis iganes see ka tähendaks) mähkmeid, 2,70 tükk.
"kui suured need on?" uurib suurem tüdruk tähtsalt. väiksem kortsutab ainult kulmu. "noh, võtame need või?" küsib suurem reipalt väiksemalt. viimane vajub täitsa ära.
ja siis ma näen, mis kompsud neil käes on. pikemal titeriiete materjalist õlakott, väiksemal kilekott, kust seest paistab, jalad ülespidi... TITT!!!
järgmisel hetkel saan aru, et see on vaid nukk. uh! aga vähemalt ainevahetus töötab nagu elusal titel - pissib ju.
"no kas annan kaks tükki?" küsib apteeker ja vaatab pikemale otsa. pikem keerab pilgu väiksemale. see on endiselt kulm kortsus ja ilmselt arvutab...
minust nad sinna jäävadki. "on jee tublid tüdrukud, "mõtlen ma uksest välja astudes, "hoopis mingid tobedad tänapäeva lapsed." mähe laguneb algosakesteks 20 aastat.

kas selline siis ongi ameerika, mõtlesin ma, kui ma kentmanni tänava saatkonda sisse astusin. igatahes oli nende seinte vahel olev ja toimuv tunduvalt rohkem ameerika kui eesti.

pärast turvakontrolli, kuhu võeti kõik mu kotid hoiule, saadeti mind edasi ruumi, mille tagaseinas oli kolm kassat. estimeses võttis kurjailmeline ja koledasti mukitud tädi mult kogu vajaliku paberimaterjali endale. üleandmine toimus muidugi klaasi alt. siis saadeti mind tagasi ruumi etteotsa, kuhu oli hulk toole pandud. seina peale monteeritud telekast mängis usat tutvustav film, kus KÕIK patriootliku muusika saatel naeratasid ja oma kohalikus dialektis meile, idaeurooplastele, welcome ütlesid. teleka kõrval troonis usa lipp, seinal aga fbi poolt kõige tagaotsitavamate kurjategijate nimekiri. no loomulikult oli seal bin laden, aga ka näiteks üks mees, kes tappis oma naise, lapsed ja lasi maja õhku. njah.

kolmandas kassas istuv nooremapoolne mees kutsus mu lõpuks matile. nii see tundus küll, sest võimusuhted olid semiootiliselt paika pandud - intervjueerija istub oma klaasi taga, intervjueeritav seisab aga püsti.

vasaku käe näpujälgi võeti mult kolm korda, mul oli käsi veits higine vist. ja siis legeküsimused: räägi endast ja oma vanematest, kes su reisi finantseerib, mis sa kavatsed pärast edasi teha jms. vastasin kõigele võimalikult eeskujulikult. ema oli soovitanud mainida, et mul on tartus korter, mille ma ka osavalt jutu sisse põimisin. pandi kirja.

have a nice trip! ütles onu lõpetuseks ja kinkis mulle sarnase naeratuse, milliseid ma juba enne sealt telekast mitukümmend olin näinud.

lapsed ikka uurivad teistelt lastelt (või mõned meelelahutusajakirjanikud kuu popimalt/tegijamalt mehelt/naiselt) et mis on su lemmikvärv või lemmik aastaaeg. mina olen mõttes ka enda jaoks nendele küsimustele kunagi vastused välja mõelnud: umbes 8. klassist hakkasin eelistama helesinist värvi, kuna tollal moodi tulnud naiste tüüpidesse lahterdamistes (a la punapeale sobivad soojad toonid nagu oranž ja samblaroheline, siniste silmadega neiud kasutagu meigis külmi värve) öeldi mulle ikka, et helesinine on minu must.

asja lihtsustamiseks (loe: tarbija kiirelt lõa otsa saamiseks) anti nendele tüüpidele ka näiteks nimed aastaaegade järgi - sügise naine, talve tüüp jne. ja tavaliselt toodi ka mõni sama tüüpi kuulsus näiteks. vist selleks, et end samaväärsena tunda või teda ihaldusväärseks pidada.

muidugi ma tahtsin olla nagu gwyneth (ta käis ju sel ajal bradiga!). aga samas olin pettunud ka, et ma ei saanudki olla SUVEtüüp. sest olin enda jaoks juba väiksena valmis mõelnud vastuse teisel mis-on-su-lemmik-küsimusele - minu lemmikaastaaeg oli suvi. siis oli soe, koolivaheaeg ja minu sünnipäev (tatina on see ju jubedalt tähtis). ma isegi vist vaatasin neile inimestele viltu, kes samasugused suvesõbrad ei olnud. ja haletsesin neid, kes olid otsustanud sündida kuskil märtsis või mis veel hullem - novembris.

aastatega olen ma oma meil-sündis-just-poisslaps värvi riietumisstiiliga tagasi tõmmanud ja kannan hea meelega ka näiteks sügistüübi riideid (mille peale mõni moenõustaja kindlasti murelikult pead vangutaks). ok, eks see sõltub sellest ka, mis värvid parajasti moes on, sest selles osas olen ma nats manipuleeritav küll. või vahel ei ole lihtsalt valikut.

ja viimastel kevadetel olen ma aru saanud, kui imeline aastaaeg on kevad. istun praegu pudika trepil, õhk on veel ööst jahe, aga päike kõrgel taevas lubab kuuma ilma. ei ole veel nii palav, nagu suviti.

rohi on kastene, linnud laulavad (terve öö laksutasid ööbikud, aga kas see ei peaks mitte augusti-teema olema?) ja vähemalt sajapealine haneparv lendas just me õue kohalt üle. ei ole veel tüütuid kärbseid su võileiva ja kohvitassi ümber. ei ole parme ja sääski. ja õitsevad toomingad maja kõrval meenutavad end aias istujale magusa lõhnaga.

ja mis veel: pühapäeva hommikul ei kostu pudika puhkemajast mingi pohmase seltskonna mikrofoni röökimist, sest suvapäevade hooaeg pole alanud (hoiame majanduslanguse kontekstis pöidlaid, et see eriti ei algagi).

jube kahju on, et tegelikult on kevad alati väga kiire aeg. eriti siis, kui koolis käid. ja see ilus aeg jääb tähele panemata.

aga novembrikuu sünnipäevadest rääkides - need peod on olnud palju toredamad kui mitmed suvejämmid.

kõnekatke eilsest päevast

- Tere, mina olen see ja see, helistan sealt ja sealt. On teil hetk aega rääkida?-
- Tere, on küll. Aga paistab, et teil ei ole. Te räägite nii kiiresti...

viimaste päevade lemmiktekstid internetis

Koolist

Üks tähtsaim kooli ülesanne seisneb selles, et pöörata noorte tähelepanu vaimsete, absoluutsete ja püsivate väärtuste poole, andes seejuures head ja kvaliteetset haridust. Vanemal põlvkonnal ei olnud kahjuks sellist võimalust, uued elustandardid ja mõtlemise šabloonid on liiga primitiivsed, mõnikord aga lihtsalt labased. Me ei kasvata munki ega vaimulikke, sest mõlemad on kutsumused. /.../ Meie peamiseks ülesandeks on inimese isiksuse südamiku kujundamine. Meie jaoks ei ole nii tähtis, kelleks ta saab tulevikus, vaid see on nii hädavajalik, et ta kasvaks kristlaseks. /.../ Kooli õppekava ja põhikiri on registreeritud Hariduse ja Teaduse Ministeeriumis. Koolil on õpetamislitsens nr.1976 HM varem kokku lepitud raames. Koolilõpetajad saavad riikliku lõputunnistuse. Niimoodi on kool täiesti kirjutatud riikliku haridussüsteemi sisse.

Tere tulemast meie kodukale

Meilt võite tellida õhtu sisustamiseks tantsutüdrukuid, kelle suurimaks rõõmuks on esitada teile fantastiliselt mahlakat etendust. Esinevad nii nais- kui ka meesstripparid, samuti ei puudu go-go tantsijad. On pakkuda ka mitmekülgset show-d, sado-maso meelad lesbid, vallatud koolitüdrukud, orientaalsete sugemetega inimesed.
Võimalik tellida ansamblit, mis sisustab sobiva tantsumuusikaga teie õhtu. Esineme pubides, kultuurimajades, poissmeesteõhtutel ning sünnipäevadel. Kõik pakkumised on oodatud. Teie soov on meile seaduseks.

Tallinn toetab Arnold Rüütli juubelikonverentsi läbiviimist

Sihtasutus Rahvusliku Arengu Fond korraldab president Arnold Rüütli 80. sünnipäeva tähistamiseks 10. mail Eesti Rahvusraamatukogus ettekandehommiku "Rahvas ja riik eilse ja homse ristteel".

Veel mittekonkreetsemat pealkirja ei anna konverentsile mõelda. Pole vahet, kas selline konverents toimub 1988., 1998. või 2008. aastal - ikka annab millestki jahuda.

ütle mulle, kes on su sõbrad...

veetsin nädalavahetuse oma toretoredate sõbrannadega. kõik oli perfi, kui kasutada moodsaid sõnu. paar päeva hiljem (eile) hakkasin aga mõtlema ühele kõnekatkele, mis meil tol õhtul jutuks tuli.

rääkisime millegipärast minu viimasest sünnipäevast, täpsemalt sünnipäevapeost, veel täpsemalt sünnipäeva külalistest. ja keegi meist andis hinnangu, et tolleõhtune seltskond "ei klikkinud".

ma ise küll selle peale ei tulnud, aga olin vist sel õhtul veits liiga švipsis ka. ok, kui väga meenutada, siis mulle meenub mu kursavenna rahulolematu nägu ja ühe minu sõbra nägu, millelt peegelduvad sõnad "ah, kus ma nüüd alles ütlesin!" ma ei tea, milles asi oli ja vist ei tahagi teada.

võib-olla ongi hea, et ma midagi ei märganud, muidu oleksin kohe põdema hakanud, et mu sünnipäev ebaõnnestus. mitte et see mitteklikkimine kohe ebaõnnestumist tähendaks, aga ise oleks asja ikka hullemaks mõelnud, kui see päriselt oli. peo korraldajale on ju kõige olulisem, et asi korda läheks.

olgu, kuidas on, ja kes vana asja meelde tuletab, sel... aga asi on selles, et uus suvi hakkab lähenema ja minu vanus tahab mõne aja pärast veidi kogukamaks muutuda. kuna ma arvatavasti mõni nädal pärast oma sünnipäeva mõneks ajaks eesti tolmu jalgadelt pühin, tekkis mul hiljuti idee sel suvel üks suuremat sorti pidu korraldada. palju sõpru-tuttavaid ja nii...

aga mis saab siis, kui seltskond jälle ei kliki? ja kas on üldse võimalik, et klikiks sellised peod, mille külalised on väga erineva taustaga ning ainus, mis neid ühendab, on külaliste kokkukutsuja?

väiksena oli vist asi lihtsam. kuigi öeldakse, et lapsed on julmad, mäletan ma, et alguses küll kõik võõrastasid üksteist, kuid pärast läks tants ja tagaajamine lahti ning triinu pärnust või taavi tallinnast tundus täitsa ok bloke olevat. pärast oli kahju koju minnagi.

aga mida vanemaks saad, seda vähem viitsid naeratada inimestele, kes sinust erinevad. või siis naeratad, aga naeratuse taga on mõte "issand, kui nõme ta on." ja mida vanemaks saad, seda rohkem on võimalusi ja oskusi end teisest inimesest eristada.

ega ma ei teagi, mis see lahendus on. võiks ju mõelda, et külalised tulevad kohale ikkagi peo pidaja pärast ja ideaalis klikivad kõik, sest nad on ju kõik ühe inimese sõbrad. aga tegelikkuses... jätad peo ära või korraldad vähemalt neli eri pidu: esmalt sugulastele, seejärel ülikoolikaaslastele, edasi klassikaaslastele ja siis muidu sõpradele? või kurat, need muidu sõbrad võivad ka täitsa eri linnadest, koolidest ja erineva sotsiaal-kultuurilise taustaga olla. ja siis võivad veel sugudevahelised lahkhelid tulla. või on hoopis tulnud keegi omale deiti otsima...

aga tegelt ma ei ironiseeri. ma ei tea päriselt, mis oleks parim variant.

Pidu sinus eneses?

Ma olen oma elus kirjutanud paar armastusluuletust. Ma julgen neid küll luuletusteks pidada, täitsa luuletuste moodi on nad välja tulnud.

Ja peale selle olen kirjutanud luuletuse ühest linnast. Ja samast linnast olen õhanud ka oma blogis. Üks kord siis, kui läksime KH-ga Jyväskyllä ja ühel teisel korral siis, kui kõndisin Ketlini juurest koju ja eksisin magalarajoonis ära. Ja sellest linnast laulab ka eesti keeli Karika nimeline laulja palju.

Muidugi, et see linn on Tartu.

Suurte juhtide kohta öeldakse sageli, et nad on suured seepärast, et neid kas vihatakse või jumaldatakse, aga nad ei jäta sind kunagi külmaks. Tartu on suur linn samas mõttes.

Olen pidanud paadunud pealinlastega kirglikku diskussiooni teemal "Tartus on kõik nii unine ja aeglane", olles sellele vastu vaidlejaks. Aga olen ka ise nõustunud KerttuRakke väitega, et see on üks f***ing kausikujuline kaluriküla.

Minu armastus Tartu vastu ongi selline kõikuv. Eelmisel sügisel tundsin end siin kõige üksikuma inimesena: mu sõbrad olid teistele jahimaadele lahkunud, mõned Eestistki lahkunud, minul algas magistrantuur, kus polnud ühtki endist kursakaaslast, ma suhtlesin ainult oma kolleegidega.

Eriti jube oli siia tagasi tulla Pariisist. Olid käimas just Selveri laadapäevad ja inimesed käisid, silmad punnis peas, saasta korvi kühveldamas. ERITI maakad!

Aga ma sain hakkama. Uued MA-kaaslased juhtusid olema täitsa toredad ja tegelikult oli mul ju nende seas juba vanu tuttavaid ka, kellega lihtsalt varem vähem läbi käidud sai. Pealegi oli koolis nii palju teha, et ega väga seltsieluks aega jäänudki. Leppisin oma suht üksiku staatusega ja sain päris hästi hakkama.


Kursakaaslane Hrrs ütles kunagi sügisel, kui ma veel Tartu-on-nii-nõme faasis olin ja talle oma elu kurtsin, et ta elaks hea meelega siin, kui saaks sama tööd teha, mida ta pealinnas teeb. Et elukvaliteet on siin parem. (Ma muidugi ei saa aru, kuidas ta siis siin sedasama tööd ei saa teha, aga see on teine teema.)

Aga elukvaliteet - minu meelest on ka. Kui ma vahepeal Tallinnas tööl käin, siis kulub päevas kaks tundi tööle ja tagasi saamiseks. Siin aga POOL tundi kokku. Kui lähed autoga. Ma muidugi olen õnnega koos ses mõttes, et võin startida veidi hiljem, kui hommikune ummik on juba lahenenud. Ja rattaga ja jala jõuab ka igale poole ja õigeks ajaks. Ja kui mul oleks titt, saaks temaga käia Toomel jalutamas.


Nii et kõik on bro. Aga ma hakkan taas vajuma sellesse ...on-nii-nõme faasi, kuna ma olen endiselt siin suht-koht üksi. Üks päev jalutasin poest koju, läksin kaugemal asuvasse poodi, et lihtsalt veits kõndida.

Vaatasin must mööduvaid ja vastu tulevaid inimesi, perekondi tittedega, ja mõtlesin, et olgugi, et elame ühes linnas, siis ma ei tunne teiega mitte mingit erilist seost. (Ja samas noomisin end, et ega sa suurlinnas ole, et selliseid klišeelikke mõtteid võiksid mõelda.)

Täna hommikul lahkusid mu viimased head sõbrad siit. Tõsi, ainult nädalaks. Aga ma ikka võtsin seda kuidagi valuliselt. Ise ka ei tea, miks.

Kui sõbrannaga eile viimase telefonikõne lõpetasime, ütles ta hüvastijätuks: "Hoia siis seni nugadest eemale!"


Ja täna, just siis, kui ma tööl ahastamas olin ja mõtlesin, kas lasta kuul pähe või kasutada nuga, hüppas MSNis lahti aken ja mu kallis klassiõde, kes vahel Tartus õppimas on, kutsus mind lõunale. Elupäästja!

Tegelt ma saan aru küll, et ainult igaval inimesel on igav ja et selline Tartu on ainult minus eneses.

Aga seda linna armastan ikka. Ja ükskord lähen ka mina. "Et tahta tagasi tulla," nagu teadis A öelda.

Muide, kui seda postitust kirjutama hakkasin, kõlas raadiost HU laul:


Depressiivsed Eesti väikelinnad
meil väga tihti põhjust pole sinna minna

konstrueerin, järelikult olen

ok, ega ma eile ei kuulnud sotsiaalkonstruktivismist, aga eile oli sellest loengus pikemalt juttu küll. ja mulle jubedalt meeldivad selle lähenemise kandvad ideed. nagu vist üldse meie osakonnale ja miljonitele teistele.

silenna ütles ükskord, et MA-s õpid inimesi läbi nägema. ja vahel vaatad ka, et inimesed on nii lollid. (see viimane on minu remark.)

tegelt on endal ka elus läbi saada, kui teadvustad, et kõik see meie sotsiaalne elu on vaid keelemäng ja konstruktsioon.

aga mul on veits mure, et ma ei suudagi enam ühtki kena metafoori või ideaali või väärtust tõsiselt võtta. hakkan kohe mõtlema, et kuidas tee aru ei saa - see on ju ainult üks valikuvariant.

eriti skeptiliseks muutun ma lausete peale, mis algavad sõnadega: "tegelikut on nii, et..."

aga selline kaalutlemine pole ajakirjanduses hea. ses mõttes, et inimestega peab oskama ju vestelda, aga kui kohe hakkad end nende ideedest distantseerima, ei oskagi ehk jõuda jutu tuumani.

wanna get married and have babies in my 20s?

T ütles täna, et ta imestab, et eestis tahavad kõik noored omale ruttu partneri leida. et tema sõpradest hispaanias on enamik meievanuseid muretult vallalised. aga meie siin muretseme, kui pole 20ndate alguseks omale vähe tõsisemat suhet loonud. või kui meil enda isikliku eluga on kõik korras (loe: oleme kellegagi paar, sest ega üksikuna ei saa ju kellelgi kõik korras olla), siis hakkame muretsema oma sõprade pärast, kes veel õhtuti üksi uinuvad.

kust tuleb see (lapsepõlvest pärit ja siiani alles) vastupandamatu soov täiskasvanuks saada?

meie K-ga arvasime, et eestis on külm ja seepärast on vaja endale ruttu üks radiaator külje alla saada.

või tõsisemalt: meil on võimalus (ja kohustus?) kiiremini iseseisvaks saada kui hispaania noortel. noores riigis saab noor kiirelt tasuva töökoha ja on seetõttu ka sunnitud kiiremini suureks kasvama. aga see pole kerge, ja seepärast oleks vaja enda kõrvale kedagi, kes aitaks neid esimesi samme täiskasvanute maailmas teha.

või mõtleb noor siis lihtsalt, et miks mitte. kui juba majanduslikult suht jalad all, siis miks mitte hakata kellegagi koos elama? ja miks mitte natukese aja pärast titt teha? aga võib-olla on ka vastupidi - et just majanduslikud olud sunnivad noori kiirelt kokku kolima.

K arvas ka, et meie ühiskonnas tuleb nii palju noori katkistest peredest, et nad tahavad võimalikult kiirelt tuumperest välja saada ja oma pere luua. ideaalis ideaalse.

või tuleb lihtsalt ülikooli ajal omale ruttu mees välja vaadata, sest niikuinii on konkurents vähemalt kaks neiut kohale ja hiljem võivad juba kõik arvestatavad võetud olla?

ükskõik, mis see põhjus on, aga mul on tunne, et T tähelepanek on õige. ma kuulen, kuidas minuvanused võtavad pangalaenu ja hakkavad pesa punuma. või kuidas mu 20-aastased sõbrannad saavad lapsi. ja nende sõbrannad ütlevad, et see on nii nunnu, et tahaks ise ka. või kuidas keegi, kes omale kuti on hankinud, peab end lihtsalt selle fakti kaudu oma vallalistest tuttavatest paremaks. ja ma näen telekast seda pulmasaadet, kus 19aastane rihib abielusadama poole.

aga ma kuulen ka, kuidas mu tuttavad mõtlevad, kas kõik oleks pidanud minema nii kaugele ja nii kiiresti. kas nüüd ongi käes see, et "kuni surm meid..."? kas olla koos lihtsalt sellepärast, et juba mitmeid aastaid on koos oldud? või mida öelda, kui teine räägib, et igatseb sind, aga sina tegelikult ei igatse? või kui alguses võis partner olla tugi täiskasvanuks saamisel, siis praegu on paarisuhtes olemine pigem kohustus.

ok, kui juba rase oled, on ehk veits teine lugu. aga kui see just tööõnnetus ei ole, on asi lihtsalt ebaküpsuses: armastus on nii-nii suur, et sellega ei osata midagi peale hakata. ja siis see vormistatakse uude ilmakodanikku. tegelt pole teineteisele enam muud pakkuda. ja mida on pakkudagi oma kõhutibule (jube, aga popp sõna perefoorumites)? 20 aastat elutarkust?

ma ei tea, võib-olla hoopis mina räägin siin väga naiivset juttu. sest võib ju öelda, et laps teebki inimesest täiskasvanu ja loksutab kõik paika ning üldse tuleks rohkem päevast haarata... aga mulle tundub ikkagi, et mõnes mõttes on tegu ühe näitega õhukesest kultuurkihist, (mõtte)laiskusest. võib-olla ka tarbimisühiskonnast, kuivõrd selline suhe juhindub mõttest "ma pean seda kõike saama ja kohe! kirest ju piisabki".

keegi ütles kuskil, et tunneb rõõmu kuuldes, et mõni paar on jälle lahku läinud - siis saavad inimesed jälle arenema hakata. ma ei arva, et nüüd kõik peaksid nüüd vallalisteks hakkama. küll aga saan ma täna (paremini kui 19-aastaselt) aru sellest, miks mõni minuvanune ütleb, et ta pole kindel, kas tahab selle inimesega elu lõpuni olla, kuigi suhtes on kõik korras. või mu kümme aastat vanemad sõbrannad ütlevad mulle: "oh, sa oled veel nii noor..."
---------
kl 23.12: siin väike vastuväide mu päeval kirjutatud jutule.

nädal kb pilgu läbi

äp-s on rubriik, kus võetakse nädal kokku kellegi pilgu läbi. tõsi, kb pole seal küll oma pilgu läbi elust heietanud. aga ma vist ei oskaks ka sõna võtta sellistel teemadel, mida seal lahatakse. üldse ma olen suht kehv arvamuse väljendada. ma ei tea kas ülikool või miski muu on mulle õpetanud alati asjades kahtlema. seepärast tundub jube imelik hakata targutama, et asjad peaksid olema just nii ja mitte kuidagi teisiti.

enivei, ma tahtsin lihtsalt eelmise nädala lehtedest paarile asjale tähelepanu pöörata. pm-i reisifoto konkursil oli seekord eriti emotsionaalne pilt. lehes tundus see veel ägedam kui veebis, eriti poiste ilmed.
mu endise leivaisa väljaandes ilmus berkvaheri v huvitav mõte: "eksootika huvitav paradoks on, et tegelikult on see autentsuse otsing. 20. saj kultuuris on näha, kuidas üha suuremat rolli mängib soov määratleda ennast kas kellegi teise või mingi kaugema kultuuri kaugu. inimesele sünniga antud identiteeti tajutakse valena ja pealesurutuna. kui sajandi algul oli see veel avangardne praktika ja vaid üksikud modernistlikud kultuuritegelased võtsid ette identiteedi moonde, näiteks varjunime, siis sajandi teisel poolel levib nähtus üha enam ning saab osaks popkultuurist. nähtavasti mõutas see tugevasti seda, milliseks kujunes internet, kus igaühel on võimalus kujundada oma isiksus, olla keegi, kes kultuuritaustalt ei olda."
vaher sai selle teema arendamise ja artiklite kirjutamise eest ka lotmani preemia.

nii et jah, nädal kb pilgu läbi on vist teistsugune kui mõne teise äp-lase pilgu läbi. mitte et ma end neile vastandaks. kindlasti mitte.
aga lihtsalt meenus, kuidas me tartu kolleegiga, kes aastakümneid tagasi meie osak-s õppis, meenutasime, et nii tema kui ka minu ajal tahtsid kõik (tüdrukud) saada kultuuriajakirjanikeks. õhtul meenus mul mingi kummaline, isegi vist reedetud tunne, kui kh mingil kursusel nii muuseas mainis, et teda huvitab tegelikult majandus.
ja vat mis välja kukkus. või siiani välja kukkunud on.

"kas see läheb sul homsesse?" küsis mu kulla sõbranna telefonis. küllaltki resoluutse, aga samas abivalmis häälega. toru ära pannes leidsin end mõttelt, et oleme tõesti suureks saanud.

aga ma tean küll, et ühel teisel päeval me itsitame taas.

tänane lemmiksõna: pardonable - that can be forgiven or excused
et kui eesti takupead (nagu me eesti k õppejõud neid nimetas) nuputavad, kuidas eesti keelest ingliskeelseid väljendeid välja juurida, siis inglise keele teadlased vangutavad prantsuse keele mõjude peale pead? või peavad selliseid väljendeid eriti šikiks? ja huvitav, kas seda sõna peab nasaalselt hääldama?

tänane uudis: leiboristid tahavad läbi suruda ideed ehitada hyde parki servale mošee ja iga päev viis korda päevas kutsutakse minarettidest palvusele (see üle linna huilgamine pidavat praegu UKs keelatud olema). ja et leiboristid loodavad sellega koguda islamiusuliste hääli nagu kesk siin meie rahvusvähemustega toimetab.

õel kommentaar ehk see hetk mahub kilekotti

minuga samas trennis käivad ühed tüdrukud, kes võtavad asjad kaasa kilekotiga. ühel on alati asjad suures maxima ja teisel terranova kilekotis. iga jumala kord. kutsumegi neid sõbrannaga maximaks ja terranovaks.
täna jalutasid nad käsikäes trennist koju. kõndisime neist mööda ja otsustasime, et vahetame ka oma trenni-gear´id välja. aga hakkame ikka kraad kõvemateks tibideks - ühele A&G ja teisele Rimi kilekott.

Mis ma reisil tegin? II osa

Kivastiku levitatav sigariaroom sobib teiste Pariisi aroomidega. Segunevad luksparfüümid, crepes’ ehk kohalike pannkookide, kebabi, koerasita ning feng shui lõhnad, rääkimata veidrate hallitusjuustude omast. Kõik sulab kokku lummuseks, mida hingab Pariis. Lõhn, mis toob kokku miljoneid.
- Rein Sikk

Kusjuures ma ka sel korral mõtlesin, et mis moodi see Pariis lõhnab. Võib-olla on minus tuhmumas romantik, aga minu meelest lõhnab ta täpselt samamoodi kui kõik teised suurlinnad. Nagu London või Barcelona. Lisaksin Siku loetelule veel mitmete teiste toitude lõhnad, aga paraku ka heitgaaside ja kanalisatsiooni lõhna.

Aga esmaspäeval otsustasime oma ninad suurlinnatuultest puhtaks pühkida ja linnast välja sõita. See plaan oli tegelikult meil küll juba varem valmis mõeldud.
Saime linnast minema alles õhtul kl 19. Sihtpunkti, Bayeux´ linna ja Mosles´i (hääldus: moll) küla lähedale vanasse mõisa, jõudsime vist kuskil kell 22. Vahepeal õnnestus kaardilugejal (ärge vaadake minu otsa!) meid muidugi õigest teeotsast paarkümmend kilomeetrit valesti juhatada, aga lõpuks me päral olime.

Meid võttis sooja, aga sültja käepigistusega (A arvas, et ta ei tahtnud mulle haiget teha, mina arvasin, et ta ootas musitamist, aga ma olin seda juba Pariisis küllalt teinud ja otsustasin põhjamaiseks jääda) vastu Tribault (kas oli selline nimi, A?), kes näitas meile maja ja juhatas meid meie tuppa.

Maja oli vaikne, teisi külalistajaid ei olnud. Ja paraku oli ka ta meie toas unustanud kütte sisse lülitada. Kuna mul juba kerged külmavärinad linnast väljasõites olid tekkinud, ei olnud see minu jaoks just parim uudis, aga teki alla ronides polnud viga.

Mõisas elas tegelikult peale Tribault´ tema naine Sophy ja vist kaks last, aga meie kohtusime kogu selle aja jooksul ainult mehega. Õhtuti koju tulles nägime köögiaknast sisse vaadates poissi ja tüdrukut laua ääres midagi mängimas ja ühel hommikul nägin Sophyt poest saabumas.

Maja oli ehitatud kas 1819 või 1890, me päris täpselt ei saanudki aru, ja kuulus ühele vanale naisele, kes nüüd elas Pariisis ja oli varem seal alati suvitamas käinud, kuid nüüd selleks liiga vana.

Peahoone juurde viis tee, mille ääres põlesid õhtuti paar laternat. Aianurkades ilutsesid kaks klassitsistlikku kuju. Maja ümbritsesid tööhooned (arvatavasti oli üks neist kunagi tall), peenra- ja kaugemal heinamaa. Maja taga oli müüriga ümbritsetud väike (õunapuu?)aed.

Meie tuba oli roosi-roosiline, baldahiinvoodi, kamina, nikerdatud riidekapi ja peegliraamiga. Me polnud just midagi päris sellist oodanud, nii et ristisime oma toakese honeymoon sweetiks, aga tüdrukuna mulle ikka natuke meeldis ka...

Järgmiseks hommikuks olin mina aga siis päriselt haigeks jäänud. Öösel ärkasin korra palavikutundega üles ja hommikul olid luud-lihased valusad. Aga ajasin end ikka üles.

Kuna A-l oli vaja minna internetti otsima, siis meie esimene pool päevast selle tähe all mööduski. Sõitsime Bayeux´sse ja loomulikult juhatas suul golden archidega ja wifi märgiga plakat meid teadagi kuhu. Kõndisime rõõmsalt uksest sisse ja A ütles: "Siin on kuidagi teistmoodi." Oli küll teistmoodi - seal käis remont.

Lõpuks saime abi turismiinfopunktist, kus edatammeloliku inglise keele ja välimusega proua juhatas meid ainukesse kohvikusse terves linnas, milles oli nett. Infopunkti kõrvalt saime mulle ka gripirohud. Apteeker oli väga sõbralik, vaatas mulle otsa ja esitas prantsuse keeles küsimusi. Ma tegin arvatavasti veits lolli nägu, igatahes hakkas ta seepeale köhima ja A ütles talle, et ei, köha mul ei ole.

Päevad La Manche´i väina juures olid täpselt sellised, nagu A kirjeldas. Kui 20. sajandi alguses olid rannikuäärsed linnad kuulsad suvituspaigad, siis nüüd on põhiliseks (ameerika) turistide lüpsmismüüdiks kõik 1944. aasta D-day´ga seonduv. Ühest küljest on see tõesti tähtis. Sellest 6. juuni päevast sai alguse Euroopa vabastamine natsidest. Samas on see nüüdseks saanud naeruväärselt igal võimalusel manipuleeritavaks teemaks, kus iga mats, kes mõne mere poolt rannale kantud padrunikesta abil oma muuseumi püsti lööb.

No ma muidugi liialdan praegu, mitmed muuseumid on seal täitsa huvitavad ja tõsiselt võetavad. Aga nägime ka selliseid, kus mingisse angaari on muuseum tehtud ja selle ääres lipuvad vabastajate lipud, mis on täiega räbalateks lehvinud. Naljakad olid ka ühes supermarketis müüdavad D-day küpsised. Nagu mis neil kahel seost on? (Aga ära ma nad ostsin :)). Või siis see silt pildil. Üleval tänatakse meie vabastajaid ja all on loetelu burksidest.

2004. aastal möödus sellest päevast 60 aastat. Lugesin meie mõisa külalisteraamatut ja seal olid kaks perekonda kirjutanud, et our father will never forget this trip. Ju olid lapsed siis oma sõjaveteranist isaga kunagistele lahingumaadele tulnud.

Kui me ühelt järjekordselt memoriaalilt tagasi tulime, leidsime A-ga, et praegu oleks hoopis lihtsam keskkoolis käia ja ajalugu ja kõiki neid teisi ajalugusid õppida, sest nüüd oskaks kõike konteksti panna.

Mis ma reisil tegin? I osa

Olen oma Prantsusmaa reisilt tagasi. Reisilt, mida ootasin pikkisilmi. Lugedes tõesti päevi ja seda oma poolteist kuud. Mäletan, kui reisini oli veel 40 päeva ja see tundus tohutult kaugel olevat.

Tol nädalal, kui ära sõitsin, kirjutasin lugu lennuohutusest ja lõpuks ilmuski see samal päeval, kui lennukile läksin. Isa polevat seda ebausus tahtnud lugedagi.

Minu seiklused algasid sellega, et Tallinnas check-ini kassas küsiti, kas ma ikka tean, et mu lennuk Berliini jääb hiljaks. Aimasin juba halba – pidin ju Berliinist kohe edasi lendama -, kuid jäin siiski rahulikuks. Pöördusin EJ kassasse ja sealt teatati, et suure tõenäosusega ma Pariisi lennule ei jõua. Järgmine lend Pariisi läks aga hommikul kl 8. Otsustasin siis Berliini ikkagi sõita, sest järgmine lend oleks Eestist väljunud ülejärgmisel päeval.

Odavlennufirmad nimelt garanteerivad selle, et jõuaksin Tallinnast Berliini ja Berliinist Pariisi, aga mitte, et jõuaksin Tallinnast Pariisi. Seepärast ei hüvita nad ka mingeid kulusid, mis lendudest mahajäämisega võiks tekkida ja ööbimine tuleb endal maksta.

Lennukis istudes lootsin, et ka Pariisi lend hilineb ja ma ikkagi jõuan selle peale. See poleks vist aga nii või naa võimalik olnud, sest olin lasknud oma lennu hommikuks ümber broneerida. Õnneks vähemalt seda tegid nad tasuta. Ja Pariisi-lend oli muidugi ära läinud.

Istusin siis nõutult pingil seal tobedas oranžiks võõbatud lennujaama osas, vaatasin kella ja mõtlesin, kas ma tõesti pean siin 12 tundi vastu. A muidugi ei tahtnud mul lasta ööd seal konutada, otsis ise lähima hotelli, uuris sealt, kas on vabu kohti ning küsis juhtnöörid sinna jõudmiseks.

Jumal tänatud, et A mind utsitas sinna minema, sest öösel hakkas mul halb – süda tagus ja valutas hullupööra. Ma kartsin juba, et suren sinna kuradi karuperse ära. Ilma naljata. Hiljem suutsin ikkagi magama jääda, aga läbi une oli kogu aeg hirm, et jään lennukist maha.

Igatahes pärast seda õudust viis buss mind hommikul mugavasti lennujaama tagasi. Olin seal platsis kl 6.

Lennukis istus mu kõrval üks India vms abielupaar. Naine jagas meie ees sõitnud kahele lapsele (üks röökis pidevalt) kommi ja minagi sain suu magusaks. Kui ma Kroonika lappamise olin lõpetanud, näitas ta näpuga mu ajakirjale ja ütles ühe sõna: "Please." Ulatasin talle ajakirja ja märkisin, et see on kõik eesti keeles. Aga kuna ta vist eriti inglištki ei tönganud, tahtiski ta lihtsalt pilte vaadata. Näitasin talle esikaant ja ütlesin, et see on meie president (kaanelugu oli Ilveste armastuse loost :)) ja tema küsis "Germany?" Aga sellest ta vist aru ei saanud, et ma kuskilt mingist Estoniast pärit olin.

A-l oli aga sellel hommikul kool ja nii ei saanud ta mulle väga hästi Orly´ lennujaama, mis on tema kodust päris kaugel, vastu tulla. Ma olin isegi nats solvunud ja nii (oma suures suremishirmus!), aga sain päris kenasti sealt linnatulekuga hakkama (A saatis ka juhtnöörid), esmalt RERi peale ja siis Chatelét peatusest ümber istuda.

Igatahes kui juba rongis istusin ja valjuhääldist ülikorrektse hääldusega naishääl peatuste nimesid luges, tuli mul oktoobrikuise reisi déjà vu tunne peale.

Kohvriga rändamine oli muidugi omaette koomiline, sest muidugi jäi kohver väravate vahele kinni – esimesel korra tõstsin kohvri ise üle, teisel korral oli see sulguvate uste vahel (nagu liftiuksed) kinni, nii et üks mees pidi lõpuks mu päästma.

Ja seal ma siis lõpuks olin – Pont de Neuilly peatuses ja nägin kaugelt rahva seast oma A peanuppu.

Õhtul käisime väljas, Bastille´ kandis. Istusime ühes kohvikus, väljas gaasilampide all.

Hiljem hängisime lähedal asuvas, Jyväskylä Vakiopainega sarnanevas baaris koos Markusega, kes oli just mitu päeva haige olnud. Muusika oli hea, aga rahvast just mitte eriti palju ning me läksime kesköö paiku koju.

See oli vist laupäeval, kui käisime Suitsetava koera kohvikus austreid söömas (mina elus esimest korda!), veits šoppamas ja ühel õhtul ka Alexandre III silla all ööklubis. Panime tekiilašotte ja tantsisime mõnusalt palju. Öösel jalutasime mööda linna Šampsi kandis ja ma aina hüüdsin: „Kas tõesti minu kodumaa on nii ilus?!“

Pühapäeva hommikul käisime Bologne´i metsa äärses pargis idüllilist hommikut nautimas. See oli vist ainus päev, kui paistis päike. Selle väikse tiigi ääres tehti tervisesporti, jalutati koerte (väga palju neid väikseid nirusid mängukoerakesi!) ja kodunirkidega (sic!). Nägime ka kalamehi, kelle varustus oleks lubanud eeldada, et nad on elukutselised õngitsejad kuskil kalarikkal rannikul. See tiigike polnud nende kaasavõetud potti, mis pliidil istus, aga ühtki kalakest andnud. Naljatilgad.

Õhtul oli Halja juures presidendi vastuvõtt ehk eestlaste kokkusaamine. Seal oli ka mu klassiõde Laura, kes viimaseid päevi Pariisis oli. Viisime A-ga tšurkade poest ostetud viina (isegi vabariigi aastapäeva puhul polnud neil head viinavalikut!) ja Mesikäpa kommi.

Vaadati isamaalisi videosid ja koos Halja naabritest prantsuse poistega laulsime hümni ja jõime šampust.

Me läksime viimase metrooga (00:40) koju. Laura oli juba enne lahkunud, kuna pidi oma korteri omanikuga (kes teeb töö kõrvalt sensual massage´i ja pakkus seda Laurale tasuta!) kokku saama, et oma deposiitraha kätte saada.

Laura vist sõitis Halja juurde tagasi, igatahes juhtus naljakas kokkusattumus – ühes peatuses peatusid korraga mõlema suuna metrood ja me nägime vastasvagunis, täpselt meiega kohakuti istumas Laurat. Kui suur selline võimalus on? Ta oleks võinud ju ükskõik millises teises vagunis (ja metroorongid on pikad!) olla…

Laupäeval käisime ka Pere Lachaise´i surnuaial. Mulle tundus see kõige vaiksem koht Pariisis. Vahepeal ei kostunud automüra isegi kaugelt.

A rääkis, et Vilde pidavat siia maetud olema. Ma natuke imestasin küll, aga tunnistasin siis endale, et ega ma ta eluga kursis pole. Halja juures tuli muidugi välja, et tegelt mõtles A hoopis Viiraltit. Aga Wilde on sinna maetud küll. Ja Jim Morrison, kelle hauda austavad fännid suitsupakkide ja -konide ja muu sogaga. Siis veel Chopin, Piaf… ja päris palju aasiapäraseid nimesid (ma ei tea, miks). Ja üks umbes 23-aastaselt tapetud ajakirjanik Victor Noir, kelle hauaplatsil on horisontaalis tema lamav kuju, mille peal lastetud naised olla käinud end nühkimas, et viljakaks saada. Ehk tehakse ka seda tänapäeval, sest tema strateegiline piirkond oli endiselt säravaks hõõrutud. Pildil on Wilde´i äramusitatud haud.

Pere Lachaise´i maetud saada on suur au ja pole vist võimatu, et mõni isegi oma elu eesmärgiks seab maanduda just seal. Aga seal päevade veetmiseks ei pea sugugi rikas ja surnud olema – mitmes hauapealses kabelis oli näha kilekotte ja muud kila-kola – kodutute elutegevuse jälgi.

Kodutute elu suurlinnas tundub tegelikult üldse parem olevat kui näiteks mõne väikese Eesti ükskõik millises linnas. Kui Halja juurest öösel koju tulime ja ööbussi ootasime, põõnas meie selja taga noobli kotipoe vaateakende valguses üks kodutu (naine?). Eelmisest Pariisi-reisist meenuvad Pompidou keskuse nurka ja Sein´i kalaäärsetesse sisse seatud telklinnakud. Nii et kui viimasel ajal on klišeelikult palju räägitud Indiast kui kontrastide maast, siis tegelikult ei pea selleks sugugi nii kaugele sõitma.

jälle ropp

ma ei tea, millal ma suudan harjuda sellega, et iga kord, kui ma telefoni tõstan ja kellelegi helistan, saan ma kaela kogu selle s..., mille mõni teine ajakirjanik on suutnud varem kokku keerata.

natuke ropp, aga murelik postitus

kahju on tõdeda, et alates puberteedieast hakkab noormeeste seas levima kohutav taud. haiguse nime ma ei tea, aga põhiline sümptom on peenise krooniline paistetus. või miks muidu istuvad nad alati näiteks ühistranspordis jalad nii laiali, et isegi minusugune peenikese persega tütarlaps nende kõrvale istuma ei mahu?

*Hiljuti kuulsin ühest raadiosaatest mõtet, et täiskasvanud inimese suurim hirm on häbi. Sattusin sellest mõttest kuidagi vaimustusse – see tundus lihtne ja universaalne tõde. Seda loomulikult sotsiaalses mõttes. Bioloogilises mõttes on meil kindlasti suuremaid hirme, näiteks nälg.

Meie väärtussüsteemile panevad aluse meie pere, kool, sõbrad-tuttavad ja ülejäänud ühiskond. Samamoodi õpetavad nad meid häbi tundma.

Väikesele inimesele hakatakse näiteks sisendama, et tuleb tunda häbi, kui ei oska teatud asju teatud vanuses teha – riidesse panna, saapapaelu siduda, õigesti kirjutada, soravalt lugeda. Või et ta peab tundma häbi, kui ta teatud vanuses rannas palja tagumikuga ringi jookseb.

Sellega seoses meenub, kuidas ühes kultuuri-uuringute raamatus kirjeldatakse situatsiooni liftis. Sotsiaalne norm näeb ette, et liftis reeglina vaikitakse. Kui aga kellelgi kõht juhtub korisema, siis inimene tunneb end kahtlemata piinlikult.

Autorid räägivad nn kineesilistest koodidest, mis näevad ette, milline kujutlus inimkehast on sotsiaalselt vastuvõetav. Seega määravad need koodid ka selle, milliseid sinu keha omadusi, kas ülekaalulisust või mingit ebaharmooniat sinu näos, või sinu keha talitusi, tuleb häbeneda.

Ja nad viitavad ka kultuuridevahelistele erinevustele. Et kui küsida eri kultuuride naistelt, mille nad kataksid kinni, kui keegi avastaks nad alasti kümblemas, siis islami naine kataks näo, hiina naine jalad ja lääne kultuuri naine ühe käega rinnad ja teise käega genitaalide piirkonna.

Olen kohanud ka sellist mõistet nagu valehäbi. Me tunneme seda siis, kui poleks põhjust häbi tunda. Näiteks eetrikõne loengutes oleme me vahel ebakindlad, sest me ei ole harjunud selliseid harjutusi tegema, või kuulma, et meie keha tekitab selliseid hääli. Ja me häbeneme seda, peites selle naeruturtsatuste taha. Sellest pole ju tegelikult midagi, me õpime ja harjume sellega, mis toimub.

Aga see häbitunne võib ühel hetkel võib muutuda ohtlikuks. See toimub siis, kui häbi mõiste kohtub juba mainitud täiskasvanulikkuse mõistega. Täiskasvanulikkuse üks eeldusi on see, et sa saad oma eluga ise hakkama, et sa omad elus ettetulevate situatsioonide üle kontrolli. Et sa ei ole nõrk.

Siinkohal meenub mul kaks seika oma elust. Tutvusin ülikooli sisse astudes ühe neiuga, kes pidi pärast katseid Tallinnasse sõitma ja kuna minagi pidin sinna minema, pakkus ta mulle küüti. Asusime Tallinna poole teele ja peagi avastasin, et ta sõidab vähemalt 150 km tunnikiirusega. Ja niimoodi praktiliselt kogu tee. Aga ma ei teinud tema sõidustiili kohta talle ühtki märkust.

Sarnane situatsioon oli mul Kreetal, kus puhkasin oma vanemate ja perekonnatuttavatega. Ühel päeval läksime mägiteedele sõitma ja selle teise pere isa hakkas sõitma väga kiiresti. Ja kuigi meil olid kõhud õõnsad ja peopesad higised, ei teinud keegi talle märkust. Me häbenesime öelda, et me kardame, et meil ei ole selle situatsiooni üle kontrolli.

Kui mõelda kardinaalselt, siis meile oleks võinud saada need situatsioonid saatuslikuks.

Nii et ma arvan, et inimesed peaksid eneselt küsima, kas alati on seda häbitunnet vaja tunda. Me peaksime õppima seda märkama ja vajadusel julgema ka seda teistele tunnistada. See on tegelik täiskasvanulik käitumine, mitte see, kui laseme sellel täiskasvanute suurel hirmul oma elu juhtida.

* Foto Bill Henson

see sissekanne on pühendatud minu a-le, kes seal kaugel kosmopoliitses linnas metsa igatseb.
soovitan vaadata õhtuti, näiteks praegu, täpselt kell 00.00, nosib seal üheksapealine metssea seltskond. ja kõlareid mitte unustada sisse lülitada - päris siga ruigab!

ühistransport on ikka kõige naljakam koht. täna rääkis ketu mulle, kuidas ta on ka nüüd sunnitud, kõrvaklapid peas, bussis sõitma, sest ülejäänud nooremapoolne sõitjarahvas kuulab oma tümpsu nii, et see klappidest läbi tuleb. (ketu ütles, et asi on halbades klappides, aga meil täna üks mees kuulas ka nii, et täiega kostis läbi ja ma ei usu, et tal halvad klapid on).
igatahes kui ma pärast tööd sõitsin trammiga kesklinna poole (seda pole veel juhtunud, et ma pärast tööd trammiga koju sõidaks, eks), siis minu ees istus üks tüüp, kes mingit räppi kuulas, peaga kaasa nõtkutas, huuled torru ajas ja näppudega rütmile kaasa vehkis.
no las need alternatiivkutid olla, mõtlesin ma. siis helises tüübil telefon ja pärast jutuajamist, et kus ta oma sünnipäeva peab, kõlas selline jutt:
"kuule, kas sa seda videot vaatasid? ...see oli tema."
...
"ma räägin see oli tema, see oli arnold oksmaa!"
ja kui vestluspartner veel tema väites julges kahelda, siis kordas ta veel umbes viis korda, kuidas see OLI arnold oksmaa.
"ma olen ta videot näinud, see oli täiega tema hääl." ta ähis ja puhis (sic!) seal sama häälega ja siis ta ähis ja puhis paar ise korda nii, nagu kõht oleks kinni, püüdes jäljendada häält, mida kahtlusalune selles videos tegevat. järgnes veel paar korda veenev-anuval häälel kinnitust, et tegemist oli oksmaaga. õnneks tuli mul aeg maha minna.

kui sul pole kodus just armsaid väikseid vendi (nagu ühel minu kallil sõbral) või su ema pole õpetaja (nagu sellelsamal kallil sõbral), siis oled sa arvatavasti praeguse aja koolielust suhteliselt võõrandunud. endale muidugi tundub, et alles see oli, kui lõpuaktusel direktoril kätt surusid, aga siis tuleb meelde, et pärast seda on juba kord rektorigagi käteldud. ja et sa tegelikult ju ei tea, misasi on täpsemalt e-kool või on sulle uudiseks see, et praeguses keskkoolis pannakse lõputunnistuse hinded kolme aasta peale kokku.
nende plikade ja poistega kohtud sa juhuslikult ühistranspordis, tänaval või mõnes teises üldkasutatavas kohas. ja ma ei mõtle siin mõnd avalikku wc-d. ma mõtlen näiteks ujulat. seal kuuled sa plikasid omavahel itsitamas ja näed poisse ujulas mürgeldamas. ja siis tuleb sul ähmaselt meelde, mis tunne oli tatt olla ja koolis käia.
kui täna emaga ujulasse läksime, hoiatati meid vastuvõtulauast, et ujulas on palju rahvast. bassein oli aga selleks ajaks, kui sinna jõudsime, täiesti tühi ning ma võisin häbenemata oma triksi kohendada, sest see ei tahtnud eriti seljas püsida (olgu öeldud, et trikoo oli vanem kui mina ning sarnast eksemplari võib näha "keskea rõõmude" filmis klenskaja seljas).
ühel hetkel hakkas meeste riietusruumi poolt kostuma aga poiste kisa ning ukse vahelt ilmus välja umbes kahekümnepealine kamp vahest 5. klassi poisse.

mõned neist panid otsejoones karsumdi vette, teised jäid kõhklevalt basseini äärele. naeru ja kisa oli palju, aga õpetajat ei paistnud kuskilt. ainult vetelpäästja käis riidlemas, et joosta ei tohi.
ja siis õpetaja ta tuli. kõigepealt kõlas üle saali vile ja siis ilmus ta ise nähtavale. oli selline 20ndate teises pooles noor mees. kõndis basseini äärel ringi ja käskis poistel end soojaks ujuda. õiendas ühe poisiga, kes kõik eelmised korrad oli tunnist puudunud ja ütles, et ta ei saagi nüüd enam tunnist osa võtta. aga see oli vaid ähvardus.
siis kadus õpetaja vahepeal ära. mürgel jätkus, hüpati vette saltosid tehes, prooviti basseini kohal rippuvaid lipukesi ja taoti üksteisele ujumismattidega pähe. mulle meenus raamat "väike nikolas", kus tegutsesid samasugused poisid ja see oli hullult naljakas.
õpetaja naasis röögatades: "mis toimub? ma lähen korraks ära ja tagasitulles on selline kaos?" ta oli ilmselgelt häiritud ja see väljendus tema näost kogu tunni andmise aja. üldse kogu aja ta ainult karjuski poiste peale. kui ujuti võidu, sai võitja nahutada, et ta on hingamise ära unustanud. kui üks poiss vehkis kiirelt lõpuni ujuda, ähvardati teda "ühega", sest ta ei ujunud krooli. õpetaja ei pannud ka tähele, et ühele väiksemale poisile neli suuremat (kaks neist selgelt ülekaalus) kutti kambaka tegid ja ta vette viskasid.
sõnaga, oli näha, et õpetaja asemel oli poiste ees noormees, kes oli nooremana olnud hea sportlane, tahtnud ehk kunagi ka professionaaliks saada, aga siis valinud kehalise kasvatuse õpetaja ameti. ja kuigi spordis võis ta olla tugev, siis pedagoogi ametis oleks ta ise "ühe" pidanud saama.
ülikoolis töötades olen ma kokku puutunud ka teiste teaduskondade mõningate probleemidega. olen aru saanud, et õpetajakoolitus on üks segane ja palju muret tekitav värk. tulevased õpetajad saavad ehk küll tugevad teadmised oma eriala kohta, kuid mitte oskusi olla õpetaja. ja nüüd koolis olles nägin, et muretsemiseks on ka põhjust.
kuidas saab tundi viia läbi ise samal ajal südamest vihane olles, õpilastega ainult kurjustades ja mitte ühtki kiidusõna öeldes? kuidas saab röökides saavutada õpilaste austust?
mina ei ole õige inimene ütlema, kuidas tuleks lapsi kasvatada, aga see, mis seal toimus, oli küll ebanormaalne.

aga kasvamise rõõme ja muresid saab seal ujulas meenutada sageli. kord kuulis mu ema kuskil 6. klassi tüdrukuid vestlemas teemal, kas neist kellelgi on päevad. ühel neist oli juba väheke tissi ning teised tundsid siis huvi, kas ka juba päevad on. üheskoos leiti, et need on ikka ühed nõmedad asjad.
"aga poiss ma ka ei tahaks olla. neil on ju ka see vastik asi?" ütles üks teadjam.
"no misasi?" küsisid teised.
"noh, neil läheb ju kõvaks."

alates sellest ajast, kui a kaugele-ära läks ja vahel sealt teada annab, kuidas lood on, valdab mind vahel üks tunne, mida ma ei ole osanud kuidagi nimetada. täna mõtlesin välja - selle nimi on moraalne kriis.
kirjeldagem selleks tavapärast situatsiooni, kus mina istun õhtul kodus, seotuna oma läppari külge, püüdes kustutada kodutööde-tulekahjut, või lösutades voodis mõne teoreetiku mõttearenduse seltsis. ja siis, kui ma temaga rääkida tahan, saabub talt teade, et ta on just välja minemas või ta on juba väljas. või ta loeb midagi. või ta teeb midagi süüa. või ta teeb midagi muud, mida võiks nimetada oma aja hästi veetmiseks.

ja mina siin oma akvaariumis (koopas - kuidas kellelegi) tunnen kadedust. sellist kadedust, nagu msnis üks emotikon tähistab. õnneks ma ei pea sel hetkel peeglisse vaatama...
mind valdavad küsimused, miks mina ei saa end nii vabalt tunda, miks mina ei saa igal õhtul väljas käia, kui vaid isu tuleb (asi on just kohustustes, mitte et mul tahtmist või sõpru poleks, kellega välja minna), miks ma ei jõua häid filme vaadata, ilukirjandust lugeda, mõnusa muusika saatel end ära väsitada, võõrkeelte oskust arendada jne jne. ja pärast isekaid küsimusi järgnevad küsimused, et miks me seda kõike koos ei võiks kogeda. või miks ta üldse läks sinna ilma minuta? me oleme ju tiim? või ei? või...
ja lõpuks jõuan ma mõtteni, et see oli ebaaus jätta mind siia kuradi kausikujulisse kalurikülasse üksinda ja siin on halb ja nõme olla jne.

ja samal hetkel tunnen häbi, et olen kade. sest õige oleks tunda teise pärast headmeelt. (ja õige oleks innustuda siin oma teoreetikutest.) õige oleks lasta teisel inimesel neid hetki nautida (mitte telefonis ainult vastu poriseda), lasta tal areneda temana, mitte meiena. õppida leppima, et tiim küll, aga mina olen mina ja tema on tema. õppida olema kui mitte õnnelik, siis vähemalt rahulik. rahulolev. ka teades, et tal võib olla ilma minuta huvitav, põnev, arendav, hea...

ma ei ole tegelt ekshibionist ja oma sellistest isiklikest asjadest ma siin eriti ei kirjuta. seekord kirjutan, sest mulle tundub, et see väike kriis ei ole ainult minu probleem, vaid iseloomustab meie põlvkonna paarisuhtes tekkivaid küsimusi, mis tulenevad sellest, et maailm on meile lahti.
mida peab tegema see mahajääv pool oma päevadega, mis ei erine üksteisest kuigi palju? kuidas õppida olema õnnelik ka üksi? kuidas aktsepteerida teist kui indiviidi ja seekaudu suuta tunda tema pärast rõõmu? see on meie omamisele orienteeritud ühiskonnas päris raske. (võidab ju see, kellel on surres...).

mitte et varem neid küsimusi poleks olnud või ei oleks reisitud-õpitud kaugel (ja näiteks sõjavägi kestis ju mitu aastat), aga täna on see eemale sattumise võimalus lihtsam ja sagedasem.

"olen alati arvanud, et lisaks intellektuaalsele väärtusele on erasmuse programmil ka seksuaalne väärtus. /.../ tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat abielluvad võõrsil kohatud üliõpilastega," on kirjutanud eco. "tean paljusid tudengeid, kes pärast kodunt eemal veedetud aastat lähevad koju jäänud partneriga lahku," võiks ta siia lisada.

aga võib-olla teen ise liiga julgeid üldistusi. võib-olla on asi ainult minus. et ma olengi see kade-roheline emotikon, kes ei oska oma eluga edasi minna.

Mida toob rotiaasta idamaa loomaringile? Igor Mang

ROTT (1936, 1948, 1960, 1972, 1984) Tunneb ennast nagu rott, kes aetud põllule: tundmatu avarus, mine kuhu tahad ja tee mida tahad. Rotiaastal sündinud inimestel on algamas uus 12 aasta pikkune elutsükkel. Vähemalt ühes eluvaldkonnas tuleb uus algus. Tihti on aga nii, et uus algus ühes valdkonnas toob kaasa muudatusi ka teistes, ja nii tulebki täielik lõpparve varasema eluga.

Noortele ja seni vallalistele toob aasta oma teisepoole leidmise. Neile, kes abielus, sünnib laps või lapselaps. Tulevad uued tööalased võimalused teises linnas või koguni teises riigis. Rotil pole põhjust muudatusi karta.

minu aasta algus

president rääkis















ilutulestik sähvis ja paukus














koer oli ärevil ja haukus vastu

---
mõni minut pärast kella 12 hakkas mul nina vett jooksma ja nüüdseks olen täitsa tõbime. eile avastasin, et mälupulk kodutööga on kadunud. täna tööle minnes oli arvuti toiteplokk katki ja masin ei läinud käima. rääkimata telefonist, millelt ei saanud suunamist maha võtta.
et no suht inspireeriv start ju.

Samson

Natuke nuttu ka aasta lõppu

olgem ausad, päkapikke ei ole olemas. seda teavad ju kõik täiskasvanud. tartus elades ei ole ma enam sussigi aknale pannud, sest see seisaks seal nukralt tühjana.
eelmise aasta osakonnapeol sain ma loosipakist mingisuguse vildist jõulusuka. sel aastal sattus see mulle enne jõule näppu. mõtlesin siis, et riputan selle korteri uksele, kuna mul ühtki jõulupärga ei olnud. meil on nimelt päriskodus alati üks õlenukk uksele riputatud, naabrid panevad pärjad.

sukk rippus rõõmsalt nädala jagu uksel ja tuletas koju saabujale iga päev meelde, et jõulud lähenevad.
jõulud hakkasidki jõudma. ühel päeval koju jõudes tundus sukk veidi kopsakam kui tavaliselt. pistsin igaks juhuks näpu sinna sisse. ja seal oligi üks šokolaadikomm. päkapikud on olemas!

häid pühi!

veel üks Lotte

kord sai ketlini suvilas käidud. kui nende pere asutas end suguvõsa kokkutulekule, visati nalja, et ma lähen ka kaasa ja mängin aastaid kadunud olnud sala-last.

see nali tuli sellest, et kui me ketliniga sakalas töötasime ja käisime turul pilti tegemas, pidas kartulimüüja meid õdedeks. ja keegi vist veel.

aga seda on hiljemgi juhtunud ja millegipärast aina sagedamini.

taksolugu te vist teate? et ketlin läks minu juurest taksoga minema ja pärast kiitis, et hea odav firma. mina tellisin järgmisel päeval siis sama taksofirma. juht vaatas mind pikalt ja küsis, kas olen ketlini õde. et ta viis eelmisel päeval ketlini siit koju.

eile olin siis imevee esitlusel. juurde astus sakala fotograaf, pistis rõõmsalt käe pihku ja ütles: "tere ketlin! kuidas läheb?"

nii et seal suguvõsa kokkutulekul oleks ma oma rolli vist päris usutavalt mänginud...

tööpäev on pikk. kella seitsme ajal astun tänavale. otsustan jala koju minna. panen klapid pähe ja lähen. kõnnin imeilusa ülikooli eest läbi. ja mõtlen oma tulevikule. et natuke on ju kahju ka...
aga päris ära ma sealt niikuinii ei lähe. s.t ei pääse. lähima pooleteise aasta jooksul.

kõnnin üle raekoja platsi kaarsilla poole. nuusutan kuuske. ta ei lõhna. ma ei tea, miks. näen, et kaugemal läheb mu kolleeg. ja selga tagantki teda vaadates tean, et ta ei ole praegu rõõmus. mõtlen jälle, et natuke on kahju ka...

õhk on täis laternate kollast valgust ja kummalist udu. mõni veepiisk satub otse silma, nii et nägemine kaob korraks ära, kuni kojamehed pilgu selgeks lükkavad. läbi veeauru peegeldub emajõelt kogu see jõulukaunistuste krempel. natuke on ilus ka...

jill scott hõiskab klappides, et ta elab oma elu, nagu see oleks kuld. sätin end reipamale sammule. saadan mõttes pikalt kõik oma päevapoliitilised mured. küsin endalt, et miks minagi ei võiks... ajan selja sirgu ja lähen.

kaugemalt kõnnib minu poole nooremas puberteedieas seltskond. külg külje kõrval, nii et tee on neid täis. püüan neist mööda põigata, aga üks kutt lükkab teise kuti mulle otsa.

tõukan tüübi eemale, see lendab peaaegu pikali. ja siis, fkoors, suunab oma häbihoo mitte oma sõpsi, vaid minu peale. "mis sa tuigud, mutt!" piiksub ta veel oma testosteroonist puutumata häälel.

jill scott kerib kõrvaklappides kasseti vahele. "nagu misassja?" mõtlen ma.

näitan kutile fakki ja kõnnin edasi.

jill jätkab rõõmsalt: "livin my life like it´s golden-golden..."

yeah, right.

Jeesus ütles talle: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna isa juurde muidu kui minu kaudu."
Johannese 14:6

Nii oli kirjas paberitükil, mis oli klammerdatud mulle pihku pistetud kommi külge. Kommi nimi oli Teekonna. Ei tea, kas juhuslikult või sihilikult. Et noh teekonnal isa juurde...
Teise pihku pisteti jõuluaja jumalateenistuste kava.

Toidupoes seisis minu ees tüdruk, kes ostis ühe Karuna šokolaadi ja paki küpsiseid. 14.40. Pärast oma arve maksmist nägin teda seina ääres kükitamas ja "Häid jõule ja hea..." kirjutamas. Ei tea, miks ta seda kaarti ja šokolaadi nii vara saadab, mõtlesin. Aga mulle meenus, kuidas ma ise väiksena terve jõulukuu ja juba varemgi jõuludeks valmistusin. Tegin emale-isale jõulukalendri, kus iga ümbriku sees oli uus jõulujoonistus, ja aknalauale paksu vatikihi peale oma väikse jõulumaa.

Jah, ongi vist kaks kohta, kus jõule pikalt oodata jõuab - kirik ja lapsepõlv.

Aga sellised asjad mulle muidugi ei meeldi, kui keegi julgeb öelda, et tema ongi tõde.

mõtlesin, et kirjutan siia ühe vinguva kirja. et on pime ja paha ja palju teha. ja nii kõigil minu ümber. ainult ines-etti räägib raadios, kui äge tal olla on, sest tal tuli uus plaat välja. ja ma mõtlen, kas ta ongi nii blondiin, nagu ta selle raadiojutu põhjal paistis, või olen ma ka üks neist, kelle kohta ta ütleb, et inimesed ei tunne teda ja eevad ajakirjanduse põhjal järeldusi.

aga ma ei kirjuta seda vinguvat sissekannet. kirjutan hoopis, et mul on hea meel, et sundisin ennast oma kohustustest korraks lahti ütlema ja pöfile minema. filmi nimi oli "estrellita". kui õnnestub, soovitan (tõmmata ja) vaadata. räägib ilusatest ja koledatest asjadest väga lihtsalt ja heade näitlejatööde abil. ja selle viimase osas olen ma üldiselt peps...

olles lõpetanud just riskiühiskonna essee kirjutamise, lisan siia ühe lingi ühele meie õppejõu arvamusloole. Tõesti, on see siis utoopiline?

Muretu andumus, vahetu nauding, lihtsalt niisama olemine on rikutud. Kõikjal kihistavad saasteained ja mürgid, mis teevad oma tempe nagu kuradikesed keskajal. Inimesed on peaaegu väljapääsmatult nende võimuses. Õhk, tuba, toit, riided - kõik on neid täis. Ära sõitmisestki pole rohkem kasu kui müsli söömisest. Kui kohale jõuad, ootavad nad juba ees, ja teradeski on nad peidus. Nagu siil, kes jänesega võidu jookseb, on nad alati juba ees ootamas. Nende nähtamatus ei tähenda, et neid olemas ei ole, otse vastupidi: kui juba kogu nende tegelikkus kuulub niikuinii nähtamatutesse sfääridesse, jääb nende oletatavatele tempudele peaaegu lõputult ruumi.

Kurat küll, ma arvasin, et Becki "Riskiühiskond" on hea lugemine, aga raamatu esimese osa lõpetuseks ma olen ma-sen-du-nud. Arvatavasti näen ma unes mürgimüslit.

teate küll seda m-tähega poodi, kus müüjate kitlite peale on kirjutatud: "küsige, mina saan aidata." ma vahel käin seal, kuna s-tähega poest on täiega kopp ees.
käisin tänagi. pöördusin asju riiulile laduva neiu poole, et küsida lambipirni.
"mis sorti?" küsis tema.
kuna pirnide sorte ma tõesti ei tea, vastasin: "tavalist pirni. tavalisele lambile."
tema hüppas rõõmsalt oma tabureti pealt maha ja juhatas mind vaat et käsikäes sinna, kus pirnid olid. st puuviljaosakonda.

Päris Pariis 3

meie oma mees pariisi ooperis.










meie oma poliitik pompidou keskuses.










meie oma rahvuse esindaja sillal, kust vanasti jooksis raudtee.

Täiendus "Väiksesse Eesti slängisõnaraamatusse"

Kaks plikat TLÜ ees Tartus. Üks hõikab neist kaugenevale poe poole liikuvale kutile: "Too tikku ka!" Teine arutleb tõsisel ilmel: "Võiks ikka tšäga tuua, tšäga oleks parem."

Aga minul on hull kass peal. Vähemalt selle nädala lõpuni. Kass = masekas(s). Sain ka sellise väljendi hilises nooruses teada.

päris pariis 2

kunstiajaloos õppisime, et mõnedele klassitsistlikele hoonetele on iseloomulik, et sinna, kus tegelikult majal aknaid ei ole, aga väljastpoolt vaadates tundub, et peaks olema, maaliti aknad. nende kohta käis mingi termin ka, aga enam ei mäleta.
tü kõrval asuva von bocki maja ots on just selline. ja siis see maja, kus on paabel, haldus- ja õppeosakond.
paar aastat tagasi ilmusid viimatimainitu aknaimitatsioonide asemele fotod akendel istuvatest tartu kultuuritegelastest. ja siis selleaastaseks ülikooli juubeliks sai ka von bock uue rüü ja oma peahoone poolse otsa peale ülikooli tähtsate isikute fotod. väga lustakad.
mõtlesin kunagi, et küll on keegi eestlastest ikka andekas olnud. aga sel sügisel sain aru, et ega see idee vist meil sündinud ole. pariisist pompodou keskuse lähedalt leiab näiteks sellise maja. minu lemmik on see neljanda korruse rõdul palliga mängiv tüdruk.

meenutusi päris pariisist. vol 1

selle pildi tegime mõeldes annelisile. tegelt ka.

Rakendamata mingit sügavamat analüüsi, ütlen, et PM komme oma netiuudiste algusesse enne juhtlõiku veel kokkuvõtvat lühilauset panna võib tunduda hea eye-catcherina, aga selle üleekspluateerimine mõjub äärmiselt naeruväärselt.
Minu meelest on hea idee, et kui mingi sündmus on parasjagu käimas, lisatakse uudise algusesse, et seda on see ja see kell uuendatud. Mida aga arvata järgmistest lausetest:
"Eurovoliniku sõnul on suhted pingelised!"
Miks on siin kasutatud hüüumärki? On see siis hüüdlause? Või mõni soov? Miks seda lauset üldse vaja on, kui juhtlõik annab sama info?

"Uuendatud kell 19.29, lisatud kolm viimast lõiku"
Algus on igati tarvilik. Aga see, et just kolm viimast lõiku lisatud? Ma ei tea. Kel kiire, seda see info aitab. Samas kui utreerida, siis võiks hakata juba lugejat teavitama ka sellest, et "Parandatud paar täheviga! Lisatud allika täpsem ametinimetus!"

Mu lemmik hüüdlausetrio on aga järgmine:
"ELi-Vene tippkohtumisel loobiti süüdistusi! Euroopa kuulutas ühtsust! Täiendatud kell 14.50!"

Jajah, kõigi maade proled, ühinege!!!

Amet: lapselaps

Iga kord, kui ma maalt tulles koju olen jõudnud, leian ma kuskilt taskust, kotist või jumal teab kust raha. Raha on sinna pannud vanaema. Enne lahkumist leiab meie vahel tavaliselt aset järgmine dialoog:

"Kadri, mis ma sulle kaasa panen?"
"Mul on praegu kõike."
"Kas sa kartuleid tahad?"
"Mul on veel eelmisest korrast. Ma ei jõua neid seal üksi ära süüa."
"Aga mune?"
"Neid on ka."
"Aga õunu?", "Aga moosi?" , "Mune?", "Küüslauku?", "Sibulat?"

Ja kui ma olen siis kõigile neile küsimustele eitavalt või jaatavalt vastanud, järgneb küsimus:
"Aga kas sul raha on?"
"On küll," vastan ma.
Vanaemal on juba rahad peos ja ta püüab neid mulle taskusse sokutada.
"Vanaema, mul ON raha," ütlen ma, "ise enne ütlesid, et sul on seda või seda vaja. Osta siis selle eest."

Aga vanaema ei jäta. Ta ootab vaikselt hetke, kui mu tähelepanu hajub (aastatega olen valvsamaks muutunud) ja surab selle raha kuskile mu tavaari sisse.

Vahel ma ütlen talle pärast telefonis, et ega ma raha eest sulle külla ei tule. Ta ei vasta sellepeale midagi, aga ma tean, et ta näol on võidukas ilme, et ta on jälle mind üle kavaldanud.
Vahel ajab see lausa marru. Aga tegelikult ma tean, et ta tahab vaid head. Mind üllatada. Ja olla kindel, et ma nälga ei jää.

vahest sõpru joota, ise kalja juues pole rahamuret, võta, tütar, linnas ikka läeb...

No ja ma ei tea, kas nutta või naerda, aga eile leidsin ma raha kahest taskust. Vaatasin, et mida see vanaisa mu jope kallal seal koos täditütrega nikerdab. Küsisin ta käest. Tema vastas, et niisama vaatab. Ütlesin veel, et ma arvasin, et sa tahad raha sokutada. Tema vastu, et ei-ei.

Nii et jah. Kui tihedamini maal käiks, võikski sellest ära elada.

Aga tegelikult. Aga tegelikult ei ole vanaisa köetud saunale ja vanaema keedetud moosile vastast terves ilmas.

et säästa teid sellest, et mu blogist läbi hüpates jälle selle linnusita loo otsa sattute (mõistan teie tüdimust suurepäraselt, sest mul õnnestub oma väiksest kodust ikka veel leida kohti, kuhu tüüp oma õnnistuse jättis. täna õhtul koju tulles märkasin plekki esikus nagi taga seinal... no see pidi küll täpsuslaskja olema!), siis teen kiirelt uue sissekande.
ses mõttes kiirelt, et mul on pärast pariisist tagasitulekut nii palju teha olnud, et ma pole jõudnud kirjutada siia ei ühtki reisimuljet ega midagi muud. magada olen saanud vähe, tänane öö tõotab jälle tulla pikk. pärast selle nädala sessi panen küll mõnuga talveund...

aga mis ma öelda tahtsin oli see, et pariisis lafayette´i kaubamajja sisenedes pidin ma pikali kukkuma, sest 1) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske näinud, 2) ma polnud elu sees nii suurt jõulukuuske oktoobri keskel näinud.
poes oli juba jõulunänn müügis. nii et ma ei saa aru, mis meie siin imestame, kui novembri algusest päkapikud vaateakende (loodetavasti mitte koduakende) taga vastu vahivad. nii et täna mööda rüütli tänavad jalutades ei imestanud ma enam sugugi, kui nägin tõstuki peal töömehi jõuluvalgustust üles riputamas. head advendiaega, sõbrad! ;)
--------------------------------------------------------------------------------------------
kaks minutit pärast sissekande postitamist teen ma lahti oma mailboxi ja loen: "kui ma veel üks kord avan ühe teatud blogi ja näen esimest lauset: kui te just kirglik ornitoloog ei ole......siis unustan ma ära, et anonymys on mul kommimise kolm korda kõvasti ära keelanud!!!"

no vot, oligi viimane aeg.

kui te just kirglik ornitoloog ei ole, ei saa te ilmselt kunagi teada, kui palju üks väike lind ühe päeva jooksul s...da võib.
ainult võimalus selle teada saamiseks on minna hommikul tööle, aga tulla veel ukselt tagasi ja aken toa tuulutamseks lahti teha. kui te õhtul kella 18 ajal koju naasete, on suur tõenäosus, et teid tervitab köögis pesurestil kükitav rasvatihane.
pärast seda, kui te lõpuks oma esimesest hirmust üle saate ja ta rõduukse kaudu maailma avarustesse suudate juhtida, saategi te teada, et see linnuke on jõudnud sirtsutada kööki, tuppa, kirjutuslaua peale ja alla, aknalauale ning teleka peale. lisaks on ta ajanud ümber väikese kaktuse lillepotis.
kui pähelaskmine ennustab õnne, siis mida toob endaga täislastud korter?

kumb on blondim - kas mina või mina?

jõuan number ühe bussi peatusesse. kell on 17.49. vaatan, et buss peaks väljuma 17.48. peatus on kahtlaselt tühi. arvatavasti on juba läinud, mõtlen ma ja kõnnin number kolme peatusesse.

buss peaks tulema 18.04. toetan pefi mingi ääre vastu ja asun ootama.
mõne hetke pärast näen, kuidas nr 1 buss minust sõidab mööda. oli teine hoopis hiljaks jäänud. kurat, ütlen endamisi ja ootan edasi.

lõpuks saabub buss nr 3. kolm on halvem buss kui üks, sest see keerab minu tänavast üks tänav varem ära ja ma pean sealt edasi kõndima. üks sõidab aga minu maja eest mööda.

et saabub siis 3. seisan juba ukse juures ja olen peale astumas, kui näen, et eemal peatuses seisab ka nr 1. ohoo, mõtlen ja pistan selle suunas jooksu.

kui ma kohale jõuan, on ta juba uksed sulgenud. bussijuht vahib kangekaelselt tahavaatepeeglisse, püüdes teeselda, et ta ei näe mind. ja uksed ei avanegi.

kurat, mõtlen ma ja teen paar jooksusammu nr 3 suunas, mis aga just peatusest lahkub.

nüüd ma ei ütle enam kurat, vaid midagi päris roppu.

võib-olla käib see pilt viimase sissekande kohta. (minu meelest ei käi.) aga igatahes on see eriti naljakas pilt. vaadake nende ilmeid!

okei, ma saan aru, et eestis on viimaste aastate jooksul järjest rohkem räägitud kodanikuühiskonnast, aga mul on tunne, et mõni põlvkond on väheke valesti sellest mõistest aru saanud. teine variant on, et sel ei ole midagi pistmist kohusetundega, vaid millegi... ma ei teagi, millega.
viimasel ajal olen juhtunud sellistel kellaaegadel koju sõitma, kui põhikooliõpilaste tunnid on äsja lõppenud ja need end karjas bussidesse suruvad. pubekad nagu pubekad ikka, räägivad kõva häälega, teevad outsider´itele ehk kogu ülejäänud bussirahvale arusaamatuid nalju ja ei suuda oma viimaste-aastate-jooksul-märkamatult-pikaks-veninud jäsemeid paigal hoida.
mina vaatan neid mõttes muiates ja mõtlen, et pubekaiga ei muutu ka kunagi.
ja kunagi ei muutu vist ka need mutid. viimase nädala kolm näidet.

istuvad bussis kaks poissi, üks on teisest pea jagu pikem, lühemal on kaasas ka kuskil algklassides käiv õde. pikem hoiab millegipärast käes markereid ja ütleb oma kraaksuval mudeealise häälel: "lähme sodime eedenis turvakaamerad ära. joonistame sinna munni." vaevalt on jõudnud see viimane sõna kõlada, kui kostub tema vastas istuvalt vanatädilt: "kes sind niimoodi rääkima õpetas? mis koolis sa üldse käid?" poiss saab sellest innustust ja asub vanuriga ülbama: kus koolis sa ise käid, sa oled nii vana, et polegi vist koolis käinud, ja nõnda edasi.
kui pikk-poiss eedenisse munne joonistama on läinud, teeb kuri vanatädi rõõmsama näo pähe, vaatab lühema poisi õele otsa ja ütleb: "kas ta muud peale lolluste teha ei oskagi? ise nii suur poiss." nüüd astub lühem vend sõbra kaitseks välja: "ta ei ole suur, ta käib alles kuuendas!"

sõidan õhtul trennist koju. kuskil tagapool räägib vene poiste kamp lõbusalt, aga mitte eriti valjult juttu. toolil, millest ma kinni hoian, istuvad kaks nii 70ndates tädi. kui nad püsti tõusevad, et väljuda, ütleb üks teisele: "näe, joovad õlut," ja astuvad keskmisest uksest välja. buss aga ei sõida millegipärast edasi. esimesele uksele koputatakse. bussijuht avab ukse ja nüüd kuulen üht väljunud naistest oma kile-kituval häälel bussijuhile ütlemas: "need poisid joovad õlut." bussijuht ei ütle a-d ega o-d, paneb ukse kinni ja sõidab edasi.
vaatan poiste poole. viiepealise kamba silmad on tõesti väheke loojas. pudelid on neil peos jah, aga... korgid on kinni!

täna. taaskord vajub poistekamp bussi. "lähme taha istuma," hõikab üks ja kutid vajuvad tagumistesse pinkidesse. lõbus loba nagu ikka. ühel hetkel kuulen aga röögatust: "mis sa ise vahid?" seda ütleb üks keskealine pealtnäha täiesti normaalne naine. "mis sa ise vahid?!" kordab ta, "paku parem vanemale inimesele istet!"
poisid irvitavad. ma ei tea, mis motiivil, küllap näidata püüdes, et ka tema on noor olnud, lisab naine madalamal, justkui poisse matkida püüdval toonil: "kuradi värjdas!"
poisid mühistavad naerda. tädi kaob kuskile istuma, aga kuttide jutuvada ei lakka. ja siis kõlab taas tädi-poolne pärl: "olge vait või ma panen teile käekotiga mööda pead!"
nüüd irvitan mõttes ka mina.

no ma tõesti ei taipa, kas need inimesed loodavad, et nende kui võõraste inimeste vingumine pubekatele raasugi korda läheb.
minu üks lemmikõpetajaid on kunagi öelnud, et klassi ees ei tohi kunagi endast välja minna, sest siis läheb võim klassile - noored näevad, et sa oled mõjutatav. aga just seda need mutikesed teevadki: annavad võimu nende pubekate kätte, kes saavad vaid suutäie õiendaja üle naerda, mitte ei tunne noomimise pärast häbi.

keel on kokkuleppeline instrument. "munn" on kokkuleppeliselt ropp sõna. ja selle sõna kasutamine poistekambas representeerib kasutaja staatust, kinnitab kampa kuuluvust.
seni, kuni need sõnad ainult üksteise vahel lendavad ja kutid reaalselt õlut bussiistmesse ei vala, võiks nad rahule jätta. paari aasta pärast on nad sama rahulikud inimesed, kui markeri-poisist paar istet tagapool istuvad noormehed, kes poisi ja tädi dialoogi pealt kuuldes vaid muigasid.
ja kui neist ka ei saa rahulikke kodanikke, ei aita nende parandamisele kaasa ka mõne võõra muti vingumine.

artr ütles mulle kunagi, et kepikõnd ei ole noorte spordiala. kui me soomes olime, siis ma arvasin ka nii, sest seal võis igal sammul kohata kepikõnni keppidega vanakesi, ja mitte ainult sporti tegemas, vaid prügi väga viimas, poes käimas ja majanurgal naabrinaisega juttu rääkimas.
oli ka kepikõndijaid noori, aga nad kadusid nende vanainimeste sekka ära.

sel laupäeval käisin ise esimest korda kepikõndimas. albu vallas (kust jaakmae pärit on) valgehobusemäel oli tervisespordipäev. ema ostsis mulle uhked punased kepid, kõige pikema suuruse!
viis kilomeetrit tuli küngastest üles-alla rühkida. punaseid kärbseseeni oli metsa all nagu seeni pärast vihma, ainult et vihma sadas ka ürituse ajal. aga sellest hoolimata oli väga mõnus. finišis jagati veel nänni: kohukesi ja helkureid ning meie team´i liige võitis loosi teel salomoni särgi.

kuid minu jättipotti oli kepikõnni looja markokantanevaga väike eratund, kus ta näitas "tytölle alamäen tekniikat".

siin ka pilt minust koos kuulsusega. vt ka järgmist ajakirja just!

PR siin hiljuti tänast jumalat, et ma jälle blogin, sest ta kartis, et ma siiamaani istun seal Tallinna keskraamatukogus, nagu see suvine viimane sissekanne ütles.

Ma võiks nüüd oma erilise erudeerituse näitamiseks taaskord öelda, et olen raamatukogus ja siis selle tükiks ajaks viimaseks sissekandeks jätta. Nimelt jah, ma olen TÜ rampsis ma ei tea kui pika aja tagant. Siin teisel korrusel on uhke remont ära tehtud, kõik on palju valgem ja ilusam. Ja seina peal on sildid, mis pakuvad semiootika algkursuse läbinuile suurepärast naudingut: üks ütleb, et siin ei tohi süüa ja teine, et kaaslasega ei tohi rääkida.
Aga ega meist keegi veel seda kursust võtnud ei ole (olgem ausad, viimane aeg oleks sellist ainet pakkuma hakata!), sest mina krõbistan oma müslibatooniga, ajan telefoni teel kompendiume Tallinnast taga ja neiu seal kaugemal lauas skaibib (teemaks, kuidas teha PP esitlust liiklusmärkidest - wtf?).

MLiga tegin inteka ära. Aga kumba MLiga - kas MaLau või MaLõh-ga - seda saate järgmisest lehenumbrist teada. Ma ei saa teile selle "suurepärase üllatusmomendi" tõttu ka rääkida, millise prohmaka ma kohe inteka alguses tegin. Loodetavasti mind ikka hoitakse magistrantuurs edasi.

Aga sügis on hoolimata suurest hulgast kohustustest mõnus. Nii kirju ja ilus. Tänane vihmane ilmgi on mõnus, kuigi see läks mulle 250 eeku maksma, sest Ketu (uue nimega Isabel - sellest mõni teine kord) otsustas, et see vihmavari, mis suvest saati mu auto pagassis sõitis ja mille ma sügise saabudes õnnelikult kasutusele võtsin, olla ikka tema oma. Nii ma siis täna sammud kaupsi seadsingi, sest kõige vastikum oleks niiskete riietega Tallinna poole loksuda. Buss läheb mul tunni aja pärast. Seega nii väga, kui ma ka ei tahaks väita, et teen siin rampsis diipi teadustööd, tuleb olla aus nii enese kui ka teiste vastu - jah, ma teen siin hoopis aega parajaks. Ja sellesama ülestunnistuse pärast ei jäta ma seda sissekannet pikemaks ajaks viimaseks.

Muide, kui ma all fuajees jopet ära andsin, rääkisid kaks prillidega tüdrukut oma nädalavahetuse plaanidest. Ehk siis sellest, kas teha need võrrandite tasakaalustamised ära homme või täna õhtul. Ma oleks võinud oma blondid juuksed kuklasse visata ja vaikselt itsitada, kui ma ei peaks tunnistama, et tegelen nädalavahetusel ideoloogiate, tunnetuse ja ühiskonna suurepärase kolmnurgaga. Nii et varsti, iseenese blameerimise vähendamiseks, copin teile siia van Dijki referaadi ja jätan selle piiiiiikaks ajaks viimaseks sissekandeks, ha-haa!

kommentaariks eelmisele sissekandele. just praegu, kui lõppes esimene magistrantuuri sessioon, sai selgeks, et arvatavasti ei ole mul aega ei uute ega vanade sõprade jaoks, sest see tuleb HULL semester.
sillu kirjeldas oma eelmist aastat (kus mina praegu olen): ei ühtki vaba nädalavahetust, ainult küte-küte-küte. ja tööpäeva õhtutel tuleb ka pingutada. prantsuse keele kursusest tuleb arvatavasti loobuda. hea, et vähemalt soome k juba käib, sellest ma enam ei loobu. ja hea, et ma vähemalt pariisi piletid õndsas naiivsuses ära jõudsin osta. kuigi jah, eks ma pean sinnagi raamatuid kaasa võtma.
hrrs ütles kogu seda kodutööde nimekirja nähes, et head-aega, isiklik elu. mina ütlesin, et kaval tuleb olla - mees/naine lihtsalt ära saata :)

tänases soome keele tunnis pidime ette kujutama, et me tahame korterit vuokrata. uurisin oma vestluspartnerilt, millised mu potentsiaalse korteri naabrid on. ta ütles, et ei tea, aga eelmised üürnikud olid küll rahul olnud.
minu päriskodu on ka ses mõttes tosi hyvä. naabreid ei kuule ma mitte kunagi. vahel avatakse-suletakse kuskil koridoris mõni uks, aga see on ka kõik. läbi seinte ei kuule ma midagi. mu naabrid on kas väga vaiksed või on maja seinad niivõrd paksud.
mingil ajal hakkas ventilatsioonist puhuti suitsuhaisu tulema, aga see naaber on vist kadunud.
siinkohal sülitan mudugi kolm korda üle õla. ma ei kuule naabreid. ja ma ka ei tunne neid. ma ei ole nendega vahetanud rohkem sõnu kui "tere". ok, korteriühistu esimehele saadan ka iga kuu viimasel kuupäeval (no vähemalt siis, kui mul meeles on, või siis veidi hiljem, kui tema mulle meelde tuletab) kirja: "Tere! Korter 12 veenäidud on need ja need..." No ja paar korda olen öelnud aitäh nr 1 korteri pereisale või -emale, kui välisuksel kohtume ning nad mind sisse lasevad, kuna leiavad enne võtme üles, või välja lasevad, sest ma tarin parasjagu ratast õue (see on siin majas ilgelt keeruliseks tehtud.) aga see on kõik.
akna alt läks midagi prügikasti viskama üks naine. noor naine, naaber. kõrged kontsad, punasest nahast suur käekott, heledad juuksed kuklasse seotud. sõidab halli bmw-ga. millega tegeleb? ei tea. ei tea, kas mind huvitabki. aga korraks huvitas. vähemalt nii palju, et see lausa ajendas mind seda sissekannet tegema.
aga noh, tegelt tegelegu, millega tahab. ma lihtsalt tunnen end täna natuke üksi.
ta lennuk läks täna. ja ma vist mõtlen, et pean nüüd endale hullult uusi sõpru hakkama otsima. need südame külge kasvanud on mööda ilma laiali. pea kõik. otsima sõpru ja hoidma ennast tegevuses. et ei mõtleks...
no tegelt ma tean - kõik loksub paika. koolis hakkab kiire, tööl on kiirem veel. aeg on kõige kiirem.
ja naabrinaisest sõbrannat ei saa. üldsegi, küll jõuab naabrite vastu huvi tunda siis, kui pensionieas aega aknal kõhutada.

mulle meeldib uus orkut, sest sealt saab palju huvitavaid asju teada kohe sisse logides. enam ei pea mööda kontosid surfima, et teada saada, kas kellegi elus on midagi muutunud või keegi on lihtsalt midagi oma kontos muutnud. täna sain näiteks teada, et eva on töökohta vahetanud, et philip on leidnud uue lemmikvideo ja et kristo on nüüd committed.

olen eluga kursis - ja ei mingit vaevalist suhtlemist.
see oli fkoors iroonia.

noh, minu esimene koolipäev oli üks suur G (vt eelmist sissekannet): mu kingad, millelt ma seesugust reetmist poleks iial oodanud, hõõrusid mu kannad ära, nii et õhtul ma lonkasin koju. ja siis mingil hetkel olin suutnud oma pagana geelküüne niimoodi ära murda, et ta on katki, aga ära ei tule ja iga kord, kui vastu lähed, tahaksin röögatada.
õnneks oli artr siin, nii et ma sain kellelegi kurta ja oli keegi, kes vingumist kuulas (või vähemalt oli sunnitud kuulma). ta tegi õunakooki ja sundis mind mu vigase näpuga õunu koorima! samal ajal käis ise poes. jah, ma olin just pool tundi tagasi seal tulnud, aga meil läks tagen vähe nihu ja pidi uue või tooma. aga ega õunte puhastamisega mu piinad lõppenud. selgus, et ka jahu on otsa saanud ja siis lonkasin mina poodi. okei, tglt ma olin oma eccod jalga saand, nii et ei olnud väga hull.
täna läks artr ära ja tartus ei näe teda enam päris tükk aega. ja ma pean üksi edasi vinguma. käin... tahtsin kirjutada "toast tuppa"... oma ühes toas ringi ja olen natuke nukker ka.

lugesin kadrih-i bloogi ja imestasin. "sa oled tõeline lakoonik," ütles mulle nädalavahetusel artr, kui aitasin tal üht artiklit toimetada. jah, selleks ma olen tõesti saanud. kui on emotsionaalne väljend, tõmban maha, kui on metafoor, võtan välja, kui on kaks sõna, millel on vähemalt 5%-liselt sarnane tähendus, vajutan delete´i. kõike saab lihtsalt öelda. alus, öeldis, sihits. määrusigi pole vaja.
nõnda on steriliseerinud (oh leia ometi mingi asjalikum sõna) mind aastane töö toimetajana. VÄ-HEM TÄ-HE-MÄR-KE! nüridus ja kuivus on töövõit.
ja seepärast ma imestasingi, kuidas mu südamedaam seal kaugel oskab ka lihtsatest asjadest nii värvikalt kirjutada.

comeBank

Jah, i´m back.

Tänu rahva nõudmsele, hehee, aga ka asjaolule, et olen tagasi Tartus. Ja Tartu on üks suur B - blogimine. Õhtuti oma hämaras akvaariumis istumine (kui te veidi pikemalt mu korter planeeringule mõtlete, siis hakkab see teile samuti akvaariumina tunduma) ja oma juhtumiste, mõtete ja tavalise Bla-Bla ülestähendamine.
See suvi oli aga minu jaoks pigem Tallinn. Ja suvi Tallinnas ja selle lähiümbruses on üks suur G- Grillkanastumine ja Geelküünestumine. Well, pruunisusest on muidugi vähe järel (kui üks kolm nädalat tagasi imestas mu sõbranna D, et mul nii pruunid jalad on, siis eilses tervisekontrollis küsis õde mu käest, ega mul kolesteroolitaset mõõdetud ei ole, kuna ma olla nii kahvatu). A vähemalt geelküüned jäid mulle truuks ja tulid Tartusse kaasa. Kuid küllap said nad villaste-linnas väikse šoki, millest muidu see mure(nemine) nendega.
Aga siiski, ma lugesin sel suvel rohkem raamatuid kui kunagi varem (ärge arvake, et ma seda öeldes ei punasta). Ja mul on veel suve "kohustuslikku kirjandust" öökapil virnas. Aga täna veel miskit jõuab, eks?
Igatahes olid teiste mõtted tunduvalt huvitavamad, harivamad ja sisukamad, kui minu väikesed tähelepanekud minu väikesest maailmast.
Pealegi: a) Sattusid suve keskel minu avalikult kirja pandud maailma päästa püüdvad mõtted turmtule alla ja kuigi ma endiselt nende õigsuses veendunud olen, võttis see igasuguse kirjutamistahte ära. Nii et sellenädalasse UTsse kolumnikirjutamisega kaasnesid suured sünnitusvalud ja beebiga ema rahule ei jäänudki.
Pealegi: b) Sai suvel alguse siiani mitte otsa saanud identiteedikriis ning hirm sügise ees nii töö-, kooli- kui ka iskliku elu mõttes. Jah, tegevusetus sünnitab koletisi ja kui rannas juba zen-merekohinast kopp ette saab, siis ühel hetkel esitab iga oma naba ümber elu elav inimene enesele küsimuse: "Aga mis nüüd edasi hakkab saama?"



Vat. Aga nüüd ma olen siis tagasi.



Ja veel, spetsiaalselt a-lisile. Liislass loeb r2-s vahel reedeti uudiseid ja eelmisel nädalal ütles ta nii: "MarOko Asmerile disainib kunstnik kiivreid". Mul tulid kohe kõik need "koittoomeviinad" ja "pupillclintonid" meelde.